Katuse panemine

 

Esimesed read

Esiteks tuleb rõhutada, et pealkirjas pole midagi sündsusetut silmas peetud nagu võiks esimesel pilgul tunduda. Tegu täiesti ühemõttelise ja igava terminiga. See ettevõtmine on lihtsalt loomulikuks jätkuks eelnevaile sündmustele, millest siin blogis ka varem juttu olnud. Sügisel alanud katuse lekkimine saavutas kevadiste vihmadega sellise taseme, et kipsist laeplaatide läbivettimise ja allakukkumise vältimiseks pidin pööningule tilkuvate kohtade alla igasuguses suuruses anumaid vedama. Kokkuvõttes oli selge, et katuse vahetamisega enam edasi lükata pole võimalik.

Kuna teoreetiliselt tundub töö lihtne, otsustasin asja ise ette võtta, eriti peale seda kui kuulsin palju firmad küsivad. Minu katus tehtaks $3000 - $6000 eest, sõltuvalt firma tuntusest ja soliidsusest. Kuna materjalid saab umbes $1000 eest, siis arvasin, et pole paha paari päevase trenni eest vähemalt $2000 tasku panna. Esiteks sai ehituspoode külastatud ja sobivad katuseplaadid välja valitud. Värvitoone oli mitukümmend aga poes kohapeal kohe võtta vaid kuus. Otsustasin kõige heledama - helehalli kasuks, kuna siinmaal on oluline temperatuuri peale mõelda, enamasti selle koha pealt, et liiga palav poleks.

Tavalistele plaatidele oleks alternatiiviks olnud ka eterniitplaate meenutavad tõrvapapist plaadid, mille hind umbes sama aga paigaldamine pikalt lihtsam. Samas polnud kliendid eriti õnnelikud, mistõttu läksin raskemat aga kindlamat teed, valides 25 aastase garantiiga tavalised tõrvaga immutatud klaasfiiber plaadid. Naelu sai 13 kilone pangetäis ostetud, vähemastki oleks piisanud aga pooleteist kilo kaupa oleks vajaminevad 4-5 kilo sama palju maksnud. Esimeseks üllatuseks oli plaatide raskus, ühe pakendi tõstmine nõudis parajat jõupingutust. Oma autole ei julgenudki rohkem kui 12 pakki peale laduda.

Eelmiseks nädalavahetuseks olin niikaugel, et plaadid ja naelad olemas, polnud muud kui hakkaks peale. Laupäeval toimus 4 tunnine karate trenn, peale seda olin nii kutu, et ei viitsinud katusele enam ronida. Optimistlikult sai loodetud, et eks panen pühapäeva, esmaspäevaga katuse peale. Pühapäeval alustasin üheteist paiku ja algul polnud eriti viga, alumise äärega sai suht normaalselt edasi liigutud. Rahulikult nokitsedes, nagu riigitööl olles selgeks õpitud, ja aeg-ajalt õllepause tehes kadus aeg märkamatult. Selleks ajaks kui olin nii kaugele jõudnud, et enam redeli pealt seistes rohkem ei ulatanud (9 rida) kiskus hämaraks. 

Moondamisriietuses tüüp katusel

Mida kuradit, nii vähe tehtud ei suutnud uskuda. Momendiks tekkis küll tahtmine töö sinnapaika jätta ja põhitähelepanu õllele pöörata aga kolmapäeval ähvardas tugeva sajuga. Teisipäeva õhtuks pean vähemalt lõunakülje lõpetama oli juba märgatavalt tagasihoidlikum ja realistlikum plaan. Selge miks normaalses majandussüsteemis toimib selline asi nagu tööjaotus. Inimesed teevad mida oskavad ja milles on efektiivsed, ülejäänud asjad lasevad teistel - oma ala spetsidel teha, kes vastavalt koolitatud. Aga mul on vist ikka jäänud külge see segu nõuka aja ja eestlaseks olmise arusaamisest, et üks õige mees peab ise kõigega hakkama saama :) Ausalt öeldes ei tundunudki nüüd töö eest $2000 palju olevat. Samas pooleli ei sobi ju alustatud tööd jätta, hambad ristis ja kas või nui neljaks aga ainult edasi.

Olles eelmisest päevast õppinud ajasin esmaspäeval end vara üles ja kohe katusele. Selgus, et kui mõne aasta eest oli võimalik katusel suht ohutult turnida, sest pind kare kui liivapaber, siis nüüd olukord kardinaalselt muutunud. Jäme liiv on vanade plaatide pealt suht lahti ja funksib pigem kuullaagri kui liivapaberina. Uuel katusel ei saanud ronida, sest plaadid tundusid liiga õrnad olevat. Seega katusel püsimiseks oli vaja miski muu meetod leida. Peale mitme võimaluse kaalumist osutus lihtsaimaks ja kiiremaks laudlattidest redelite ehitamine. Lõin neid paraja vahemaaga ülemisest otsast katuse harja külge kinni. Plaate sai libistada ka lattide alla kui ise kõrvakoleval latil olla.

Nii ma katusel liikusin kui kännuämblik

Kõik see ettevalmistus ja lattide ehitamine võttis kõvasti aega, katuse panekuga sain jätkata alles peale lõunat, mis seisnes ühes õlles ja kiirelt ampsatud võileivas. Plaate oli paras 6 - 7 kaupa kaenlas redelil üles vedada ja vihmaveerenni vastu toetada, siis edasi lohistada sinna, kus nad katuse külge vaja lüüa. Töö kulges aeglases aga pidevas tempos kuni pimedani, ma ei jõudnud isegi karatesse. Ega poleks jaksanud ka, kere oli väsinud. Igatahes tundus, et teisipäeval töölt tulles peaks enne pimedat jõudma lõunaküljega ühele poole. Palju aega võttis servade lõikamine ja plaatide sättimine pööningu õhutusavade ümber. Seal tegin ka apsu enne lõpetamist, mistõttu järgmisel päeval saab esimeseks asjaks olema paari plaadi lahti kiskumine, parajaks lõikamine ja pleki alla toppimine.

Öösel ei saanud hästi magada, ilmselt üleväsimus ja lisaks olid lihased kanged. Teisipäeva hommikul ärkasin sellise tundega nagu oleks eelmisel päeval karate trennis peksukotiks olnud. Ka sellised lihased, liikmed ja kõõlused valutasid, mille olemasolust mul aimugi polnud. Täitsa lõpp, hea, et hommikul pidi katusele kobimise asemel tööle minema, kus saab end vähemalt välja puhata. Praeguses olukorras oleks katusele ronimine suisa ohtlik olnud. Tööl läkski olemine vähehaaval paremaks ja poole kolme ajal koju jõudes oli lausa isu katusele minna.

Sellises asendis tavaliselt tagusin plaate kinni

Hea, et kohe alustasin, sest jällegi kulus kogu valge aeg ära, aga vähemalt sain lekkiva lõunakülje lõpetatud. Ainult viimast harjarida ei pannud, sest ilm oli juba nii külm. et plaadid hakkasid paindumise asemel murduma. Kolmapäeval sadas padukat, eriti ma ei muretsenud, harja juurest ei saa palju sisse tulla. Koju jõudes võisin rahulolevalt nentida, et mu töö oli esimese tõsisema katse edukalt läbinud, lagi kenasti kuiv. Nüüd pole muud kui ülejäänud kolm katusekülge ära plaadistada. Kahjuks pean ilmselt mõneks ajaks vähegi kuivema ilma korral arvutimängudest loobuma :(

Proovin selle tööga nii kiiresti kui võimalik ühele poole saada, sest mida edasi seda hullemaks, see tähendab kuumemaks ilm läheb. 5 ja 10 kraadise õhutemperatuuriga on ideaalne füüsiliselt rasket tööd teha, 15 kraadi juures läheb juba palavaks ja 20-ga higistad kui siga. Ma ei taha mõeldagi siinsete üle 30 kraadiste 100% õhuniiskusega suveilmade peale. Päike läheb ka ainult teravamaks, juba praegu põletasin kõrvad ära ja huuled tuulest ning päiksest korpas. Positiivse külje pealt võib arvata, et katuse panek ajab mind õige kähku heasse rannavormi ;) Paistab ka, et materjalikulu osutub eeldatust suuremaks, sest kastist õllest ei paista kuidagi jaguvat :)

Leivast, toitumisest ja tahtejõust

Värske leib ja Mango juustu kook

Eile õhtul trennist tulles lõi juba ukse pealt vastu värske leiva lõhn. Ebavõrdne võitlus leiva lõhna ja hilisõhtusest õgimisest hoidumise vahel osutus lühikeseks. Õieti ei jõudnud alatagi enne kui alla andsin, leiva rätikust välja rullisin ja hambad kannikasse lõin. Sellist kaifi kogevad vist ainult narkarid doosi saades, kui värske leiva lõhna ja maitse sensorid korraga ajus häirekella lööma hakkavad. Peale esimest ampsu suutsin end piisavalt valitseda, et kannika viilakas lõigata ja sellele või peale määrida, mis tasapisi soojal leival sulama hakkas.

Klaasiga külma piima kõrvale, raamat ette ja IKEA tugi- või täpsemalt ehk lamamistooli õndsalt sirakile elu nautima. Kaua ei saanud lesida, leib sai otsa, pidin uue viilaka lõikama. Nii olin sunnitud mitu korda toolist üles ajama, sest iga kord proovisin end veenda, see on nüüd viimane. Leiva maitsvusest andis hommikul tunnistust kaasa märkus: paistab, et leib tuli hästi välja pea pool on öösel kaduma läinud.

Siinkohal sobib ehk selgituseks lisada põhjus miks otsustasin õhtusest õgimisest loobuda. Nimelt olin üks päev ehmatusega koera kaalumise eesmärgil kaalu peale ronides avastanud, et Costa Ricas juurde pandud mass polnud kuhugi kadunud. Mida kuradit, pole ju normaalne kaaluda 91kg kui oled ise vaid 189cm pikk. Igatahes otsustasin elus esimest korda dieeti pidada, mis seisnes hilisõhtuse ehk varaöise õgimise vähendamises, noh natuke näksimist ikka luban endale. Ja tulemus ei lasknud kaua oodata, mõne nädalaga olin tagasi 86kg peal. Sedagi on paljuvõitu, normaalkaal peaks nii 82kg ringis olema, võistluskaal ülikooli ajal oli lausa 79kg.

Aga nagu näha kaasa saboteerib minu heausklikke katseid normaalkaalu saavutada. Mida sa hing teed, kui kodus pidevalt igasugu hõrgutisi valmistatakse. Kõige hullem veel, et kuna ta saabub hiljem, siis pean lõunasööki oodates kannatama paar tunnikest ning köögist tulevate aroomide käes piinlema. Talle üldse ei meeldi kui proovin toidutegemise kõrvalt veidi näksimas käia. Minu argumenti, et vanaema küll lubas, ei peeta mikski. Kui lõpuks nämm välja käiakse on isu selline hundikas, et tahaks kõik nahka panna aga ei saa, sest olles õppinud valusast kogemustest, tean kui raske on täis kõhuga trennis rabeleda.

Ja nii ongi trennist koju saabudes kõht tühi. Poole üheteist ajal sai kas raamatu taha istutud või läpakas ette võetud ja siis üks korralik eine kõrvale pugitud, mis harilikult mehise jäätise portsuga lõppes. Paistab, et need ajad on möödas, kui võis pidurdamatult õgida tagajärgede pärast muretsemata. Positiivse koha pealt tuleb tunnistada, et uni on parem ja hommikul kah puhanum tunne kui pole õhtul keret täis parkinud. Ega see muud pole kui harjumuse murdmine ja kübeke tahtejõudu. Ma ei saa aru millest inimesed räägivad, kui kurdavad, et dieedi pidamine kole raske - ära virise vaid käitu nagu Nike reklaamlause seda soovitab: "Just do it!!!". Ei maksa mujalt süüdlasi otsida kui ei suuda end ise kontrollida! Vahel võib endale lubada libastumist (mango-juustu koogil näiteks:), aga see ei tohi normiks saada.

Vihmast ja Jäävihmast

Hädalahendus katuselekkimise vastu

Eelmine nädal juhtus lisaks Jaapani sõidu orgunnimisele nii mõndagi. Esiteks tuli teisipäeval korralik sadu, mis andis köögipõrandale tekkiva loiguga järjekordselt märki asjaolust, et katus vajab hädasti uuendamist. Ronisin pööningule olukorda uurima. Kui nöörist lambi põlema sikutasin sain aru kuidas võisid ennevanasti meremehed end tunda kui laev lekkima hakkas ja vesi laudade vahelt sisse pritsis. Lihtsalt siin oli kõik tagurpidi pööratud, vesi tuli ülevalt mitte alt, aga nõrgus laudade vahelt ja tilkus nii intensiivselt nagu oleks maja tagurpidi järves ujunud. Õnneks ei pidanud ämbriga vett üle parda pildma hakkama. Hädalahendusena sättisin tihedamalt tilkuvate kohtade alla kausse ja muid anumaid, lõpuks teatas laps alt, et rohkem suuri topse pole. OK, suurem häda möödas aga enam ei saa katusega viivitada.

Kolmapäeval töölt tulles, oli jälle veidi läbi tilkunud ja kuna õhtuks lubas paduvihma tuli midagi kohe ette võtta. Juurdlesin probleemi kallal, käepärast oli ainult pakkimiskile rull. Peab vist ehituspoodi kiirustama, et tugevat niiskuskaitse kilet osta, siis peab katus ehk ajutiselt nädalavahetuseni vastu. Kui kurtsin pisemale plikale seda muret, käis too välja geniaalse lahenduse. Aga issi, miks sa ei tõmba katusele seda "tarp'i" ehk koormakatet, mida suvel vihmaga telkide kohale paneme. Geniaalne idee, see on veekindel, piisavalt tugev ja samas suured neetaugud servades lihtsustades katuse külge kinnitamist. Tarisin garaazhist koormakatted välja ja kui vanem laps saabus laotasime kaks katuse lõunapoolsele küljele. Katki on vaid päikesepoolne külg, sest suvine päikesekiirgus ja kuumus lõhuvad materjali sealtpoolt palju kiiremini.

"Jõuluhärmatises" kuuseke

Teades kui tugevad tuuled võivad äikesetormiga kaasneda, lõime lauad katte äärtele, et see minema ei lendaks. Paari tunniga olimegi valmis, vahepeal hakkas juba tibutama ja pool tundi hiljem kui karatesse sõitsin sadas lahinal. Loodetavasti ei hakka mul nüüd kliendid ukse taga käima, ameerikas olevat nimelt miski riietuseseme või muidu ebatavalise objekti katusele jätmine märgiks, et uus last narkotsi on saadaval :)

Öösel ärkasin tuule ulgumise peale, oli kuulda kuidas see katet katusel rappis. Ei saanud enne magama jääda kui hüppasin momendiks olukorda kontrollima. Kõik OK, köök kuiv ja kate katusel endiselt kohal, kõik lauad kinni, tuul lihtsalt tagus seda parajate paukudega vastu katust. Hommikul oli torm veidi raugenud aga tööle sõites tuli rooliga mängida, et auto teel püsiks. Üks buss mu ees kaldus tugevama iiliga poolest saati kõrvalrajale, sihuke tuul oli.

Järgmisel päeval tuli veidi jäävihma, mis kattis auto õhukese jääkihiga. Puude põõsaste oksad olid läbipaistva jääga kaetuna "paksemaks" läinud, pisikesed purikad rippusid ja sätendasid valguse käes. Teed olid muidugi super libedad, eriti neis kohtades kus eelmise päeva vihm oli soola rentslisse uhanud ja kuhu polnud jõutud uut veel puistata.

Jääkiht elupuul ...

... ja pirni okstel

Ei mäleta, et oleksin kunagi Eestis jäävihmaga kokku puutunud. Igatahes lisan siia lühikese selgituse millise fenomeniga tegu. Jäävihma tekkeks on vajalik, et soojade niiskete vihma tekitavate õhumasside alla kiiluks end külm õhk. Vihm mis tekib piiskadena sajab enne maapinnale jõudmist läbi miinuskraadides õhukihi ja alajahtub. Piiskade temperatuur langeb alla nulli aga jäätuda ei jõua, samas maapinna või okste tabamisel tekkiv ergutus jäätab alajahtunud piisa pea momentaalselt.

Nii tekkib kenasid jääskulptuure aga harukordsetel juhtudel kestab jäävihm päevi ja elektriliinidele, sildadele ning hoonetele tekkiva jääkihi raskus võib palju pahandust teha nagu see juhtus 1998 Quebecki "jäätormi" ajal.

Jaapaniks Valmistumine

Kolm koondislast, Fera, Mari ja Mina

Jälle jäänud pikk paus blogistamisse. Vabanduseks võiks tuua tavapärase põhjuse, et kiire on. Tegelt ikkagi paljus eelistuste asi, oleks ju võinud arvutil mängimise asemel hoopiski blogistada:) Aga kui mängimine pakub lõdvestust siis blogistamine nõuab teatavat pingutust ja inimene on juba loomult laisk, no vähemalt mina olen.

Aga kiire on olnud ka, eriti kuna see nädal sai Jaapanisõidu asjad lõplikult paika panna. Kunagi algul kui hakkasime karatega tegelema sõitis meie dojost inimesi Karate MM'le. Nii põnev oli kuulda hiljem nende kirjeldusi sealseist juhtumistest. Nelja aasta eest Malaisiasse kutsuti kaasa, aga esiteks polnud me valmis ja teiseks tundus see kohutavalt kallis. Sai lastele mainitud, et eks läheme nelja aasta pärast kui Shito Ryu MM Jaapanis toimub.

Ja nüüd ongi käes Jaapani MM'i aasta, võistlused toimuvad juuli lõpus Osakas. Kui meile kõigepealt anti sõidu eelarve teada, siis arvasin küll, et ka seekord jääb ära - $5000 nina peale on jube kulukas. Riigi ega kohaliku omavalitsuse poolt miskit toetust pole oodata, sest tegu Canada mõistes mitte eriti populaarse spordiga. Töökohast ei suvatsetud isegi vastata mu arupärimisele sponsoreerimise võimaluste kohta. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et peab ikka õige loll või masohhist olema, kes sellise raha eest laseb endale teispool maakera kolki anda. Sama summa eest võiksin kuu aega Costa Rica 5 tärni hotellis veeta, ookeanis hulpida, rannal peesitada ja delikatesse shampaga alla loputada!

Pilt viimaste võistluste autasustamis tseremoonialt

Küsisin lastelt, mis nad arvavad, äkki hoopis teeks mõne mõnusa puhkusereisi ja pappi jääks paksult ülegi. Aga ei õnnestunud neid ära osta, plikad mul kaasasse, kangekaelsed nagu juurikad. Kui miskit pähe võetud, siis selle ka läbi viivad. Eks järgmine jutuajamine oli pere pankuriga, kelleks meil emme. Selgus, et kui toitume ainult oma aia saadustest ja joogivett toome lähedasest jõest, siis ehk ei peagi reisu finantseerimiseks uut maja laenu võtma. Seda eeldusel, et suudame reisukulusid teataval määral kärpida.

Kui isegi sellised laristajad nagu Küpros ja Kreeklased suudetakse kärpima õpetada peaks see ühtedel nõuka aja kogemusega kodanikel naljaasi olema. Reisupiletitega jäime veidi liiga pikalt molutama ja seetõttu magasime maha Finnairi sooduka, millega oleks $1500-ga Torontost üle Helsinki Osakasse saanud. Peale mitmepäevast netis surfamist ja sadade variantide kaalumist otsustasime kohaliku lennuliini teenuseid kasutada.

Hind kujunes küll algsest $300 kallimaks, aga aprilli alguseks oli soodsaim võimalik juba $1700'le tõusnud. See lend oleks aga kole pikk, mitme ümberistumisega lisaks Tokyos lennuvälja vahetusega. Kokkuvõttes saime ühe ümberistumisega lennu $1811 eest, kogu lennuaeg vaid 15 tundi. Finnair oleks olnud 21 tundi ja teised variandid 18 - 20 tunni vahel pluss närvitsemine lennujaamades. Otsustatud ja raske südamega ostetud, sellega käiguga olid sillad põletatud.

Järgmine mure oli elamine. Jaapanis on see teatavasti kallis, natukenegi normaalsemad hotellid kippusid meie eelarvet pikalt ületama. MM'i ametlikus hotellis maksis odavaim elamine ühele inimesele üle $100. Andsin lastele teada, et viimases hädas võtame telgi ja ööbime koos kohalike veinisõpradega silla all. Seda kuuldes hakkas kaasa aktiivselt majutusvõimalusi uurima ja avastas veebilehe, kus inimesed ise üle maailma üürivad elamist välja.

Tuba ja köök

Magamistuba

Peale põhjalikku netis sobramist broneerisime endale pisikese korteri Osakas, enda arust väga soodsas kohas. Korter asub raudtee ja metroopeatuse lähedal jutu järgi viisakas rajoonis üsna kesklinnas ja seda vaid $100 eest päevas. Hinna sees on ka internet ja telekas, mida loodetavasti pole meil aega vaadata.

Köök

Peldik ja vannituba

Peale võistlusi on kavas põhjapoole liikuda, et sealsete vaatamisväärsustega tutvuda. Seda osa reisist pole me veel ette planeerinud, äkki läheme koos mõne karatekate pundiga Jaapani peale hulkuma. Jaapanis ringi rändamise lihtsustamiseks pidavat olema mugavaim viis rongiliiklus, $500 eest saab kahnädalase pileti, millega võib kogu riigis nii palju ringi sõita kui süda lustib. Viimased päevad veedame Tokyos ja siis tagasi Torontosse vahemaandumisega Calgarys.

Mina muidugi lähen sinna rohkem turistina, ehkki olen kirjas "võistlejana". Katas pole mul mingit lootust kuhugi jõuda, vabavõitluses sõltub väga palju loosist kui tugevate vastastega kokku lähed. Noh kui esimesest ringist edasi saaks oleks tore, aga kõige tähtsam muidugi ettevaatlik olla ja vigastusi vältida. Ei taha ju Fuji mäe otsa karkudega komberdada :)

Kerge sinikas jalalöögist, mis blokist läbi libises

Treeningud on igatahes tõsisemaks läinud nagu ka juuresolevalt pildilt   võib näha. Tõele au andes näeb foto hullem välja kui asi väärt on. Kolmapäeval läks samal kutil rangluu, kes mulle selle "suveniiri" jättis, kukkusid teised veidi pahasti. Tänases trennis harjutasime kolm tundi vabavõitluse trikke. Oi kurat, niiiii palju on veel õppida. Enamust muidugi tead, aga ei tule automaatselt nagu peaks. Olen üks vähestest "sümmeetrilistest" võitlejatest, kellel pole eelistust kumb külg ees ja see annab teatava eelise.

Kevade algus mäel

Proovin proffe matkida ;)

Mäel kimamas

See talv on ikka igavesti mõnks olnud ja paistab, et ei saagi otsa. No kui minu teha oleks siis võiks kevadega veel nii paar kuud oodata, kohe päris tõsiselt. Ja nii 100 km põhja pool võiks talv aasta läbi kesta :) Täna oli igatahes selle talve ehk siis tehniliselt kevade parim suusailm.

Tõstukitoolis

Viimane suusataja

Päev päikseline, üheksast kaheteistkümneni mäepind jäine ja kõva, ideaalne jäikade suuskadega kiireks kihutamiseks. Pealelõunal sulatas päike pindmise kihi pehmemaks aga tänu suusatajate vähesusele ja professionaalsusele ei tekkinud suuremaid künkaid mäele.  Nii mõnedki sõitjad olid suusakoondise jopedega, nende laskumise jälgimine oli tõepoolest nauditav. Laps sõitis kogu tee mäele ja tagasi, mina sain vahepeal isegi silma looja lasta. Ainult kiirteede juppidel olin kaardilugejana abiks. Nii lahe on lõpuks kõrvalistmel lõdvestuda.

Blue Mountaini lumised nõlvad 4. aprillil