Pealkirja põhjal otsustades võib tunduda kahtlane värk justkui oleks tegu algaja talisuplejaga. Tegelikult on 2017 aastaajad siinkandis üsna sassis olnud. Kevad ja suvi mõnusalt jahe nagu Eestis, sügis seevastu hullult palav. Septembri lõpus tegi ilm selle suve ja kõigi aegade kuumarekordeid, terve nädal oli üle 30 kraadi sooja. Mõni ime siis, et 8 oktoobril randa minnes ettevaatlikult varbaga vett katsudes tõmbasin püksid jalast ning kartsumdi koos koertega lainetesse.
Vee temperatuur lõdvalt üle 20 soojakraadi. Solberdasime päris pikalt, koerad ujusid üle pea käivaid murdlaineid trotsides järvele järgi. Vee soojusest andis kinnitust tõsiasi, et kutsad sulistasid pikalt vees ega hakanud hiljem kaldal külmast värisema nagu suvel.
Sushi kihutab rannaliival
Koko jookseb mulle vette järgi
Käisin üksi, sest lapsed õppisid kodus ja kaasa oli eelmise päeva sõidust väsinud, tahtis võtta rahuliku puhkepäeva. Sõidu peal kuulasin Michio Kaku põnevat populaarteaduslikku ja filosoofilist raamatut "The future of the mind", millest kindlasti peaks eraldi pikema postituse tegema. Teimegi raamat seljakotis aga suurt lugeda ei viitsinud. Kohale jõudes avastasin, et rannatooli olin maha unustanud. Polnud hullu, õllepurgid ja krõbinad olid kaasas :)
Rahvast rannas suurt polnud, seadsin end sisse piknikulaua juurde, mille ääres istudes lained üle varvaste käisid. Koerad lasin kohe lahti, neil lõbu laialt. Justkui lapsed, püherdasid ja kaevasid liivas, jooksid vahepeal ujuma, koukisid kive veest välja, ajasid teineteist klähvides taga.
Koerad lainetes kive otsimas
Kõige õnnestunum selfi Sushiga
Liiva peal lebotades lainete kohinat kuulates mediteerimisest suurt välja ei tulnud. Elukad käisid iga nats aja tagant kas keelt kõrva toppimas, pealage lakkumas või lihtsalt jooksid tagaajamisetuhinas üle selja nii et liiv lendas.
Harjumuse jõud on inimestel nii tugev, et peale minu läks vette vaid üks seltskond - oktoobris ju ei ujuta vaid valitakse talvejopesid esimese lume jaoks. Igavusest ehitasin lihavõttesaarte tüüpi kivimehe, kes hoidis karmilt pilku piki rannajoont.
Mustast graniidist kere oli õige raske püsti ajada, munakast pea asetamine nõudis veidi sättimist, et kena välja näeks ja alla ei veereks. Pilte klõpsisin nii lainetest kui loomadest vahele paar selfit, mis välja ei tulnud.
Kuradikalmu saar
Loojang saabumas
Päikeseloojakut ei viitsinud ära oodata. Hiljem kodus kaasa aias tehtud pilti nähes oli kahju, järve ääres oleksin võinud vist õige vinge foto saada. Torontosse kihutasin rekordajaga, tund ja nelikümmend minutit.
Vee temperatuur lõdvalt üle 20 soojakraadi. Solberdasime päris pikalt, koerad ujusid üle pea käivaid murdlaineid trotsides järvele järgi. Vee soojusest andis kinnitust tõsiasi, et kutsad sulistasid pikalt vees ega hakanud hiljem kaldal külmast värisema nagu suvel.
Mustast graniidist kere oli õige raske püsti ajada, munakast pea asetamine nõudis veidi sättimist, et kena välja näeks ja alla ei veereks. Pilte klõpsisin nii lainetest kui loomadest vahele paar selfit, mis välja ei tulnud.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!