Kalal

Jah, pühapäeval käisime kalal. Otsisin keldrist õnged ja spinningud välja ning sõitsin nelja plikaga ratastega Humberi jõe äärde kalastama. Praegu nimelt tulevad lõhed üles ja ehkki neid tihedalt pole jäävad nii mõnedki kalameeste konksude otsa.

Meie kalapüüdmine oli muidugi eriliselt asjaarmastajalik. Pole ise kunagi selle tegevuse vastu erilist huvi tundnud ja teadmised ning kogemused piirduvad põhiliselt lapsepõlvest Pärnust jahtklubi sillalt viidikate püüdmisega. Suurim saavutus on siiski Canadast kui õnnestus eriliselt ebaõnnestunud landiviskega 42 sendine kohaliku järve kõige pirakam ahven (smallmouth bass) kätte saada. Selle kala saatus kujunes aga üle ootuste õnnelikuks.

Hoidsime teda üle öö paadisilla juures kahvas elusana, et hommikul värskest peast pannile panna. Aga varahommikuses hämaruses ajas pisike tol ajal 5 aastane plika mind üles ja arvas, et laseme kalakesel ikka minna. Polevat ilus teda maha tappa ja nahka panna, võime hoopis krõbinaid hommikuks süüa. Oli küll veidi kahju aga samas paistis lapse pilgus nii palju muret kala pärast, et jalutasime kai äärde ja lasimegi kala kahvast välja. Lapse õnnelik naeratus ja pilk, mis kala saatsid olid seda väärt.

Tagasi tulles seekordse kalalkäigu juurde peab tunnistama, et enamus aega kulus ritvade töökorda seadmisele, jõepõhja kinnijäänud konksude lahti sikutamisele ja tamiilipundarde harutamisele. Kokkuvõtlikult ei vähenenud Ontario kalavarud vaatamata meie jõupingutustele ühegi isendi võrra. Sellest, et viga oli meis mitte kalades andsid tunnistust nii mõnedki pirakad lõhed, mis tõsiste kalameeste poolt välja tõmmati.

Ausalt öeldes polnud mul kaasaski ühtki anumat kuhu kinnipüütud kala oleks saanud panna. Kaasa mainis ka enne meie retke, et tema ei viitsi kala rookimisega tegeleda ja mullegi ei tekitanud see erilisi emotsioone. Lapsed arvasid, et viimases hädas sööb Koko kala ära, milles ma ei kahelnud. Aga vaatamata kalatule kalaretkele leidsid lapsed, et tegu oli põneva ettevõtmisega.