Cyprus lake, munakividel ja paekaldal hulkumas

Grotto lahekese vastaskaldal

Nagu ennist mainitud oli uni oluliselt parem kui eelmisel päeval. Kaasa põõnas nii sügavalt, et pugesin teda äratamata välja uurima kuidas maailm uut päeva vastu võtab. Panin gaasipriimuse kuuma kohvi tegemiseks peale ja viskasin pilgu autole. Koko magas rõngasse keeratuna esiistmel, Sushi vahtis põnevusega tagaistmel mu tegutsemist ja vehkis sabaga nii, et pool tagumikku kaasa vonkles. Lasin elukad välja ja piilusin telki. Seal oli ilmselgelt unemati mu kaasa üle löönud. Jõin pool tassi kuuma kohvi ning otsustasin enne hommikusööki koerad järve äärde jalutama viia.

Liustike poolt siledaks kulutatud dolomiit - Cyprus Lake

Ilm mõnusalt karge kuid päikseline. Rahvas veel magas, mõnus omaette jalutada ja pilte teha. Telgiplatsile tagasi jõudes polnud ikka veel keegi hommikusöögile tulnud. Kutsad tormasid telgi juurde ja üritasid väevõimuga katet kraapides hommikutervituse limpsimist pakkuma minna. Seest kostis vaid unine ümin, et sooviks edasi lebotada. OK, las naudib puhkust. Tegin kiire hommikunäksi, toitsin koerad ja läksime nendega Horse Lake rada uurima, millel enda teada varem polegi käinud.

Kulgesime ümber väikese madala paekivipõhjaga järve ja sisenesime elupuumetsa. Nii teistsugune kui Eestis mets, lausa natuke müstiline nagu muinasjutus oleks. Elukad lasin lahti, nood lippasid ees, nuuskisid põnevaid lõhnasid ja jätsid oma "visiitkaarte" siia sinna kividele või kändudele. Palju polnud käinud kui kuulsin tugevat müha, ei ole võimalik, et juba suure järve kaldal. Aga just nii see oli, puude varjust välja astudes sattusin mõlemale poole laiuvale munakivirannale. Lained olid päris vägevad, munakivivalli kohati pea meetri kõrguseks veeretanud.

Kutsad paemunakate rannal

Jalutasime paremale poole, kus eemal lained vastu madalaid kaljusid peksid. Koertel oli liikuvatel munakividel õige tülikas joosta, mina läksin rohkem veepiiri äärest, kus suuremad ja kindlamad. Kaljude juures veetase just nii kõrge, et lained tekitasid paeplaatide vastu murdudes mõnusaid veekaskaade. 

Koerad ei avaldanud mingit kõhklust ega kartust vaid tormasid märjale paepinnale nuuskima ja uurima. Vahepeal kastis mõni eriti suur laine loomad üle aga neid ei paistnud häirivat. Sushile meeldis nii väga, et hakkas suurest rõõmust ringiratast kihutama ja Kokot näksima. Muretsesin liig uudishimulike loomade pärast, mõni suur laine võinuks neid hooga kalju alla vette kaasa tõmmata.

Sushi ilmub metsast

Liiga kaua ei tahtnud aega viita, kaasa peab muidu veel ootama. Rannast lahkudes vaatasin kella kaua kulub telgini jõudmiseks - uskumatult lähedal tegelikult - kiire kõnniga 14 minti ja pealegi veel ülesmäge. Sel ajal kui teine pool einestas panin telgi kokku. Plaan asjad autosse toppida ja parklasse sõita, siis hea hiljem otse matkalt tulles hoobilt minema panna. Erilise pakkimisega ei viitsinud vaeva näha, niikuinii peab kodus laiali laotama, ära kuivatama ja tuulutama.

Looduslik kännujupist istepink

Läksime uuesti sama rada, mis enne käisin, kaasale ju ka uus. Koerad uhasid entusiastlikult ees, meie kõmpisime rahulikult järgi. Naine klõpsis hulga seenepilte, kahjuks ühtki tuttavat söögiseent ei märganud. Kukeseeni siin maal küll leidub aga üllatavalt vähe, kord üle paari aasta jääb mõni silma. Randa jõudes võtsime sama tee ette, mis mina hommikul. Lained väiksemaks läinud polnud nii, et pilte tegime ohtralt. Nüüd jäin ise ka mõnele peale.

Mobla kaarti vaadates jõudsime kokkuleppele, et jalutame Grottoni ja sealt tagasi. Ei tahtnud kaasa jalale liiga suurt koormust peale panna, muidu teinekord pole isu tulla. Mäkke pöörates ja põhirajale jõudes tuli tõdeda, et rahvast päris palju, suur hulk päevajalutajaid. Silmatorkavalt rohkelt immigrante, kel võimatu pandeemiaolukorras kodumaad külastada, selle asemel avastavad nüüd Canadat. 

  

Põhitee on endisest matkarajast kruusateeks arendatud võimaldamaks ka kingadega linnainimesel Grottot imetlema tulla. Liiga kommertsiaalne minu maitsele, puudub veel vaid hamburgeriputka kalju äärel😜

Paekalda astangul vee kohal ronimas

Ronisime paekalda kaljusid pidi, plõksutasime hulga pilte. Seoses kõrge veeseisuga Grotto koopasse inimesi ei lubatud. Istusime klindi äärel ja imetlesime vaateid. Enne äraminekut ei saanud kuidagi hoiduda natuke närvekõditavamast ronimisest kaljuseinal. Kaasale see eriti ei meeldinud ehkki lubasin äärmiselt ettevaatlik olla. Tegelt olin ka ja pealegi oleks alla kukkumise korral vette prantsatanud, riietes suurte lainetega lihtsalt tülikas välja ujuda.

Parkla poole jalutasime viimast võttes õige aeglaselt. Ees ootas kolm tundi autosõitu suurlinna ja tavareaalsusse. Tagasiteel krõbistasime autos küpsiseid ja jõime kõrvale Tim Hortoni jääkohvi. Sushi oli esialgu üllatavalt ärgas ning muudkui vahtis meie vahelt aknast välja, lõpuks siiski väsis, keeras Koko kõrvale tuttu. Nii saigi otsa meie lõõgastav😉 akude laadimise minipuhkus.