Costa Rica - 3 (Teele)

Reisuootel lennujaamas

Kui kõik muu tundus tore, siis lennu väljumisaeg oli jahmatav, 6:20 esmaspäeva hommikul. Vahel on keegi lähedalelavaist tuttavatest meid lennujaama visanud aga taolise kellaaja puhul ei sobinud tülitada. Põhimõtteliselt kaks valikut: takso või oma auto. Auto puhul käisin välja, et vanem laps võiks ju üksi tagasi sõita, aga murelik emme oli sellele vastu. Auto saaks ka $50 eest nädalaks lennujaama jätta, kuid tundsime mõlemad, et parem kui seisab maja ees. Takso oli seega variant, mis järgi jäi, seni kui kaasa avastas, et on olemas 20 minutise intervalliga sõitev öine lennujaamabuss. Kõige toredam, et peatub meie majast umbes kahesaja meetri kaugusel. Otsustasime bussi kasuks, nii lähedal kodule on oma auto või takso alati tagavara variandina tagataskust võtta.

Äratus veerand nelja ajal. Kiire hommikukohv, viimased asjad kottidesse, musi unistele lastele ja koerale, ning hakkasimegi tänavat pidi peatuse poole astuma. Mul seljakott seljas ja ratastega kohver järgi veeremas, kaasal rannakott üle õla. Buss saabus täpselt õigel ajal viies meid 25 minutiga lennujaama. Autoga polekski kiiremini saanud, sest parkla asub jaamahoonest veidi kaugemal. Nüüd saime nagu taksoga suisa ukse ette. Kokkuvõttes muidugi liiga vara, aga vabanduseks asjaolu, et esimene kord bussiga tulla. Registreerisime end ära ja veetsime aega ootesaalis, kus lürpisin kohvi ning surfasime ajaviiteks moblaga netis.

Vulkaan Nikaragua järve ääres

Lennuk oli suht pisike Boeing 737, kolm istet kummalgi pool neljakümne kahes reas. Lend lahkus õigel ajal ja niipea kui olime püsikõrgusele jõudnud serveeriti paljulubava algatusena plastopsides shampanjat. Edasine menüü osutus paraku tavaliseks maitsetuks lennukitoiduks. Lend kulges vahejuhtumiteta üle USA, Florida juures jõudsime Kariibi mere kohale. Uuesti nägime maad Mehhiko idaranniku kohal, siis üle mitme pisiriigi kuni all hakkas jälle vesi sinetama. Tegu oli Nikaraagua järvega, mille juures mitu suuremat ning väiksemat vulkaani, neist sai ka pilti teha. Peagi teatas lennukikapten, et oleme jõudnud Costa Rica õhuruumi ning hakkame valmistuma maandumiseks. Aknast oli näha Vaikne ookean, mäed, roheline dzhungel, heledad liivarannad ja maalilised smaragdrohelised saared türkiissinises meres (fotodel kahjuks värvid nii head ei paista). Tundus, et olime jõudnud puhkuseparadiisi.

Saared Vaikses Ookeanis

Kell maandudes 10:45, mis tähendas rohkem kui 5 tundi lendamist, sest kohalik aeg Toronto omast tund ees. Juba lennukist väljudes oli turvakoridoris lennujaama poole astudes tunda troopilist palavust. Passiformaalsused said kiirelt aetud ja jäime oma kohvreid ootama. Kuna paistis veidi aega olevat astusin rendiautode laua poole uurimaks kas kusagilt lennujaamast saab osta telefonile Kölbi sim kaarti. Vastus oli eitav, linnas pidi siiski mitmeid kioskeid olema. Samas vaevalt vastutulnud hotellibuss hakkab linnaekskursiooni tegema. Jäi üle loota, et ka hotellis või selle lähedal koht kust võimalik osta. 

Kohvreid tuli kohinal aga mitte tuttavat musta Swissgeari koos kaasa lisatud lõngajupiga käepideme ümber. Lõpuks olid kõik inimesed oma kodinad kätte saanud, ainult meie mitte. Lindil vedeles üks must pisike kohver, kuid meie oma see küll polnud. Tänasin juba mõttes ettenägelikust, et ujukad sai käsipagasisse pandud. Läksin oma häda lennujaama töötajale kurtma, too näitas omanikuta kohvrile, see olevat ainus mis siia jäänud. Otsustasin lähemalt vaadata, äkki oli keegi kogemata meie oma võtnud ja enda kohvri lindile jätnud. Ja siis mõistsin piinlikkusega: kurat küll, oligi meie oma, lihtsalt pole harjunud nii pisikesega reisima.

Lennukil oli vastas kaks bussi, üks pulmaseltskonnale ja teine ülejäänud turistidele. Sõit läks läbi pisikese Liberia nimelise linnakese, akendest avanes vaade üllatavalt viisakale ja korras tänavale, kui võrrelda sellega mis telekast nähtud. Majad linnas olid siiski pisikesed, krundid eriti tillukesed ning tihtipeale kõrge aiaga piiratud, eeslinnas läks märgatavalt avaramaks. Aga kõigi majade ees kasvas miskisugust eksootilist vilja nagu mangot, apelsini, banaani, või mõnda seninägematut kandev puu.

Maja dzhunglisse kasvanud mäe otsas

Giid jagas üldinfot maa ja inimeste kohta, paljut ei kuulnud, sest püüdsin võimalikult rohkem vaateid läbi bussiakende endasse imeda. Kandvaks tooniks nii rõhutatud uhkus oma maa - Costa Rica üle, et seda nii mõnelgi pool mujal oleks natsionalismina võinud kujutleda. Kohalikke nimetatigi "nationales", kõik teised jaotati turistideks või gringodeks. Kokkuvõttes jättis jutt soodsa mulje, aga eks see ju giidi eesmärk ongi. Ohtude kohta rõhutas ta, et tegu ameerika väikseima kuritegevusega riigiga, suurimaks ohuks olevat liiklus tänu kitsastele ja käänulistele teedele ning juhtide temperamendile. Kohe saime ka kinnitust, kui pidime veidi ootama, et ratast pidi kraavi kinnijäänud minibussist mööda pääseda.

Sissesõit Riu Palace Costa Rica hotelli ette

Olles sõitnud oma 40 minutit, viimane pool metsa ja mägede vahel, jõudsime eriliselt mehise "lamava politseinikuni", millest ka teosammul ülesõit kraapis bussi põhja. Selle hotellikompleksi juurde ei saa küll enesetapu terrorist kihutada:) Keerasime sisse suurest tõkkepuuga  ja mundris valvuritega varustatud väravast, ning sõitsime hotelli ette. Noh esimese pilgu peale kukkus paljudel lõug töllakile, aga sellest järgmises postituses. Arhitektuurist jäi mulje, et palvematike jäi maha, oleks justkui Türgi sultanile külla saabunud:)