Kolmandal päeval ärkasin varakult aga ülejäänud seltskond magas sügavalt. Ei hakanud neid segama ja viskasin hoopiski randa päikese kätte pikali. Täitsa mõnus oli päästevestidel vedeleda, jahe tuul hoidis üle kuumenemast ja lainete kohin uinutas. Jäingi magama põõnates nii kolm tundi kuni teised ärkasid. Selle tulemusel põles mulle näkku pesukaru välimus, sest päikeseprillide alt olin valge, kuid põsed ja nina parajalt punased.
Inimkultuuri jälgedest leidsime Vohilaiul hiljuti puude vahele paigaldatud pissuaari, roost peldiku ja mõnevõrra vanemast ajast säilinud hoonete varemed.
... ja peaaegu sisse kukkumas. Jalgealuse tüve murdumismoment, siinpoolne ots on udune, sest murdub hooga ülespoole, tagapool andis tüvi järele just Raineri ees. Sissekukkumisest päästis teine tüvi ja fakt, et tagumine murdekoht ei tulnud lõplikult lahti.
Urmase võttis too tibu kohe omaks ja hakkas nagu emal järgi käima. Kui lahkusime jooksis järgi ja seadis end jalgade juures turvaliselt lesima. Pidime teda kaks korda pesasse tagasi viima, et tibu kaotsi ei läheks.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!