Killarney 4 - Küla, Granite Ridge, Cranberry Bog (3km+5km)

Vaade "Graniitseljandikult" La Cloche kvartsiitahelikule

Juba eelmisel õhtul hakkas sadama nagu ilmaennustus oli lubanud. Öösel oli isegi müristamist kuulda. Tänu vihmakatetele ja korralikele telkidele ei seganud see üldse. Hommikuks jäi suurem sadu üle, söögivalmistamise ajal natukene udutas. Sellise ilmaga mägedesse ronima eriti ei kipu, otsustasime sõita kohalikku Killarney nimelisse külla, linnaks oleks 400 elanikuga asulat palju nimetada. Ega seal suurt miskit vaadata polnud, üks sadamaäärne peatänav mõne poekese ja söögikohaga. Jäätise koht oli meie kurvastuseks kinni.

Tänava otsas asus Killarney Mountain Lodge, kus ilmselt jahtide või vesilennukitega saabuv rikkam rahvas peatub. Momendil paistis õige mahajäetud, põhiklientidel USA'st on õige keeruline üle piiri saada. 

Noorte huvi äratasid hotelli ees pargitud kaks vesilennukit. Mina viskasin pilgu peale väliköögile kuna kunagi kavas endalegi midagi sellist ehitada. Jätsime ka veidi raha kohaliku majanduse toetamiseks, tüatr ostis käsitöö sherbetti. Oleks bensu võtnud, kuid sadamas asuv üksik kurb pump nägi liiga kahtlane välja.

Sadama vastas oleval George saarel oli seitsmekildine matkarada, sellele polnud võimalik minna, sest üle kitsa väina viimise teenusepakkujad olid poe kinni pannud. Oleks väga tahtnud, küllap oleks sadamast mõne tüübi leidnud, kes paarikümne taalaga hea meelega teisele poole viinud. Alla saja meetri laiuse väina oleks ujudeski kerge vaevaga ületanud. Paraku oli ilm niruvõitu ja noortel sihukeste seikluste suhtes entusiasmi puudus. 

Auto viisime telgiplatsile ning suundusime teispool suurt teed asuvale kolmekildisele Graniitseljandiku rajale. Sealt pidada avanema ägedad vaated La Cloche kvartsiitahelikule ja selle ees asuvale metsale. Reklaam ei petnud, tõepoolest vägevad vaated. Kahju ainult et looduse värvid pole veel täiega käima läinud ja ilm pilvine ning natu udune. Fotod ei suuda kahjuks kogu silmirõõmustavat kirevust edasi anda.

Rajal kohtasime kahte asjatundjat, kes tutvustasid kohaliku taimestiku iseärasusi, mida muidu poleks osanud märgata. Tore kui lahkelt teadmisi teistelegi jagatakse. Näiteks olevat väga haruldane näha "Halli mändi" nii kaugel lõunas. Tunnuseks ebatavalised käbid, mis tavaliselt paarikaupa koos kasvavad, mul õnnestus isegi üks kolmeharuline leida. Lisaks muidugi paar pilti seentest, ja lehtedest.

Tagasi telgiplatsil näkitsesime veidi aga õhtusöögiks aeg liig varajane. Tütar käis välja mõtte Jõhvikarada uuesti teistpidi läbi jalutada, sandadega villid ei segavat. No muidugi, kui siin juba oleme, miks mitte. Poolteist tunnikest eelnevast mudasematel metsaradadel hulkumist ning oligi paras aeg õhtusöögiks. Seekord läksid loosi supid ja viimased kartulid.

Kopratamm

Õhtul istusin lõkke ääres, lugesin raamatut, näksisin juustu ja limpsisin punast veini kõrvale. Minu arust oli palju mõnusam kui kusagil uhkes hotellis toas lebotada või baaris drinkida. Äkki lihtsalt tegu selle vana tuttava rebase ja hapude viinamarjade looga, mine tea😜 

Tegelikult on mulle alati meeldinud aktiivsed metsikud puhkused, ürginimese geenid lihtsalt kisuvad aeg-ajalt metsa tagasi. Nagu Mikita kirjutab: ehtne eestlane läheb linnas natukese ajaga rahutuks ja kipub kas või korraks tagasi rappa või metsa, kus lugematud põlvkonnad esivanemaid elanud.