Killarney 2 - Silver Peak (35km)

Tütrega Killarneys, taamal mäed ja Lake Killarney

Plaanis täna vallutada "Hõbetipp". Laagriplatsilt oleks kaardi põhjal sinna ja tagasi 57 kilti, mis tundus veidi üle meie võimete olema. Põhimõtteliselt oli võimalik sõita autoga "The Crack" raja algusse, vähendades koguteepikkuse 44 kildi peale. Mägedes rohkem kui maratonidistantsi läbimine peaks iseenesest piisavaks katsumuseks kujunema. Kogu rada Silver Peaki'st tagasi olen 2010 koos tütrega korra läbi matkanud suurte seljakottidega, kusjuures ööbisime Silver Lake telgiplatsil. "Hõbejärvel" telgitasin lastega ka 2004 kui nad suht väikesed olid, seega rada läbitav ja mäletamist mööda mitte eriti hull. Kokkuvõttes Silver Peak igati realistlik eesmärk, eriti kui arvestada, et eelmisel päeval läbisime 15K 4 tunniga nii muuseas.

Hommikuäratus poole seitsmeks kui veel pime väljas. Korralik hommikusöök kaerahelbepudru, tuunikala saiade, vorsti ja juustu näol, joogiks kuum kohv ja kakao. Väikestesse veeseljakottidesse pakkisime kaasa vaid hädavajaliku "ellujäämis pakendi", elastiksidet, plaastreid, pealambid, ja mõned powerbar tüüpi energia batoonid. Söömise peale meil aega raisata niikuinii pole. Peaasi, et vett jaguks, kuid isegi sellega ei teki kriitilist seisu, sest mägijärved ja jõekesed iga paari kildi tagant tee peal. Viimases hädas rüüpab lombist kuna janusurm tapab enne kui mingi parasiidiga nakatumine nagu SAS ellujäämisõpetus kinnitab.

Samas kohas 10 aastat tagasi

Tütar sõbraga Cracki ees ronimas

Pool kaheksa parkisime, ainult kaks autot olid siin enne meid. Viskasime kerged paunad selga ja hakkasime astuma. Suures ärevuses unustasin auto lukustada. Kiirustasin paarsada meetrit tagasi ehkki vaevalt metsas keegi miskit massinast võtma hakkab. Ega noored ei hoidnud tagasi, neile järgi jõudes lausa hingeldasin. Peagi möödusime ühest asiaatide seltskonnast, kes eriti matkainimestena välja ei näinud, peale seda olime rajal kindlalt esimesed.

Mõlemad tütred 2009 samas alla

Tütar sõbraga Crackis üles

Jõekese ületanud avastasime, et vana ja järsk matkarada on suletud, olime sunnitud 350 meetrise ringi tegema. Positiivse külje pealt on pikem rada alati kergema tõusuga, mis kokkuvõttes ei pruugi kuigi palju aega juurde keevitada. Varingut ja kaljupinda mööda ronides jõudsime suht siva, tunni ja 10 mindiga "Prao" juurde. Too vaatamisväärsus on ette nähtud tavalistele päevamatkajatele, kaardil hoiatatakse, et tegu raske 3 tunnise rajaga. Nagu arvata, olime nii vara ainsad inimesed kohas, kus keskpäeval võib leida kümneid matkajaid ümbrust imetlemas ja pildistamas. Siit avanes vaade Killarney järvele. Moment puhkust ning padavai edasi, pikk maa veel minna.

Tütred 2009 samas

Vanem plika jõudis üles

Esialgu ei leidnud kuidagi raja algust üles, esimene märk õige kaugel poolvarjus mäe tipul oleva männi küljes. Ronimist oli oluliselt rohkem kui mäletasin. Tütar arvas seepeale, et inimese mälu on juba selline, ilusad ja kerged asjad jäävad meelde, rasked ja vastikud ununevad.

Kohati kulges rada mööda siledat kaljupinda

Ronimine iseenesest meeldib mulle, lihtsalt järjest üles alla läbi kaljupragude kipub ära väsitama. Veidi rohkem kui tunni ajaga jõudsime peale pikka ja järsku laskumist "Little Superior" järve äärde. Vastaskaldal avanes kvartsiitkaljuseina näol vaade mägironija "märjale" unistusele. Püstloodis ja kohati negatiivse kaldega paarikümnemeetrine valge praguline kaljupind laskus otse vette.

Hingematvad vaated iga nuki peal

Seda pragu õnneks ei pidanud ületama

Little Superior järve kaldakalju

Kümne mindiga kõmpisime ümber järvesopi ja ronisime kalju tippu. Nüüdseks kaks pool tundi kulunud 7.5 kildi peale, nipin-napin ajagraafikus. Suht aeglase tempo panin üles-alla ronimise arvele. Ega ma kiiremini poleks tahtnud minna, just paras kui arvestada kui palju veel jäänud. Laskusime uuesti kogu tee alla järgmise "Proulx" järve rannale. 

Rada kulges jupike järve äärt pidi ja tõusis siis järsult 100m vertikaali poole kildi jooksul. Üles jõudes olime parajalt võhmal ja higised. Puhkemoment, joogipaus ja sokivahetus. Järgnes kolm kilti üles alla ronimist kuni Norway järveni. Täitsa uskumatu kui raske see rada tundus, eriti kummaline kui eelmise päevaga võrrelda.

Nii palju kui mäletasin peaks ees ootama vaid kaks märkimisväärset tõusu: Heaven järve eelne ja viimane Silver Peak ise. Esimene jupp Heaven lake poole oli suht lihtne, kanuu portaazhi rada. Peale vasakule mäkke pööramist läks elu keerulisemaks, viimane ots jälle õige järsk ning vaevaline ronimine. Järve äärde jõudes otsustasime sutsu pikema pausi teha, tütrel olid tossud hõõruma hakanud. Parasjagu ootamatu, sest need ta maastikujooksu tossud ning eelmine päev polnud 15 kildi läbimisel mingit probleemi ilmnenud. Ta tahtis sandaalidega tulla nagu tavaliselt kuid minu soovitusel pani tossud. Kartsin, et äkki sandad ei pea vastu, pidin veel igaks juhuks seljakotti toppima aga unustasin. Loputasime kõik jalgu külmas järves.

Heaven Lake telgiplats, tagaplaanil noored jalgu loputamas

Sel ajal kui noored istusid läksin ringi kondama. Viskasin pilgu peale telgiplatsile, kus lastega sai aastaid tagasi oldud. Järsku nägin samblas kedagi liikumas - madu. Hüüdsin ja tütar tuli jooksuga vaatama. Muidugi oli vaja kinni püüda ja uurida ning pilti teha enne kui tagasi kaljupinnale panime kus ta peale mõttepausi oma teed minema roomas. 

Uuesti liikuma hakates muutusin kella vaadates sutsu murelikuks. Neli ja pool tundi juba kulunud aga pea pool maad ees. Sama tempoga jätkates jõuame alles neljaks mäe tippu, isegi tempot tõstes pole enne kolme kindlasti lootust. Ilmselgelt jääme tagasiteel pimeda peale, hea et pealambid kaasas.

Arutasime olukorda ja otsustasime: saagu mis saab, kell neli pöörame tagasi ükskõik kus oleme. Seni olin noorte taga kulgenud ja pilte teinud, nüüd läksin ette sooviga nats kiiremini liikuda. Ega minulgi suurt võhma tempo tõstmiseks olnud, küll aga tahtmist. Samas hakkas plika aeglasemaks jääma, eriti peale järsku laskumist. Selgus, et järve ääres oli avastanud mitmed villid ja plaastrid peale pannud. Paraku suurt kasu polnud, vaatamata kuivadele sokkidele ja plaastritele läksid katki ja tegid kõvasti valu. Tean omast käest kui ebamugav nii jalutada on, mis siis veel kaljudel ronimisest rääkida.

Pakkusin võimalust tagasi keerata, kuid tema tahtis kindlalt edasi minna. Kulgesime veel pool tunnikest, olukord muidugi paremaks ei läinud. Tüdrukul tegi käimine ilmselgelt valu aga ikka ei tahtnud pooleli jätta. Tund aega hiljem oli Silver Peak silmi ees, kokku ehk kuus kilti minna. 

Siin otsustasime peale puhkust tagasi pöörata, tagaplaanil Silver Peak

Küsisin kuidas jalad, natuke ikka teevad valu. Sokke vahetades viskasin pilgu peale, vaatepilt polnud üldse kena. Mitu villi katki, isegi kannal pirakas pöidlaotsa suurune. Sellises seisus pole küll mõtet edasi minna, ei maksa unustada, et pikk ja raske tagasitee ootab ees. Tütar nuttis vihast ja pettumusest mitte valust. Lohutasime, et jätame mäe vallutuse teiseks korraks. Probleem jalatsites mitte sinu suutlikkuses, pole mõtet ennast piinata.

Silver Peak: nii lähedal aga samas nii kaugel

Lohutuseks teadmine, et 10 aastat tagasi käisime seal: Tütar tipul

Kell oli kaks. Arvestades asjaolu, et siia jõudsime kuue poole tunniga ning tagasiteele kulub seoses hõõrutud jalgadega kindlasti kauem, jääme niikuinii pimeda peale. Lasin plikal hinge tõmmata ja jalgu ravitseda, pildistasin nii lähedal ja samas nii kaugel olevat Silver Peak'i. Tõele au andes oleks me ka tervete jalgadega parajas ajahädas olnud. Mina poleks suutnud tempot suurt tõsta, mis tähendanuks optimistlikult neljaks tippu jõudmist. Arvestades tagasiteele sama aja jõudnuks auto juurde peale keskööd, kusjuures viimane pool teed tulnuks pimedas matkata. 

Lihtsalt ilus vaade

Vinge keerdus puutüvi

Kõige ebameeldivam moment, mida noortele pidevalt rõhutasin, olnuks jala väänamine või komistamine ja mingi muu vigastuse üles korjamine. Tõenäosus selleks suureneb oluliselt nii väsimuse kui pimedaga. Sihukesel rajal tähendaks meile õige ebamugavat olukorda. Hea vähemalt et kolmekesi: üks jääb vigastatuga, teine läheb abi järgi - orienteeruda suudame õnneks kõik piisavalt.

Heaven Lake - Kalevi jõubatoonike oli abiks!

Puhkehetk, sellise vaatega kohas laseks hea meelega silma looja

Tagasitee kulgeski vaevalisemalt nagu võis eeldada. Heaven Lake juurde jõudsime uuesti kahe tunniga. Puhkus, sokivahetus, powerbar ja mõni lonks vett. Tüdrukul läks käimine järjest vaevalisemaks aga edasi ta läks. Meil polnud võimalik suurt miskit teha, kandmiseks liiga raske, nii järskudel radadel niikuinii võimatu. Kuue ajal Proulx järve ääres kaljul järgmine puhkus. Madalale langeva päikese käes sai imeilusaid fotosid teha.

Mõni moment oli ka lihtsam, rada oru põhja mööda

Päike langeb järjest madalamale, aga minna veel tükk maad

Mäest alla, üles ja järgmine peatus. Nüüdsest andsime iga pikema tõusu järel plikale kosumisepausi, et ikka lõpuni vastu peaks. Seitsme ajal hakkas päike mäetippusid puudutama kuid Crackini tükk maad minna. 

No nii, päikesega võib hüvasti jätta

Mõned minutid jagub valgust hiiglaslike murdunud puude vahel matkates

Veerand tunniga läks hämaraks, poole kaheksa ajal pidime metsa all pealambid sisse lülitama. Kaheksaks täiesti pime, rajamärkide otsimine muutus keerulisemaks. Noormees kui kõige värskem ja energilisem võttis selle ülesande enda peale, mina liikusin tütrega tandemis tagapool.

Cracki lähedale jõudsime poole üheksaks kuid ei suutnud kuidagi õiget teed leida. Lõpuks oli tütar see, kes kaljude kuju järgi avastas prao mäemassiivis, kust võimalik alla laskuda. Pealambid olid suureks abiks, ilma pidanuks sinna ööbima jääma. 

Öörezhiimis teeb Google mobla päris hea pildi!

Mingi õnnetus oli juhtunud, maas vereloik, pritsmed kividel ja verised paberid ümberringi. Äkki seepärast kuulsime õhtul helikopterit mägedes lendavat. Filmisin laskumist ja tegin ka mõned fotod öörezhiimis, mingi mulje ikka annab ehkki suurt palju näha pole. Ettevaatlikult rahnudel turnides kulus prao läbimiseks paarkümmend minti, tund veel järsust mäest ja varingust alla minekuks.

Viimased kolm tundi valgustasid meie teed kuu, tähed ja pealambid

Kakakise järve äärde jõudes nägime lambivalguses imelikku elukat, salamander vist teine. Siit edasi oli rada küll kerge aga tütrel järjest valusam käia. Viimase kilomeetri hoidsin käest kinni toetasin teda, koperadasime nagu Moskva alt taganevad haavatud Napoleoni sõdurid. Iga sada meetrit nõudis plikal parajat pingutust et valu taluda. Nii pikka kilomeetrit nagu see viimane polevat ta kunagi käinud.

Salamander vist

Auto juures 22:38 kella kinni lüües olime Google Fiti alusel läbinud 35.58 km 14tunni 59 minuti ja 53 sekundiga. Samme 55435 (59592 Huawei) ja südamepunkte 1798, keskmine pulss 97, kulutatud kilokaloreid 7181.

"Whew, that was intense" nagu Google kommenteeris. Tagasi telgiplatsile jõudes polnud kellelgi energiat süüa teha, lõkke panin siiski põlema ja kuuma vee priimusega peale. Kakao läks noortel hästi peale, ise võtsin suure kruusi kohvi. Noored kobisid kiirelt telki, mul ei tulnud und. Võtsin kohvikruusi, istusin järve äärde kaljule laua taha, vaatasin tähti ja mõlgutasin nostalgilisi mõtteid. Kokkuvõttes võis päevaga rahule jääda, eriti hea meel, et tegime "täiskasvanuliku" otsuse ja pöörasime tagasi (natuke hilja küll) ega surunud hambad ristis iga hinna eest mäetipu vallutamise nimel.

Tähtis on mõista, millal pole enam mõtet pingutada kättesaamatu eesmärgi nimel, muidu lõpetad nagu Scott Lõunapooluse vallutamisel.

Sometimes you get the bear, sometimes bear gets you😉 Accept it and chill!