Lõpetamine

Eesti lipp tuuakse sisse

Laupäeval saidki läbi "Võitmatute Mängud" mis viimasel nädalal meie ja eriti kaasa elust suure osa moodustasid. Naine enamasti lahkus hommikul vara ja jõudis koju hilisõhtul, tööl pole ta küll kunagi sihukese agarusega käinud. Takkajärgi hakkas mul korraks veidi piinlik, et üritustest veidi lõõpivalt kirjutanud, aga olles kokku puutunud nii võistlejate kui nende kaaslastega usun, et keegi ei solvuks. Sõduritest võistlejatega saab ja peabki heatahtlikku võllanalja viskama. Neil on pigem hea meel, et suhtumine ja käitumine nagu tavaliste inimestega mitte nagu invaliididega. Seega lasen edasi vanas vaimus, teisiti ma ju ei oskagi.

Laupäeva õhtul ootas ees pidulik lõpetamine samas Air Canada Centre's kus avaminegi toimus. Tõmbasin selga ülikonna, mis oli mind kannatlikult elutoas toolileenil nädal aega oodanud. Ametlik algus poole kaheksa ajal, VIP vastuvõtt kella kuuest. Jõudsin kenasti väikese hilinemisega kohale, turvade seltskond suunas peale otsa vaatamist ilma mingi läbikatsumiseta otse üles vastuvõtule. Ma tõesti peaks uurima, kellega sarnanen, et sellise kohtlemise olen ära teeninud. Võtsin õlle ja sättisin end lilleehtel oleva sildi põhjal otsustades Franklin Templetoni Fondi poolt sponsoreeritud laua äärde sisse. Kelnerid jalutasid igasugu suupistetega ringi, mekkisin kõike ja paremaid palu mitu korda. Kokad oleks kindlasti rõõmustanud nähes kui hea isu mul on :)

Ka Jordaanlased on liitlased

Peagi liitus muhe Eesti ohvitser, kellega lahedam koos jooke kulistada. Ta tegi juttu kõrvallauas olevate Taanlastega kellest üks langevarjumärgiga Taani sõjaväe ülemjuhataja, teine mereväe kõrgem juht. Vahepeal vestlesime Hiina konsuliga ja paari sakslasega. Natuke üllatav, et kuningliku perekonna liikmed või peaministrid meie laua juurest läbi ei astunud :)

Ürituse avas võistkondade sissemarss, Ene jälle sportlastega koos all areenil. Kohe kahju temast, mina naudin võõra töö vilju. Naine ise ei jõudnud kordagi VIP'de loozhi kogu mängude ajal. Toronto teletornis sponsorite vastuvõtul ainus kord kui vähe ebaametlikumas õhkkonnas sai lõdvestuda.

Võtsime uued õlled ja istusime oma kohtadele. Õnneks sattus kõrvale kaasa töökaaslane ja vana tuttav, kellega omal ajal juba Rootsis kohtusime. Tore oli vanu aegu meelde tuletada ning nalja visata. Jällekord saime ilmselt wifiga juhitavad helendavad käevõrud, mis hea lastele mängida viia. Prints Harry jäi nats hiljaks, tuli istus koos pruudiga meist kaks rida allapoole kümmekond kohta vasakule.

Järgnes kontsert, kus esines igat masti tuntud tegelasi. Minu puhul oli tegu suures osas pärlide sigade ette loopimisega, sest musast ei taipa mõhkugi. Päris lahedalt mängisid tüübid kitarri ja laulsid aga polnud mulle nende esinemisel suurt vahet mõne kodukootud kitarritinistajaga. Esinejatest olin kuulnud vaid Bruce Springsteeni nime, ülejäänud (Kelly Clarkson, Brian Adams, ... jne ...) jumalast tundmatud. Esialgu oli kavas oma tehtud video postitada aga Youtubest leidsin palju parema kvaliteediga :P

Vahepeal käisime joogivarusid täiendamas, üritasin ka miskit kallimat kraami tellida aga paraku prantsuse konjaki peale mainiti, et seda sponsorid ei kinni ei tao. Viski, rumm, viin, ... veinid, õlled on priid. Peale konjaki ja brändi muud kangemad joogid ei maitse, mis mul üle jäi, järgmine Creemore Springs Lager valati välja.

Lõpetuseks pidas prints kõne ja näidati lühikest videokokkuvõtet mängudest. Kõiki kutsuti järgmisel aastal Sydneysse, nojah läheks küll aga paraku ei näinud ma uuesti seda daami, kes lubas pileti välja teha :) Oma raha eest ei jaksa nädalaks vabatahtlikuks sõita, isegi kui kutsutaks. Pealegi leidub Austraalias kindlasti piisavalt noori, kes hea meelega abistajakäe ulatavad.

Kokkuvõttes pean esiteks tänama oma kaasat, kes võimaldas osa võtta ja ägeda elamuse saada üritusest, mida ma suure tõenäosusega muidu vist õieti märganudki poleks. Eesti koondisele Suur Äitähh, et "Ene mehele" VIP pass anti, mille abil võimete piires üritasin väliseestlastest jätta mulje kui piiramatu isu ja januga metslastest. Esimene ja kardetavasti ka viimane kord kui saan nautida VIP eluviisi eeliseid.

Tegelikult muidugi on kõige tähtsamad tegelased vigastatud veteranidest võistlejad, kes avasid mulle täiesti uue ja enne tundmata maailma. Sellist pühendumust, positiivsust ja kokkukuuluvustunnet inimeste poolt, kes üle elanud tavakodanikule ettekujuteldamatuid katsumusi pole võimalik kirjeldada, tuleb ise tunda. Neid mehi ja naisi nähes oli selge, et Eesti kaitsetahe seisab kindlal alusel. Olge tublid, edu ja õnne teile kõigile, võitmatud nagu te olete!!!

Tore oli ka näha, et Eestis olid need mängud päris laialt kajastatud isegi peavoolu meedias. Kliki järgnevale lingile => TV3 uudistes oli kohe esmaspäeval intervjuu äsjasaabunud sportlase ja meeskonna esindajaga kus Enegi ära märgiti. Südantsoojendavat tagasisidet sai kaasa nii ametlikku liini pidi kui isiklike postituste kaudu. Tore, et tundsime end nii hästi koos Eesti esinduse liikmetega ja loodetavasti kohtume Eestis järgmisel suvel. Invictus Games Team Estonia FB grupis oli ka järgnev => video üleval.

Lõpetuseks pean avaldama ka oma pühapäevahommikuse kaalumise andmed 81.3 kg, mis vaatamata nädalapikkusele hilisõhtusele VIP roogade pugimisele ja selgelt ülemäärasele õllepruukimisele on siiski veel 80 - 82kg normi piires.