Õnne Meile !!!

Täna väga mitu aastat tagasi astusime ametlikult abiellu lausa ENSV nimel nagu tollal oli kombeks nimetada. Nüüd aastaid hiljem tagasi vaadates on selge, et see oli parim otsus, mis elus tehtud. Ja ajastatus läks ka igatepidi täppi. Saime piisavalt kaua, lausa 9 aastat kahekesi vabadust nautida enne kui lapsed tulid.

Minu jaoks, kes pisikeste lastega suurt kokku polnud varem puutunud, oli see paras šokk kui esimest korda mähet nägin. Tean tuttavate hulgast värskeid issisid, kes sellise asja peale peldikusse ropsima tormasid. Ise hoidsin lihtsalt hinge kinni ja proovisin pingsalt millelegi muule mõelda, et visuaalset infot välja lülitada. Ja nüüd on lapsed teismelised ning täitsa normaalsed kui sellist väljendit tolle ea kohta võib kasutada:)

Siin kaasale hommikul tehtud pilt õunapuuõitest kuna tema meelislilled nartsissid pole veel meie aias õitsema hakanud. No mis ma muud oskan öelda, et tubli oled, et jaksad mind välja kannatada:)

Karate võistlused - lisa

Nüüdseks olen vaadanud videod üle ja tekkinud ka mingi arusaamine, mis toimus juurioride poole peal. Mõnevõrra ootamatu oli see, et nad võistlesid vaid kahe punktini, tavaliselt ikka on neljani. Seetõttu matšid väga lühikesed, ei jõua soojakski saada, ja nii väheste punktide puhul tuleb muidugi sisse ka juhuslikkuse moment. Riputan siia üles mõned fotod (klikkides saab näha suuremalt), mis videofilmilt välja lõigatud ja seetõttu udusevõitu aga annavad siiski veidi aimu matšidest.

Kiki veerandfinaal - Mawashi Geri..............Mari poolfinaal - Yoko Geri

Kiki veerandfinaal - Mawashi Geri............Mari poolfinaal - Chodan Tsuki

Finaal - Mari Mae Geri............................Kiki Chudan Tsuki

Finaal - Blokeeritud Mae Gerile järgneb Chudan Tsuki, mis toob võidupunkti

Valitud pildid mustade vööde lõppvõistluselt.

Poolfinaalid

Kolmanda koha matš ja väga heal tasemel finaal

P.S. Videot ja teisi pilte saab vaadata kaasa blogist.

Karate võistlused.

Täpsemalt peaks seda ettevõtmist kutsuma 2010 aasta Canada Shito-Ryu Karate meistrivõistlusteks nagu seina peal kirjas. Ka sügiseti on turniir aga siis osavõtjaid alati vähem.

Seekord olin mina sunnitud tänu nädala eest saadud kergele aga tülikale vigastusele (suure varba nihestus) võistlemisest loobuma pakkudes abi kohtunikuna (vasakpoolne pilt). Kui vaadata meie vanimat, üle 60 aastast osalist (parempoolne pilt), kes jõudis kaheksa hulka, olen piisavalt noor, et veel aastakümneid võistelda.

Meie pere "au" päästmiseks olid sunnitud kastanid tulest välja tooma nooremad esindajad, kes sellega ka toime tulid. Katas esines eriti hästi vanem tüdruk, kes kahe esituse kokkuvõttes saavutas lõpuks teise koha.

Noored mustad vööd valmistumas kata võistluseks

Eriti edukalt aga kulges 12 kuni 14 aastaste noorte mustade vööde vabavõitlus, kus finaalis kohtusid meie tüdrukud. Kui teadustaja finalistide nimed ette luges kostis saalis kahin, nad on ju õed. Vanem tüdruk võitis, kuid seda vaid ühe punktiga, pisem hakkas tarmukalt vastu. Seega esimene ja teine koht meile - hurraa!!!

Lapsed oma auhindadega

Mina kahjuks olin samal ajal saali teises otsas noormeeste vabavõitlust hindamas, nii et võistluse käigu kohta ei oska muud öeldagi. Kaasa filmis laste matše, eks ta siis riputab oma blogilehele pikema kirjelduse ja ehk ka video üles kuidas meie peres õed "lahkarvamusi" lahendavad:) Minagi pean seekord leppima videosalvestusega.

Kalal

Jah, pühapäeval käisime kalal. Otsisin keldrist õnged ja spinningud välja ning sõitsin nelja plikaga ratastega Humberi jõe äärde kalastama. Praegu nimelt tulevad lõhed üles ja ehkki neid tihedalt pole jäävad nii mõnedki kalameeste konksude otsa.

Meie kalapüüdmine oli muidugi eriliselt asjaarmastajalik. Pole ise kunagi selle tegevuse vastu erilist huvi tundnud ja teadmised ning kogemused piirduvad põhiliselt lapsepõlvest Pärnust jahtklubi sillalt viidikate püüdmisega. Suurim saavutus on siiski Canadast kui õnnestus eriliselt ebaõnnestunud landiviskega 42 sendine kohaliku järve kõige pirakam ahven (smallmouth bass) kätte saada. Selle kala saatus kujunes aga üle ootuste õnnelikuks.

Hoidsime teda üle öö paadisilla juures kahvas elusana, et hommikul värskest peast pannile panna. Aga varahommikuses hämaruses ajas pisike tol ajal 5 aastane plika mind üles ja arvas, et laseme kalakesel ikka minna. Polevat ilus teda maha tappa ja nahka panna, võime hoopis krõbinaid hommikuks süüa. Oli küll veidi kahju aga samas paistis lapse pilgus nii palju muret kala pärast, et jalutasime kai äärde ja lasimegi kala kahvast välja. Lapse õnnelik naeratus ja pilk, mis kala saatsid olid seda väärt.

Tagasi tulles seekordse kalalkäigu juurde peab tunnistama, et enamus aega kulus ritvade töökorda seadmisele, jõepõhja kinnijäänud konksude lahti sikutamisele ja tamiilipundarde harutamisele. Kokkuvõtlikult ei vähenenud Ontario kalavarud vaatamata meie jõupingutustele ühegi isendi võrra. Sellest, et viga oli meis mitte kalades andsid tunnistust nii mõnedki pirakad lõhed, mis tõsiste kalameeste poolt välja tõmmati.

Ausalt öeldes polnud mul kaasaski ühtki anumat kuhu kinnipüütud kala oleks saanud panna. Kaasa mainis ka enne meie retke, et tema ei viitsi kala rookimisega tegeleda ja mullegi ei tekitanud see erilisi emotsioone. Lapsed arvasid, et viimases hädas sööb Koko kala ära, milles ma ei kahelnud. Aga vaatamata kalatule kalaretkele leidsid lapsed, et tegu oli põneva ettevõtmisega.

Koera Sünna

Täna sai pidada koera sünnipäeva, ehkki tegelikult on see sündmus vist neljapäeval. Esialgu oli täitsa tõsiselt kavas ka mõned teised tuttavad koerad kutsuda aga ükshaaval kukkusid nad erinevatel põhjustel ära. Igatahes hommikul sai pisema lapsega lihapoodi sõidetud, et koerale sünnipäevaks päris konti osta.

Võtsime järjekorra numbri ja leti juures küsisin ebalevalt müüjalt millist konti ta oskaks koerale soovitada. Too naeratas lahkelt ning ütles vene aktsendiga, et ega seda letis polegi, aga ta toob kohe tagant. Poole minuti pärast oli tagasi piraka kotiga, mis konte täis. Tahtsin protestima hakata, et meil pole kavas koera külalisi terve nädal kontidega toita aga enne kui jõudsin suu avada anti mulle teada, et need on tasuta ja lisaks pidavat hästi kõlbama endalegi supiks. Nojah kingitud hobuse suhu ei vaadata.

Ja siis pakuti veel soodsalt ribisid, mis pidavat samuti supi sisse hästi sobima. Võtsin veel poolteist kilo maksa, endale ja koerale kahepeale, pepperoni vorstikesi ning suus sulavat suitsupeekonit. Laps pinnis välja koha peal pakutava kuuma viineri saia. Tagasiteel ostsime virsikukompotti, sest olin eelmisel päeval netis näinud nii ahvatleva välimusega kooki, et lihtsalt pidin proovima. Peale pildi näitamist rääkisin suurema lapse nõusse, et too mind abistaks. Koera sünnipäeva puhul oli ka hea põhjus koogi küpsetamiseks.

Koer sai kodus ühe kondi kohe kätte peale seda kui üritas külmkapi ukse sisse auku närida olles näinud millised maiuspalad sinna peitu pandi. Sel ajal kui pisem laps koeraga õiendas alustasime suuremaga koogivalmistamist. Kuna Jahu juhtus olema täpselt 1.4 portsu jagu siis just niipalju otsustasime kooki teha. Kõik kogused tuli korrutada 1.4-ga, mis tekitas munade puhul probleeme. Laps soovitas 0.6 muna koogelmoogliks teha ja nahka panna, mina aga arvasin, et veidi rohkem muna ei tee paha, lisades selle tainasse.

Alustaina valmistamisel pidin koguseid üle kontrollima, sest see paistis kole kuiv olema. Lõpuks surus plika käed sisse ja peale mõningast sõtkumist läks tainas normaalseks ja hakkas kokku. Koogivormi valisime suvaliselt silma järgi, ning laps kititas tainast vormi külgedele sel ajal kui mina vedelamat osa valmistasin. Hapukoore puhul oli veidi muret, sest siinsed on ju 3%, 5% ja eriti rasvane 14%, mida mul kodus polnud. Eestis tean, et koor ikka vähe kangem (retseptis polnud kirjutatud millist % kasutada).

Kui kokkusegatud kollakat löga ettevaatlikult maitsesin vaatas plika heidutatud pilguga ilmselt oodates millal külili kukun ja tõmblema hakkan. Aga kui seda ei juhtunud oli isegi valmis keeleotsaga proovima, polnud vigagi, päris maitsev. Kuna ploome ei raatsinud osta, kasutasin nende asemel virsikulõikusid kompotist arvestades, et need suht sama konsistentsiga. Ladusin koogipõhjale ja kallasin löga peale ning ahju ta läks.

Küpsemine võttis küll ligi tund aega eeldatud 30-40 min asemel. Välimus ja lõhn olid igatahes tasemel, esimese katsetuse kohta olime ise päris uhked. Peale pooletunnist kannatamatut ootamist, et kook jahtuks ja taheneks, tegime maitse katse. Koer sai pidulikult pisikese ampsu ja kui selle peale koomasse langemise asemel hoopiski erutunult lisa nõudma hakkas julgesime ka ise mekkida. Fakt, et peale seda ei raatsinud koerale rohkem anda räägib enda eest. Häbematult maitsev kukkus välja, hea et külalisi palju polnud, jäi rohkem endale:)

Lõpetuseks suur tänu Ragnele, kelle kodulehelt võite huvi korral nii selle kui ka mitme teise hõrgutise retsepti leida!

Krüptograafia

Hiljuti jäi raamatukogus pihku "Code Book" nimeline raamat. Nagu sisekaanel mainitud annab see infot salakirja ajaloost, koostamisest ja lahtimuukimisest. Ajalugu esimestest (üllatavalt lihtsatest aga geniaalseist ideedest) kuni tänapäevase moodsa krüptograafiani. Minule kõige üllatavamaks on fakt, et ala, mida pidasin üksikute geeniuste pärusmaaks põhineb lihtsatel alustel, millest saab aru ka keskoolimatemaatikat tundes. Koodi koostamine on suht lihtne kuid lahtimurdmine keeruline ja tugevamate šifrite puhul lausa võimatu.

Salakirjad jagunevad laias laastus transpositsioonil ja substitutsioonil põhinevaiks. Esimese puhul lihtsalt vahetatakse tähtede asukohad tekstis, teise puhul asendatakse originaaltähed teistega teatud salajase valemi alusel. Näiteks Ceasar kasutas lihtsat lineaarset tähestiku nihutust asendades iga originaalse tähe temast kolm positsiooni edasi jäävaga (SIGA = VLJD). Selline on lihtsalt lahti murtav tuima katsetamise teel. Järgmine samm oli kasutada kas keerulisemat valemit või eelnevalt kokkulepitud täheasendusi. Et võimalikke variante oli 4 x 10 astmes 26 peeti seda lahtimurdmatuks.

Aga võta näpust, araablased nuputasid juba 6 sajandil välja statistilisel analüüsil põhineva koodi lahtimurdmise tehnika. Nimelt on igas keeles tähtede kasutustihedus kindlalt määratud ja piisavalt pika teksti korral suhteliselt lihtsalt lahendatav. Lisaks teatud tähtede asetused teineteise suhtes, teatud kaksiktähtede esinemine ... j.n.e. Kui selgus, et sellist tüüpi kood pole sugugi kindel lisati juurde märke, mis tähendasid teatud koodsõnu või mis ei tähendanud midagi, et dešifreerijat segadusse ajada. Need trikid tegid küll koodi murdmise raskemaks, kuid ei muutnud seda palju kindlamaks kuna alati vastas ühele tähele mingi kindel teine täht või märk.

Ja siis astuti järgmine loogiline samm - selleks, et muuta statistilise analüüsi kasutamine "võimatuks" oli lihtsalt vaja kasutada sama tähe esitamiseks erinevaid sümboleid. Lihtsaima ja lollikindlaima lahenduse peale tuli kuueteistkümnenda sajandi keskel prantslane Blaise de Vigenere - Vigenere šiffer. Kodeerimiseks ja lahtikodeerimiseks on vaja vaid teada tähestikku (moodustada Vigenere ruut - tähed järjestikku reas ja iga järgmine rida nihutatud ühe tähe võrra) ning koodsõna. Koodsõna tähed määravad ära rea, mille alusel teksti šifreerid ja avad. Koodsõna teadmata paistis see meetod olevat praktiliselt lahtimurdmatu, sest sama tähe kujutamiseks kasutati erinevaid tähti.

Paraku suutis Inglane Babbage selle šifri murda 19'da sajandi keskel. Selgus, et tänu koodsõna lühidusele võrreldes tekstiga tekkisid süstemaatilised kordused, mida analüüsides oli tihtipeale võimalik sõnumit avada. Esimeseks ülesandeks oli koodsõna pikkuse väljaselgitamine (see andis infi kui tihti kindlat tähte asendati teise kindla tähega) ja peale seda sai rakendada statistilist analüüsi. Nüüd küll tublisti keerulisem, sest tõnäosused jagunesid palju ühtlasemalt kuid siiski lahendatav. Avalikkus sellest teada ei saanud, sest inglased hoidsid avastust saladusena kasutades Venelaste vastu Krimmi sõjas.

Kahekümnenda sajandi alguseks oli selge, et vanamoodi enam ei saa, šifrid olid lahtimurtavad vaatamata korduvatele jõupingutustele, neid keerulisemaks muuta. Nii sündis sakslaste kuulus Enigma šifreerimismasin, mis muutis nii kodeerimise kui lahtikodeerimise automaatseks. Põhimõte oli sama, mis Vigenere puhul, kuid automatiseeritus ja mitme šifferketta kasutamine muutis kasutatavate eri-alfabeetide arvu nii suureks, et statistilise analüüsi kasutamine paistis võimatuna. Võtmeks oli šifferketaste asend teksti saatmise alguses. Lahtišifreerimine oli seega võimalik vaid juhul kui vaenlasel on nii masin kui võti. Peale paari lisatrikki nagu reflektori ja kontakt plaadi lisamist ning ketaste vahetatavaks muutmist peeti seda šifrit lahtimurdmatuks.

1926 avastasid britid oma ehmatuseks, et vaatamata kõigile pingutustele ei suuda nad enam sakslaste kirju lugeda. Lühikese ajaga andsid ka prantslased ja ameeriklased alla. Aga Poolakatel vedas, neil õnnestus kasutada süsteemi ainust nõrkust - sakslasest reeturit, kes müüs maha nii masina ehituse dokumendid kui ka varustas poolakaid igapäevaste koodidega. Muidugi tuleb tunnistada, et poolakatel olid väga võimekad mehed asjaga tegelemas ning lõpuks suutsid nad sakslaste teateid lugeda. Sõja käiku see algul siiski ei mõjutanud, sest Poola sõjavägi lihtsalt ei pidanud vastu. Kuid Poolakail õnnestus oma koodimasinad ja info inglastele üle anda, kes sellest ajast peale hakkasid saksa šifreeritud tekste lugema. On avaldatud arvamusi, et tänu koodi murdmisele saavutasid liitlased võidu mitu aastat varem kui muidu.

Kõrvalsammuna oli ka juttu teisest huvitavast trikist, mida ameeriklased edukalt kasutasid. Nimelt kui sa keelt ei oska pole šifreerimisoskusest kasu. Navaho keelel põhinevat laevastiku koodi ei suutnud jaapanlased kunagi murda ehkki õhujõudude koodist olid suht lihtsalt aru saanud. See ka põhjuseks, miks kadunud rahvaste ja kultuuride kirja on nii raske mõista kui pole kedagi, kes oskaks seda keelt rääkida.

Lõpuks juttu moodsatest šifritest, mis teevad peavalu valitsustele, sest neid on kodanikel nii lihtne kasutada ja valitsustel pea võimatu murda. Kõige aluseks on matemaatilised asümmeetrilised funktsioonid mida lihtne teha ühte pidi aga oluliselt raskem teist pidi. Näiteks suurte algarvude korrutamine on lihtne kuid korrutisest nende algarvude leidmine väga tülikas ja aeganõudev. Põhimõtteliselt kodeerimine toimubki avaliku võtme ehk korrutise abil kuid lahti saab kodeerida teadet vaid enda algarvust salanumbri abil, mida korrutisest on võimatu leida kui arvud piisavalt suured. Seda kutsutaksegi RSA šifriks.

Momendil saab taolist šifreerimissüsteemi kasutada tasuta ka tavaline kodanik läbi terve hulga erinevate süsteemide (nagu PGP, GPG, ...) Valitsusi ajab see närvi, sest enam pole võimalik pealt kuulata. Kodeerimist on proovitud lausa ära keelata aga seni pole õnneks läinud. Kokkuvõttes on momendil peale jäänud salakirja kirjutajad aga lahtimuukijad töötavad innukalt kuid senini suurema eduta kvantarvuti kallal, millega oleks võimalik ka RSA tüüpi koode murda.

Tume Aine

Paistab, et viimaks ometi on leitud esimesi "käega katsutavaid" tõendeid tumeda aine osakeste kohta. Selle kuu Scientific Americani artikli "Dark Matters" põhjal hakkasid detsembri lõpus liikuma ringi kuuldused, et CDMS eksperiment on saanud esimesed positiivsed signaalid tumeda aine osakeste reaktsioonidest. Hilisema ametliku teate järgi nähti aasta jooksul vaid kahte signaali ja lisaks võivad need 25%'se tõenäosusega olla põhjustatud hoopiski taustradioktiivsuse poolt. Aga lähema aasta jooksul kontrollitakse tulemusi võimsamate detektorite poolt, sealjuures on suured lootused ka CERN'i Suurel Hadronite Põrgutil.

Miks sellest üldsegi suurt numbrit teha? Põhjuseid näen siin palju aga tähtsaimaks ehk see, et ometigi saame aimu mateeriast, mis moodustab praeguste teadmiste alusel 25% universumi massist, samas kui nähtav mateeria, see mida tajume ja tunneme ja mida ka suhteliselt hästi juba mõistame, moodustab vaid 5% kogu universumi massist. Tumedast energiast (mis moodustab 70%) on momendil väga ähmane ettekujutus ja selle selgitamiseks mitmeid teooriaid. Kõigi eelduste kohaselt kujutab siiski see 95% tumedat ainet ja energiat endast üsna igavat kraami - mille mõju on meile vaid gravitatsiooniline (tume aine) ja aegruumi paisutav (tume energia) - igapäevaelus märkamatu.

Loomapilte

Viimasel ajal olen saanud paar naljakat pilti meie ja ka naabri koduloomadest.

Vasakpoolsel vaatab kutsa igatsevalt oma perenaisele läbi akna järgi kui viimane hommikul kooli läheb. Sellega kaasneva paariminutilise südantlõhestava ulgumise sain ka filmilindile, edaspidi ehk riputan üles.

Teisel pildil on näha, et meie kassid on lõpuks häda sunnil nii headeks sõpradeks saanud, et laste segi voodis pole võimalik kindlaks teha kus üks algab ja teine lõppeb.

Järgmisel pildil meie kutsa peale pikemat rattasõitu, mille juures mind inimesed tänava peal loomapiinajaks kutsusid. Koer on paraku küll külili kui kirjamark aga väsinud hoopis sellest, et üritas mind pool teed rattal järgi vedada. No ei jaksanud nii kiirelt vändata kui tema oleks tahtnud joosta. Minu arust on loomapiinajad pigem need, kes oma koera toas kinni hoiavad ja shokolaadiga paksuks söödavad.

Ja siin on naabri kass kes kõnnib omapäid:)

Eesti Maja 50

Laupäeval käisime Eesti maja juubelil. Eesti elus on artikkel president Ilvese tervituskõne ja Eesti Maja ajalugu tutvustava slaidishow'ga, ja ka Facebookis Eesti Maja olemas. Torontost oli kohalikke eestlasi kohal murdu nii, et kõigile soovijaile ei jätkunud saalikohti parkimisest rääkimata. Eks ta ole kohalikule eestlaskonnale ju tohutu suure tähtsusega, kokkukuuluvuse sümboliks. Seal on eesti lasteaed, kool, kindlustusselts, pank, maleklubi, lasketiir ja veel palju muid asutusi ja ettevõtmisi oma kodu leidnud. Pilt on aastast 2004 kui Eesti Natosse vastu võeti!

Lisaks traditsioonilisele eeskavale, ühislaulule ja söömisele pakuti ka vaatemänge Eesti juurtega iluvõimlemis trupi ja muusikute poolt. Eriti hea mulje jättis Peeter Kopvillem oma esinemisega. Peale õhtusööki astus üles Ivo Linna. Ta on küll sobiv esineja sellele põlvkonnale, kes kohal viibis kuid ei kuulu minu meelisartistide hulka. Õhtu lõpetuseks pugisin mitu lõiku imehead "eesti" maitsega kringlit, millele sai talutavat kohvi peale rüübata.

Vabad Päevad

Mis meie pere siis sellise "tähtsa" püha puhul ette võttis. Ei korraldanudki suurejoonelist õgimist lähisugulaste seltsis, mis enamasti kipub rahval kombeks olema. Hoopiski otsustasime oma vaba aega mõnusalt ja rahulikult sisustada. Reedese päeva leisitasime (tuletatud laste poolt sõnast "lazy" ehk maakeeli laisk) niisama maha. Naabrimees oli endale mudellennuki näol uue mänguasja saanud, mille lennuharjutusi pool tänavat käis imetlemas. Selle eeskujul vedasid lapsed välja meie ammu-unustatud lennuki ja automudelid.

Lennukile ei saanud elu sisse kuna patareid olid kutud ja nii suurel pühal polnud neid ka kusagilt saada. Mudelauto, mis oli kapi otsa vedelema jäänud peale paari aasta tagust kokkupõrget pere ehtsa mahtuniversaaliga (tulemus muidugi mudeli kahjuks) tuli laste pealekäimisel ära parandada. Peale mõningast "Mythbusters" tüüpi improviseerivat nokitsemist liikus auto jälle tekitades meie koduloomade hulgas paanikat.

Laupäeval otsisime neti pealt huvitavana paistva matkaraja, mis oleks talutavas kauguses (mitte üle tunni aja sõitu) ja kus me pole veel käinud. Valisime välja Hockley Valley rajalõigu üle 800 km pikkuse Bruce Trail'i peal, mis kulgeb mööda paekallast. Kohale jõudsime ootamatult kiirelt, sest kiirtee 410 oli sujuvalt maantee 10-ga ühendatud, mis võimaldas pidevalt 100 km/h kiirust hoida. Raja algus oli Hockley Valley suusamäe lähedal, kus sai mõne aasta eest käidud aga mis nüüdseks lastele liiga pisikeseks jäänud. Vaatamata +23C kraadisele soojale oli mägedel kohati lumekate säilinud.

Tuleb tunnistada, et kohaliku kliima juures on mõnusaks omaduseks kiire kevade saabumine, alles pooleteise nädala eest sai siinkandis edukalt suusatada aga täna oli särgiväel matkates selg läbimärg. Koer oli meil kaasas ja tema nautis matka täiega, eriti peale seda kui rihma otsast lahti sai - milline põnev uute lõhnade bukett kevadise metsa all. Ringijooksmine ajas janutama aga õnneks oli metsa all piisavalt väiksemaid ja suuremaid ojakesi, kust vett limpsida

Kevadise matkamise suureks eeliseks on igasuguste putukate puudumine, sest need pole veel jõudnud vastsetest kooruda. Lisaks on metsa all väga kaugele näha kuna lehestik puudub. Rada ise oli kergete tõusude ja laskumistega kulgedes enamasti lehtpuu metsaga kaetud seljandikel laskudes vahepeal jõeorgudesse, mille põhjas elupuudel meeldib õige tihedalt kasvada. Jalutasime esialgu mööda Bruce Traili teise 6 kildise "kõrvalsilmuseni" välja aga peale lühikest kaalumist otsustasime selle teiseks korraks jätta. Kokkuvõttes piirdusime hooaja alguse puhul umbes 10 kilomeetriga.

Tagasiteel puges pisem plika minu seltsiliseks ja hakkas maailma asju uurima. Rääkisin talle nii päikesesüsteemi, maakera kui ka elu tekkimisest. Arutlesime samuti elu ja surma teemal - põhiküsimuseks oli lapsel: Mis meist peale surma alles jääb? Seletasin, et inimene koosneb aatomitest (molekulidest), infost kuidas see kokku pandud (DNA) ja teadvusest. Aatomid on pea-aegu hävimatud ja enamus neist, mis meie sees, säilivad miljardeid aastaid. Informatsioon DNA kujul kandub edasi järeltulevaile põlvedele seni kui inimkond püsib. Aga iga inimese teadvus on kordumatu ja momendil igatahes pole seda võimalik kuhugi üles kirjutada, nii et hiljem saaks uue aju sisse susata, seega pöördumatult kaduv.

Ja just seetõttu on ainuüksi eksisteerimise fakt ütlemata suur vedamine - loto peavõit. On vaid üks elu, mida tuleb ettevaatlikult hoida ja targalt kasutada ning mitte kulutada tühise mossitamise või tülitsemise peale. Tüdrukut igatahes rõõmustas teadmine, et tema sees on aatomeid, mis kunagi olid dinosaurustes ja samas tulevikus võivad need olla omakorda kellegi koostisosadeks. Teadvuse kadumine kurvastas veidi, aga seda rohkem oskad iga momenti hinnata, mille oled looduse õnnemängus endale võitnud!

Autoriõhtu

Tänaseid lugusid tavatsevad mõistlikud inimesed suhteliselt ettevaatlikult võtta, sest on ju tegu rahvusvahelise lollitamispäevaga:) Aga meie majas pole seni veel miskit juhtunud, mille peale peaks aprill hüüatama, kõik vist liiga vanaks ja laisaks läinud:) Samas ei maksa hõisata enne õhtut, ja võimalik, et teatud üllatusi pole lihtsalt veel avastanud. Hambaharja uurisin hommikul igatahes hoolega, seekord polnud seebiga üle määritud. Lapsed keeldusid toidukarpe kooli kaasa võtmast, kartes ilmselt et issi sokutab vihmaussi või mõne muu ilguse võileiva vahele:( Korra mõtlesin saiatainale põnevaid ja eksootilisi aksessuaare lisada aga tainast hakkas kahju. Vaatame mis õhtu toob.

Aga eile oli meie koduse kirjaniku autoriõhtu Tartu Kolledzhis - seda võib täitsa uskuda, sest juhtus 31 märtsil:) Igatahes läksime kindluse mõttes kogu perega (miinus loomad) kohale, et vähemalt kolm kuulajat oleks kindlustatud. Lõpuks ikka tuli veidi asjast huvitatuid nii, et kõlbas isegi pilti võtta. Formaat oli seatud justkui telesaates, kus intervjueerija ja külaline istuvad ees tulevalguses ning pealtvaatajad toolidel saalis. Läpaka pealt tuli pidevalt pilte läbi projektori ekraanile muutes esitluse veidi visuaalsemaks. Paraku ei leidnud ma õigel ajal projektori kontrasti ja heleduse nuppu üles ja nii kippusid pildid sutsu ülevalgustatud olema.

Kaasa aga esines tasemel, muudkui lobises jättes intervjueerijale õige vähe võimalust küsimusi esitada, polegi teist varem nii jutukana kuulnud. Igatahes mulle tundus, et ta sai kenasti hakkama, laste arvates venis aga kole pikaks nii, et suurem plika hakkas lõpupoole nägusid tegema ja ettekujutatavale käekellale osutama:) Aga eks kaasa ise kirjutab oma blogis pikemalt, mis tunne temal oli. Igatahes koju jõudes ootas meid kass aknal, tegin temast pimedas välguga pildi väljastpoolt läbi akna ja minu üllatuseks paistis isegi elutoa sisustus fotol päris kenasti välja. Ilmselt aitas kaasa asjaolu, et aknaklaas oli pildistamise suhtes kaldnurga all vältides välgu peegeldust.