Kataloonia iseseisvuse referendum tuli kuidagi ootamatult tõustes kohe maailma meedia tähelepanu keskpunkti. Olen ennast pidanud suht geopoliitiliselt haritud tüübiks aga pidin oma häbiks tunnistama, et Katalooniast suurt miskit ei tea. Ainult seda, et kusagil Hispaanias sihuke maakond asub, isegi nende oma keel tuli uudisena. Baskidest pigem rohkem kuulnud seoses niinimetatud terroriorganisatsiooni ETA operatsioonidega, mis aeg-ajalt uudiste künnise ületasid. Tuleb tõdeda, et maailmale jääd palju paremini silma vägivalla kui rahuliku protestiga. Kokkuvõttes sain äkki palju selgemini aru miks Eestit ja eesti keelt paljudes maailma piirkondades ei tunta ka nüüd kui oleme juba üle 20 aasta iseseisvad olnud, nõuka okupatsiooniajast rääkimata kui kõik NL rahvad nende meelehärmiks "venelasteks" tembeldati.
Enne kui oma arvamuse avaldan annan lühikese ülevaate Katalooniast teiste minusuguste võhikute harimise mõttes. Tegu Hispaania kagunurgas Vahemere ääres vastu Prantsusmaad asuva kolmveerand Eesti pindalaga piirkonnaga kus elab 7.5 miljonit inimest. Ei saa märkimata jätta et katalaanid peavad omaks ka umbes 4000 km2 suurust 400000 elanikuga killukest Kataloonia vastast Prantsusmaa osa. Pea 8 miljonit inimest elavad Eestist väiksemal maatükil. Kataloonia on Hispaania üks majanduslikult edukamaid piirkondi, GDP (PPP) inimese kohta $44000 (Eestil $30000). Nad on olnud ammuses ajaloos vähemal või suuremal määral iseseisvad või liitriigis mõne teise piirkonnaga. Viimase paarisaja aasta jooksul siiski sunnitud autonoomiaga piirduma.
Praegune kriis on põhjustatud suurel määral nende autonoomia piiramisest ja Hispaania poolt Kataloonia soovide ignoreerimisest. Kataloonia jõudis arusaamisele, et ilma kardinaalsete meetmeteta miskit ei muutu. Oma iseseisvuse referendumiga seadsid nad Euroopa Liidu ja terve hulga teisi riike väga keerulisse olukorda. Neid ilmselt suurt ei huvita kui ebamugavalt maailma demokraatlikud riigid ja riikide ühendused end tunnevad nagu ka Eestile ja eestlastele 26 aasta eest lääne poliitikutele peavalu tegemine eriti korda ei läinud.
Mina isiklikult arvan, et moraalselt peaksime igati toetama Kataloonia ja iga teise rahva iseseisvuspüüdlusi kui nad ise seda tahavad ja üritavad rahumeelselt saavutada. Nüüd aga olen sunnitud kasutama vastikut sõna "reaalpoliitika", mille all kajastuvad eelkõige Kataloonia toetamise tagajärjed Eesti Vabariigile. Omakasu silmas pidades, mida meil võita, mida kaotada. Ei kujutagi ette millist poliitilist, majanduslikku või julgeolekupoliitilist tulu võiks sellest sündida. Ainult ehk head enesetunnet et me oma moraalsetest põhimõtetest ei tagane. Samas olukorras kus praktiliselt ükski demokraatlik riik ei julge erinevatel põhjustel toetada katalaane oleks meil kaotada palju. Sattuksime vastuollu Euroopa Liiduga ja mitmete Euroopa suurriikidest liitlastega, kes keegi ei taha näha mingi uue riigi tekkimist. Hispaaniast parem ei räägigi, nii EL kui NATO liikmena võiks ta meile soovi korral väga palju ebameeldivusi valmistada.
Minu arust oleks kõige mõistlikum tegu olnud Eesti valitsusel lihtsalt võimaluste piires igasugustest kommentaaridest hoiduda. Poliitik ma pole ega tea kas oleks võimalik pea liiva alla toppida. Samas ei kujuta ette Hispaania kuningat või peaministrit pisikesele Eestile peale käimas ja toetavat avaldust lunimas. Paraku meie peaminister avaldas kindlat toetust Hispaaniale vihjamata referendumi ajal toimunud vägivallale. Enne kohalikke valimisi on arvata, et selline avaldus lisapunkte ei too. Opositsioon ei jätnud võimalust kasutama, nende juttu ei saa võtta Eesti ametliku seisukohana mistõtta palju vabamad käed ütlemaks mis sülg suhu toob. Kõigist seniloetud avaldustest meeldis kõige rohkem Krossi oma Postimehes "Miks eestlased võivad olla iseseisvad ja katalaanid mitte", mis suures osas minu arusaamadega kokku langeb.
Mis Kataloonias edasi saab. Kardan, et liiga jõulise reageeringuga pingutas Hispaania keskvõim üle muutes katalaanidega suhtlemise palju keerulisemaks. Ehkki referendum ilmselt ei vastanud rahvusvahelistele normidele ei läbiviimise ega tulemuste poolest on selge, et suur hulk katalaane toetab iseseisvust. Peale eelmise nädala sündmusi ja ilmselt lähemal ajal eskaleeruvat situatsiooni hakkab järjest suurem osa katalaane iseseisvust toetama, kui sulle miskit jõuga keelatakse seda magusam see tundub. Hispaania keskvalitsus seisab väga tõsise kriisi lävel, sest suurema vägivalla puhul ei saa ka Euroopa Liit kaua mööda vaadata ja vait olla. Kriisi rahumeelseks lahendamiseks peaks Hispaania astuma sisulistesse läbirääkimistesse, samas pole see neil võimalik kuna jätaks mulje väljapressimisele järgi andmisest. Viimaste kuninga ja peaministri avalduste ja kohtuotsustega on kdeskvõimud end nurka mänginud. Kahjuks on raske positiivset lahendust näha.
Lõpetuseks elan südames katalaanidele kaasa ja loodan kõige kiuste rahumeelsesse lahendusse. Täna algas WRC Kataloonia Ralli, kus Ott Tänakul õnnestumise ja lähemate konkurentide ebaõnne korral õhkõrn võimalus maailmameistritiitlile läheneda.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!