Rattlesnake Point - Lõgismao Nukk

Püstloodis paeseina all

Laupäeval sain tuttava juures esimest korda peale Eestist tagasi tulekut saunas käia, mis ei tähenda et ma vahepeal end pesnud poleks:) Aga sellise olulise sündmuse tähistamiseks tegime mõned õlled ja vaatasime lindistatud MMF matshe. Et ma rooli ei tohtinud ka siinsete reeglite põhjal istuda oli kaasa nii kallis ja tõi mu koju. Rumal oleks ju mõne kilomeetri pärast lubadega riskida.

Pühapäeval vedelesime pikalt voodis ning laisklesime. Enesetunne oli vaatamata eilsele saunaskäigule ja hilisele tudile minekule eriliselt hea. Nii et kui kaasa uuris kas keegi tahab temaga koos parki kepikõnnile tulla olime mõlemad vanema lapsega agaralt nõus.  Lõpetasin kiirelt kohvi ja koogi ning seadsime end valmis. Ilm ilus ning +8C juures just parajalt jahe, et mõnusalt kiire kõnniga palav ei hakkaks. Esimene kilt läks sujuvalt, aga siis hakkas vasak puus veidi haiget tegema. Karates olin teda vist jalalööke tehes veidi osatanud.

Veel kaks kilti kuni vanem laps hakkas kurtma, et seda teed on ta nii palju käinud, et igav hakkab. Jäime seisma arutamaks, mis edasi teha. Plika avaldas arvamust: miks ei võiks me hoopiski kuhugi matkarajale minna. Mul polnud selle vastu midagi aga kaasa arvas, et temal liialt palju kodus tegemist, pealegi oli kell juba pool kaksteist. Lõpuks jäi nii, et naisuke pani klapid pähe ja kepikõndis audioraamatut kuulates kiirel sammul edasi, meie keerasime tagasi. Koduteel hakkas jalg üha rohkem haiget tegema, muretsesin juba kas saan matkarajale minna aga mõtlesin, et kui rahulikult võtta peaks suutma mõned kildid ikka käia.

Vaatasime kiirelt netist, kus oleks mõni huvitav aga mitte liiga kauge koht, kus pole veel käinud. Rattlesnake Point ehk Lõgismao Nukk paistis paljutõotav. Bruce traili juurde kuuluv matkarada, mis kulgeb kohati paekivi astangut mööda, kohati selle all. Kaljuseinad pidavat pakkuma mõnusat harjutamisvõimalust mägironijatele. Koht oli sama paepanga põhjapoolne osa, kus kevadel sai käidud. Meie juurest asus nii 50 kildi ehk 40 minutise sõidu kaugusel. Korjasime koera üles ja panime ajama, kaasa võtsime ainult veepudeleid, viinamarju, pirne ja fotoka.

Parkimisplatsile saabudes avastasime, et rada on maksuline, kuid tänu sellele isegi pühapäeval mitte eriti ülerahvastatud. Nii lähedal suurlinnale oleks tasuta rajal ilmselt rahvast kui linna tänavail. Kui $6.5 inimese kohta hoiab raja viisakalt puhta ja korras aga lase seda inimmassil ära lagastada olen täiega sissepääsu pileti poolt. Parkimine oli klindi peal ja kui algul ikkagi rahvast tihedalt siis enamus suundus kahe lähedasema vaatluspunkti juurde, edasi matkasid vähesed. Siin lasime koera lahti, ta on päris tubli ega jookse meist liiga kaugele.

Mööda paekalda äärt kõmpides jõudsime laugemasse kohta, kus kaks puud olid alla kukkunud kuid tüved teiste puude vahele kiilunud. No muidugi pidin ma sinna otsa ronima, samuti ka laps. Puu külge seotud koer vingus, temagi oleks vist ronida tahtnud. peagi hakkas niisama jalutades igav, otsustasime otsida kohta, kust saaks paekalda alla laskuda. Koer sundis meid veidi lihtsamat rada otsima, aga isegi seal oli looma vaja veenda allatulemise vajaduses. Kõrgusekartlik kutsa igatahes hakkas värisema kui teda sülle krabasin, et allpoolasuvale kaljueendile maha panna.

Erilise vaevata laskusime lõhet mööda kalda alla kus avastasime, et siin harjutavadki mägironijad. Julgestusköied olid kinnitatud paekalda peal asuvate metallaasade külge ja seal siis harjutasid nii algajad juhendajate silma all kui ka treenisid kogenud mägironijad.

Sama pilt, ronijad zoomitud

Algajad kaljuseinal

Omaette huvitav on see, et algaja ja oskaja eristab enamasti esimese pilguga nende kehaehituse põhjal. Mägironimise harrastamiseks ei saa lubada endal üleliigsete kilode olemasolu, neid oleks lihtsalt liiga raske üles hiivata. Profid olid kõik kiitsakad tüübid kelle keha paistis vaid kontidest nahast ja kõõlustest koosnevat nagu metsloomadel.

Olen jõudnud poole peale

"Noob" minu näol ronimas

Meil polnud küll miskit varustust kaasas aga tahtmine see-eest kange. Paekivisein lausa kutsus turnima. Juuresolev silt kohustas kinni pidama headest alpinismi tavadest, kuna ma neist miskit ei tea siis võisin ilma südametunnistuse piinadeta varustuseta ronima minna. Kaljusein oli püstloodis aga paekivile omaselt leidus siin-seal nukikesi ja pragusid, mis käe-jala tuge pakkusid. Sain natu üle poole kõrguse ronida, enne kui laps hakkas all muretsema. Ronimine oli küll suht lihtne aga arvestades, et 10 meetrine kukkumine võib haiget teha laskusin ettevaatlikult alla tagasi. Tüdruk proovis ka, kuid sandalettidega on ohtlik paarist meetrist kõrgemale ronida.

Näidis mittesoovitavast varustusest

Punaste lehtedega sinised viinamarjad

Edasi minnes möödusime täisvarustuses alpinistidest, neid vaadates ei saanud aru, miks nii palju kolu nii lihtsa seina peale vaja kaasa tarida. Ilmselt nad lihtsalt harjutavad varustuse kasutamist tulevikus raskematele mägedele mineku puhuks. Mõned võib-olla tahavad bossimad välja näha nagu tippvarustust kasutavad tavaoskustega suusatajad või ratturid. Teisest küljest on ohutus muidugi äärmiselt tähtis, nii et kui selles asi siis pole põhjust ilkuda.

Varingunõlval kasvas punaseks läinud lehtedega metsik viinamari, mis pakkus teravat kontrasti pleekinud puutüvede ja heledate paelahmakate taustal. Peagi õnnestus uuesti kalda peale ronida, mille üle koer õnnelik oli, sest rahnude vahel turnimine talle kõige rohkem ei meeldinud. Kalda lauge osa serval kasvas pirakas tamm, ka selle otsa oli mul tingimata vaja ronida.

Peitepilt: Kus on Tom?

Mis issi ees seda tütar järgi

Tüdruk imestas, et olen nagu väike laps, kes muudkui puude otsa ronib. Tuleb tunnistada, et juba lapsepõlves oli mul vastupandamatu tung "kõrgustesse pürgida" niipea kui mõnda suuremat puud märkasin.

Paekalda äärel

Kõrvalt võib tunduda veidi imelik, et peagi 50'ne ätt okstel turnib aga õnneks polnud kedagi tuttavat nägemas:) Ega tüdruk ronimata jätnud, ei saa ju issist viletsam olla:) Oksad kriipisid veidi nahka aga see kuulub asja juurde. Alla hüpates avastasin end mõttelt, et puusavalu pole üldse tundnud. Ju siis ronimise koormus ja venitamine ning hüppamise põrutamine tulid kasuks.

Puhkepaus

Jalutasime veel mõne kilomeetri enne tagasi keeramist. Kaldapealses metsas avastas tüdruk mõnusa loodusliku puutüvest ja juurikatest moodustunud lamamistooli. Tegime puhkepausi, sõime apelsini kahe peale ja jõime vett. Koergi täitis ahnelt oma vedelikuvarusid, sest viimaste sirtsutamiste juures polnud ta suutnud rohkem kui paar piiska välja pigistada. Loom leidis  tee äärest metsa alt hiidmuna ja kuna polnud varem sellist imelooma näinud siis lähenes äärmiselt ettevaatlikult kangete jalgadega nina pikalt ees. Oksarao praksatuse peale kargas tagasi ja haukus veidi suure seene peale. Kui too kuidagiviisi ei reageerinud kaotas ka koer tema vastu huvi, ainult märgistas igaks juhuks ära - "Mina vapper Koko olen selle hiidmuna juures käinud".

Rattlesnake Point - Lõgismao Nukk

Kohas kus enne olime kalda alt läinud ronisime nüüd panga äärel. Siit avanesid maalilised vaatepildid kaugusesse, sai mõned fotod võetud ja paari kaljunuki peale ronitud, mis kaldaservast veidi kaugemale kaldunud. Tüdruk avastas maast huvitava punase putuka ja leidis ka ilmselt kotka poolt nahka pistetud linnu tiiva. See tuli muidugi "suveniirina" koju kaasa tuua.

Auto juurde tagasi jõudsime poole viieks, lasin tüdruku rooli, et ta saaks sõitu harjutada. Ise lesisin mugavalt kõrvalistmel, lasin viinamarjadel hea maitsta toites aeg-ajalt ka autojuhti kui see suu pärani ajas ja "aaa ..." kuuldavale lasi. Koer keeras end tagaistmel minu vesti peale kerra ning jäi momentaalselt magama.

Igati tore pisimatk oli, kindlasti tuleb kordamisele ja siis juba koos kogu perega.