|
OSA Lake
|
Nagu võis arvata põõnasime hommikul pikalt. Mõttes sõimasin naaberplatsi hiinlasi, kes juba poole üheksa ajal valjuhäälselt seletasid ja oma toidunõudega kolistasid. Äkki oli tegu lihtlabase kättemaksuga meie eelmise varahommiku pimedas alanud askeldamise eest. Võtsime lõdvalt, enne teisele telgiplatsile ümberkolimist ei jõua niikuinii miskit asjalikku korda saata.
|
Vaade laua eest ilma inimesteta
|
|
Kakao, kohv, juustu ja tuunikala saiad maitsevad imehead
|
Hommikusöögile istusime järve kaldakaljul oleva laua taha. Päev tõotas ilus tulema, arutasime mis ette võtta. Tütrest muidugi matkajat nende villis jalgadega pole aga ta arvas, et lühikese jalutuskäigu peaks ikka tegema. Mul oli soov millalgi üks uus OSA järve äärde viiv rada läbida. Ilmaennustust ja ajaplaani vaadates oli ainsaks võimaluseks seda täna teha. Noored otsustasid veidi ümbruse kaljudel ronida ja ujumas käia.
|
Piirkonna topo kaart moblas Paremal läbikäidud marsruut |
Asjad pakkisime kiirelt kokku ning sõitsime sadakond meetrit edasi uue platsi juurde. Esimene moment tundus niruvõitu võrreldes eelmisega, aga ega me siia elama tulnud. Hiljem leidsime puude taga sama kena kaldakalju järve kohal nagu eelmisel platsil. Lihtsalt söögilauda pole, tooli peab ise kaasa vedama kui kivil istumine liiga kõva tagumisele otsale. Haarasin veekoti, mõned powerbarid ja pealambi kaasa ning panin ajama, noored lubasid telgid ja vihmakatted üles panna (järgmine päev oli sadu oodata).
Moblal on MapsMe rakendus, mille kaart väga basic aga vähemalt GPS punkt on sellel äärmiselt täpselt määratud nagu eelmine päev võisin veenduda. Topo kaardist olin teinud foto sellest piirkonnast, kus kavas hulkuda. Tütrele näitasin ka enda plaanitsetud marsruudi ja võimaliku alternatiivi juhuks kui järgmiseks päevaks tagasi pole jõudnud. Mingi jama korral on äärmiselt oluline kokkulepitud teekonnast kinni pidamine või vähemalt enda selle peale kuidagi lohistamine võimaldamaks otsijatel sind lihtsalt leida.
Palju fataalseid kadumaminekuid tulenebki asjaolust, et marsruuti muudetakse impulsi mõjul ja kui siis õnnetus juhtub ei oska keegi sind otsida. Kanadas oli juhus, kus paarkümmend aastat tagasi vesilennukil kaks tüüpi augustis Labradoris lendasid ja läksid kaduma. Vaatamata mitu nädalat kestnud otsingutele neid ei leitud. Paar aastat tagasi nägi keegi juhuslikult mööda lennates metsajärves lennuki pontooni. Uurima läinud ametnikud tegid kindlaks, et seal oligi kadunute lennuk. Nad leidsid ühe mehe jäänused ja päeviku, mis selgitas juhtunut. Tüübid olid lambist otsustanud sadakond miili lennutrajektoorist eemale jäävas metsajärves kalaõnne proovida. Maandumisel sõitsid pontooniga vastu pooluppunud puutüve ja lennuk läks ümber. Kumbki viga eriti ei saanud aga kogu kommunikatsioonivarustus oli kutu. Nad isegi nägid otsijaid kaugel eemal paar korda, kuid polnud võimelised märku andma. Oktoobri algul otsustas tugevam matkata abi järgi, nõrgem jäi lennuki vraki juurde püstkotta elama. Oktoobri keskpaigas lõppesid sissekanded, surma põhjuseks ilmselt külm ja nälg. Teist tüüpi ei leitud kunagi.
Teele asusin veidi enne keskpäeva, plaanis kuue-seitsme tunniga minna üle Gulch Hilli järgmise mäe alt läbi Teardrop lake juurde, sealt kas otse vanale kanuu portaazhi rajale või siis ojaorgu pidi OSA järve äärde. Tagasi tulla teiselt poolt ümber George Lake. Esimesed viis kilti sammusin sama La Cloche traili rada mis esimesel päeval, siis keerasin Acid Lake juures H4 telgiplatsi teele. Paarsada meetrit edasi kui rada pööras järve poole vaatasin kaardilt, mis suunas Gulch Hill jääb ning heitsin pilgu päikesele. Liikuda tuleb nii, et päike umbes 45 kraadise nurga juures paremal ees. Vaid tund oli kulunud, ilusti graafikus.
Astusin rajalt kõrvale ja hakkasin läbi metsa minema. Selge, et ürgmetsas ja eriti mägedes ei saa kunagi pidevalt õiget suunda hoida. Liikumise kergendamiseks mõistlik võimalusel jälgida metsloomaradasid, tihnikutest ja järsakutest ümber minna aga üldiselt õiget suunda hoida. Suured kaljupraod, mille põhjal oli mugav matkata, kulgesid liiga palju paremale. See sundis paar korda üle seljandike ronima. Lõpuks mäemassiivi vasakul ees nähes otsustasin üles ronida. Seal tuulisem ja veidi jahedam, lisaks vaade palju parem. Pealegi olin GPS põhjal üsna tipu lähedal, alla poole kildi. Riskifaktoriks võimalikud sügavad praod ja orud mis sunnivad pikalt ümber minema või üles alla ronima.
|
Panoraam Gulch Hill lamedast võsasest tipust
|
Mäe otsas selgus: olen täitsa õiges kohas, paarsada meetrit Gulch Hill tipuni. Kulgemine mööda siledat kaljupinda läks kui lennates. Paraku olin kogu selle ronimise ja tihniku läbimise käigus õige higiseks läinud. Valisin mõnusa sileda paiga üksiku mägimänni varjus, koorisin kõik riided seljast, panin kaljupinnale kuivama ja istusin loodust imetlema.
|
Müstiliste märkidega õlts läks kui vesi kerisele
|
Tähistamaks esimese eesmärgi saavutamist avasin ettenägelikult kaasa haaratud õllepurgi. Kahe tunniga polnud jõudnud soojaks minna, küll maitses hea, tilgutasin tasapisi kõrist alla nagu saunas vett jahedale kerisele. Mõnus rammestus tuli peale. Aega küll, võisin endale lubada kerge uinaku.
|
Riided kuivavad, ise valmistun aadamaülikonnas tukastama
|
Poolunes kuulsin aeg-ajalt lindude hääli, mõtlesin ju kusagil mõni elukas otsad andnud, keda nokkima lähevad. Siis kostus paar korda vuhinat: hmm... miks nad nii lähedalt lendavad? Silmad lõin lahti kui ootamatult üks tiivuline "VUUUUUUH" ilmselt paari meetri pealt üle lendas. Avanev vaatepilt oli sutsu õõvastav. Pea kohal tiirles 5-6 musta lindu, kes mind kas välimuse või lõhna põhjal teise ilma suundunuks pidasid.
Ajasin end istuli, et moblat haarata ja pilti teha. Lindude nokkade vahelt kostusid pettunud häälitsused: "Raibe liigutab veel, peame lõunasöögiga ootama". Tiivulised tõusid kõrgemale ja peale minu aktiveerumist suundusid teisi koolnuid otsima. Kogu edasise kaljupealse matka vältel heitis üks või teine mööda lennates lootusrikka pilgu: äkki ikka kukub pikali.
|
Väike nimetu järv kahe kõrge mäe vahel
|
Kuivad riided selga, papud jalga, tühi õllepurk tagasi kotti, laskusin allapoole järve äärde. Järgmine mägi oli kõrgem, sellest otsustasin lihtsuse mõttes ümber minna. Esialgu oli mööda ojaoru põhja päris lihtne liikuda, kildi pärast pidin vasakule keerama ja järgmise mäe varingukaldeid pidi ümber selle ronima.
|
Kvartsiidirahnud murduvad tihti kaljust lahti pea täisnurksetena
|
|
Värske ebastabiilne varing
|
Värskete varingutega peab ettevaatlik olema, isegi suured kivid võivad vaid napis tasakaaluasendis olla ja ettevaatamatu astumise korral liikuma hakata. Korra tekitasin pisikese varingu, õnneks veeresid kõik allapoole ja ülevalt miskit lisaks ei tulnud.
|
Sellisest püstloodsest kaljuseinast rahnud kukuvad
|
Teardrop järve äärde jõudmiseks pidin viimased paarsada meetrit kõrgust koguma. Lõpuks avanes vaade pisikesele kaljudevahelisele veekogule. Kaalusin kumba pidi minna. Aega on, suundun väljavoolava oja orgu mööda OSA järve äärde. Päikest polnud vaja suuna hoidmiseks kasutada, pealegi oli voolusängi mööda mugav liikuda, mitte liiga palju võsa ega üles alla ronimist.
|
Teardrop Lake
|
Alles suure järve ääres paarsada meetrit pea läbipääsmatut tihnikut. Kui arvasin, et kallast mööda lihtne kanuu portaazhi algusse minna siis eksisin rängalt. Kaldakalju ja järve vahelist tihnikut oli võimalik läbida vaid metsloomaradasid pidi. Vahepeal küll imestasin kuidas karu või põder sihukesest kohast läbi mahtus, kus mul läbi surumisega tükk tegemist. Paljad sääred ja käsivarred said parasjagu kriipida.
|
OSA Lake
|
Järsku hakkas silma miskit kollast raja ääres. Ehtsate kukeseente perekond, kahjuks natuke liiga kaugel, et kaasa korjata, piirdusin fotole jäädvustamisega. See kilomeetrine ots kujunes kõige vaevalisemaks kogu tee peal, lõpuks siiski jõudsin kanuu rajale.
|
Kukeseened!!!
|
|
Kaldaäärne metsloomarada läbi tihniku |
Järve ääres koorisin jälle higised riided seljast ja hüppasin vette. Temperatuur täitsa mõnus, 18 kraadi ringis. Ujusin veits ja loputasin pead ning hõõrusin keha igalt poolt kust ulatasin. Pesemisega on ju igavene jama, sest kesksel telgiplatsil on koroonahirmus dushiruumid suletud. Kui kaldal kuivades istudes tuli mõte vinge selfi teha avastasin, et päiksekad on kadunud. Ilmselt tõmbas mõni oks koos karbiga maha kui läbi võsa pugesin. Otsima ka ei viitsinud minna, las jääb metsajumalale andamiks. Keegi inimene neid ei leia, kui mõni karu peaks siniste peegelklaas prillidega ringi käima siis teadke, et need on minu omad.
|
Juurikane inimlooma rada
|
Kanuuportaazhi rada oli kogu retke kõige lihtsam osa kui algne järsk tõus välja jätta. Need poolteist kilti oleks võinud lõdvalt sörkides läbida. George lake põhjakallas polnud samuti eriti raske. Kohati veidi ronimist ja võsast läbi surumist, aga seda teed olen enne käinud, teadsin mis ees ootab. Kopratamm pakkus veidi pinget, valmistasin endale paraja tammepuust kepi, et tasakaalu hoida. Polnud isu jalgu märjaks teha. Järgnes saarekese ületus mille juures tegin lolli tembu. Vaatasin, et viieteist sendi jämedune maas vedelev kuuse tüvi tundus suht tugev. Kõhklesin momendiks aga hüppasin ikka. Nojah, see murdus mõlemalt poolt ja rullis alla, mina käisin sihukese vungiga selili, et ei jõudnud õieti reageerida. Vaid parem ranne sai põrutada aga oleks mõni oksatüügas või kivi istumise või selja alla sattunud võinuks lugu kurvemalt lõppeda.
Järjekordse jõekese juures oli kanuuportaazh, kuid varasemast tuttavat silda enam polnud. Kaks kanuutajat uurisid imestunult kust mina tulin? Metsast, vastasin muiates, tegelt OSA järve äärest. Viimast ütlust nad ilmselt uskuma ei jäänud, rada ju sinna ei lähe, pealegi järv liiga kaugel. Jõest sain kivisid pidi keppi toeks kasutades kuiva jalaga üle. Veel kilomeeter läbi tihniku ja kohati isegi soo ning jõudsingi La Cloche raja idaharule. Siit oli naljaasi mõni kilt laagriplatsini kõmpida. Kokku siis 18.43 kilti 26611 sammuga. Aega kulus 6 tundi 54 minutit, kilokaloreid 3308. Keskmise pulsisageduse 104 põhjal otsustades oli veidi intensiivsem ehkki lühem retk kui eelmisel päeval.
|
George Lake lõunakaldal on kaljud roosast graniidist |
Telgiplatsil kohe näha, et haridusest on kasu olnud. Noorte poolt üles tõmmatud vihmakatted olid tõeliselt meisterlikult planeeritud, kattes nii telgid, lõkke kui toidulaua. Õhtusöögiks olid lõkkel grillitud vorstid ja tuhas küpsetatud kartulid, mis lapsepõlve meenutasid. Aega õhtul piisavalt, et toolis lesida, raamatut lugeda ja veini juustuga kõrvale nahistada.
Kohalik fauna muretses ka selle eest, et meil liiga igav ei hakkaks ega liiga hooletuks ei muutuks. Mina istusin veintsi ja raamatuga lõkke ääres, tütar läks vetsu, noormees võttis autost hambaharja ning suundus kraani juurde. Äkki kuulsin saabuva tütre hädakisa: "Issi, issi, pesukarud autos!!!" Nagu mis mõttes, kurat poiss oli pagasiluugi lahti jätnud, kaks triibulist varganägu ei jätnud võimalust kasutamata. Üks tuustis tagaistmel seljakotti, teine juba juhiistmel. Katsusin ehmunult taskut, õnneks võtmed minu käes, loodetavasti ei oska elukas süütetraate kokku kruttida, et autoga minema kihutada. Sel ajal kui laps loomi hirmutas haarasin mobla ning sain kurjategijatest paar pilti otse teolt. Politseisse küll pole vist mõtet nendega pöörduda😜
|
Raspoinik pesukaru teolt tabatud
|
Imetlesin pilte :) ja loodust.
ReplyDeleteGeorge Lake pilt on imeline -> kui võib esitada ühe soovi - palun saada originaal mulle postkasti (kasutan isikliku kalendri oktoobrikuu pildina). Aitäh!
Saadan hea meelega, kumba mõtled, roosa graniit või see alguses inimesteta järvele pilt?
ReplyDeletePõhja-Ameerika metsik loodus on üks asi, mida jään Eestisse tagasi kolides igatsema. Siin on nii ilus.
ReplyDeleteMetsik loodus Ameerikas on vägev ja tänu mastaapidele nii vaheldusrikas, et igaüks võib leida midagi enda maitsele. Õnneks on ka pisikeses Eestis säilinud suht palju "vähekäidud" looduslikke kohti, pead vaid teadma.
DeleteRoosat graniiti :)
ReplyDeleteAitäh!
Võta heaks, saatsin igaks juhuks mõlemad ;)
DeleteAlles nüüd plahvatas mu peas, et Kanada loodus meenutab mulle tegelikult Rootsit. Samasugesed kaljused metsad, järvekesed. Lausa Rootsi-igatsus tuli peale, elasin 15 aastat ju seal :)
ReplyDeleteTäpselt nii. Geoloogilise ajaloo poolest olid skandinaavia kilp ja labradori kilp üks ja seesama. Umbes sada miljonit aastat tagasi liikusid lahku, Atlandi ookean tuli vahele. Soome-Rootsi graniit ja Eesti paekallas väga sarnased siinse graniidi ja paekaldaga sest tekkelt samad ehkki momendil mõnevõrra erinevates kliimavöötmetes.
Delete