Täna väga mitu aastat tagasi astusime ametlikult abiellu lausa ENSV nimel nagu tollal oli kombeks nimetada. Nüüd aastaid hiljem tagasi vaadates on selge, et see oli parim otsus, mis elus tehtud. Ja ajastatus läks ka igatepidi täppi. Saime piisavalt kaua, lausa 9 aastat kahekesi vabadust nautida enne kui lapsed tulid.
Minu jaoks, kes pisikeste lastega suurt kokku polnud varem puutunud, oli see paras šokk kui esimest korda mähet nägin. Tean tuttavate hulgast värskeid issisid, kes sellise asja peale peldikusse ropsima tormasid. Ise hoidsin lihtsalt hinge kinni ja proovisin pingsalt millelegi muule mõelda, et visuaalset infot välja lülitada. Ja nüüd on lapsed teismelised ning täitsa normaalsed kui sellist väljendit tolle ea kohta võib kasutada:)
Siin kaasale hommikul tehtud pilt õunapuuõitest kuna tema meelislilled nartsissid pole veel meie aias õitsema hakanud. No mis ma muud oskan öelda, et tubli oled, et jaksad mind välja kannatada:)
Aitäh :)
ReplyDelete