Matk Stormhaven telgiplatsile

Georgian Bay vesi on imeliselt puhas ja läbipaistev

Eelmise äraarvamise postituse vastukaja jäi na kasinaks. Pealegi esimene tark pani suisa kümnesse, ehkki lootsin ilusate siniste soojamere piltidega kodanikke segadusse ajada. Aga tõepoolest oli tegu Bruce Peninsula rahvuspargis võetud fotodega. Nüüd siis matka enda juurde:

Nädalavahetuseks olin kinni pannud kolm "backcountry" ehk kõnnumaa telgiplatsi. Nii nimetatakse neid seetõttu, et tavaliselt puuduvad igasugused mugavused, tegu lihtsalt rahvuspargis äramärgitud kohaga, kus tohid telgitada ja tavaliselt ka lõket teha. Ligipääs on võimalik kas kanuu, süsta või kondimootoriga jalgsi matkates. Normaalselt üks plats ühele seltskonnale, mis ei tohi ületada kahte telki ja kuut inimest. Bruce Peninsula rahvuspargis on aga hoopis kaks piirkonda: Stormhaven ja High Dump. Mõlemas umbes 10 platsi ja keskmisest rohkem mugavusi. Nimelt on seoses pinnase eripäraga (äärmiselt ebatasane ja kivine) laudadest telgialus, metallist lipuvarrastele sarnanevad "karupostid" mille otsa lipu asemel tõmbad oma toidukoti ja isegi kuivkäimla.

Seoses kaasa tööga olime sunnitud viimase telkimisöö ära jätma, samas on kolm päeva looduses ikka parem kui mitte ühtegi. Rahvuspark asub 300km Torontost loodes, saja kildi pikkuse Bruce poolsaare tipus. Pankrannik sarnane Eesti põhjarannikule, kogupikkuses pea tuhat kilomeetrit. Osa maismaal aga maalilisem muidugi järve kaldal, kus kohati mitmekümnemeetrine vertikaalne pank otse järve (tahtsin kirjutada merre) langeb. Järv ise nii suur, et silmapiiri taga maad ei näe, väljanägemiselt ja lainetuse poolest ehtne meri, ainult vee maitse reedab järvelist päritolu.

Jõudsime paeveerise rannale, kõrgemal pisemad kivid.

Hommikune start venis kole pikale, lisaks oskasin ka oma pulsikella maha unustada. Panin ta momendiks laadima, et ikka 80% asemel 100'ga alustaks. Õnneks oli see ka ainus "oluline" asi mis maha jäi. Tegelt muidugi pole 3 päevase metsasviibimise juures midagi peale telgi, jalatsite ja riiete, mis eluliselt vajalikud oleks. Noh natuke toitu kulub ka ära. Samas saab sihukest kraami alati tee pealt poest osta. Kuna mingil põhjusel oli lõkke tegemine keelatud, ehkki tuleohutuse näidik rohelise - täiesti ohutu peal. Hiljem selgus, telgiplatsidel polnudki lõkkekohti. Põhjus ilmselt asjaolus, et isegi niiske ilmaga põleb elupuu vaigurikas mets süttimise korral kui tõrvik.

Sellisest kohast saime üle ...

Paberid pargi kontoris vormistatud sõitsime auklikku kruusateed pidi kümmekond kilti edasi parklasse. Viimased croissantid hinge alla, kohv neelatud, seljakotid selga, koerad rihma otsa ja astuma. Esimene jupp oli õige lihtne, kilomeeter ühtlaselt allamäge rannikuni. Rand koosnes paeveerisest: enamus rusikasuurused ümmargused kivid, sekka nii pisemaid kui ka korralikke "arbuuse", mida ei jaksaks üksi tõstagi. Kaardi põhjal mäletasin, et rada viis ranna äärt mööda. Seadsime sammud koos mõningate päevajalutajatega piki veepiiri lääne suunas.

... aga siit enam mitte

Peagi tekkisid parajad takistused paeneemikute ja kaljude näol, millest üle ronimiseks tuli seljakott maha võtta ja koeri järsematest kohtadest üles tõsta või lausa visata. Veits vähem kui kilomeetri pärast olime omadega rappa läinud või õigemini kalju alla kinni jalutanud. Edasi ei saanud kuna rannaäärne kaljusein kukkus otse vette. Käisin paljajalu proovimas, seljakotiga läbi minekuks liiga sügav. Moblalt kaarti vaadates (levi küll polnud aga GPS töötas eelnevalt allalaaditud kaardil perfektselt) selgus ammutuntud tõsiasi: vaata tähelepanelikult kaarti enne kui astuma hakkad. Eriti oluline raskete seljakottide puhul. Matkarada kulges klindi ülemisel äärel, mitte selle all. Pöörasime tagasi, kuid lõikasime üles metsa niipea kui paistis, et lootust järsust kaldast seljakotiga üles pääseda.

Jälle üks klindineemik, millest tuli üle ronida

Tegin veidi luuret ilma seljakotita ning leidsingi sobiva koha, mis ka kaasale ronimiseks jõukohane. Rada oli selgesti nähtav ja õige, mida kinnitas ka GPS'le visatud pilk. Esialgu polnud väga hull, paraku tegime kaotatud aja pärast liiga kiiret tempot ning tõmbasime end poole tunniga mäkke tõustes rihmaks. 

Kõrgeim punkt püstloodse rannakalju äärel vee kohal

Vaatamata kaasa vastuseisule võtsin tema seljakoti endale kõhu peale ja andsin koerad üle. Kaalu poolest pole nii matkamine eriti hullem, sest raskus jaotub ühtlasemalt seljale ja kõhule tagades parema tasakaalu. Probleemiks nigel nähtavus, üle eesrippuva seljakoti pead rada piiluma ühelt või teiselt poolt. Seda kohta kuhu jala paned astumise momendil ei näe. Paras kunsttükk niivõrd keerulise ja liigendatud maastiku puhul, kus paekivi täis auke ja pragusid rääkimata lugematutest juurikatest ning kännutüügastest.

Kaasa: Mis mõttes, jälle mäest üles😓
Mina: Ainult 5 kilti veel! (tegelt 500m😜)

Kulgesime küll enamasti paeplatoo serval, aga klindi neemikute ületamiseks tuli pidevalt ronida üles alla. Isegi aeglasema tempoga võttis parasjagu võhmale. Kolmpool tundi (puhast liikumist 1:40) kulus umbes 6 kildi läbimiseks (Fit 6.49, Strava 5.64) ja telkimisplatsile jõudmiseks. Särk ja fleecevest olid vaatamata jahedale ilmale läbimärjad. Seljakotid telkimisalusele ning jalutasime koertega järsakust alla randa. 

Deja Vu ???

19 aastat tagasi !!!

Avanev vaade tekitas kummalise dejavu tunde: kas tõesti oleme siin kunagi olnud. Kaks korda küll selles rahvuspargis käidud aga mõlemal korral telkisime Cyprus Lake kesksel platsil. Sealt oleks randa mööda väga pikk tee ja vee ning kaljude tõttu pea võimatu Stormhavenini jõuda. Väikeste lastega jalutasime kuid vaevalt nii pikalt. Kodus fotoarhiivi vaadates sain tõestuse kui tublid tüdrukud meil juba pisikesest peast olid! Meenus ka tolle aasta eriliselt madal veetase, mis kõvasti kaasa aitas. Vanainimese mälu, selgus, et olen isegi bloginud nii esimesest kui teisest retkest.

Ilmselgelt liigselt nodi!

Pildistamas "tuttavat" vaadet

Telgi panin sel ajal sutsti üles kui kaasa sööki valmistas. Parameetrite järgi on teine kolmene aga kahe inimese ja kahe koera jaoks õige kitsas. Vähemalt paigaldamine lihtne ja kiire isegi üksinda. Olime nii kutud, et süüa suurt ei tahtnudki. Mõned krõbeleivad vorstitükkidega, mina luristasin punast pakiveini kõrvale, kaasa kuuma teed. Toit posti otsa tõmmatud istusime hämaras veel veidi ranna ääres. 

Paras aeg avastusretkeks

Hämaraks kisub

Kaasa kippus magama kuid mul oli tühja kõhu peale konsumeeritud veintsist energiat ülearu. Läksin veel pimedas pealambiga kallast mööda uitama varem silma jäänud koobaste suunas. Järsku sattusin "metsikutele" telkijatele. Lõket tegevad ja kanepit kimuvad noored ilmselgelt reegitest ei hoolinud. Tervitasime vastamisi ning ronisin edasi. Kaugele suurt ei saanud, sest sajakonna meetri pärast muutus liikumine liig suure lainetuse tõttu ohtlikuks, pöörasin tagasi.

Üsna pime juba, aga seda põnevam ronida

Koerad magasid, aga kaasa veel luges kui telki pugesin. Ööuni polnud just kiita, sest seoses suht jaheda ilmaga hakkas Koko värisema ning puges meie vahele sooja. Nojah, mõni ime, äsja sai kasukas pöetud. Sushi muutus armukadedaks ja tahtis muidugi ka. Sudis mõnusa asendi ja ainult mörises õnnelikult kui üritasin teda eemale nügida. Lõpuks olidki kaks koera meie vahel mõnusalt soojas ja mina vastu telgiseina küliliasendis. Romantikast võis ainult unistada😝 Öösel hakkas veel sadama, telk on õnneks aus, sisse ei tulnud tilkagi. Tükk aega pole öö nii pikk olnud, uni meil mõlemil jube katkendlik. Iga kord kui silmad avasin oli ikka pime kui n'i p's. Lõpuks siiski kukkus pilt veidi pikemaks ära, tunnike sai enne koitu järjest tudida.

Aeg telki tuttu kobida!