Sellise pealkirjaga raamat jäi eelmine neljapäev raamatukogus näppu. Kuna tegu suht uue (Juunikuu) väljaandega võin teda vaid nädala enda käes hoida ja pikendada ei saa. Seetõttu sai eelisjärjekorras läbi loetud, ehkki kuus raamatut on virnas ootamas. Kohe peale sissejuhatuse läbisirvimist oli selge, et tegu huvipakkuva teosega. Jeff Rubinilt (tal ka blog) on enam vähem samal teemal varem ilmunud "Why your world is about to get a whole lot smaller", kunagi oli kavas seda laenutada aga läks kuidagi meelest. Muideks too raamat tunnistati aasta parimaks businessi alaseks raamatuks.
Kõigepealt ehk autorist, kes oli endine pikaajaline (üle 20 aasta) ühe Canada suurima investeerimispanga CIBC World Markets peaökonomist (lahkus 2009). Momendil peetakse tüüpi maailma üheks juhtivamaks energeetika eksperdiks. Kuna ta on nüüd vabakutseline, siis võib ka öelda, mis mõtleb, esindamata erinevate korporatsioonide huvisid.
Raamatu sõnumiks on ennustus, et maailm astub põhimõtteliselt uude majandusjärku, kus pole enam oodata üleilmset pidevat majanduskasvu. Selle põhjuseks on ennolematult kõrged energiahinnad, mis eelduste kohaselt märgatavalt ei lange. GDP kasv on ajalooliselt otseselt seotud energiakasutuse kasvuga ja kui lõppeb odav energia (nafta, gaas, tuumaenergia (taaskasutatav energia on niikuinii mitu korda kallim)) lõppeb ka majanduskasv. Astume ajajärku, kus kellegi majandus saab kasvada vaid kellegi teise majanduslanguse arvelt. Selline olukord toob loomulikult kaasa rahvusvaheliste konfliktide teravnemise.
Autor ennustab, et 2008 - 2009 majanduskriisile järgneb peagi uus ja kuna valitsused on kasutanud eelmisest toibumiseks sisuliselt kõik reservid, siis saab see õige pikaajaline olema. Nüüd on vaja lisaks majanduslangusega võitlemisele ka eelneva kriisi võlgu maksta. Karta on, et sellega kaasneb mitte ainult mitmete suurpankade vaid ka nii mõnegi riigi pankrotistumine. Võimalik, et lisaks Kreekale lahkuvad (sunnitakse lahkuma) euroliidust kõik "sead" (PIIGS - Portugal, Itaalia, Iirimaa, (Greece) Kreeka ja (Spain) Hispaania).
Hiina ja India jõuline läbimurre otsustajate hulka lööb segi senise majandusliku korra, Venemaa ja Canada mõju kasvab seoses ebaproportsionaalselt suurte loodusvarade, eelkõige energiakandjate varudega. Energiakandjate kõrge hind pole põhjustatud mitte nende piiratud kogusest vaid hoopis raskest ja kulukast kättesaadavusest. Ehkki rikkad riigid jaksavad endiselt kütust osta, peavad nemadki tõsiselt mõtlema kokkuhoiupoliitikale. Vaesed riigid peavad lihtsalt näppu imema, sest majandusraskustes rikkad vähendavad oluliselt abipakette. Kuna toiduainete tootmise efektiivsus on otseselt seotud energia kasutamise hulgaga, siis ootab vaesemaid riike ees tõsine toiduainete puudus, ehk robustse tavaväljendina näljahäda.
Raamatu teine osa on oluliselt positiivsema tooniga saates sõnumi, et kui me valmistume taoliseks olukorraks ja suudame oma käitumist vastavalt muuta, siis võib-olla polegi kardetud majanduskasvu seismajäämine hoopiski nii paha. Kas meil on vaja nii meeletut tarbimist nagu seni, inimesed rikastes riikides, kes endale kogunud hunnikute viisi asju, pole sugugi õnnelikumad kui vaeste riikide kodanikud. Vähendades tarbimist vähendame vajadust majanduskasvu järgi, mis toob automaatselt kaasa keskkonnale suunatud saastekoormuse vähenemise.
Momendil olukord, et inimestel on küll koormate viisi kolu muretsetud, kuid pole aega selle nautimiseks. Kogu aeg kulub töö rabamisele, et järjest rohkem asju kokku osta. Optimistliku tulevikuvaate all eeldab autor, et asjade asemel läheb hinda aeg. Tundsin end päris uhkelt, nagu kuuluksin ise juba nende tulevikuinimeste hulka:) Oma praegusel töökohal olen alati võimaluse korral lisaraha asemel lisaaja välja võtnud. Selge, et taolist käitumist saab endale lubada juhul kui saadav palk katab hädapärased väljaminekud nagu eluase ja toit.
BMW või Audi asemel ostsin endale Hyundai, ülejäänud raha kulutan aga selle peale, mis mulle meeldib teha - suusatamine, reisimine, matkamine, arvutid, karate, ... Minu jaoks pole vahet kas sõidan tööle või matkama "bemari" või "hunduga", kohale viivad mõlemad ja esimese võimsam mootor, mõningad lisamugavused pluss kaasliiklejate kadestavad pilgud ei kaalu kuidagi üles neid mõnusid, mida endale hinnavahe eest võin lubada. Muidugi kui mu sissetulek oleks megasuur, sõidaksin ilmselgelt maksimaalselt mugava autoga või helikopteriga, tegelt ei sõidaks üldse, sest teenrid tooks kõik vajaliku kohale:)))
Igatahes huvitav lugemine, mis ei eelda mingisugust eelharidust äri või tehnika valdkonnas, piisab loogilise mõtlemise oskusest - soovitan soojalt.
Ma kukkusin Tartu Ülikoolis läbi* üldise majandusteooria algkursuse esimese hooga, sest majandusteooria oli minu jaoks niivõrd pööraselt ebaloogiline. Suulisel arvestusel oli hetk kui õppejõud palus mul siis seda pähetuubitud teooriat praktilise ülesande lahendamisel kasutada. Ma jõudsin lõpuks selleni, et pisarsilmi teatasin, et seda on elusse võimatu panna, sest selles puudub tasakaal. Mingi lõputu kasvamine ei ole ju loogiliselt võimalik! Mille arvelt? Maailmaruum võib olla on lõputu ja universum paisb, aga planeet Maa on täiesti piiratud süsteem. See on täiesti uskumatu kuidas viimase sajandi on inimesed lasknud end lollitada täieliku absurdsusega (ma ei ütle, et selle arvelt rikastuda ei võiks, ikka võib).
ReplyDeleteSelline talupojaliku tarkusega kaks jalga maa peal kirjutatud raamat siis. Kahju ainult, et temasugused jäävad hüüdja hääleks kõrbes veel endiselt ning need, kes peaks, seda mõistuse häält ei kuula.
* See on üldse naljakas. Kogu ülikooli ajal kukkusin ma korra läbi ainult kahes aines - majandusteoorias ja haldusprotsessis. Advokaadina ma spetsialiseerusin haludsprotsessile ja hetkel annab mulle tegelikult leiba äri- ja finantsjuhtimine.
Mina tegin majandusalase eksami õnneks TTÜ-s, kus tol nõuka lõpu ajal õppejõud veidi vabama suhtumisega olid. Proovisin paista "targana" ja julgesin Rooma Klubile viidates väita, et tuleviku majanduskasv jääb paratamatult seisma. Tulemuseks muidugi selgitus, et sotsialistlik majandussüsteem ei hooli seadustest vaid kasvab plaanipäraselt nagu partei seda ette näeb. Tuleb tunnistada, et õppejõud muigas seejuures ja lisas, et kuna ilmselt olen oma vigasid mõistnud võib ta mulle eeskujuliku hinde panna:)
ReplyDeleteAga jah, majandusalane loogika on veidi isemoodi. Börsi liikumist suudab selgitada palju edukamalt psühholoogia asjatundja kui majandusteadlane.
Eks aeg näitab, kellel õigus on. Aga selge, et inimesed tahavad kuulda ja usuvad selliseid uudiseid mis neile meeldivad, isegi kui ei tundu eriti usutavad.
Tasub vaadata kuidas elatakse Jaapanis.
ReplyDeleteMuidu ikka kiputakse meedias rääkima kuidas Jaapan olevat halb näide majanduse külmumisest.
Mina nii ei arva. Ca 1990 aastast alates on Jaapan just hea eeskuju kuidas 21. sajandil toime tulla. Elanikkond vananeb ja kahaneb. Samas häda pole midagi!
Isegi Jaapani kole riigivõlg ei ole mingi oht, kuna võlgu ollakse peamiselt enda kodanikele.
Muideks Jaapan on ka väga hea näide kuidas metsade kontrollimatut raiet saab vältida. Mõnisada aastat tagasi, kui metsaraie kippus üle piiri minema kuulutas keiser metsa enda omaks ja kes ilma tema loata metsa rüüstas pea maha. Efektiivsusest annab tunnistust fakt, et tänapäeva Jaapan on 67% ulatuses metsaga kaetud! Eestis veidi üle poole.
ReplyDelete