Killarney 1 - Cranberry Bog ja South Killarney Ridge (4+15km)

Cranberry Bog - Jõhvika soo, paraku ilma jõhvikateta

Viiepäevane Killarney retk algas õige vara, pool seitse sõitsime välja, kolu kõik eelmine õhtu pakitud. Ehkki plaanis oli ka metsikus looduses telgitada siis seda võimalust polnud. Kõik vähegi mõistlikud kohad olid broneeritud juba viie kuu eest nagu hiljem pargivahtide jutust selgus. Isegi hea, et sai neljast ööst kaks ühes kohas ja kaks teises telgitatud. Nelisada kilti, neli pool tundi sõitu koos kohvipeatusega, üheteistkümneks kohal, registreerimine ja platsile. Eelmised asukad alles pakkisid telke kokku. Otsustasime seni pisikese neljakildise ringi teha rajal, kus varem polegi käinud.

Põdramoka seened!!!😋😋😋

Jõhvika Soo nimeline koht oli tegelikult pisike osaliselt kinnikasvanud järv ümber mille läbi metsa ja kaldakaljusid pidi sai jalutada. Kena loodus: mets, graniit kaljud aga jõhvikaid ei hakanud kusagil soomätastel silma. Märkimist väärivad Põdramokad (raske oleks mõne teise seenega segi ajada), mida esimest korda Kanadas kohtasin. Üks mu lemmikutest, kahjuks polnud kuhugi panna, muidu oleks õhtusöögiks kaasa korjanud. Tunni aja pärast tagasi telgiplatsile number 78. Vana tuttav koht, kus varemgi paar korda viibitud, eriti meeldib mulle kaldakaljul järvevaatega söögilaud. Killarney annab ikka täiega nostalgialaksu nagu võib vanadelt fotodelt näha.

Miljonivaatega söögilaud

Telgid üles pandud, valmistume näksiks

 

20 aastat tagasi sama laua taga hommikust söömas

Aastal 2008 sama telgiga samal telgiplatsil, auto küll teine

Telgid kiirelt üles, kiire näks ja suundusime pika sajakildise La Cloche range raja idapoolsele harule. Plaanis oli neljatunnine edasi-tagasi matk, et kuueks jõuaks laagriplatsile rahulikult õhtueinele ja lõket tegema. Kahe tunniga kenasti Acid Lake ja Cave Lake vahele. Ronisime sealse South Killarney Range otsa, et ümbrusele avanevaid ilusaid vaateid nautida. Tee peal tulid vastu kaks tüüpi, kes väitsid olevat 2 päevaga terve sajakildise ringi teinud. Mulle tundus kahtlasevõitu, sest esiteks oli kell alles kolm päeval, teiseks polnud nad eriti väsinud olemisega ja kolmandaks nii varustus kui tüüpide liikumine vihjas mitte eriti kogenud matkajatele. Neile ma muidugi seda ütlema ei hakanud, mine sa tea.

      Noored silda ületamas, miks valida kerget teed kui saab ka rasket😜 

Mina ületasin jõekese siit

Natuke kerget ronimist ka

  Rada ise eriti raske polnud. Enamasti mõistlikud tõusud ja laskumised, korra tuli ületada vee alla vajunud sillake (mina läksin kõrvalt üle kaljuprao) ja kopratamm. Raskeim moment oli aheliku otsa ronimine, seda mitte tehnilisest küljest kuivõrd kõrgustevahe tõttu. Kvartsiit on ronimiseks äärmiselt sõbralik kivim kui teravad ääred välja arvata. Pragusid, nukikesi ja astmeid enamasti piisavalt palju igale sandaalidega algajale. Järskudest kohtadest läksime lihtsalt mööda, milleks matka nii varases staadiumis riskida.

Vaade La Cloche kvartsiit ahelikule, tütar kah kaadris

20 aasta eest tütre ja kaasa nõbuga pea samas kohas

Tagasi jõudsime nagu plaanisime, mõni minut peale kuute õhtul. 15 kilti lõdvalt koos puhkuse ja mäe otsa ronimisega nelja tunniga andis kindluse järgmise päeva 50K läbimiseks. Õhtusöögiks grillisime vorste ja röstisime leiba lõkkel. Mina libistasin paar külma õlut, tütar ja sõber keetsid kuuma kakaod. Ilma poolest sobis kuum jook hästi, sest pimenedes hakkas temperatuur kiirelt langema. Panime paika, et hommikul sõidame varakult Silver Peaki raja algusse, siis ei pea kiirustama ja saab rahulikult matka nautida. Kümne paiku läksid noored telki, mina istusin järveäärsel kaljul ning vahtisin veerand tundi tähti kuni uni kallale kippus. Mõtlesin veits lugeda kuid magamiskotti pugedes tuli sihuke rammestus, et jäin hoobilt magama.

Õhtune vaade järvele laua tagant - George Lake