Saturday, April 3, 2010

Vabad Päevad

Mis meie pere siis sellise "tähtsa" püha puhul ette võttis. Ei korraldanudki suurejoonelist õgimist lähisugulaste seltsis, mis enamasti kipub rahval kombeks olema. Hoopiski otsustasime oma vaba aega mõnusalt ja rahulikult sisustada. Reedese päeva leisitasime (tuletatud laste poolt sõnast "lazy" ehk maakeeli laisk) niisama maha. Naabrimees oli endale mudellennuki näol uue mänguasja saanud, mille lennuharjutusi pool tänavat käis imetlemas. Selle eeskujul vedasid lapsed välja meie ammu-unustatud lennuki ja automudelid.

Lennukile ei saanud elu sisse kuna patareid olid kutud ja nii suurel pühal polnud neid ka kusagilt saada. Mudelauto, mis oli kapi otsa vedelema jäänud peale paari aasta tagust kokkupõrget pere ehtsa mahtuniversaaliga (tulemus muidugi mudeli kahjuks) tuli laste pealekäimisel ära parandada. Peale mõningast "Mythbusters" tüüpi improviseerivat nokitsemist liikus auto jälle tekitades meie koduloomade hulgas paanikat.

Laupäeval otsisime neti pealt huvitavana paistva matkaraja, mis oleks talutavas kauguses (mitte üle tunni aja sõitu) ja kus me pole veel käinud. Valisime välja Hockley Valley rajalõigu üle 800 km pikkuse Bruce Trail'i peal, mis kulgeb mööda paekallast. Kohale jõudsime ootamatult kiirelt, sest kiirtee 410 oli sujuvalt maantee 10-ga ühendatud, mis võimaldas pidevalt 100 km/h kiirust hoida. Raja algus oli Hockley Valley suusamäe lähedal, kus sai mõne aasta eest käidud aga mis nüüdseks lastele liiga pisikeseks jäänud. Vaatamata +23C kraadisele soojale oli mägedel kohati lumekate säilinud.

Tuleb tunnistada, et kohaliku kliima juures on mõnusaks omaduseks kiire kevade saabumine, alles pooleteise nädala eest sai siinkandis edukalt suusatada aga täna oli särgiväel matkates selg läbimärg. Koer oli meil kaasas ja tema nautis matka täiega, eriti peale seda kui rihma otsast lahti sai - milline põnev uute lõhnade bukett kevadise metsa all. Ringijooksmine ajas janutama aga õnneks oli metsa all piisavalt väiksemaid ja suuremaid ojakesi, kust vett limpsida

Kevadise matkamise suureks eeliseks on igasuguste putukate puudumine, sest need pole veel jõudnud vastsetest kooruda. Lisaks on metsa all väga kaugele näha kuna lehestik puudub. Rada ise oli kergete tõusude ja laskumistega kulgedes enamasti lehtpuu metsaga kaetud seljandikel laskudes vahepeal jõeorgudesse, mille põhjas elupuudel meeldib õige tihedalt kasvada. Jalutasime esialgu mööda Bruce Traili teise 6 kildise "kõrvalsilmuseni" välja aga peale lühikest kaalumist otsustasime selle teiseks korraks jätta. Kokkuvõttes piirdusime hooaja alguse puhul umbes 10 kilomeetriga.

Tagasiteel puges pisem plika minu seltsiliseks ja hakkas maailma asju uurima. Rääkisin talle nii päikesesüsteemi, maakera kui ka elu tekkimisest. Arutlesime samuti elu ja surma teemal - põhiküsimuseks oli lapsel: Mis meist peale surma alles jääb? Seletasin, et inimene koosneb aatomitest (molekulidest), infost kuidas see kokku pandud (DNA) ja teadvusest. Aatomid on pea-aegu hävimatud ja enamus neist, mis meie sees, säilivad miljardeid aastaid. Informatsioon DNA kujul kandub edasi järeltulevaile põlvedele seni kui inimkond püsib. Aga iga inimese teadvus on kordumatu ja momendil igatahes pole seda võimalik kuhugi üles kirjutada, nii et hiljem saaks uue aju sisse susata, seega pöördumatult kaduv.

Ja just seetõttu on ainuüksi eksisteerimise fakt ütlemata suur vedamine - loto peavõit. On vaid üks elu, mida tuleb ettevaatlikult hoida ja targalt kasutada ning mitte kulutada tühise mossitamise või tülitsemise peale. Tüdrukut igatahes rõõmustas teadmine, et tema sees on aatomeid, mis kunagi olid dinosaurustes ja samas tulevikus võivad need olla omakorda kellegi koostisosadeks. Teadvuse kadumine kurvastas veidi, aga seda rohkem oskad iga momenti hinnata, mille oled looduse õnnemängus endale võitnud!

No comments:

Post a Comment