Autoriõhtu

Tänaseid lugusid tavatsevad mõistlikud inimesed suhteliselt ettevaatlikult võtta, sest on ju tegu rahvusvahelise lollitamispäevaga:) Aga meie majas pole seni veel miskit juhtunud, mille peale peaks aprill hüüatama, kõik vist liiga vanaks ja laisaks läinud:) Samas ei maksa hõisata enne õhtut, ja võimalik, et teatud üllatusi pole lihtsalt veel avastanud. Hambaharja uurisin hommikul igatahes hoolega, seekord polnud seebiga üle määritud. Lapsed keeldusid toidukarpe kooli kaasa võtmast, kartes ilmselt et issi sokutab vihmaussi või mõne muu ilguse võileiva vahele:( Korra mõtlesin saiatainale põnevaid ja eksootilisi aksessuaare lisada aga tainast hakkas kahju. Vaatame mis õhtu toob.

Aga eile oli meie koduse kirjaniku autoriõhtu Tartu Kolledzhis - seda võib täitsa uskuda, sest juhtus 31 märtsil:) Igatahes läksime kindluse mõttes kogu perega (miinus loomad) kohale, et vähemalt kolm kuulajat oleks kindlustatud. Lõpuks ikka tuli veidi asjast huvitatuid nii, et kõlbas isegi pilti võtta. Formaat oli seatud justkui telesaates, kus intervjueerija ja külaline istuvad ees tulevalguses ning pealtvaatajad toolidel saalis. Läpaka pealt tuli pidevalt pilte läbi projektori ekraanile muutes esitluse veidi visuaalsemaks. Paraku ei leidnud ma õigel ajal projektori kontrasti ja heleduse nuppu üles ja nii kippusid pildid sutsu ülevalgustatud olema.

Kaasa aga esines tasemel, muudkui lobises jättes intervjueerijale õige vähe võimalust küsimusi esitada, polegi teist varem nii jutukana kuulnud. Igatahes mulle tundus, et ta sai kenasti hakkama, laste arvates venis aga kole pikaks nii, et suurem plika hakkas lõpupoole nägusid tegema ja ettekujutatavale käekellale osutama:) Aga eks kaasa ise kirjutab oma blogis pikemalt, mis tunne temal oli. Igatahes koju jõudes ootas meid kass aknal, tegin temast pimedas välguga pildi väljastpoolt läbi akna ja minu üllatuseks paistis isegi elutoa sisustus fotol päris kenasti välja. Ilmselt aitas kaasa asjaolu, et aknaklaas oli pildistamise suhtes kaldnurga all vältides välgu peegeldust.