Rõivase "ahistamislugu" on nagu nõuka aegne näts, muudkui mälutakse, kaotab natukese ajaga igasuguse maitse, muutub pudruks aga kui välja sülitada kleepub ikka igale poole. Täna lugesin Postimehe intervjuud "Taavi Rõivas: See on mu elu valusaim õppetund" ja pean ausalt tunnistama, et tema versioon tundub üsna usutav. Seda neljal põhjusel: ajastus (tükk aega hiljem juhtunust avalikustamine just valimiste eel), kaebaja anonüümsus, Taavi käitumine skandaali avalikuks tulekul ja kohalolijate erinevad nägemused. Mis muidugi ei välista võimalust et ka Taavi kogu tõtt ei räägi. Kes vähegi midagi psühholoogiast teab, siis nii tunnistajate kui isegi asjaosaliste ütlused pole kunagi eriti usaldatavad, inimese aju pole objektiivne sündmuste ja faktide salvestamisel. Turvakaamera salvestus muidugi näitaks kellel ja kui palju õigus on, aga ega sellelgi pruugi kõiki detaile selgelt paista.
Tegelikult tahtsin kirjutada ahistamisest laiemalt. Mind nimelt häirib asjaolu, et mees sisuliselt poodi avalikult üles ilma mingi faktikontrollita põhjusel, et ta on elitaarse erakonna tuntud esindaja. Seni on absoluutne enamus sõnavõtte tulnud naiste poolt, naiste vaatevinklist ja eeldatavat ohvrit toetavad. Enne kui edasi lähen tahan rõhutada, et igal juhul mõistan hukka sihukeste mölakate käitumise, kes kaine või purjus peaga ahistavad, kas seksuaalselt või muud moodi. Paraku tuleb mängu mõiste ahistamine definitsioon. Ma ei hakka tooma välja entsüklopeediat või juriidilist kirjeldust, piirdun kaine mõistuse tava arusaamaga. Ahistamises on oma hallid varjundid, meeldib see inimestele või mitte.
On olemas olukorrad, mis lihtsalt määratletavad ühte või teistpidi. Aga enamus vähemal või suuremal määral hallid alad. Näitlikkuse mõttes toon välja mõned olukorrad oma noorusest. Üldiselt pean ennast viisakalt käituvaks tüübiks, kes mittesoovitud lähenemiskatse puhul tõstab käed ja siirdub pikemalt mõtlemata uutele jahimaadele. Mul pole kordagi olnud situatsiooni, kus oleksin vastaspoole antud selget signaali valesti mõistnud. Üldiselt tehakse päris lihtsalt ja täpselt selgeks piirid milleni on lubatud minna ja piirid, kust üle ei lasta. Samas võib ette tulla süüdimatuid apsakaid, mille eest pole keegi kaitstud. Järgnevat kolme olukorda võib soovi korral ahistamisena näha.
Situatsioon 1 Seitsmes klass, rääkisin tüdrukuga juttu, käsi oli tema rinna kõrgusel. Keegi tõukas selja tagant, tänu millele esimest korda elus sain tissi katsuda. Sellest ebaromantilisest elamusest jäi terav mälestus kahest momendist. Tüdrukute rinnad on niiiii... pehmed, ja järgnenud minu arust totaalselt ärateenimatu kõrvakiil. Klassikaline ahistamine - seksuaalse piirkonna katsumine ilma luba küsimata.
Situatsioon 2 Lõõbin niisama tüdrukuga, kellega suht pikas ON-OFF suhtes olnud. Pilamisi ja ilma seksuaalse tagamõtteta panen käe intiimsesse piirkonda, kus varem korduvalt meeleldi vastu võetud. Järgneb väga tormiline ja minule täiesti ootamatu reaktsioon. Vabandan ohtralt ja siiani ei saa aru, mis juhtus, sest mõne nädala möödudes juhitakse mu käsi ise sinna. Nüüd olen muidugi hullult ettevaatlik. Seksigi ei saa korralikult nautida, kuklas mure, ei tea ju mis staadiumis draama võib tulla. Suhe lõppes peagi.
Situatsioon 3 Oleme mõlemad kuigi palju joonud, aga mitte miskit hullu kogust. Õhtu ja öö möödusid vägagi toredalt mitmeid kordi lihapattu tehes. Noore mehena olin hommikul hakkamas jätkama, paraku kui tüdruk silmad avas oli täiesti ümber tehtud. Vägistamises just ei süüdistanud, aga sain teada et olen teda hullult ära kasutanud, tema üldse ei tahtnud seksida. Mina täiesti segaduses, et nagu mis mõttes. Kõik signaalid õhtul väitsid vastupidist, isegi olulised riided võttis ise ära. Ega midagi, rahumeelse inimesena vabandasin ehkki ei tea, mille eest, pigem tunnistada olematut viga kui õiendama hakata.
Kõik kolm eelmainitud olukorda klassifitseeruvad ilmselt tehniliselt seksuaalse ahistamise alla, ehkki ma mehe nurga alt vaadates erilist süüd ei tunne. Viimasest kahest juhtumist õppisin niipalju, et edaspidi püüdsin võimaluse piires täiesti kindel olla partneri soovis. Tagasivaates ilmselt rikkus nii mõnegi toreda võimaluse, aga nagu öeldakse parem karta kui kahetseda. Mul oleks tõepoolest huvitav teada, mida arvavad lugejad eelnimetatud olukordadest. Kas olen süüdi, mis oleks pidanud tegema, mida oleks saanud teisiti teha, mida valesti tegin? Andke tuld!
Mina ei saa just sellest aru, miks on vaja olematut süüd tunnistada. Näiteks Rõiva puhul jäi mulle küll sellest mulje, et võttiski kõik omaks. Ilmselt see on küll kusagil PR osakonnas kinnitatud ja läbiproovitud õige strateegia, aga ma ise teeks teisiti.
ReplyDeleteJuba omavahel tuttavate inimeste puhul on keerulisem, peab üksteist korralikult tundma, mõni ongi väga labiilse käitumisega, üks hetk musi ja teine hetk laks, samas üldiselt sellised ei võta ka ise oma käitumist tõsiselt ja teine pool peab lihtsalt ära harjuma või ära minema. Need sinu toodud näited mu meelest vähemalt sinu vaatenurgast kirjeldatuna ahistamiseks ei kvalifitseeru.
Just see süü tunnistamine pani mind ka esialgu kahtlema. Aga siis tuli meelde kuidas endal lihtsam oli vabandada kui oma õigust sihukeses emotsionaalses asjas taga ajada. Võimalik, et Taavil sama lugu. Kui sõna sõna vastu või arusaamised kardinaalselt erinevad siis raske otsustada kus õigus. Loogika, motiivid, inimese varasem käitumine vihjavad kus tõde peidus. Kes meest tunnevad teavad niigi kas süüdistusel võiks mingit põhja all olla. Ahistaja käitub sellisena pidevalt, normaalne inimene ei hakka ka purjus peaga ahistama. Täna oli uus artikkel ja homme pidavat avaldatama naise versioon. Kui nii edasi jõuab asi kohtusse.
ReplyDeleteEeltoodud personaalsed näited pikaaegsete tuttavatega, vanamoelise tüübina oleks mind ennast kiirelt voodisse hüppamine ära hirmutanud. Kui järele mõelda on sedagi juhtunud, et ise jalga lasknud :)
Mina ei saa aru, miks Rõivas, kui ta tõesti süüdi ei olnud, ei ütelnud selgete silmadega, et midagi sellist ei ole olnud. Milleks keerutada ja hämada, silmi peita ja niheleda, nii nagu tema tegi? Tantsimine ei ole ahistamine, kui see ikka oli vaid tantsimine.
ReplyDeleteSinu näiteid ma ahistamiseks ei pea. Samas kui tütarlaps oli purupurjus ja seksist hommikul enam midagi ei mäleta, siis on sellel lool veidi ärakasutamise maiku juures.
Mind on ka nooruses ahistatud, aga ma usun, et need noormehed tegid ka vaid nalja omaarust. Mis siis, et mul oli jube hirm ja tõeliselt nutsin. Nemad vaid naersid ja arvasid, et ma teen nalja. Õnneks lõppeski see minu jaoks ainult ehmatusega ja usun, et tegelikult nad midagi rohkem ei plaaninudki. Aga väga hirmutav kogemus oli see siiski.
Võib olla oleksin ma ka tookord mitu nädalat hiljem asja avalikustanud. Kohe peale juhtumit kohe kindlasti mitte.
Minu rikutud ajus tekib Rõivase loo puhul lausa mõte, et võis olla tegu klassikalise "honeypot" operatsiooniga, mis kõige paremini ei õnnestunud kuna tüüp ei läinud piisavalt kompromiteerivalt lõksu (asi jõudis vaid piinlikult lähedase tantsimise, või suudlemiseni). Kuna aga mees keeldus väljapressimisele allumast otsustati vähemalt kättemaksuks nimi võimalikult määrida. Seksiga seotud süüdistuste puhul ju piisab tihtipeale vaid süüdistusest, et poliitiku karjäär rikkuda. Ehkki hiljem võid kohtus õiguse saada, jääb ahistaja aura ikka külge, sest paljud inimesed kipuvad loogilisi tõendeid eirates uskuma seda mis neile meeldib. Selle peal elavad ju kõik konspiratsiooniteooriad. Lisaks on jäänud mulle mulje, et naise puhul pole tegu mingi 18 aastase naiivitariga. Äkki eksin, ehkki proffide puhul vanus palju ei tähenda.
ReplyDeleteSamas on ka võimalus, et Rõivas ongi sariahistaja, lihtsalt seni pole vahele jäänud. Personalselt tundub mulle vähetõenäoline ehkki kunagi ei tea. Sellisel tasemel poliitikuna peaksid olema piisavalt tark vältimaks igasugust võimalust, et sind lohku tõmmatakse.
Isikliku kogemuse asjus võin julgelt öelda, et olime napsused mitte purupurjus. Kord paar ette tulnud purupurjus tüdruk, sellisel juhul olen preili ilusti magama pannud, ehkki nagu võite ette kujutada on jama kui palju. Pidu rikutud ja olles koos olnud tunnen veel vastutust kah, et miskit lollust teisel ei juhtuks.
Minu rikutud ajus tekib Rõivase loo puhul mõte, et nimekale mehele on just nagu kõik lubatud. Tema enda arust muidugi. Aga nüüd sattus tema käeulatusse naine, kes sellist käitumist ei hinnanud. Oma "hea nime" puhtaks pesemine PR inimeste ja ahistatud naise tööandja abil.... ma ei tea. Süüst puhas mees ei niheleks ja vingerdaks telekaamera ees nagu ussike konksu otsas, vaid istuks sirge seljaga ja ütleks selge ja kõlava häälega, et pole süüdi. Pole teinud. L
ReplyDeleteArvan et ku teatud mees on ühiskonnas teatud positsioonil siis nr.1 ei joo ennast nii purju et ebaadekvatsetesse olukordasse satub nr.2. et rahvamassid peavad purjus avaliku tegelast õigustama a la siinse blogi õigustustega et no mida siis mehike oli purjus ja see lubab käituda nagu mingi ahistaja
ReplyDelete?? Et süü oli eelkõige naises ja mngis konspiratsioonis, kui tglt mehike oli täis ja abielus ja ajas käsi ligi võõrastele naistele ja nüüd on siis "see" naine süüdi?? Peaks ehk vähem napsu võtma?
Sarnased mõtted viimase kommentaariga. Sellise positsiooniga tegelane peab avalikus kohas jääma kaineks, kui oma käitumist kontrolli all ei suuda hoida.
DeleteNagu mainisin, kipuvad kõik anonüümikud süüdi mõistma nagu oleks ise kohal olnud samas ilma tegelikku tagapõhja teadmata. Mina ka ei tea ja võib-olla on Taavi süüdi võib-olla mitte, aga kuna ma ei tea siis ka ei mõista süüdi.
ReplyDeleteMa ei ole mitte kusagil kirjutanud, et purjus olek vabastaks süüst, vastupidi, tsiteerin: Enne kui edasi lähen tahan rõhutada, et igal juhul mõistan hukka sihukeste mölakate käitumise, kes kaine või purjus peaga ahistavad, kas seksuaalselt või muud moodi.
Samas on selge, et tema positsiooniga tüüp peaks suutma hoiduda igasugustest situatsioonidest kus vähegi kompromiteeriv olukord võiks tekkida.