Koopad ja tagasitee.

Panoraamvaade koopa seest, keskel toetav "sammas"

Hommikul kobisin esimesena välja. Jalalihased ja turi veidi valused ning kanged, muidu polnud enesetundel viga. Tõin toidukoti masti otsast, võtsin poti ning käisin sellega järve ääres vee järgi. Loomulikult joome ja kasutame toidu tegemiseks järvevett. Kes jaksaks matkale rohkem vett kaasa vedada kui seda liikumise ajal janu kustutamiseks kulub. Hommikusöögiks neli portsu kruupidega seenesuppi kahe peale, kõrvale finncrispi näkileibasid saksa suitsuvorstiga. Koerad said oma krõbinaid ja paar pisikest suitsuvorsti jupikest.

Koopa sissepääs hästi varjatud

Arutasime, mis edasi saab. Kaasal andis puus veidi tunda lisaks ka eelmine kevade murtud päkaluu. Eks mõlemad said selle ronimisega kõvasti vatti. Järgmine telgiplats oleks kümne kildi kaugusel: sama teed tagasi 4 ja siis edasi veel 6.2km. Rada eeldatavalt vähemalt sama raske. Asjade pakkimise koha pealt otsustasime proovida kuidas läheb kui kõik raskem kraam (telk, madrats, söök) mulle ja kerged aga mahukad nagu magamiskotid ja riided tema seljakotti toppida. Oluliselt lihtsam rada näha kui mul üks seljakott, mis siis et raskem. Kõigepealt käime esimese neljakildise otsa ja siis vaatame kuidas tunneme, kas läheme edasi või jalutame parklasse ja proovime kõnnumaa telkimiskoha Cyprus Lake campgroundi vastu vahetada kui neil vabu kohti on.

Proovige mind sellelt pildilt leida😉 Koobas millest ülemine pilt, asub puude taga
Mastaabi mõttes hea näha kui suured rahnud ja kõrge kalju.

Mul oli kange tahtmine eelmisel päeval nähtud koopaid lähemalt uurima ronida. Pakkisime kõik kokku ja laskusime ranna peale. Kuna koertega oleks võimatu ronida ja kaasa erilist entusiasmi ei ilmutanud leppisime kokku, et piirdun tunniga. Pool tundi lähen edasi nii palju kui saan ja siis pöördun tagasi. Naine manitses mind ettevaatlikkusele. Pole põhjust, elu on liiga kallis ja pealegi ei meeldi mulle haiget saada, mis kivide peale kukkumisel kahtlemata juhtuks, lohutasin teda.

Hea ikka kui fotokal viisakas zoom

Panin kohe kiirelt ajama lootuses võimalikult kaugel ära käia. Algus läks kiiresti aga peagi jäid teele rahnud, millest tuli kas üle ronida või vahelt läbi pugeda. Õnneks on tegu algajale ronijale loodud paekiviga. Pole pude kuid kaetud lugematute õnaruste ja nukkidega, mis pakuvad ideaalset ja kindlat pidepunkti - ronimine lihtsam kui boulderingi seinal. Paaris kohas tuli valida lainete vahelist momenti, et enam vähem kuivalt edasi saada.

Esimene suurem koobas jäi peagi silma. Tegin mõned pildid ja ronisin edasi. Elupuude varjus paistis kaljuseinas suurem ava. Veel paar meetrit kõrgemale ja avanes tõepoolest võimas vaatepilt. Selles koopas saaks edukalt terve rood telgitada. Kümmekond meetrit sügav, kolmkümmend lai ja viis-kuus kõrge eespool. Keskelt toetamas jäme sammas. Siin pole ma varem kindlasti käinud.

Suur koobas suures plaanis poole kildi kauguselt

Juurdepääs samasse koopasse minu vaatevinklist
Ilmselgelt eeldab märjaks saamist või kaljuronimist

Eemalt nähtud kõige suurema koopa poole liikudes tulid tuttavad takistused teele. Kaldaäärset rusukallet enam polnud või oli see veepinna all. Vaid tohutud rahnud ulatusid välja, lained ümber möllamas. Hädapärast oleks ehk edasi saanud aga esiteks ei tahtnud riskida vette kukkumisega (mobla pole tõenäoliselt enam veekindel peale tagakaane mõranemist) ja teiseks oli ajapiirang peal. Pöörasin tagasi, las ta jääb teiseks korraks, kui tütrele pilte näitan tahab too kindlasti siia ronima tulla.

Panime seljakotid selga ning hakkasime astuma. Kummaline kui pikk tagasitee tundus, ehkki tavaliselt ju tuttav rada näib lühemana. Läksime sutsu rahulikuma tempoga. Mul oli ühe seljakotiga siiski palju kergem, isegi higiseks ei läinud. Jalalihased aga olid eilsest väsinud, reite pealt andsid sutsu tunda. Kaasa esines eriti tublilt, kandis vapralt oma seljakotti kangekaelselt mu abist keeldudes. Ilm oli ilusam kui eelmisel päeval, peatusime tihemini, imetlesime vaateid ja tegime pilte.

Koerad käisid enamasti rihmata, mis tekitas paar korda muret kui nad kartmatult kaljuäärele uudistama läksid. Pagana elukad seisavad mitmekümne meetri kõrguse vertikaalse kukkumise äärel ja vahivad kaugel all mühisevaid laineid, kõrgusekartust neil küll pole. Ise elasin paraja ehmatuse üle, kaasa oleks peaaegu südari saanud. Tegin ühe kaljunuki peal suht äärel seistes pilti. Ootamatult tugev tuuleiil lükkas mu pea pikali, komberdasin kolm neli sammu enne kui tasakaalu tagasi sain. Minu perspektiivist polnud nii ohtlik, sest veidi madalamal jätkus karniis paari meetri ulatuses, viimases hädas oleksin kõhuli visanud. Istuvale kaasale karniis ei paistnud, tema arust olin äärelt alla lendamas😱 Sain tõestuse, et tuuleiil võib tõepoolest inimese kui lehe minema pühkida, liiga ääre ligi ei maksa tikkuda.

Kaljunukil pildistamas, samm vasakule ja 60 meetrit kukkumist

Tee või tina aga oskasime jälle mingil momendil õigelt rajalt maha keerata. Liiga vaevarikas tagasi keerata kui avastasime, et oleme liiga lähedal veepiirile. Marssisime vapralt edasi ja ületasime veelkord neid neetud rannakaljusid, kus pidi seljakotte ja koeri järsematest kohtadest üles või alla andma. 

Ilus samblane kivi

Paremal piilub Koko kartmatult äärel

Radade ristumispunkti jõudes küsisin kaasalt on ta valmis veel 6.2 km tundmatu raskusastmega kaljurajal järgmisele telgiplatsile ronima. Natuke liiga raskeks vist läheb oli vastuseks. Pean tunnistama, ega minuski suurt entusiasmi edasironimiseks polnud. Muidugi oleks hakkama saanud, samas kasvab sellisel maastikul koos väsimusega järsult vigastuste võimalus. Astud natuke hooletult ja ongi jalg välja väänatud, pärast jama kui palju enda tagasi autoni lohistamisega. Leidsime, et ettevõtmine polnud riski väärt.

Otsustasime tagasi parklasse minna ja proovida kas õnnestub vahetada kõnnumaa telgiplats suure Cyprus Lake campgroundi telgitamise vastu. Kui vabu kohti pole, eks siis võtame viimases hädas toa mõnes lähedal asuvas motellis. Nii kaugele sõitnuna oleks kahju tagasi koju sõita, eriti veel sellise hea ilmaga mida järgmiseks päevaks lubas. Rahvuspargi keskuses selgus, et mõned kohad siiski alles. Saime pisikese telgiplatsi metsa ääres, siin tohtis ka lõket teha. Meeldiva üllatusena pidin vaid kaks taala juurde maksma, sest seoses pandeemiaga kohtade vahetamise eest tasu ei küsitud.

Mastaap: inimene seisab ülal

Tütrel polnud ka
väiksena kõrgusehirmu

Panime kohe telgi püsti ja sõitsime kohaliku Tobermore linnakesse mõttega veits ringi vaadata. Paraku selgus, et pühapäeval enamus kohti kinni, kohvikutes ja restodes sabad, sest pandeemia tõttu tohib vaid poolenisti täidetud olla. Lõime käega ja ostsime jäätisekohvikust endale mango jääsmuuti ja piraka cappucino-mustika-toorjuustu jäätise. Portsude suurused ameerikalikud, meil said kõhud täis. Siinkohal ei saa märkimata jätta, et linnakese peal jalutades oli näha üllatavalt palju USA turiste. Ametlikult on piir kinni aga topeltkodakondsuse või piisavalt paksu rahakotiga saab liikuda.

Cyprus Lake kaldal kõik mugavused tähti vaadata

Õhtul tegime lõket, näksisime veidi ja jõime kuuma jooki. Bruce poolsaar on üks väiksema "valgusreostusega" piirkondi Ontario lõunaosas. Nii selget ja täherikast taevast polnud tükk aega näinud. Magamise organiseerisime seekord veidi erinevalt. Koerad läksid autosse, tagumise akna keerasin nats alla et õhupuudust ei tekiks. Kui hakkavad pahandama, eks siis võtame telki. Õnneks paistsid nad väga rahul olevat. Ronisid veits ringi istmetel ja sättisid siis magama, ei mingit protesti ega vingumist. Öösel tõusis torm, tuulepuhangud meenutasid paarkümmend aastat tagasi Idarannikul üle elatud orkaani. Muretsesin et võib veel mõne puu telgile murda. Õnneks miskit ei juhtunud, ilmselt kostis tuul hullem kui tegelt oli. Sellele vaatamata magasime kõik suht hästi.