Kui uskuda ilmaennustust oli esmaspäev üks viimaseid soojasid ja ilusaid sügispäevi. Läksin koertega jalutuskäigule nii 60 km Torontost loode pool asuvasse loodusparki "Forks of Credit". Üritasin nooremat last kaasa meelitada, aga see ei viitsinud tulla.
Torisesin mõnda aega, sest tegelikult perfektne võimalus harjutada maanteesõidu eksamiks. Järsku jõudis õige ootamatult pärale tõdemus, et ammu enam pole tegu lapsega. Suur inimene las võtab ise vastu oma otsused ja teeb ise omad vead. Lausa suur vastutuse koorem langes seljast. Teised nendeealised elavad juba ammu omaette ja teevad igasugu hullusid tempe, millest vanemail pole aimugi. OK, eks nõu annan ikka, aga kui omast laiskusest ei viitsi, eks ise teab. Praegu saaks nii sõidu kui sõidukoolituse tasuta kätte, kui ei kasuta, aga lubasid tahab peab hiljem ise maksma.
Tolles looduspargis olen ka varem paari aasta eest käinud, suurt ei mäletanud millisega tegu. Mugavalt lähedal teine, vaid 40 minti sõita. Parklas oli vähe autosid, parkimisautomaadi juurde minnes jalutas üks tagasipöörduv proua oma tütre ja kahe koeraga mööda ning küsis ega ma parkimispiletit soovi, tema läheb minema. Suur tänu, miks mitte, vaevalt ma rohkem kui kaks pool tundi hulgun, mis lipakal järgi.
Loomad lasin üsna raja algul lahti, tegime pikema tiiru, mida enamus rahvast ei viitsi läbida. Mul mugavam, koerad saavad omapäi ringi lipata, muidu peaks neid pidevalt rihma otsa panema. Loomad panidki rada pidi ajama, mina kiirel kõnnakul järgi. Värvid pole külmade ilmade puudusel ikka veel muutunud, mõni üksik ergas puu jäi silma.
Esimene osa rajast sügava jääaja aegse oru äärt mööda, siis alla jõe äärde. Natuke ootamatult selgus, et üks rajajupp suletud, suured vihmad olid pinnast minema viinud. Mina ei viitsinud pikalt ringi minna, pugesin koertega piirde alt läbi nagu kombeks ühele Ida-Eurooplasele, kelle seadusekuulekus jätab soovida. Tegelt muidugi keelusildid selle pärast, et keegi ei saaks kohtusse kaevata kui ronib ja oma lollusest jõkke kukub.
Koerad pääsesid siin vee äärde, tohmid tahtsid kohe sisse karata. Õnneks siiski ujuma ei kippunud aga põhjast oli kive vaja ikka otsida. Poolest kerest märjad elukad läksid pärast tolmusel metsarajal joostes õige mudaseks. Enne autosse jõudmist kuivasid nats, suurem mustus pudenes maha. Viimase pooltunni ajal tibutas, aga sadama siiski ei hakanud. Koerad lasin eesistmele, kuhu laotasin ettenägelikult kaasa võetud vana käterätiku. Kokkuvõttes igati asjalik esmaspäeva ajaviide, ehkki tõele silma vaadates oleks vist pidanud maja juures askeldama, aga küll jõuab kui ilmad ära pööravad ja välja pole enam nii mõnus minna.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!