 |
| Miravalles vulkaan |
Kohe esimesel päeval kui hotelli saabusime soovitati tutvustava loengu käigus ekskursioone võtta, need olid ka ainsad teenused, mis ei kuulunud "all inclusive" pakendi alla. Hotell muidugi soovis ise seda teenust pakkuda ja rõhutas, et kui meiega miskit peaks juhtuma ekskursiooni käigus (krokodill ampsab, kukume vulkaani kraatrisse, kohalikud panevad patta ... ), siis nemad aitavad välja. Aga kui kasutame rannal teenust pakkuvaid eraettevõtjaid kanname ise vastutust.
Ekskursioonid olid enam-vähem samadesse kohtadesse, erinevuseks vaid millises järjekorras ja kui mitme erineva vaatamisväärsuse külastamine plaanis. Hotell pakkus väljasõite suuremate gruppidena ja veidi kallimalt kui eraettevõtjad. Olin lugenud eelnevate klientide arvamusi, kes soovitasid eraettevõtjaid kuna tegu väikeste gruppidega, giidid teadlikud kohalikest oludest ja väga vastutulelikud kõiksugu soove rahuldama. Otsustasime esialgu tellida kaks ekskursiooni, hotelli kaudu jõeekskursiooni ja eraviisiliselt vulkaani ning koskede külastuse.
Mõlemad ekskursioonid planeerisime nädala lõpuks, reede ja laupäeva peale. Kaasa otsustas vulkaaniekskursist loobuda (olime Kariibi mere St. Lucia saarel juba vulkaani kraatris käinud) Nii ma siis reedel seisin 7:30 hotelli ukse juures ja ootasin oma giidi. Eelnevalt sai kõva hommikusöök kerre keeratud, et kohe algul kõht tühjaks ei läheks. Võtsin baarist õlled, istusin mõnusalt lesimistooli ja asusin ootama. Kell sai juba 7:40, teine õlu otsas ja ei kedagi. Olin enne lugenud, et kohalike ajamõiste kübe teine kui põhja-ameeriklastel, mistõttu võtsin rahulikult kolmanda õlle. Jõudsin just lõpetada ja asuda kaaluma kas neljanda rüüpamine enne kaheksat hommikul on hea mõte kui saabus mikrobuss, kust pisike energiline tumedanahaline mehike välja kargas - meie giid Carlos.
Tema pikast inglise keelsest vadinast sain niipalju aru, et vist vabandas hilinemise pärast. Pole häda, mul aega küll, eriti seni kui baarist õlu otsa ei saa. Igatahes istusin juhi kõrvale esiistmele, autos oli veel umbes minuvanune ameeriklastest abielupaar, ei kedagi muud, eriliselt privaatne ekskursioon tundus tulevat. Nii oligi, sest esimeseks peatuseks kohaliku väikelinna ostukeskus, kust ameeriklastel mägedes ronimiseks vaja sportjalatseid osta. Mina jalutasin toidupoodi ja krabasin pakendi kohalikku õllekest, et poleks karta janusse suremist. Ameeriklased olid õnnetu olemisega, spordijalatsid raskelt kallid, alla $50 polnud miskit. Giid ütles, et läheme siis kohalike poodi, kus sama kaup. Sealt said nad sobivad papud $8 eest.
Edasi kulges sõit mööda uut ehitatavat teed, mis pidada pealinna San Jose'sse viima. Kui vana tee oli kaherealine ja mitte just kõige eeskujulikumas korras, siis uus planeeritud kahesuunalise kaherealisena, justkui Tallinna - Tartu maantee. Ja nagu sealgi, leidus tee ääres mundrimehi. Erinevust siiski niipalju, et kui Eestis enamasti mõõdetakse kiirust siis Costa-Ricas kontrollitakse dokumente. Igal inimesel peab isikut tõendav dokument või vähemalt selle koopia kaasas olema, põhjuseks olevat ebasoovitava kontingendi (immigrantide) maalt eemal hoidmine. Meidki pidas ristis hammastega ja üldse mitte sõbralik politseinik kinni.
 |
| Põnevad suured puud karjamaal ja Rincón de la Vieja kauguses |
Mul oli passi koopia kaasas aga ameeriklased unustanud selle võtta. Järgnes suht erutatud hispaaniakeelne vestlus juhi ja politseiniku vahel. Vahepeal jäi mulje, et ameerikased saavad politseiautoga priiküüdi kohalikku aretimajja, kui "trahvi" kohe ei maksa. Lõpuks siiski võeti mõned kõned ja ilmselt aeti asjad veidi kõrgemal tasemel joonde. Igatahes meie autojuht pomises mõnda aega omaette veidi pahuralt. Temagi sai vist bossilt pähe, et polnud enne kontrollinud, kas ameeriklastel paberid kaasas. Aga lõi käega ja alustas uuesti oma kodumaa olude tutvustamist. Nüüdseks olin hakanud tema keelt veidi paremini mõistma, ehkki kohati polnud kõik päris selge. Mind aitas ilmselt asjaolu, et inglise keel pole emakeeleks, aeg-ajalt pidin esineama tõlgina ameeriklastele:)
 |
| Miravalles vulkaan, tipu taga pilved. |
Esimese vaatamisväärsusena hakkasid vasakul pool kauguses silma kolm vulkaani, millest kõige vasakpoolse Rincón de la Vieja tipp oli minema pühitud, kraatri asemel meeletu suur kaldeera.
 |
| Llanos de Cortez juga |
Kaldeeras asub mitu ka praegu aktiivset lõõri, viimane tagasihoidlik purse oli eelmisel aastal. Eelajaloolise katastroofi aja kohta, mis pühkis kogu mäetipu minema, pole kindlat infot. Järgmise, klassikalise välimusega vulkaani nimi oli Miravalles, seda pidimegi külastama. Enne aga jalutuskäik Llanos de Cortez kose juurde, mis pidi kohalike meelispaigaks olema.
Niipea kui suurelt teelt ära pöörasime oli selge, et mikrobussi asemel oleks olnud mõttekam Hummeriga tulla. Juhilt nõudis ülimat oskust sihtkohta jõudmine ilma, et sillad maha jääks. Looduspargi väravas korjati dollar nina pealt kohaliku kooli toetuseks. Pisike rada viis joa alla, mis iseenesest oli päris kena dzhungli roheluse taustal, kuid ei midagi vapustavat inimesele, kes jägala juga kevadel näinud ja Niagara kosest vaid pooleteise tunni autosõidu kaugusel elab:) Põhimõtte pärast ajasin ujukad jalga ning ronisin joa alla, seal oli kohati isegi üle pea.
Paraku pakkus juga ootamatult meeldejääva elamuse. Tundsin kuidas keegi ettevaatlikult mu kannast kinni võtab ja siis jalalabal hambaid proovib, pergel ehmatus oli vägev. Hüppasin edasi aga vesi liiga vahune, et süüdlast näha. Polnudki enam erilist isu kauem kose all ujuda. Välja tulles uurisin giidilt, kes küll võiks mind naksata. Tolle arvates oli ainsaks võimaluseks iguaan, sest piraajasid siin polevat. Kinnituseks, et kogu juhtumist endale ette ei kujutanud nägin pisikesi marraskil hambajälgi jalalabal. Einoh, ekskursioon on alanud paljutõotavalt, loodetavasti ei panda mind täna õhtuks nahka kohalike koletiste poolt:)
Võtsin auto juures närvide rahustuseks õlle ja sõitsime edasi Miravalles vulkaani poole. Aega kulus üle tunni, tee peal oli huvitav jälgida kohalike elu-olu. Tänu soodsale kliimale pole peavarjuks eriti miskit vaja, piisab pisikesest hurtsikust. Rikkamatel olid meie arusaamist mööda bungalow tüüpi ühekordsed majakesed, kahekorruselisi õige harva näha. Tänu vulkanismile, on maasoojust jalaga segada ja seda kasutatakse laialdaselt elektrienergija tootmiseks. Nägime mitut geotermaal elektrijaama kuumavee torude ja suurte elektriliinidega.
 |
| Miravalles vulkaan |
Mäele lähenedes alles hakkasid aru saama kui suur see tegelikult on. Peagi kattis ta enamuse eespoolsest panoraamist. Miravalles vulkaani ajaloo kohta oli olulisim fakt, et tema 200 km2 kaldeera moodustasid mitu tohutut plahvatust 1.6 ja 0.5 miljonit aastat tagasi. 8200 aastat tagasi kujunes välja praeguse vulkaani koonus ja viimane massiivne purse oli 8000 aastat tagasi. Ka peale seda on vulkaan pidevalt aktiivsust üles näidanud kuid suht madalat profiiti hoidnud, viimaseks märkimisväärseks sündmuseks oli vulkaanilise auru plahvatus 1946 aastal läänenõlval. Momendil ajab vulkaan välja kuumi gaase, auru ja paaris kohas võib leida keeva muda ning kuumasid allikaid.
Mida lähemale vulkaanile, seda viletsamaks ja järsemaks tee läks. Lõpuks märkasime ees puude varjus hobuseid ja paari meest, kes nendega tegelesid. Siit saab edasi ainult jala või hobusega, anti meile teada. Nähes, et ma veidi mõtlikuks jäin küsis giid, kuidas mu ratsutamisoskus on. Kogu mu kogemuse võib kokku võtta ebaõnnestunud lamba seljas sõiduga lapsepõlves, vastasin natuke piinlikkust tundes tõetruult. Giidi arust oli see hea nali, vaatas korra mind ja lausus, sulle võtame kõige suurema hobuse, lisades et too on päris rahulik.
Pirakas ratsu sõlmiti puu küljest lahti ja ohjad, või õigemini nöörijupp anti kätte. Üritasin palavikuliselt meenutada, kuidas mu lapsepõlve kauboifilmide kangelased sadulasse kargasid, et röövlitele vastu ratsutada. Jala jalasesse torkamiseks oli seda vaja uskumatult kõrgele tõsta, siin tuli karate painduvuse harjutamine kindlasti kasuks. Aga jalas saatan ju rippus miski nööri otsas, ega olnud sugugi stabiilne. Üks jalg jaluses keksisin teisel jalal proovides tasakaalu hoida. Hobune jõllitas mind teatava tüdimusega üle õla: jälle üks algaja, keda pean seljas mäest üles kandma.
Haarasin siis otsustavalt sadula esimesest otsast ja tõukasin end maast lahti, tulgu mis tuleb. Paraku jäi jalg hobuse seljale pidama, kõõlusin momendi aga kummardades hobu kaela kohale suutsin jala teispoole saada. Vägev, olengi sadulas, oli esimene tunne, siis alles sain aru kui kuradi kõrgel ma olen maapinnast. Mõni ime, et inimesed võivad hobuse seljast kukkudes kaela murda. Kui ameeriklased olid teiste hobuste selga aidatud hakkasime astuma. Minu elukas seisis nagu kukunui, siis tuli giid ja andis instruktsiooni kuidas hobust juhtida. Gaasi andmiseks togi kandadega looma kubemesse, pidurdamiseks tõmba ohjadest nina üles, vasakule-paremale pööramine toimub ohjadega hobuse nina õigesse suunda keeramise teel. Kostis lihtne, eks ole.
Liikuma hakkas loom tõepoolest nagu lubatud, ehkki giid pidi starteriks laksu hobu pepu pihta andma. Rahuliku sammuga astudes ei paistnudki viga olevat, algul liikusime kenasti hanereas mööda kruusateed. Järsku nägime ratsanikuta hobust vastu sörkimas, meie küsivate pilkude peale arvas giid, et küllap oli hobune ratsaniku ära kaotanud. No ei tundunud just eriti julgustav. Kui olin esimesest krambist üle saanud, tundsin end piisavalt kindlalt, et taskust fotokas välja koukida. Tegin paar võtet ja andsin fotoka giidile, kes meist kõigist pilte plõksutas. Kui mõni komistamine ja vääratus välja arvata, ratsutasime ilma vahejuhtumiteta paar kilti kuni jõudsime tee lõpuni. Siin tuli hobused maha jätta ja jalgsi edasi ronida. Sadulast maha tulemine oli ootamatult keeruline, loom ikka väga väga kõrge. Ameeriklane lendaski sirakile, kuna ei arvestanud sellega.
Kohe algul ületasime rippsillal sügava jõesängi, vasakule jäi kosk, paremale sügav kitsas kanjon. Selles kõrguses merepinnast oli piisavalt niiskust, et dzhungli taimestik vohaks vulkaaniliselt viljakal pinnasel.
Isegi suurematel okstel oli sammal ja muu kooslus hakanud kasvama nagu oleks tegu metsaalusega.
Puud olid tihedalt, enamasti kaetud mitut sorti liaanidega, millest osa parasiitidena oma juuri tüvesse ajamas, teised jälle tüve viisakalt vaid toeks kasutamas. Tegu oli ürgmetsaga, kus osa puid ümber kukkunud. Raja ääres oli näha ka mitmeid hiiglasi püsti seismas, kelle juurte vahele võis isegi inimene end peita, hiirest rääkimata. Sellises metsas tekkis tunne nagu J. Verne "Viieteistaastases kaptenis" aafrika dzhunglis.
Maapinnal oli mitmeid lilli, mida varem vaid potis aknalaual olen märganud, enamust polnud muidugi varem üldse näinud.
Metsa all voolavast pisikesest ojakesest rüüpas giid juua ja soovitas meilegi, vesi olevat haruldaselt värskendav ning puhas. Ameeriklased olid kahtleva ilmega, eks meid on ju kodumaal hoiatatud isegi hotellivee eest. Mina kahmasin kamaluga, vesi tundus igati puhas, vaevalt siit metsa alt hepatiiti võimalik üles korjata. Maitsesin ja võtsin suutäie, tõepoolest külm ning värskendav. Jõin mitu sõõmu suuremat muretsemata, kui peakski miski haiguse saama, küll Kanadas terveks ravitakse. Ameeriklased ei tahtnud viletsamad olla ja jõid ka minu eeskujul.
Veel veidi ronimist kuni jõudsime pisikese dzhungli sees asuva koseni. Siin oli vesi hoopiski külmem kui enne, nii 15 kraadi ringis. Tänu kõrgusele oli ka õhutemperatuur normaalne, umbes 20 kraadi. Ei saanud siingi kose alla minemata jätta, oli vägagi karastav moment, õnneks ei naksanud mind seekord keegi. Ameeriklased olid ronimisest üsna kutud ja isegi giid võhmal. Minu uurimise peale, et kas läheme edasi vulkaani tippu, vastas giid kahjuks eitavalt. Esiteks siit ei saa ja teiseks olevat see ränk mitmetunnine ronimine, täna polevat aega. Kahju, aga mis teha, pöördusime tagasi.
 |
| Ameeriklastest abielupaar ja giid Carlos keskel |
Uuesti hobuste selga ja tuldud kruusateed mäest alla. Nüüd tekkis korraks probleem, sest suksu arvas, et mäest alla võib ka traavi lasta. Tagumik hakkas vastu sadulat taguma, ei osanud suurt miskit tarka ette võtta. Proovisin jalastel seista, aga sellest ei tulnud suuremat välja, olin sunnitud "pidurid" põhja tõmbama. Õnneks need töötasid ja hobu jäi enne seisma kui oleks mu sadulast visanud.
Järgmiseks viidi meid pisikesse perekonna kohvikusse, kus pakuti kohapealset traditsioonilist toitu. Liha poolest sai valida kas sealiha, loomaliha või kala vahel, kõrvale ubasid ja riis, lisaks miski väga hea kohapealne kaste. Joogiks loomulikult õlu ja mahl, magusaks kohapeal valmistatud jäätis puuviljadega. Väga maistev ja ajakohane, kere hakkaski heledaks minema.
Edasi sõitsime ühe pisema harukraatri juurde, kus momendil tulikuum muda podiseb ja vulkaanilised gaasid ning aur kaljupragudest välja suhisevad. Gaasid olid nii kuumad, et hoiatati neile liiga ligi minemast. Pragude juures oli näha kollaseid väävlikristalle, õhus mädamuna lehka. Järgnes turistidele mõeldud atraktsioon sauna ja mudaravi näol. Esiteks tuli vulkaanilise auru saunas poorid lahti saada, ja siis end vedela mudaga üle määrida. See protseduur pidada naha 10 aastat nooremaks tegema:)
Saunas pidasin eestlasena kõige kauem vastu, sihuke tavaline niiske 90 kraadine aurusaun. Vedelat muda väga rikkalikult polnud, sihuke pisikese basseini mõõtu süvend, põhjas paarkümmend senti. Oleks ehk saanud seal püherdada, aga selleks polnud ma piisavalt õlut joonud:) Minu arust oli pigem tegu savi või siis veega segatud vulkaanilise tuhaga kui mudaga, igatahes sinisavi värvi see ollus oli. Erilise tunnustusena määriti minule pähe punast savi, mis ameeriklase jutu järgi jättis mulje nagu oleksin pesapalli kurikaga üle kukla saanud:)
Pesime end kelmika dushi all puhtaks, kus paljad meeste ja naiste kujud vett pritsisid. Järgnes lesitamine kolmes eritemperatuuriga basseinis ja kas olimegi valmis. Sugugi mitte, tingimata tulevat ka veerenni sõit läbi teha. See tundus veidi kahtlane ettevõtmine, aga noh makstud ju on, eks siis peab minema. Renn oli betoonist valatud ja vesi lasti sellesse hooga mingist suurest kogumispaagist. Istusin autokummi sisse ja ohsakurat, kui see kosk mulle selga sadas uhasin koos veemassiga renni mööda minema. Paar korda oli mure, et lendan rennist välja aga siis sai vesi otsa ja jäin paigal istuma. Jõudsin taha kiigata, et mis nüüd kui nägin uut veeseina minu suunas sööstmas. See lõi autokummi keskkehast kandadeni, jaksasin vaevu temast kinni hoida. Lõpuks lendasin peale kaootilist liugu sumakaga all ootavasse basseini, suu nina ja kõrvad vett täis.
Giid tundis huvi, kas tahan veel ühe sõidu, ta polevat eriti head pilti saanud. Tänasin aga mainisin, et tean palju lihtsamaid ja valutumaid enesetapu viise, pole veel aeg. Auto juures rüüpasin värisevate kätega kiiresti õllekese rindu, ootas ju ees see kõige ekstreemsem seiklus - trossi pidi mäeküljelt läbi dzhungli alla vuhisemine. Selleks pidime pool tunnikest edasi sõitma, tee peal avanesid maalilised vaated nii vulkaanile endale kui selle jalamil asuvaile rohumaadele, mis suurte mustade kivimürakatega tihedalt kaetud. Tegu olevat viimase suurema purske ajal välja lennanud laavapommidega, mille suurus poolest meetrist kuni pisema suvilani ulatus.
Kui olime veidi ümber vulkaani sõitnud leidsime end otse järsu nõlva alla ehitatud majakese juures. Siin riputasid kaks noormeest meile trossi mööda laskumiseks ette nähtud varustuse (traksid, kiivri ja kindad) peale ning asusime kitsast dzhunglisse kasvanud rada pidi üles ronima. Tõus oli õige järsk, mis võttis ameeriklased võhmale. Tänu nende suhtelisele aeglusele, ei läinud ma isegi kuumaks.
Temperatuur oli siingi mõnusalt kodumaine, 20 kraadi ringis ilma märkimisväärse niiskuseta. Aga noh, talveaeg ju, eks suvel on palju palavam ja niiskem, mis ka võimaldab dzhungli vohamist. Teatava üllatusega märkasin, et pole üldse putukaid näinud.
 |
| Koati ehk Aardvark |
Järsku kostis metsa seest miskeid häälitsusi ja ootamatult olime karja pesukaru meenutavate elukate keskel, kes valju häälega omas keeles vadistasid. Päris armsad loomad, kellele kohalikud on andnud nimeks koati. Nad kuuluvad pesukarude ahk raccoonide perekonda, leviala Lõuna-Ameerikast kuni Mehhikoni. Brasiilias nimetatakse neid toreda nimega Aardvark. Ilus poisslapse nimi, võtke teadmiseks kui kellelgi nimeotsimine käsil:) Selgus, et mitte ainult uudishimu polnud neid kohale meelitanud. Loomakesed lootsid maiuspala banaanitüki näol, mida meie juhendajad neile aeg-ajalt pidavat tooma.
Lõpuks ronisime viimasele platvormile ja olimegi valmis trossi mööda läbi dzhungli alla laskuma. Kiire juhend seisnes selles, et kindas käega saab pidurdada, tõmmates trossi allapoole ning kunagi ei tohi kätt rulliku ees trossile panna, jääd sõrmedest ilma. Üks mees läks ees vuhinal alla ja teine aitas meid trossi külge kinnitamisel. Kopsud õhku täis ja hüppasin platvormilt alla. Hoog keris momendiga päris ägedaks, dzhungel vuhises mööda, ja kümmekonna sekundi pärast oligi aeg pidurdada. Kindaga pidurdamine töötas uskumatult efektiivselt, esimesed korrad jäime liiga vara seisma.
 |
| Viimane laskumine baasi juurde |
Peagi saime triki kätte ja kihutasime ühelt platvormilt teisele. Need olid kinnitatud puude võradesse, kohati paarikümne meetri kõrgusele. Ühe aeglasema liuglemise juures soovitas juhendaja meil end tagurpidi keerata. Olin ainus, kes seda proovida riskis. Tuhisesingi pea alaspidi vaadates kuidas oksad ja nende vahelt paistvad taevakillud mööda kimasid. Veidi kõhe tunne oli küll, sest ei näe ju liikumise suunda ja pea alaspidi asend ajab üldse orienteerumise sassi. Viimane laskumine oli kõige pikem ja kiirem, oma 400 meetrit nii, et tuul vilistas ja kõrvad loperdasid. Viskasin poiste tipi karpi viieka hea ja sõbraliku juhendamise eest, nende tehtud on ka minu zip-liningu pildid ja videod.
See oli meie ekskursiooni viimane üritus, oli ka aeg, sest päev mega muljeterohke ning väsitav. Tagasiteel põõnasid mõlemad ameeriklased tagaistmel ja isegi muidu jutukas giid oli vaiksem. Päike hakkas juba loojuma, tegin veel mõned pildid auto aknast. Hotelli ette jõudes oli täitsa pime, kobisin välja ning viskasin juhile viieka tänutäheks. Too palus, et kui olin rahul, annaksin teada ka tema bossidele. Järgmine päev saigi rannal ühte neist näha, kiitsin meie giidi Carlost ja hiljem saatsin ka nende emailile kirjaliku tänu.
Kokkuvõttes julgen nii oma kogemuse kui teistelt turistidelt kuuldud juttude põhjal soovitada eraettevõtjaid ekskursioonidele minekul. Tänu asjaolule, et grupid on väiksemad, saad rohkem infot ja suhtlemine palju vahetum. Suures grupis pole enamasti võimalik kõike küsida, mis huvi pakub. Samuti kulgeb kogu üritus palju sujuvamalt, sest potensiaalseid mökutajaid vähem. Lisaks tunduvad kõik kohalikud, kellega oli võimalus kohtuda väga viisakad ja vastutulelikud olemata samas ebamugavalt lipitsevad, mis mõnes teises riigis segab. Costa Ricalastel on eneseuhkust just parasjagu minu maitsele, mis tähendab liiga palju poliitiliselt korrektsete ameeriklaste või eurooplaste jaoks;)
Mõned faktid, mida tahaks lisada:
1. Putukaid praktiliselt ei näinud kusagil, ei dzhunglis, lagedal aga ka rannas. Kokkuvõttes sain Costa Ricas vaid paar putukahammustust seitsme päeva jooksul ehkki ei kasutanud putukatõrjet. Võimalik, et olin igasugu jookidest nii läbi imbunud, et mu veri neile ei kõlvanud, sest kaasat nad ikka veidi näksisid.
2. Alko oli seal nii hea kvaliteediga, et vaatamata malevamõõdus tarbimisele ei tundnud end kordagi hommikul ebamugavalt, päevast rääkimata:)
3. Viimasel öösel sain super elamuse kui otsustasin korraks pimedas ookeani ujuma minna. Nii pime oli, et rannale jäetud papud ja särgi seadsin strateegiliselt suure puu alla, muidu poleks neid enam leidnud. Vette astudes tundus, et tähed hakkasid vee pinnalt vastu sätendama. Imelik, läksin edasi ja jälle nägin sähvatusi. Tõmbasin käega läbi vee ning nüüd tekkisid sädelevad jooned mu sõrmede taga. Tegu oli miskitsorti planktoniga, kes vee ebatavalise liikumise peale valgussähvatustega reageeris. Kahju et kaasat kaasas polnud, pilti ei saanud, aga oli tõepoolest lummav sädelevas ookeanis ujuda!
Lõpp, kõik, finito. Kel vähegi võimalust, soovitan soojalt Costa Ricasse minna, eriti detsembris-jaanuaris Vaikse Ookeani kaldale, kus põhjamaalastele mugavam kliima ja silmale ilusam vaadata.
