Costa Rica - 5 (Päike ja päevakava)

Hommikusöök

Ausalt öeldes tekkis mul enne minekut momendiks naiivne küsimus: Aga mis ma seal peale söömise, ujumise ja magamise teen, päevitada ju ekvaatori juures ei julge. Kohe võin kinnitada, et igavust küll ei jõudnud tunda, aga äkki võiks huvi pakkuda "All inclusive" hotelli päevakava, kui miskit erilist plaanis pole.

Vaatamata puhkusele, ei maganudki hommikul eriti kaua, päev ju ära ei väsitanud. Hommikusööki hakati kella seitsmest pakkuma, kuid nii vara restorani ei tormanud. Välja arvatud need kaks korda, mil ekskursioon 7:30 algas. Kui ei tahtnud tühja kõhuga bussi ronida tuli poole tunniga kere head-paremat täis parkida. Hommikusöögi restoranis oli buffet avatud 12'ni ja kui miskipärast selle maha magasid, võisid alati teise pisemasse sisse astuda, mis juba 11 ajal avati. Valik oli seal mõnevõrra väiksem aga nämm samal tasemel. Boonuseks võimalik endale hommikusöögi kõrvale veini ja õlut kallata kui tekkis mure, et alkoholi tase veres ööga liiga madalale langenud.

Kaasa päikesekreem

Kõige tähtsamaks protseduuriks oli meile kui põhjamaalastele enda päikesekreemiga krohvimine. Kui vähegi aega, sooritasime tolle protseduuri enne sööma minekut, et ei peaks tagasi hotellituppa minema. Kaasa oli seoses oma hella nahaga suutnud kusagilt välja võluda sihukese päikesekreemi, mille indeks 60. Ma kohe mitte kuidagi ei usu, et see saab tõele vastata, sest isegi riides olles tuleb kuigipalju ultravioletti ju läbi. Igatahes määris ta kreemi religioosse järjepidevusega igal hommikul endale peale. Mina kui meesterahvas jälestan igasuguseid kreeme ja õlisid. Sihukese kraami kätega katsumine seostub elavalt sõjaväe laagris nähtud poslamasla sees ujuvate pesemata hirsipudru kaussidega - värinad tulevad peale.

Aga kui järjekord jõudis kalli kaasa selja peale, pidin end ületama ja vasaku käe keskmise näpu peale kreemi panema. Selle laialihõõrumine polnudki iseenesest nii hull aga näpule jäi isegi peale korduvat seebiga pesemist jälk rasvane tunne külge. Ma lihtsale ei saa aru kuidas küll naised suudavad vabatahtlikult endale kreeme peale määrida. Samas ei saa salata, et kui keegi teine sind hella käega kreemitab polegi nii paha:) Igatahes minu kreemitamiseks oli kaasa leidnud palju lihtsama lahenduse, ta lihtsalt "värvis" mu pihustiga üle. Selliste karvaste kehade puhul nagu minul on see lihtsaimaks lahenduseks.

Tolle protseduuri ajal pidin seisma silmad kinni strateegilisi kehaosasid kätega kaitstes ihualasti vannitoas, et kehast mööda vuhisev ollus uhiuutele seintele ei ladestuks. Olin kunagi auto roosteplekke pihustiga katnud, nüüd kulus see kogemus marjaks ära, et kaasale juhendeid jagada. Raputa pudelit, hoia värvitavast pinnast poole meetri kaugusel ja liiguta pihustit sujuvalt pinna kohal kattes see ühtlase korraga. Peale paari katsetust sai naine päris edukalt hakkama, nii et kui kodus vaja miskit värvida lasen tal selle töö ette võtta. Ainsaks probleemiks oli pihustatud kreemi suur hulk õhus, mistõttu ka kopsud said seestpoolt päikese vastu kaitstud.

Ujuma sättimas

Igatahes peale hommikusööki suundusime tavaliselt kas basseini või ookeani äärde rannatoolidele lesima. Hommikusöögi seedimise soodustamiseks toodi koheselt joogid kohale. Kokteil kiirelt kerre, millele järgnes väike suplus. Vaatamata vee soojusele, minu arust pole hommikusel ja õhtusel ookeani temperatuuril mingit vahet, andis ujumine ikkagi värskendava tunde. Järgnes tunnike netis surfamist, mille kõrvale vastavalt tujule sai kas kokteile kõrrega luristatud või õllekest peale rüübatud.

Ookean, basseinid ja lugematu arv vabasid rannatoole.
Vabaõhu resto see valge hoone üleval basseinide taga

Interneti WiFi ühendusega oli esimesel kahel päeval veits probleeme aga lõpuks saime nii moblad, tahvli kui läpaka pidevalt võrku. Plaan moblale kohalik sim kaart osta jäi teostamata, sest tänu wifi heale levile otsest vajadust polnud ning pealegi polnud seda hotellist võimalik osta. Muideks ebameeldivate üllatuste (telefoniarvete näol) vältimiseks hoidsime moblasid kogu aeg "Airplane modes". Wifiga tõmbasin ümbruskonna Google Earth satelliit kaardid telefoni mällu, lülitasin GPS peale ja nii sai mugavalt omal käel ringi hulkuda. Nii läpaka kui mobladega helistamiseks kasutasime Skype üle interneti.

Esimesel kahel päeval käisin rannal jooksmas, üllatav oli see, et kaks kilti mööda märga liiva ei nõudnudki erilist pingutust. Edaspidi piirdusin ookeanis ujumisega, joosta saan kodus ka, aga lähim soe ookean jääb mitmetuhande kilomeetri kaugusele. Kui kell oli sujuvalt kahele lähenenud asutasime end rannaäärsesse vabaõhu restosse lõunastama minema. Seal pidi särk seljas olema ja riided ei tohtinud märjad olla. Esimene kord ladusin vaatamata kaasa märkusele otse ujumast tulles söögisaali, õnneks olid pehmed toolid sellist värvi, et märg ei paistnud välja. Aga kaasal oli õigus kui ta mainis, et järgmisel kliendil ei pruugi sugugi meeldiv kogemus olla suvekleidiga märjale toolile istudes. Lahkudes keerasin viisakalt toolipadja teist pidi, märg pool alla.

Ookeani äärsed laavakaljud

Lõunasööki võtame veidi tõsisemalt, vähemalt mina. Soolase toiduga määrin kolm taldrikut ära, ise ei pea ju pesema. Siin sebivad kelnerid ringi, kelle ainsaks ülesandeks tundub olevat tooli nihutamine ja veini kallamine, sest toidud toome ise. Kokad vuhivad nelja suure leti taga erinevaid hõrgutisi valmistada, mida kliendid jõudumööda näost alla ajavad. Kiiret meil pole, naudime täiega, meelt teeb kurvaks tõsiasi, et pole võimalik aasta jagu ette süüa:) Kuna rahvast veidi tihemalt siis alati ei jõua kelner veinipudeliga õigel ajal kohale, mina ei lase end sellest häirida ja kallan ise juurde kui klaas tühjaks saab. Vaatamata sellele, et kaasa hakkab peagi rahutult toolil nihelema ei tule meil alla tunni kuidagi välja. Temakese pisike kõht saab siva täis, aga mina lihtsalt ei suuda enne lahkuda kui päris selge, et veel ühe koogikese puhul ei jaksaks ennast enam 50 meetri kauguse rannani vedada. 

Lõuna ja õhtusöögi vahele jäävad paar tunnikest mööduvadki algul ookeani ääres puude varjus rannatoolil vedeledes tasapisi mitmesuguseid jooke libistades. Kui olen end kogunud võtan miski "sportlikuma" tegevuse ette, et toitu allapoole raputada, õhtusöögile vaja kah ruumi teha. Uitan niisama rannal või kaljudel ja käin vees sulistamas. Parema lainetuse korral on võimalik isegi bodysurfingut harrastada. Kaasa rahuldub sel ajal enamasti oma raamatu lugemisega. Poole kuue ajal loojub päike ning poole tunniga on tähed väljas.

Päike paistab juba pilvede alla, ehkki kell alles 17:24

Õhtusöögiks tuleb end vähe viisakamalt riidesse panna, tavalises restos võivad olla põlvpükisd ja t-särk. Esinduslikus restos pikad püksid, kingad ja vähemalt golfisärk. Kohe sisenedes käiakse shampa välja, kusjuures täitsa hea maitsega, mitte mingi tavaline hapu lurr. Sellele vaatamata jõin vaid üks õhtu mitu klaasi shampat, enamasti eelistasin tõsiselt head punast veini toidu kõrvale. Isiklikult oleks õhtusöögilauas vähemalt kaks tundi veetnud aga jällegi tuli kaasa soovidele vastu tulla kellel minu pugimist vaadates lihtsalt igav hakkas. Igatahes peale kohvi ja konjakit oli aeg hotelli poolt pakutavat showd vaatama minna kui viitsimist oli.

Moulin Rouge oli selle etenduse nimeks

Nagu enne mainitud, oli etendusi erinevatele maitsetele. Mulle kõlbasid umbes pooled vaadata, üldiselt pole ma miski showde fänn, pigem pöörasin tähelepanu baarile. Kümneks sai enamasti meelelahutusprogramm läbi ja rahvas vajus laiali kas tubadesse või oma kambaga restosse jämmima. Käisime kaasaga niisama jalutamas rannas või teises hotellis ja kobisime siis tuppa. Kui viitsimist oli, istusime veidi netis, aga tavaliselt keerasime tudile. Selline oli meie päeva põhiplaan kui jätta kõrvale ekskursioonid või mõned omal käel ette võetud matkad, millest kirjutan edaspidi. Kõrvaltvaatajale võib õige igav tunduda, aga tegelt on selline täielik aja maha võtmine vahel päris mõnus. Ei pea üldse millegi peale mõtlema, kõik mugavaks eksistentsiks vajalik tuuakse jooksujalu kandikul kätte.