Uidumõtteid ja juhtumisi: Invictus Games kergejõustiku võistlused.

Hommikune tühi staadion

Lipu riputasin reelingule

Pühapäeval algasid võistlused täie hooga pihta, kergejõustik toimus Yorki ülikooli staadionil, linnast veits väljas. Sõitsime kohe hommikul kohale, kaasa läks võistlejate juurde nende ettevalmistusruumidesse, mina sammusin staadionile. Turvakontroll oli igati äge aga suht kaootiline, mõni ime kui enamus tööst teevad vabatahtlikud, kes selle eest sentigi ei saa. Igatahes vehkisin oma VIP pääsmega ja mind suunati mingist uksest sisse. Peale natukest ekslemist avastasin end staadionilt kohtunike ja esimeste varajast soojendust tegevate võistlejate keskelt. Omaette huvitav aga ohutuse mõttes ei saanud siit tribüünile ega tribüünilt maha. Pidin jälle turvatsoonist välja minema ja mingi salaukse kaudu tribüünile ronima. Võistlused pidid alles tunni pärast algama, rahvast õige vähe veel. Kole palav juba hommikul, kangesti ajas janutama.

Kaalusin kas avada kaasa võetud Perrieri pudel kui üks staadioni töötaja ligi astus küsides kas võib mind VIP'de sektsiooni juhatada. Aga muidugi vastasin rõõmsalt, sammusime koos turvadest mööda meeldivalt konditsioneeritud klaaskasti, kus suure palavuse vastu õllekest ja jääga veini pakuti. Tänasin ülevoolavalt oma saatjat, eks temagi kasutas juhust, et põhjusega korraks jahedasse VIP salongi astuda. Autoga sõitma ei pea enne õhtut, seega lasin endale kohe Heinekeni välja kallata ja astusin suupistete leti äärde. Valik oli äge, suuremat osa prantsusepäraste nimedega näksidest ei tundnud. Laskmata end hirmutada, võtsin igast parema väljanägemisega palast ühe taldrikule, et katse eksituse meetodil välja selgitada, millise kandiku juurde end alaliselt sisse seada :)

Paraku oli raske otsustada kahel põhjusel. Esiteks olid enamus suupisteid tõepoolest maitsvad ja teiseks vahetus menüü pidevalt, eelmised asjad viidi kui kandik pooltühi ja miskit uut tundmatut toodi asemele. Sain esimest korda elus trühvlipallikesed ära proovida, mis paraku erilist maitseelamust minu talupoja meeltes ei tekitanud. Toitudest võiks mitu lehekülge kirjutada aga pilti ei julgenud teha ja enamuse nime ei mäleta koostisosadest rääkimata, aeg-ajalt võis küll aimata. Lõpuks tüdisin katsetamisest ja jäin kindlaks mereandide ning juustude juurde, mis õllega imeliselt sobisid.

US Spec Forces tüübist tegin pildi hiljem staadionil

Seltskond oli sama mis eelmise ühtu avagalal. Esimese ehmatusega pidin juba koju ülikonna järgi sõitma, aga õnneks tulid mõned tüübid veidi lihtsamas riietuses. Sõjaväelased ja poliitikud olid endiselt tipp-topp vormis. Ärimehed natuke lõdvemaks lasknud nii, et polnudki ma ainus hilpparakas oma lühikeste pükste, Eesti Vabariigi särgi ja seljal ripneva kaabuga. Kokkuvõttes osutus mu vorm piisavalt meeldejäävaks, et järgmistel päevadel tundsid mitmed tegelased ära ja tervitasid laia naeratusega. Kuna algul eestlasi polnud ja üksi kurvavõitu juua, sai mõne huvitavama tüübiga juttu teha. Elusuuruses USA tähtsate pagunitega Special Forces Ranger mainis, et on eestlastega koos Iraagis ja Afganistanis olnud. Hollandi sõjaväelane eestlased sinnamaale võrkpalli treeningutele kutsunud, Suurbritannia esindaja organiseerinud eesti haavatute transpordi brittide taastusravi keskusse, ... ainult Uus-Meremaa esindajal polnud aimu kus Eesti on.

Ikka lahe oli õhujahutusega klaaskarbist õlut ja veini vaheldumisi limpsides võistlusi vaadata. Läksin vahepeal välja, kus leitsak näkku lõi, hommikupoolne päike paistis otse risti staadioni istmetele muutes need praepanniks. Natuke otsisin eestlasi, aga kedagi leidmata otsustasin brittide eeskujul lipu reelingule lahti kerida. Mind suunati finishi juures olevasse VIP istmete sektsiooni, mis praktiliselt tühi, keegi ei tahtnud kõrvetava päikese käes olla kui võimalus jahedas chillida. Ülejäänud tribüünid olid päris täis tavakodanikke. Ei saa salata, et järgmises elus kavatsen sündida VIP märgiga otsa ees (nigela vedamise korral end sellesse seisusesse töötada), võrdsematel on demokraatias ikka vaieldamatult hulga mõnusam elu. Lipu sidusin reelingule, istusin moe pärast kümme minutit aga kauem ei saanud, muidu võib pärast veel higisest peast klaaskapis prominentidega juttu puhudes külmetada. Eestlasi ikka ei leidnud, ehkki jalutasin veits ringi.

Tühi VIP tribüün ...

... ja tavakodanike istmed

Saatsin kaasale messi, äkki tema teab kus kaasmaalased pesitsevad, tore oleks siiski vahepeal nendega juttu puhuda. Enne vastuse saamist kiirustasin tagasi jahedasse ja lasin endale uue õlle kallata. Nüüd tekitasin päeva eluohtlikult piinlikuima momendi kui kaasa sms mu telefonile tuli. Olin nimelt all rahvamöllus helitugevuse maksimumi peale kerinud. VIP ruumis helikindlate klaaside taga suht vaikne, taustaks vaid soliidne vestlussumin. Ja siis kostis kaks summutatud lasku ning padrunikesta põrandale kukkumine - mu mobla sms heli. Tekkinud vaikus oli sõnaotseses mõttes kõrvulukustav, kaks muidu täiesti tähelepandamatut tüüpi muutusid erksaks nagu hüppeks valmistuvad pantrid. Kangestusin ja tõmbasin meelega aeglaselt kahe näpuga mobla taskust, teist kätt hoidsin kehast eemal ja väga nähtaval. Julgemata kellelegi otsa vaadata kerisin esimeses järjekorras mobla heli maha. Kõnesumin taastus aga pilku tõstes nägin üht kahest tüübist mulle sõnatut teadet saatmas: "See ei olnud naljakas, me oleks peaaegu sulle lisaks perseugule paar auku juurde teinud". Lollakalt naeratades saatsin talle huuli liigutades "sorry", tüübi ilmest paraku andestust ei peegeldunud.

Eestlane tõukab kuuli

Kurat, oma viga kui lasete tavakodaniku VIP'de hulka aga ei suvatse talle kombeid ja etiketi reegleid õpetada või vähemalt kasutajajuhendit kaasa anda :P Istusin veits aega hästi vaikselt nurgas omaette krevette nagistades ja õlut lonksates. Veerand tunni pärast oli selge, et mind ei arreteerita ja isegi välja ei visata, ju siis ikka anti andeks. Kohe selgus ka miks turvade närvid nii pingul olid, Prints Harry sammus staadionile ühele võistlejate seltskonnale autasusid kätte andma ja medaleid kaela riputama. Ma vaatasin, et päris julge käitumine, sest staadioni esine suht avatud, õige mitmest suunast oli paistis soodsaid snaipripositsioone. Paremates kohtades muidugi omad tüübid ees. Tund aega hiljem nägin kui üks neist täies varustuses püssikotiga trepist alla ning minema jalutas, andes märku et ka tema kõrgeausus oli lahkunud ega rohkem medaleid jaga.

Ergo Mets soojenduskatsel

Võistlustest endist jätsid kustutamatu mulje just jooksualad. Uskumatu kui osavad ja kiired võivad olla nii ühe kui kahe jalaproteesiga võistlejad. Võistlustel jooksuks kasutatav protees pole sama millega tänaval liigutakse, tegu terasest lehtvedruga, millega vingemad vennad tavaliste jooksjatega võrreldavat kiirust arendavad. Saja meetri võitja aeg oli alla 12 sekundi, suur enamus terveid inimesi ei saa sellele ajale ligi. Kuulitõuge ja kettaheide on neil muidugi raskendatud, tehnika asemel enamasti kasutatakse lihtsalt jõudu. Ratastoolid on loomulikult erilised, nendega kimatakse õige siva. Äärmiselt meeldiva mulje jättis nii vaatajate kui võistlejate suhtumine. Neil mängudel on tõepoolest oluliseks osavõtt mitte võitmine, ehkki medalid kindlasti innustavad paljusid. Tase suht ebaühtlane, pikemail distantsidel jäävad mõned ringiga maha. Võitjad aga jooksid mitu korda viimastega lisaringi kaasa, publik aplodeeris viimastele sama entusiastlikult kui võitjatele.

Proteesiga jooksmine, kaugelt ei saa arugi

Lõuna ajal sain kaasalt teate, et pean paar staabiohvitseri lennukile viima. Mis teha, õlu asemel hakkasin vett kaanima, et alko jäägid kerest välja pesta. Istusime eestlaste kambaga laua taga kui üks kummalise välimusega tüsedam proua saali ilmus. Meie ohvitser astus ligi, kuna oli ka varem juttu puhunud. Selgus, et tegu prouaga, kes oma südameasjaks võtnud haavatud sõdurite aitamise. Seda aga eriliselt huvitaval moel, nimelt küsib mis on haavatu meeliskook või pirukas ja siis küpsetab selle iga hinna eest valmis. Ma täitsa saan aru kui hea tunde taoline tähelepanuavaldus kodumaast kaugel olles võib tekitada.

Canada ülemjuhataja minu lipuga,
ihukaitsja tema selja taga traat kõrvas

Enne lahkumist läksin oma lippu tribüüni juurest ära tooma, aga seal istus paar tüüpi risti ees, üks daam toetas end mu lipu peale. Ootasin veits aga kui neil ei paistnudki kavas olevat ära minna astusin ligi. Esiteks kõnetasin ettevaatlikult turvameest, et sooviks oma lipu kaasa võtta. Nelja tärniga pagunitega härra kuulis, pööras ringi ja küsis: "Nii et see Eesti lipp ongi sinu oma". Nojaa, pean lahkuma, ülemjuhataja vaja lennukile viia. Mees surus kätt, tutvustas ennast lisades: "Tervita ka minu poolt". Mul muidugi ei jäänud nimi meelde aga kui autos rääkisin, sain teada, et tegu Canada kuninglike relvajõudude ülemjuhatajaga, see selgitas ka ihukaitsjate vajaduse.

Eestlased elasid ägedalt omadele kaasa

Lennuväljale saime üllatavalt kiirelt, vaatamata pühapäeva õhtule polnud ummikuid. Terminali juures pöörasin valesti ja panin nad kogemata saabujate alasse. Kuulge te olete sõdurid, küll suudate välja nuputada kuidas siit lennukile saada, varjasin oma kimbatust. Aga muidugi, tänud sõidu eest ja läinud nad olidki. Lootsin enne lõppu tagasi jõuda, et VIP alas paar kiiret ampsu õllega alla loputada, kahjuks oli kaasa juba välja tulnud. Sõitsime koju, isegi mina päevast väsinud, ehkki suur osa ajast sai konditsioneeritud alas logeletud. Tõeline ime kuidas naine vastu peab. Esmaspäeval oli veel mingi jama bussidega, transat polnud piisavalt, veeti kiiruga välja viimane kui logu probleemi lahendama.

Järgmine päev oli mul algul plaanis koertega randa sõita, ilm hullult palav, arvasin et ühest võistluspäevast aitab. Olin just lahkumas kui kaasa helistas ja palus end golfiklubi juurest üles korjata, pealegi olevat vaja võistlejaid viia nelja paiku kiirelt linna teise otsa võrgutreeningule. No nii see läks, viisin koerad korraks Ontario järve randa, sest elajad lõugasid toas kui ratta peal, olles näinud, et rannaasjad autosse viisin. Koerad koju ja edasi staadionile. VIP salongi tee oli mul tuttav, lasin kiirelt õlle välja valada, jumal tänatud et Kanadas tohib roolis olla 0.8 promilliga.

Meeskonna kapteni intervjuu ekraanil ...

... ja lähedalt vaadates.

Päev möödus laias laastus nagu eelmine, ainsaks erinevuseks ehk asjaolu, et olin juba mitmega tuttav. Baarmen teadis täpselt millist õlut ja millist veini tahan :D Mitme uue inimesega sai vestelda huvitavamad suur must USA mereväe kolonel ja üks briti daam, kes uuris kuidas meeldib üritus ja kas tulen ka järgmisel aastal Sidneysse. Tegin nalja, et kui ta pileti ostab siis kindlasti. Aga muidugi ostan, ma ju üks mängude korraldajatest. Millegi pärast ei tundunudki see nali olevat. Vestlesime veel ning mingi moment tuli üks tüüp paludes teda medaleid kätte andma minna. Pean lahkuma, aga võid mu mehega edasi vestelda. Too osutus vahvaks selliks, kes libistas õlut ja pakatas inglise huumorist. Kahjuks ei saanud minagi kauemaks jääda, tuli sms, et aeg Eesti meeskonna kaptenit sõidutada.

Kaasa moment puhkust

Viimases hädas anti sihuke buss

Seekord jõudsin staadionile tagasi parasjagu tunnike enne lõpetamist ning sain nagu Homer Simpson kõhu kenasti VIP salongis krevettidest, sushist, lõhest ja muust heast paremast täis pugida loputades selle Heinekeniga alla. Igaks juhuks võtsin ergutuseks tassi kohvi kõige otsa. Kodus kripeldas ja huvi pärast uurisin, kes tegelikult see daam võiks olla, jätsin ta nime rinnal olevalt sildilt meelde. Googeldades lõi mängude organiseerimiskomitee nimekiri piltidega ette, kõigepealt prints Harry ja siis too daam koos mitme teisega. Ta oli ka Londoni olümpiamängude orgkomitee esinaine, ning kaasomanik ühe maailma tuntuima investeerimispanga juures. Äkki tõepoolest saan sõidu Sidneysse, peab ikka küsima üle kui teda veel kord märkan. See oli muidugi nali aga nüüd vähemalt tean kellega tegu kui peaksime uuesti jutustama sattuma.