Killarney 4 - Küla, Granite Ridge, Cranberry Bog (3km+5km)

Vaade "Graniitseljandikult" La Cloche kvartsiitahelikule

Juba eelmisel õhtul hakkas sadama nagu ilmaennustus oli lubanud. Öösel oli isegi müristamist kuulda. Tänu vihmakatetele ja korralikele telkidele ei seganud see üldse. Hommikuks jäi suurem sadu üle, söögivalmistamise ajal natukene udutas. Sellise ilmaga mägedesse ronima eriti ei kipu, otsustasime sõita kohalikku Killarney nimelisse külla, linnaks oleks 400 elanikuga asulat palju nimetada. Ega seal suurt miskit vaadata polnud, üks sadamaäärne peatänav mõne poekese ja söögikohaga. Jäätise koht oli meie kurvastuseks kinni.

Tänava otsas asus Killarney Mountain Lodge, kus ilmselt jahtide või vesilennukitega saabuv rikkam rahvas peatub. Momendil paistis õige mahajäetud, põhiklientidel USA'st on õige keeruline üle piiri saada. 

Noorte huvi äratasid hotelli ees pargitud kaks vesilennukit. Mina viskasin pilgu peale väliköögile kuna kunagi kavas endalegi midagi sellist ehitada. Jätsime ka veidi raha kohaliku majanduse toetamiseks, tüatr ostis käsitöö sherbetti. Oleks bensu võtnud, kuid sadamas asuv üksik kurb pump nägi liiga kahtlane välja.

Sadama vastas oleval George saarel oli seitsmekildine matkarada, sellele polnud võimalik minna, sest üle kitsa väina viimise teenusepakkujad olid poe kinni pannud. Oleks väga tahtnud, küllap oleks sadamast mõne tüübi leidnud, kes paarikümne taalaga hea meelega teisele poole viinud. Alla saja meetri laiuse väina oleks ujudeski kerge vaevaga ületanud. Paraku oli ilm niruvõitu ja noortel sihukeste seikluste suhtes entusiasmi puudus. 

Auto viisime telgiplatsile ning suundusime teispool suurt teed asuvale kolmekildisele Graniitseljandiku rajale. Sealt pidada avanema ägedad vaated La Cloche kvartsiitahelikule ja selle ees asuvale metsale. Reklaam ei petnud, tõepoolest vägevad vaated. Kahju ainult et looduse värvid pole veel täiega käima läinud ja ilm pilvine ning natu udune. Fotod ei suuda kahjuks kogu silmirõõmustavat kirevust edasi anda.

Rajal kohtasime kahte asjatundjat, kes tutvustasid kohaliku taimestiku iseärasusi, mida muidu poleks osanud märgata. Tore kui lahkelt teadmisi teistelegi jagatakse. Näiteks olevat väga haruldane näha "Halli mändi" nii kaugel lõunas. Tunnuseks ebatavalised käbid, mis tavaliselt paarikaupa koos kasvavad, mul õnnestus isegi üks kolmeharuline leida. Lisaks muidugi paar pilti seentest, ja lehtedest.

Tagasi telgiplatsil näkitsesime veidi aga õhtusöögiks aeg liig varajane. Tütar käis välja mõtte Jõhvikarada uuesti teistpidi läbi jalutada, sandadega villid ei segavat. No muidugi, kui siin juba oleme, miks mitte. Poolteist tunnikest eelnevast mudasematel metsaradadel hulkumist ning oligi paras aeg õhtusöögiks. Seekord läksid loosi supid ja viimased kartulid.

Kopratamm

Õhtul istusin lõkke ääres, lugesin raamatut, näksisin juustu ja limpsisin punast veini kõrvale. Minu arust oli palju mõnusam kui kusagil uhkes hotellis toas lebotada või baaris drinkida. Äkki lihtsalt tegu selle vana tuttava rebase ja hapude viinamarjade looga, mine tea😜 

Tegelikult on mulle alati meeldinud aktiivsed metsikud puhkused, ürginimese geenid lihtsalt kisuvad aeg-ajalt metsa tagasi. Nagu Mikita kirjutab: ehtne eestlane läheb linnas natukese ajaga rahutuks ja kipub kas või korraks tagasi rappa või metsa, kus lugematud põlvkonnad esivanemaid elanud.

Killarney 3 - Gulch Hill ja OSA Lake (18km)

OSA Lake

Nagu võis arvata põõnasime hommikul pikalt. Mõttes sõimasin naaberplatsi hiinlasi, kes juba poole üheksa ajal valjuhäälselt seletasid ja oma toidunõudega kolistasid. Äkki oli tegu lihtlabase kättemaksuga meie eelmise varahommiku pimedas alanud askeldamise eest. Võtsime lõdvalt, enne teisele telgiplatsile ümberkolimist ei jõua niikuinii miskit asjalikku korda saata. 

Vaade laua eest ilma inimesteta

Kakao, kohv, juustu ja tuunikala saiad maitsevad imehead

Hommikusöögile istusime järve kaldakaljul oleva laua taha. Päev tõotas ilus tulema, arutasime mis ette võtta. Tütrest muidugi matkajat nende villis jalgadega pole aga ta arvas, et lühikese jalutuskäigu peaks ikka tegema. Mul oli soov millalgi üks uus OSA järve äärde viiv rada läbida. Ilmaennustust ja ajaplaani vaadates oli ainsaks võimaluseks seda täna teha. Noored otsustasid veidi ümbruse kaljudel ronida ja ujumas käia.

Piirkonna topo kaart moblas
Paremal läbikäidud marsruut

  

Asjad pakkisime kiirelt kokku ning sõitsime sadakond meetrit edasi uue platsi juurde. Esimene moment tundus niruvõitu võrreldes eelmisega, aga ega me siia elama tulnud. Hiljem leidsime puude taga sama kena kaldakalju järve kohal nagu eelmisel platsil. Lihtsalt söögilauda pole, tooli peab ise kaasa vedama kui kivil istumine liiga kõva tagumisele otsale. Haarasin veekoti, mõned powerbarid ja pealambi kaasa ning panin ajama, noored lubasid telgid ja vihmakatted üles panna (järgmine päev oli sadu oodata).

Moblal on MapsMe rakendus, mille kaart väga basic aga vähemalt GPS punkt on sellel äärmiselt täpselt määratud nagu eelmine päev võisin veenduda. Topo kaardist olin teinud foto sellest piirkonnast, kus kavas hulkuda. Tütrele näitasin ka enda plaanitsetud marsruudi ja võimaliku alternatiivi juhuks kui järgmiseks päevaks tagasi pole jõudnud. Mingi jama korral on äärmiselt oluline kokkulepitud teekonnast kinni pidamine või vähemalt enda selle peale kuidagi lohistamine võimaldamaks otsijatel sind lihtsalt leida. 

Palju fataalseid kadumaminekuid tulenebki asjaolust, et marsruuti muudetakse impulsi mõjul ja kui siis õnnetus juhtub ei oska keegi sind otsida. Kanadas oli juhus, kus paarkümmend aastat tagasi vesilennukil kaks tüüpi augustis Labradoris lendasid ja läksid kaduma. Vaatamata mitu nädalat kestnud otsingutele neid ei leitud. Paar aastat tagasi nägi keegi juhuslikult mööda lennates metsajärves lennuki pontooni. Uurima läinud ametnikud tegid kindlaks, et seal oligi kadunute lennuk. Nad leidsid ühe mehe jäänused ja päeviku, mis selgitas juhtunut. Tüübid olid lambist otsustanud sadakond miili lennutrajektoorist eemale jäävas metsajärves kalaõnne proovida. Maandumisel sõitsid pontooniga vastu pooluppunud puutüve ja lennuk läks ümber. Kumbki viga eriti ei saanud aga kogu kommunikatsioonivarustus oli kutu. Nad isegi nägid otsijaid kaugel eemal paar korda, kuid polnud võimelised märku andma. Oktoobri algul otsustas tugevam matkata abi järgi, nõrgem jäi lennuki vraki juurde püstkotta elama. Oktoobri keskpaigas lõppesid sissekanded, surma põhjuseks ilmselt külm ja nälg. Teist tüüpi ei leitud kunagi.

Teele asusin veidi enne keskpäeva, plaanis kuue-seitsme tunniga minna üle Gulch Hilli järgmise mäe alt läbi Teardrop lake juurde, sealt kas otse vanale kanuu portaazhi rajale või siis ojaorgu pidi OSA järve äärde. Tagasi tulla teiselt poolt ümber George Lake. Esimesed viis kilti sammusin sama La Cloche traili rada mis esimesel päeval, siis keerasin Acid Lake juures H4 telgiplatsi teele. Paarsada meetrit edasi kui rada pööras järve poole vaatasin kaardilt, mis suunas Gulch Hill jääb ning heitsin pilgu päikesele. Liikuda tuleb nii, et päike umbes 45 kraadise nurga juures paremal ees. Vaid tund oli kulunud, ilusti graafikus.

Astusin rajalt kõrvale ja hakkasin läbi metsa minema. Selge, et ürgmetsas ja eriti mägedes ei saa kunagi pidevalt õiget suunda hoida. Liikumise kergendamiseks mõistlik võimalusel jälgida metsloomaradasid, tihnikutest ja järsakutest ümber minna aga üldiselt õiget suunda hoida. Suured kaljupraod, mille põhjal oli mugav matkata, kulgesid liiga palju paremale. See sundis paar korda üle seljandike ronima. Lõpuks mäemassiivi vasakul ees nähes otsustasin üles ronida. Seal tuulisem ja veidi jahedam, lisaks vaade palju parem. Pealegi olin GPS põhjal üsna tipu lähedal, alla poole kildi. Riskifaktoriks võimalikud sügavad praod ja orud mis sunnivad pikalt ümber minema või üles alla ronima.

Panoraam Gulch Hill lamedast võsasest tipust

Mäe otsas selgus: olen täitsa õiges kohas, paarsada meetrit Gulch Hill tipuni. Kulgemine mööda siledat kaljupinda läks kui lennates. Paraku olin kogu selle ronimise ja tihniku läbimise käigus õige higiseks läinud. Valisin mõnusa sileda paiga üksiku mägimänni varjus, koorisin kõik riided seljast, panin kaljupinnale kuivama ja istusin loodust imetlema. 

Müstiliste märkidega õlts läks kui vesi kerisele

Tähistamaks esimese eesmärgi saavutamist avasin ettenägelikult kaasa haaratud õllepurgi. Kahe tunniga polnud jõudnud soojaks minna, küll maitses hea, tilgutasin tasapisi kõrist alla nagu saunas vett jahedale kerisele. Mõnus rammestus tuli peale. Aega küll, võisin endale lubada kerge uinaku.

Riided kuivavad, ise valmistun aadamaülikonnas tukastama

Poolunes kuulsin aeg-ajalt lindude hääli, mõtlesin ju kusagil mõni elukas otsad andnud, keda nokkima lähevad. Siis kostus paar korda vuhinat: hmm... miks nad nii lähedalt lendavad? Silmad lõin lahti kui ootamatult üks tiivuline "VUUUUUUH" ilmselt paari meetri pealt üle lendas. Avanev vaatepilt oli sutsu õõvastav. Pea kohal tiirles 5-6 musta lindu, kes mind kas välimuse või lõhna põhjal teise ilma suundunuks pidasid. 

Ajasin end istuli, et moblat haarata ja pilti teha. Lindude nokkade vahelt kostusid pettunud häälitsused: "Raibe liigutab veel, peame lõunasöögiga ootama". Tiivulised tõusid kõrgemale ja peale minu aktiveerumist suundusid teisi koolnuid otsima. Kogu edasise kaljupealse matka vältel heitis üks või teine mööda lennates lootusrikka pilgu: äkki ikka kukub pikali.

Väike nimetu järv kahe kõrge mäe vahel

Kuivad riided selga, papud jalga, tühi õllepurk tagasi kotti, laskusin allapoole järve äärde. Järgmine mägi oli kõrgem, sellest otsustasin lihtsuse mõttes ümber minna. Esialgu oli mööda ojaoru põhja päris lihtne liikuda, kildi pärast pidin vasakule keerama ja järgmise mäe varingukaldeid pidi ümber selle ronima. 

Kvartsiidirahnud murduvad tihti kaljust lahti pea täisnurksetena

Värske ebastabiilne varing

Värskete varingutega peab ettevaatlik olema, isegi suured kivid võivad vaid napis tasakaaluasendis olla ja ettevaatamatu astumise korral liikuma hakata. Korra tekitasin pisikese varingu, õnneks veeresid kõik allapoole ja ülevalt miskit lisaks ei tulnud.

Sellisest püstloodsest kaljuseinast rahnud kukuvad

Teardrop järve äärde jõudmiseks pidin viimased paarsada meetrit kõrgust koguma. Lõpuks avanes vaade pisikesele kaljudevahelisele veekogule. Kaalusin kumba pidi minna. Aega on, suundun väljavoolava oja orgu mööda OSA järve äärde. Päikest polnud vaja suuna hoidmiseks kasutada, pealegi oli voolusängi mööda mugav liikuda, mitte liiga palju võsa ega üles alla ronimist. 

Teardrop Lake

Alles suure järve ääres paarsada meetrit pea läbipääsmatut tihnikut. Kui arvasin, et kallast mööda lihtne kanuu portaazhi algusse minna siis eksisin rängalt. Kaldakalju ja järve vahelist tihnikut oli võimalik läbida vaid metsloomaradasid pidi. Vahepeal küll imestasin kuidas karu või põder sihukesest kohast läbi mahtus, kus mul läbi surumisega tükk tegemist. Paljad sääred ja käsivarred said parasjagu kriipida.

OSA Lake

Järsku hakkas silma miskit kollast raja ääres. Ehtsate kukeseente perekond, kahjuks natuke liiga kaugel, et kaasa korjata, piirdusin fotole jäädvustamisega. See kilomeetrine ots kujunes kõige vaevalisemaks kogu tee peal, lõpuks siiski jõudsin kanuu rajale. 

Kukeseened!!!

Kaldaäärne metsloomarada läbi tihniku

Järve ääres koorisin jälle higised riided seljast ja hüppasin vette. Temperatuur täitsa mõnus, 18 kraadi ringis. Ujusin veits ja loputasin pead ning hõõrusin keha igalt poolt kust ulatasin. Pesemisega on ju igavene jama, sest kesksel telgiplatsil on koroonahirmus dushiruumid suletud. Kui kaldal kuivades istudes tuli mõte vinge selfi teha avastasin, et päiksekad on kadunud. Ilmselt tõmbas mõni oks koos karbiga maha kui läbi võsa pugesin. Otsima ka ei viitsinud minna, las jääb metsajumalale andamiks. Keegi inimene neid ei leia, kui mõni karu peaks siniste peegelklaas prillidega ringi käima siis teadke, et need on minu omad.

Juurikane inimlooma rada

Kanuuportaazhi rada oli kogu retke kõige lihtsam osa kui algne järsk tõus välja jätta. Need poolteist kilti oleks võinud lõdvalt sörkides läbida. George lake põhjakallas polnud samuti eriti raske. Kohati veidi ronimist ja võsast läbi surumist, aga seda teed olen enne käinud, teadsin mis ees ootab. Kopratamm pakkus veidi pinget, valmistasin endale paraja tammepuust kepi, et tasakaalu hoida. Polnud isu jalgu märjaks teha. Järgnes saarekese ületus mille juures tegin lolli tembu. Vaatasin, et viieteist sendi jämedune maas vedelev kuuse tüvi tundus suht tugev. Kõhklesin momendiks aga hüppasin ikka. Nojah, see murdus mõlemalt poolt ja rullis alla, mina käisin sihukese vungiga selili, et ei jõudnud õieti reageerida. Vaid parem ranne sai põrutada aga oleks mõni oksatüügas või kivi istumise või selja alla sattunud võinuks lugu kurvemalt lõppeda.

Järjekordse jõekese juures oli kanuuportaazh, kuid varasemast tuttavat silda enam polnud. Kaks kanuutajat uurisid imestunult kust mina tulin? Metsast, vastasin muiates, tegelt OSA järve äärest. Viimast ütlust nad ilmselt uskuma ei jäänud, rada ju sinna ei lähe, pealegi järv liiga kaugel. Jõest sain kivisid pidi keppi toeks kasutades kuiva jalaga üle. Veel kilomeeter läbi tihniku ja kohati isegi soo ning jõudsingi La Cloche raja idaharule. Siit oli naljaasi mõni kilt laagriplatsini kõmpida. Kokku siis 18.43 kilti 26611 sammuga. Aega kulus 6 tundi 54 minutit, kilokaloreid 3308. Keskmise pulsisageduse 104 põhjal otsustades oli veidi intensiivsem ehkki lühem retk kui eelmisel päeval.

George Lake lõunakaldal on kaljud roosast graniidist

Telgiplatsil kohe näha, et haridusest on kasu olnud. Noorte poolt üles tõmmatud vihmakatted olid tõeliselt meisterlikult planeeritud, kattes nii telgid, lõkke kui toidulaua. Õhtusöögiks olid lõkkel grillitud vorstid ja tuhas küpsetatud kartulid, mis lapsepõlve meenutasid. Aega õhtul piisavalt, et toolis lesida, raamatut lugeda ja veini juustuga kõrvale nahistada.

Kohalik fauna muretses ka selle eest, et meil liiga igav ei hakkaks ega liiga hooletuks ei muutuks. Mina istusin veintsi ja raamatuga lõkke ääres, tütar läks vetsu, noormees võttis autost hambaharja ning suundus kraani juurde. Äkki kuulsin saabuva tütre hädakisa: "Issi, issi, pesukarud autos!!!" Nagu mis mõttes, kurat poiss oli pagasiluugi lahti jätnud, kaks triibulist varganägu ei jätnud võimalust kasutamata. Üks tuustis tagaistmel seljakotti, teine juba juhiistmel. Katsusin ehmunult taskut, õnneks võtmed minu käes, loodetavasti ei oska elukas süütetraate kokku kruttida, et autoga minema kihutada. Sel ajal kui laps loomi hirmutas haarasin mobla ning sain kurjategijatest paar pilti otse teolt. Politseisse küll pole vist mõtet nendega pöörduda😜

Raspoinik pesukaru teolt tabatud

Killarney 2 - Silver Peak (35km)

Tütrega Killarneys, taamal mäed ja Lake Killarney

Plaanis täna vallutada "Hõbetipp". Laagriplatsilt oleks kaardi põhjal sinna ja tagasi 57 kilti, mis tundus veidi üle meie võimete olema. Põhimõtteliselt oli võimalik sõita autoga "The Crack" raja algusse, vähendades koguteepikkuse 44 kildi peale. Mägedes rohkem kui maratonidistantsi läbimine peaks iseenesest piisavaks katsumuseks kujunema. Kogu rada Silver Peaki'st tagasi olen 2010 koos tütrega korra läbi matkanud suurte seljakottidega, kusjuures ööbisime Silver Lake telgiplatsil. "Hõbejärvel" telgitasin lastega ka 2004 kui nad suht väikesed olid, seega rada läbitav ja mäletamist mööda mitte eriti hull. Kokkuvõttes Silver Peak igati realistlik eesmärk, eriti kui arvestada, et eelmisel päeval läbisime 15K 4 tunniga nii muuseas.

Hommikuäratus poole seitsmeks kui veel pime väljas. Korralik hommikusöök kaerahelbepudru, tuunikala saiade, vorsti ja juustu näol, joogiks kuum kohv ja kakao. Väikestesse veeseljakottidesse pakkisime kaasa vaid hädavajaliku "ellujäämis pakendi", elastiksidet, plaastreid, pealambid, ja mõned powerbar tüüpi energia batoonid. Söömise peale meil aega raisata niikuinii pole. Peaasi, et vett jaguks, kuid isegi sellega ei teki kriitilist seisu, sest mägijärved ja jõekesed iga paari kildi tagant tee peal. Viimases hädas rüüpab lombist kuna janusurm tapab enne kui mingi parasiidiga nakatumine nagu SAS ellujäämisõpetus kinnitab.

Samas kohas 10 aastat tagasi

Tütar sõbraga Cracki ees ronimas

Pool kaheksa parkisime, ainult kaks autot olid siin enne meid. Viskasime kerged paunad selga ja hakkasime astuma. Suures ärevuses unustasin auto lukustada. Kiirustasin paarsada meetrit tagasi ehkki vaevalt metsas keegi miskit massinast võtma hakkab. Ega noored ei hoidnud tagasi, neile järgi jõudes lausa hingeldasin. Peagi möödusime ühest asiaatide seltskonnast, kes eriti matkainimestena välja ei näinud, peale seda olime rajal kindlalt esimesed.

Mõlemad tütred 2009 samas alla

Tütar sõbraga Crackis üles

Jõekese ületanud avastasime, et vana ja järsk matkarada on suletud, olime sunnitud 350 meetrise ringi tegema. Positiivse külje pealt on pikem rada alati kergema tõusuga, mis kokkuvõttes ei pruugi kuigi palju aega juurde keevitada. Varingut ja kaljupinda mööda ronides jõudsime suht siva, tunni ja 10 mindiga "Prao" juurde. Too vaatamisväärsus on ette nähtud tavalistele päevamatkajatele, kaardil hoiatatakse, et tegu raske 3 tunnise rajaga. Nagu arvata, olime nii vara ainsad inimesed kohas, kus keskpäeval võib leida kümneid matkajaid ümbrust imetlemas ja pildistamas. Siit avanes vaade Killarney järvele. Moment puhkust ning padavai edasi, pikk maa veel minna.

Tütred 2009 samas

Vanem plika jõudis üles

Esialgu ei leidnud kuidagi raja algust üles, esimene märk õige kaugel poolvarjus mäe tipul oleva männi küljes. Ronimist oli oluliselt rohkem kui mäletasin. Tütar arvas seepeale, et inimese mälu on juba selline, ilusad ja kerged asjad jäävad meelde, rasked ja vastikud ununevad.

Kohati kulges rada mööda siledat kaljupinda

Ronimine iseenesest meeldib mulle, lihtsalt järjest üles alla läbi kaljupragude kipub ära väsitama. Veidi rohkem kui tunni ajaga jõudsime peale pikka ja järsku laskumist "Little Superior" järve äärde. Vastaskaldal avanes kvartsiitkaljuseina näol vaade mägironija "märjale" unistusele. Püstloodis ja kohati negatiivse kaldega paarikümnemeetrine valge praguline kaljupind laskus otse vette.

Hingematvad vaated iga nuki peal

Seda pragu õnneks ei pidanud ületama

Little Superior järve kaldakalju

Kümne mindiga kõmpisime ümber järvesopi ja ronisime kalju tippu. Nüüdseks kaks pool tundi kulunud 7.5 kildi peale, nipin-napin ajagraafikus. Suht aeglase tempo panin üles-alla ronimise arvele. Ega ma kiiremini poleks tahtnud minna, just paras kui arvestada kui palju veel jäänud. Laskusime uuesti kogu tee alla järgmise "Proulx" järve rannale. 

Rada kulges jupike järve äärt pidi ja tõusis siis järsult 100m vertikaali poole kildi jooksul. Üles jõudes olime parajalt võhmal ja higised. Puhkemoment, joogipaus ja sokivahetus. Järgnes kolm kilti üles alla ronimist kuni Norway järveni. Täitsa uskumatu kui raske see rada tundus, eriti kummaline kui eelmise päevaga võrrelda.

Nii palju kui mäletasin peaks ees ootama vaid kaks märkimisväärset tõusu: Heaven järve eelne ja viimane Silver Peak ise. Esimene jupp Heaven lake poole oli suht lihtne, kanuu portaazhi rada. Peale vasakule mäkke pööramist läks elu keerulisemaks, viimane ots jälle õige järsk ning vaevaline ronimine. Järve äärde jõudes otsustasime sutsu pikema pausi teha, tütrel olid tossud hõõruma hakanud. Parasjagu ootamatu, sest need ta maastikujooksu tossud ning eelmine päev polnud 15 kildi läbimisel mingit probleemi ilmnenud. Ta tahtis sandaalidega tulla nagu tavaliselt kuid minu soovitusel pani tossud. Kartsin, et äkki sandad ei pea vastu, pidin veel igaks juhuks seljakotti toppima aga unustasin. Loputasime kõik jalgu külmas järves.

Heaven Lake telgiplats, tagaplaanil noored jalgu loputamas

Sel ajal kui noored istusid läksin ringi kondama. Viskasin pilgu peale telgiplatsile, kus lastega sai aastaid tagasi oldud. Järsku nägin samblas kedagi liikumas - madu. Hüüdsin ja tütar tuli jooksuga vaatama. Muidugi oli vaja kinni püüda ja uurida ning pilti teha enne kui tagasi kaljupinnale panime kus ta peale mõttepausi oma teed minema roomas. 

Uuesti liikuma hakates muutusin kella vaadates sutsu murelikuks. Neli ja pool tundi juba kulunud aga pea pool maad ees. Sama tempoga jätkates jõuame alles neljaks mäe tippu, isegi tempot tõstes pole enne kolme kindlasti lootust. Ilmselgelt jääme tagasiteel pimeda peale, hea et pealambid kaasas.

Arutasime olukorda ja otsustasime: saagu mis saab, kell neli pöörame tagasi ükskõik kus oleme. Seni olin noorte taga kulgenud ja pilte teinud, nüüd läksin ette sooviga nats kiiremini liikuda. Ega minulgi suurt võhma tempo tõstmiseks olnud, küll aga tahtmist. Samas hakkas plika aeglasemaks jääma, eriti peale järsku laskumist. Selgus, et järve ääres oli avastanud mitmed villid ja plaastrid peale pannud. Paraku suurt kasu polnud, vaatamata kuivadele sokkidele ja plaastritele läksid katki ja tegid kõvasti valu. Tean omast käest kui ebamugav nii jalutada on, mis siis veel kaljudel ronimisest rääkida.

Pakkusin võimalust tagasi keerata, kuid tema tahtis kindlalt edasi minna. Kulgesime veel pool tunnikest, olukord muidugi paremaks ei läinud. Tüdrukul tegi käimine ilmselgelt valu aga ikka ei tahtnud pooleli jätta. Tund aega hiljem oli Silver Peak silmi ees, kokku ehk kuus kilti minna. 

Siin otsustasime peale puhkust tagasi pöörata, tagaplaanil Silver Peak

Küsisin kuidas jalad, natuke ikka teevad valu. Sokke vahetades viskasin pilgu peale, vaatepilt polnud üldse kena. Mitu villi katki, isegi kannal pirakas pöidlaotsa suurune. Sellises seisus pole küll mõtet edasi minna, ei maksa unustada, et pikk ja raske tagasitee ootab ees. Tütar nuttis vihast ja pettumusest mitte valust. Lohutasime, et jätame mäe vallutuse teiseks korraks. Probleem jalatsites mitte sinu suutlikkuses, pole mõtet ennast piinata.

Silver Peak: nii lähedal aga samas nii kaugel

Lohutuseks teadmine, et 10 aastat tagasi käisime seal: Tütar tipul

Kell oli kaks. Arvestades asjaolu, et siia jõudsime kuue poole tunniga ning tagasiteele kulub seoses hõõrutud jalgadega kindlasti kauem, jääme niikuinii pimeda peale. Lasin plikal hinge tõmmata ja jalgu ravitseda, pildistasin nii lähedal ja samas nii kaugel olevat Silver Peak'i. Tõele au andes oleks me ka tervete jalgadega parajas ajahädas olnud. Mina poleks suutnud tempot suurt tõsta, mis tähendanuks optimistlikult neljaks tippu jõudmist. Arvestades tagasiteele sama aja jõudnuks auto juurde peale keskööd, kusjuures viimane pool teed tulnuks pimedas matkata. 

Lihtsalt ilus vaade

Vinge keerdus puutüvi

Kõige ebameeldivam moment, mida noortele pidevalt rõhutasin, olnuks jala väänamine või komistamine ja mingi muu vigastuse üles korjamine. Tõenäosus selleks suureneb oluliselt nii väsimuse kui pimedaga. Sihukesel rajal tähendaks meile õige ebamugavat olukorda. Hea vähemalt et kolmekesi: üks jääb vigastatuga, teine läheb abi järgi - orienteeruda suudame õnneks kõik piisavalt.

Heaven Lake - Kalevi jõubatoonike oli abiks!

Puhkehetk, sellise vaatega kohas laseks hea meelega silma looja

Tagasitee kulgeski vaevalisemalt nagu võis eeldada. Heaven Lake juurde jõudsime uuesti kahe tunniga. Puhkus, sokivahetus, powerbar ja mõni lonks vett. Tüdrukul läks käimine järjest vaevalisemaks aga edasi ta läks. Meil polnud võimalik suurt miskit teha, kandmiseks liiga raske, nii järskudel radadel niikuinii võimatu. Kuue ajal Proulx järve ääres kaljul järgmine puhkus. Madalale langeva päikese käes sai imeilusaid fotosid teha.

Mõni moment oli ka lihtsam, rada oru põhja mööda

Päike langeb järjest madalamale, aga minna veel tükk maad

Mäest alla, üles ja järgmine peatus. Nüüdsest andsime iga pikema tõusu järel plikale kosumisepausi, et ikka lõpuni vastu peaks. Seitsme ajal hakkas päike mäetippusid puudutama kuid Crackini tükk maad minna. 

No nii, päikesega võib hüvasti jätta

Mõned minutid jagub valgust hiiglaslike murdunud puude vahel matkates

Veerand tunniga läks hämaraks, poole kaheksa ajal pidime metsa all pealambid sisse lülitama. Kaheksaks täiesti pime, rajamärkide otsimine muutus keerulisemaks. Noormees kui kõige värskem ja energilisem võttis selle ülesande enda peale, mina liikusin tütrega tandemis tagapool.

Cracki lähedale jõudsime poole üheksaks kuid ei suutnud kuidagi õiget teed leida. Lõpuks oli tütar see, kes kaljude kuju järgi avastas prao mäemassiivis, kust võimalik alla laskuda. Pealambid olid suureks abiks, ilma pidanuks sinna ööbima jääma. 

Öörezhiimis teeb Google mobla päris hea pildi!

Mingi õnnetus oli juhtunud, maas vereloik, pritsmed kividel ja verised paberid ümberringi. Äkki seepärast kuulsime õhtul helikopterit mägedes lendavat. Filmisin laskumist ja tegin ka mõned fotod öörezhiimis, mingi mulje ikka annab ehkki suurt palju näha pole. Ettevaatlikult rahnudel turnides kulus prao läbimiseks paarkümmend minti, tund veel järsust mäest ja varingust alla minekuks.

Viimased kolm tundi valgustasid meie teed kuu, tähed ja pealambid

Kakakise järve äärde jõudes nägime lambivalguses imelikku elukat, salamander vist teine. Siit edasi oli rada küll kerge aga tütrel järjest valusam käia. Viimase kilomeetri hoidsin käest kinni toetasin teda, koperadasime nagu Moskva alt taganevad haavatud Napoleoni sõdurid. Iga sada meetrit nõudis plikal parajat pingutust et valu taluda. Nii pikka kilomeetrit nagu see viimane polevat ta kunagi käinud.

Salamander vist

Auto juures 22:38 kella kinni lüües olime Google Fiti alusel läbinud 35.58 km 14tunni 59 minuti ja 53 sekundiga. Samme 55435 (59592 Huawei) ja südamepunkte 1798, keskmine pulss 97, kulutatud kilokaloreid 7181.

"Whew, that was intense" nagu Google kommenteeris. Tagasi telgiplatsile jõudes polnud kellelgi energiat süüa teha, lõkke panin siiski põlema ja kuuma vee priimusega peale. Kakao läks noortel hästi peale, ise võtsin suure kruusi kohvi. Noored kobisid kiirelt telki, mul ei tulnud und. Võtsin kohvikruusi, istusin järve äärde kaljule laua taha, vaatasin tähti ja mõlgutasin nostalgilisi mõtteid. Kokkuvõttes võis päevaga rahule jääda, eriti hea meel, et tegime "täiskasvanuliku" otsuse ja pöörasime tagasi (natuke hilja küll) ega surunud hambad ristis iga hinna eest mäetipu vallutamise nimel.

Tähtis on mõista, millal pole enam mõtet pingutada kättesaamatu eesmärgi nimel, muidu lõpetad nagu Scott Lõunapooluse vallutamisel.

Sometimes you get the bear, sometimes bear gets you😉 Accept it and chill!