Thursday, September 3, 2020

Hariduse ja koolituse tulevikust

Priviligeerituse postituse kommentaaride käigus kaldus vestlus ka ümberõppele ja haridusele üldse. See omakorda pani mind mõtisklema tuleviku haridusest. Kuidas võiks välja näha ja milline süsteem võiks kõige efektiivsem olla. Mis üldse oleks inimestele hariduse andmisel eesmärgiks. Aeg-ajalt on silma jäänud killud siit ja sealt, üritan kuidagi oma mõtteid süstematiseerida.

Tänapäeva haridussüsteem põhinevat ajalooliselt suures osas riikide vajadusel koolitada välja bürokraatide armee, kelle abil riigivalitsemist ellu viia. Seda alates Egiptusest ja Kreekast kuni siiani välja. Briti impeerium viimistles põhilised meetodid, mis praeguseni kasutusel. Tänapäeval on koolisüsteem suures plaanis üle maailma väga sarnane, kõikjal õpetatakse samu põhilisi oskusi nagu lugemine, kirjutamine, arvutamine, loodusteadused, humanitaarteadmised. Mõnevõrra erinevad on "poliitilised" ained ja religioon, mille puhul järgitakse kohalikke ettekirjutusi vähem või rohkem rangemalt.

Koolisüsteem vormis lapsed käivad mitu kuni paarkümmend aastat koolis on samuti säilinud siiani. Tasapisi hakkasid kursused üle kolima internetti aga seoses pandeemiaga olid paljud riigid sunnitud väga järsku distantsõppele üle minema. Kõrge tehnoloogilise arenguga piirkondades toimis suht valutult, mujal esines tõsiseid probleeme. Distantsõppe puhul tuleb lisaks tehnoloogilisele võimekusele interneti infrastruktuuri ja arvutite olemasolu näol mängu ka personaalne külg. Osadele lastest sobib distantsõpe ideaalselt, koolistress jääb olemata, teised ei saa kuidagi hakkama, sest vajavad vahetumat suhtlemist. Ise olen alati õppinud omaette õpikust või netist, tunnis polnud võimeline keskenduma, liig palju segavaid faktoreid nagu sõpradega lobisemine või kenad klassiõed. Suurimaks mureks on ilmselt kooli sotsiaalse osa välja jäämine, lapsed suhtlevad distantsõppe puhul vahetult vaid väga kitsa sõprade ringiga. Aga äkki ongi vahetu suhtlemine väljasuremisele määratud?

Kuidas võiks näha välja tuleviku haridussüsteem, mis on selle eesmärk. Minu arust on põhieesmärgiks valmistada ette kodanikke võimalikult hästi elus hakkama saamiseks. Kuidas seda kõige efektiivsemalt saavutada?

1. Kõigile mõtlemisvõimelistele tagada tasuta baasharidus. Lugemine, kirjutamine, elementaarne arvutamisoskus ja loodusteaduste alused peaks olema võimalik algkooliga (3-4 aastaga) selgeks õpetada. Selles vanuses võiks lapsed käia edasi koolis nagu seni, sest nii omavad möödaminnes ka sotsiaalse suhtluse alused. 

2. Järgmise 4-5 aasta jooksul peaks kergelt diferentseerima humanitaar ja reaalkallaku huvidele vastavalt. Enamus võiks käia endiselt koolis aga need lapsed kes soovivad ja saavad hakkama võiks olla distantsõppel.

3. Praeguse mõiste järgi gümnaasium võiks olla vabatahtliku valiku alusel diferentseeritud humanitaar, reaal ja rakendusliku hariduse peale. Siinkohal on ilmselt vajalik mõningane riigipoolne juhtimine kohtade hulga määramisega, et ei tekiks hiljem liig suurt vahet hariduse ja tööturu vajaduste vahel.

4. Ülikool kui selline võiks enamuses kolida distantsõppele. Sotsiaalse suhtlemise harjutamise peale raisata oleks mõttetu. Esimesed üks kaks aastat antakse süvendatud alused valitud erialadel ja efektiivselt õppima õpetamisel, edasi võiks sõltuda suures osas palju rohkem momendi vajadustest. Suured firmad suunaks just neile kursustele, mida konkreetselt lähitulevikus vaja.

See on muidugi väga rohmakas mudel aga arvan, et oluliselt efektiivsem kui praegune. Usun, et paljud meist on näinud enda peal kuidas väga suurt osa ülikoolis õpitut pole kunagi edaspidises tööelus vaja läinud. Kooliosa põhiteadmisi pean siiski kõigile tähtsaks üldhariduslikust vaatevinklist. Momendil kipub olukord olema selline, et tööd saanud ülikooli lõpetajad saadetakse kõigepealt kursustele omandama oskusi, mida just see või teine konkreetne firma vajab, tihtipeale tagasi samasse ülikooli kust diplom saadi. Oma tütar hea näide, mehhaanika inseneri haridusega sai tööle tarkvara insenerina. Esimene pool aastat kulus puhtalt koolituse peale.

Distantsõpe paneb õpetajate ja õppejõudude kohtadele surve, neid poleks enam nii palju vaja kui tudengid ise üle arvuti kursuseid võtavad.

Mis teie arvamus on koolisüsteemi tulevikust ja distantsõppest kui sellisest.

P.S. See uus blogiformaat ajab mind ka hulluks😡 No miks ei võiks olla uuele formaadile üleminek, programmide uuenduste paigaldamine, jne ... tehtav kasutajapoolse soovi korral aga mitte automaatselt programmi haldaja poolt😕 Üks põhilisi pingeallikaid vanematega (pealt 80 aastased) suhtlemisel on nende arvutites toimunud ja toimuvate programmiuuenduste haldamine. Tarkvara firmad peaks arvestama sellega, et suur hulk kasutajaid pole asjatundjad pruukimata sõnagi mõista ekraanile ilmuvatest teadetest!

20 comments:

  1. 'See on muidugi väga rohmakas mudel aga arvan, et oluliselt efektiivsem kui praegune'
    Palun selgita millist haridust sa PRAEGUSE hariduse all silmas pead? Eesti, Saksa, Briti, Soome jne? Kõikide nende riikide haridusmudel on ju erinev, vähemalt kuni ülikoolini.

    Alice

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead ega ma oska selgitada, ma pole ju mingi ekspert sel alal. Mulle on jäänud selline mulje (võimalik et petlik) et eelnimetatud riikidel suht sarnane spetsialiseerumise ja laiapõhjalise hariduse koha pealt. Mu esimene point oli tegelt selles, et distantsõpe tuleb selleks et jääda ja muutub peagi laialdaseks, teiseks et üldine laiapõhine haridus ning oskus iseseisvalt õppida tuleks anda alg ja keskastmes ning spetsiifiline kõrgemas vastavalt vajadusele.

      Delete
    2. '...teiseks et üldine laiapõhine haridus ning oskus iseseisvalt õppida tuleks anda alg ja keskastmes ning spetsiifiline kõrgemas vastavalt vajadusele.'

      Selline haridus on Inglismaal juba aastaid täitsa olemas. Distantsõpe ei saa 'jääda' juba sellepärast, et kõigil õpilastel ei oleks selleks vahendeid ja kui pole vahendeid, siis ei saa ka haridus olla kohustuslik. Samuti tähendaks distantsõpe õpilaste ekraanide ette aheldamist ja neid kodudesse 'vangistamist', mis tooks endaga kaasa massiliselt depressiooni noorte seas ja vaimse tervisega kaasnevaid probleeme. Samuti seaks distantsõpe ohtu kõik need lapsed, kes elavad vägivaldsetes või väga vaestes peredes ja kelle jaoks on hetkel kool just see ainuke koht kuhu põgeneda, kust süüa saada ja kus keegi nendest lastest ka hoolib ja nende eest hoolitseb. Distantsõppe puhul ei oleks keegi sellistest lastest isegi mitte teadlikud. Samuti on äärmiselt raske motiveerida läbi distantõppe neid lapsi, kelle peredes haridusest lugu ei peeta ja kel on õppimisest suva.

      Distantsõppest kui passiivset õppest ma ei hakka üldse rääkimagi. Siin ei naelutata kedagi 45min tuimalt laua taha. Tundides käib alati aktiivne arutelu ja paljusid asju õpitaksegi just eelkõige arutelude, grupi/partneritööde ja katsete alusel. Kool on nii palju muud, kui vaid akadeemiliste teadmiste ammendamise koht millest mis tahes eas õpilased distantsõppe puhul ilma jäävad.

      Hiljutine karantiin näitas meile kõigile, siin Inglismaal, väga selgelt kui tähtsat rolli kool mängib mitte ainult laste endi igapäevaelus, vaid kogu ühiskonnas tervikuna. Need üksikud lapsed kes eelistavad ühel või teisel põhjusel kodus õppida saavad seda teha juba ammu koduõppe näol.

      Delete
  2. Minu jaoks on su mudel liiga efektiivsuspõhine - õppida seda, millest tulevikus praktilist kasu ka on. Ma ise eelistaks hoopis hästi laiapõhjalist haridust (mu meelest peale algkooli on ikka päris vara ära otsustada, kas oled humanitaar- või reaalhuviga) ja tööalast väljaõpet kohapeal. Ilmselt hästi kulukas variant, aga samas ilma konkreetsete ülesannete selgitamisete töökohal saab väga vähestes kohtades hakkama ka praegu. Mulle tundub, et see oleks ideaalne variant, kui sul on võimalikult palju valikuid, mitte see, et noorena valisid miskit umbropsu ja istu nüüd selle otsas.
    Individuaalõpe tundub mulle ka õudne. Kooli suurim pluss oli ju just sotsiaalne elu? Mina olin igatahes väga õnnetu, et "minu ajal" ülikoolis enam mingit kursusevaimu ega malevaelu ei olnud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Laiapõhjalise silmnähtav eelis on see, et tulevikuennustusi tehakse mineviku põhjal, tähendab, sageli nagunii valesti. Ja suvalise riigi haridus on suur süsteem, oma inertsiga, tähendab, ennustuse korrigeerimiseks läheb aega isegi pärast selle ekslikkuse selgumist.

      Lai põhi ongi see, mille pealt saab suht kerge vaeva ja lühikese ajaga ümber õppida (su tütre pool aastat on just selle näide).

      Delete
    2. Nõustun osaliselt notsuga. Laia põhja pluss on tõesti see, et mida rohkem on varasemaid teadmisi erinevates alades, seda kergem juurde õppida.

      Teisalt kuskilt läheb piir, sest ühiskond toimibki nii, et igaüks on hea mingis kitsas alas. Meditsiin on hea näide. Eriarstide spetsialiseerumine oma kitsale valdkonnale, proviisorite ja farmatseutide spetsialiseerumine ravimitele, õdedel õendustoimingud jne. Ei saagi oodata, et üksikisik teab ja teeb kõike.

      Vana-Kreeka ideaal, kus üks inimene on laiapõhjalise hariduse saanud võimalikult paljudes alades, on teoorias muidugi hea. Küsimus on selles, et kui hästi see tänapäevase infomahu ja AI tuleku juures toimib?

      Delete
    3. Sama kommentaar mis teistel. Diferentseerimine/spetsialiseerumine on VÄGA halb. Tänapäeval on mustmiljon ametit, mis pole selgelt profileeritud. Kindlasti on lapsi, kes juba varases nooruses teavad, aga enamik meist mitte. Mul oli nii keemia kui kirjandus 5? Kumma ma oleks pidanud valima- reaal või humanitaar??.
      Mu tütar on filoloogidiplomiga It inimene. Mees ehitusinseneridiplomiga ost-müügijuht,
      Mu kolleegid on keemiadiplomitega- turundus, müük, eksport, CEO, logistika- ja laojuht, ost...
      Ma ei väsi rääkimast lugusid sugulaste lastest, kes valisid humanitaarharu ja kitsa matemaatika ja siis ups.. selgus, et ei pääse õppima psühholoogiat, farmaatsiat, füsioteraapiat...

      Mu lapse ekskoolile (TPL) võib kõike ette heita, aga ma olen Leesile südamest tänulik, et ta ei lasknud tekkida õppesuundadel (meil on ainutl üks suund: õppimine) ja selle kooli lõpetanud lapsed oskavad võrdselt hästi matemaatikat ja muusikat.
      Valik tehakse peale gümnaasiumi lõppu. Ja kui vaja siis 10 aastat hiljem võib veel teha pöördeid, sest taust on tugev.

      Delete
    4. Laura, arstid alustavad ikkagi selle va laia põhja õppimisega, spetsialiseerutakse selle järel, seepärast ongi neil nii pikk stuudium.

      Ma ise olen rahul oma vanakooli filoloogiharidusega (kus baka oli 4 aastat) just seepärast, et see oli laia haardega, alustades sellest, et nn "eesti filli" osakonnas oli näiteks 5 kohustuslikku võõrkeelt. Nad kõik ei saanud küll selgeks, aga kes tahtis, sellel oli võimalus hakata selle pealt edasi minema (need olid n.ö nullained, mis ei kuulunud ühegi spetsialiseerumisharu sisse).

      Üks põhjus, miks ülikooli lõpetanutel läheb tööturul statistiliselt võttes paremini kui kutsekõrghariduse saanutel, ongi see laiem põhi ja kergem ümberorienteerumisvõimalus. Kutseka omadel oleneb juba sellest, kas nende eriala hakkab maailmas, mida nende õppimise ajal veel ei eksisteeri, vaja minema.

      Ideaalis oleks muidugi kutsekaski tugevad üldained.

      Delete
    5. Tõsi, notsu - mu mõte oligi see, et meditsiinis (ja tervishoius) on palju spetsialiseerumist. Alustades laboritehnikutest, anesteesiaõdedest, pereõdedest, apteekritest ja lõpetades arstidega, kelle õpe on ilmselgelt kõige pikem. Isegi hooldustöötajaks õpitakse 2 aastat. Meditsiinis on lihtsam haridust ja tööd ühildada, sest töö ja kompetentsid on selgelt defineeritud. Kontoritöö nii selgelt ära defineeritud pole.

      Lai põhi on kasulik, aga tuleb leida optimaalne vahemik, et õpet ebavajalikult pikaks ei venita. Nagu varasemad kommenteerijad välja tõid, siis väga paljud valdkonnad on sellised, kus ei oodata konkreetset haridust (sageli pole tööpakkumistel ka kirjas ootusi kõrgharidusele). Nendes kõigis tuleb lai põhi kasuks. Mõtlen isegi, et õpiks lisaks farmatseudi elukutsele mõne tehnilisema valdkonna selgeks. Lihtsalt selleks, et valikuvõimalus oleks suurem. Elukaaslane õppis programmeerimise nullist selgeks ilma kõrgkoolis käimata, praegu töötab ca 10 aastat tarkvaraarendajana. Kõik on võimalik, kui on tahtmine ja hea pea.

      Delete
    6. Täpsustan, et ''spetsialiseerumise'' sõna all mõtlen praegu, et oskused on väga ühe eriala spetsiifilised.

      Delete
    7. Marcale: Efektiivne kahjuks ei tähenda põnev ja lahe. Tunnistan, et mullegi meeldis kursusevaim ja malevaelu, samas hariduse koha pealt see küll miskit juurde ei andnud. Ehk tutvusi edaspidiseks eluks ning harjutas meeskonnatööd.

      Delete
  3. Haridus iseenesest ei muutu, vaid muutuvad vahendid sellega tulevad teised võimalused.

    ReplyDelete
  4. Paaku on nii, et õpetajad ja asendatakse robotitega, sellise lihtööga saavad robotid hakkama kui inimesed suured on :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Põhimõtteliselt distantsõppe puhul ilmselt saaks juba praegu suures osas roboteid kasutada. Kursuse materjalid antakse kätte. Küsimuste tekkimisel õpilane esiteks vaatab vastavat KKK osa, kui sealt vastust ei leia, googeldab ja lõpuks kasutab AI abi (Siri, Alexa, ...). Alles viimases hädas pöördub inimesest konsultandi poole.

      Delete
  5. Miks kooli(majas)s käiakse. Ajalooliselt on üks peamine põhjus see, et lapsed on vaja kuhugi ära paigutada.
    Teine põhjus on see, et lapsed õpiks- koostööd, võõraste ja erinevatega suhtlemist, konfliktide lahendamist, rutiinitalumist jms, mida kodus omade keskel ei saa.
    Kolmas (ideaalses maailmas) et saada inspiratsiooni ja teadmisi, mida õpikutes/internetis pole.
    Neljas, et teadvustada oma koht ja õppida taluma konkurentsi (kuigi tänapäeva koolisüsteemis see on vist kaduvate asjade hulgas?)

    Nii et ma olen sama meelt, Algklassid võiks olla koolimajas ja vanemad siis mingi libiseva graafikuga, et 2 päeva nt kehaline ja keeleõpe jms on koos, suhtlemine, koostöö ja muu selline , aga muidu igaüks õpib ise ja käib vaid arvestusi tegemas.
    ja aeglasematele lastele on avatud klassid, kus saab käia nn õpetajaga õppimas?

    Ma tean, et paljudes koolides (Tallinnas, Kuressaares) sel aastal ongi nii, et kohustuslik on olla vastavalt klassile 4-3 päeva koolis ja teised päevad on lapsed kodus. Eks näis, kas hakkab toimima.

    Kõige raskem on ilmselt logistika korraldamine. Et õpetajad ja ruumid ja lõunasöögid ja lapsevanemate tööaeg saaks planeeritud, kui kõik on libiseva graafikuga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Huvitav lugeda, et Tallinnas ja Kuressaares ongi muutused sees. Mulle tundub, et koroona tegelikult mitte ei tekitanud muudatusi paljudel aladel vaid lihtsalt kiirendas neid. Riigid, kes suudavad kiirelt reageerida ja adapteeruda uue olukorraga saavad edaspidises konkurentsis suure eelise. Eesti sugustel pisiriikidel on targa juhtimise (või loomuliku arengu bürokraatlikult mitte takistamise) puhul soodne positsioon.

      Delete
  6. Te räägite formaadist. Distants-, kodu-, kontakt-, hübriid-.

    Mina aga muretsen sisu pärast. Jälgin oma laste õppekavu ja ainete sisu. Just SEAL oleks vaja täelik revolutsioon teha. Kasvõi seepärast, et mis !$@** mõttes on alaealisel lapsel päevas üheksa koolitundi + kodused tööd! Selle kõrvalt peaks ta jõudma veel trenni, lugema, pilli õppima, sõpradega suhtlema, ja üldse inimeseks kasvada.

    Ma arvan, et algne efekt on sel kaugõppel väga niru, paljud õpetajad on rongist täiesti maas ja paljud lapsed ka. Aga pikemas plaanis on praegusele haridusele mistahes viisil pommi alla panemine ainult abiks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Õppe koormus ei tohiks kuidagi üle 8 tunni kokku olla. Muidu tõepoolest ei jõua muud teha või põletatakse lapsed juba noores eas läbi.

      Delete
  7. Panen kirja oma hilinenud mõlgutusi: AI joonistab välja väga selgelt meie veel säilinud positsiooni. See ei ole geniaalne võrrandite kirjutaja. Seal on üks point, mida veel ei ole hävitada suudetud: aukartus elu ees. Moraalsus. Mis on hea. Mis on halb. See on see, mis peab jääma haridusse. Haritud inimene peab olema moraalne või püüdlema selle poole. Järelikult, kuitahes mõttetu võib olla muusika või laul või luuletus, see on midagi, mis peab jääma. Kõik see muu utilitarism on vaid see, et kus mis riiulis mingis supermarketis midagi on. isegi võrrandid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei julge väita, et oleks erilist aukartust elu ees. Juba mõnda aega proovitakse luua elu katseklaasis ja ma ei kahtle, et peagi see õnnestub. Elu on lihsalt väga keeruline biokeemiline ja informatsiooniline konstruktsioon.

      Moraalsus on väga suhteline. Mis on hea ja mis halb sõltub vaatevinklist või sellest kummal pool rindejoont oled😉

      Delete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!