Jaapan-14 Aomori

Hea, et tegu ainult plakatiga :)

Meie järgmiseks sihiks oli keskmise suurusega (300 000 elanikku) sadamalinn Aomori Jaapani peasaare Honshu  põhjatipus. Nimi pidada Jaapani keeles tähendama "sinine mets", mis olevat tuletatud linna lähedase metsaga kaetud künka järgi. Nimelt paistvat merelt kaugelt vaadatuna metsatukk sinakas.

Aomorisse sõidu põhjuseks oli tema kauge asukoht ja samal päeval algav Nebuta festival, üks suurimaid Jaapani rahvuslikke festivale. Festival tähistab kohaliku Emishi rahvuse sõjapealiku Aterui õnnetult lõppenud 12 aastat kestnud vaenutegevust keskvõimu vastu.

Nagu kipub juhtuma said lõpuks kohalikud lüüa ja Aterui vangistati. Ta viidi Osakasse keisri juurde, kus jaapani traditsiooni järgides peale audientsi pea jagu lühemaks tehti. Kogu Aomorisse jäänud suguvõsa sunniti suuri auke kaevama, kuhu nad siis elavalt maeti ja mullaga kaeti. Alistunud Emishi rahva liikmed orjastati ja sunniti värskelt maetud pealiku suguvõsa haual tantsima. Festivali oluliseks osaks on tuhutu hirmuäratava sõjamehe kuju protsessioonis õlgadel kandmine ja selle kõrval jalutava rahvariietes massi tseremoniaalne tentsimine.

Kakunodate 13:42 - 14:39 Morioka 15:26 - 16:30 Aomori  10060¥ (4310+5750), 186 min, 241 km.

Rong saabus õigel ajal, ronisime peale ja istusime oma kohale maha. Sõit läks vuhinal, nautisime vaateid mägedele, mägijõgedele ja üllatavalt metsasele maastikule. Kohati kasvasid üsna raudtee lähedal männisalud mis vägagi Lahemaad meenutasid. Erinevus hakkas silma lähemal uurimisel, sest metsatukkade ees niiskematel aladel ja jõgede ääres olev tihnik polnud mitte lepavõsa vaid koosnes viie-kuue meetri kõrgustest bambusevartest.

Mäed Tazawako kandis

Varsti hakkas tunduma, et sõit kuidagi aeglaseks jäänud ja peatustes seisab rong kahtlaselt pikalt.

Kellaaega vaadates tekkis kahtlus, kas oleme ikka ajakavas kuni viimases peatuses rong paarkümmend minutit lihtsalt seisis ja ilmselgelt oli hiljaks jäänud. Probleemiks oli fakt, et Moriokas pidime Tokyo - Aomori rongile ümber istuma, aga sellele ilmselt enam ei jõua. Jaam rahvast täis ja olukord natu segane, sest meie rongi numbrit polnud veel tabloolgi. Alles paarikümne minuti pärast pidi saabuma Aomori superekspress, mis kava alusel liikus tund enne meie rongi. Ilmselt kestis hommikuse viivituse mõju siiani, lükates kõigi rongide ajakava edasi.

Kiirustasin kassade juurde uurimaks, millal meie rong tuleb. Jaapanlane kuulas mu ära, vaatas piletit ja seletas siis miskit näidates väljuvate rongide ajatabloole. Aru ma tuhkagi ei saanud, lihtsalt ütlesin Aomori ja näitasin õnnetult piletitel oleva kellaaja peale. Mees võttis piletid, ja lasi jalga. Hmm, huvitav mis see peaks tähendama, no ootasin veidi - ei miskit. Ju vist on piletid kehtetud ja võttis ära. Pole hullu, abonentkaardiga saan iga kell tasuta uued, lihtsalt vaja sabas seista. Jalutasin lapse juurde, kaalusime jällegi esimese õiges suunas mineva rongi peale minemist aga otsustasin enne korra veel kassa juurest läbi hüpata.

Märkasime seal korraga teineteist, piletitega jaapanlane jooksis minu juurde, ulatas need kummarduse saatel pihku ja näitas tabloole. Aomori superekspressini viis minutit jäänud, aga see on ju too kõige luksim, millele meie piletid ei kehti? Näitasin tüübile, see naeratas ja ütles: "OK, run run". Jõudsin järelduse, et ilmselt tegi JR meile hilinemise eest välja sõidu superekspressi luksklassis, tänasin ja paningi jooksuga Mari juurde, et koos õigele platvormile jõuda. Plika ei puigelnud eriti vastu, kui sai teada et piletid vahetati paremate vastu.

Vagunisse astudes olin üllatunud asjaolust, et vaatamata perroonil ootavale rahvahulgale osutus vagun pea et privaatseks, vaid paar inimest tuli meiega koos sisse ja enamus istekohti olid vabad. Ei osanud muud arvata kui et hinnavahe peltab eemale.

Kui enne arvasin, et luksimat rongi ei saa olla siis nüüd leidsin, et toolid saavad veel mugavamad olla ja ruumi saab veel laiemalt olla ja "stjuuardessid", kes snäkke pakuvad saavad veel kenamad olla. Tõepoolest ei paistnud see jäävat maha business klassi lennuistmetest millegi muu poolest kui et shampat ei pakutud;) Aomori poole kimades keris rong pidevalt üle 300 km/h kiiruse üles nii, et aknast piltide tegemine suht mõttetuks osutus.

Honshu ja Hokkaido vaheline 53 kilomeetrine tunnel

Shin-Aomoris pidime kohalikule rongile ümber istuma, et mitte ühe hooga läbi merealuse tunneli Hokkaido saarele põrutada. Polnud kindlad kas tegu õige rongiga aga hüppasime peale teades, et siinsed kaua jaamas ei jokuta. Rongil olles küsisime, kas ikka õige - oli küll. Ses suhtes oli abonentpileti omamine super mõnus, et vale rongi peale sattudes ei riskinud millegi muu kui ajakaotusega.

Aomori linna kohale jõudes võtsid juba rongijaamas meid vastu pirakad festivali plakatid, kollinägudega sõjardite kujud ja peomeeleolus rahvamass. Aeg oli suht varajane, festival pidi kahjuks alles hämaras algama. Võtsin oma mobla, märkisin GPS'ga asukoha ja otsustasime peatänavat pidi jalutada, et ringi vaadata ja natukenegi festivalist osa saada. Pakkusin Marile välja mõtte, et võime ju ka üle öö jääda, et saaks õhtusest trallist osa võtta aga ta polnud sellest ideest eriti vaimustuses.

Kuna kõht veidi tühi otsustasime tänaval pakutavat näksi võtta. Kui muidu Jaapanis puudub tänaval nii toidu müümise kui söömise kultuur, siis paistab, et rahvapidude puhul on see lubatud. Peale lühikest uurimist pidasime kõige mõistlikumaks pulga otsas pakutavat kana ja sealiha sashlõkki võtta. Hind oli sealjuures igati soodne, kolm pisikest varrast 300 jeeni ehk $3 ehk 2.5 euri. Maitse natuke imelikult magus aga kõhu sai täis, alla loputasime lihatükid õlle ja mahlaga. Magusaks jäätis või pigem mahlaga maitsestatud jääpuru.

Jaapani koolitüdrukud ratastel

Poed oli oma nänni tänavale tõstnud, saime siit paar huvitavat asja. kaasale t-särgi ja temaatilise rätiku, pisemale lapsele liibukad ja endale jaapani peapaela kirjaga "võitleja hing". Rahvas tegeles palavikuliselt peo ettevalmistamisega, sätiti üles toole ja pisike tribüün tähtsamate ninade jaoks. Meie pöörasime põhiliselt ristmikult paremale mere äärde viivale teele, tegime seal mõned pildid ja jalutasime siis tagasi.

Üle lahe viiv kuulus rippsild

Maavärin :D

Vahepeal põrutas mööda kohalike kooliplikade kamp ratastel, kes kilgates meie poole kiikasid ja edasi sõtkusid. Ilmselt on blondid juuksed jaapanlaste jaoks eriliselt eksootilised.

Oli ka näha päris palju politseid liikumas, otsustasime ühe veidi koomilise paari juures küsida kas tohime pilti teha. Nood olid rõõmuga nõus, paari hambaga vanemkonstaabel kamandas isegi noore kadeti meid kõiki pildistama.

Kahjuks hakkas kell lähenema tagasisõidu ajale, aga rongkäiku ei paistnud veel kusagilt. Jaama juures astusime sisse tohutu suure maaalusese kalaturu saali, siin oli mereande igale maitsele nii tüübi kui valmistusviisi poolest. Väljas oli sealsamas pisike plats, kus võisid lasta oma ostetud mereeluka tädidel mõõduka tasu eest küpsetada või siis nende endi pakutavat proovida. Maitsesin mitut erinevat looma aga kaheksajalg oli tõepoolest hea.

Tekkis mõte tagasisõiduks seda tee peale kaasa osta, tellisin keskpärase karbitäie. Minu nina all kougiti ämbrist kaks poolsiplevat tüüpi välja, visati süte kohal olevale restile, kallati kastega üle ning viie minuti pärast ulatati mulle aurav karbitäis delikatessi.

Kalaturul

"Välikohvik"

Lapsel kadus sellist barbaarset toiduvalmistamismeetodit nähes kalaisu ning ta otsustas tuntuma toidu juurde kindlaks jääda ning suundus poest hambaalust otsima. Pidin minagi oma joogivarusid täiendama, et kaheksajalg kõhus kuivale ei jääks.

Kaheksajala praadimine ...

... ja maitsev valmisprodukt

Rong väljus täpselt õigel ajal, loodetavasti on nad lõpuks tagasi graafikusse jõudnud. Teekonna kaarti ma enam üles ei riputa, sest see on sama, mis Tokyost Aomori suunas ainult vastupidi ja ilma sissepõiketa Kakunodetesse.

Aomori 18:11 - 18:15 Shin-Aomori 18:30 - 22:08 Tokyo 22:11 - 22:31 Shibuya,  16570¥ (9870+6700), 237 min, 724 km.

Foto rongi aknapeegeldusest

Kontoriametnikud Sendai perroonil

Esialgu polnud kindel kui sobiv on rongis oma toitu mugida aga meile andsid julgustust kaks jaapani härrasmeest, kes pakkisid oma söögi lahti ja korkisid õlled. Ega miskit, seadsime enda toidud ette ja hakkasime nosima. Kaheksajalg oli ikka veel soe ja tõepoolest maitsev, parasjagu krõmps aga mitte liiga vintske. Ports osutus nii suureks, et kõige nahka panemiseks pidin parasjagu pingutama, laps keeldus aitamast, ehkki proovis pisikese tüki.

Mööda vuhisev tsunamist kannatada saanud Sendai linn

Rong kimas Tokyo poole, väljas muutus järjest hämaramaks. Varsti polnud suurt miskit muud näha kui mööda vilksatavate majade tulesid või linnade tuledemerd. Järsku kostis valjuhääldist: "Mõne minuti pärast jõuame Sendai linna", tuletades elavalt meelde 2011 aasta võimast maavärinat ja sellele järgnenud tsunamit, mille läbi just Sendai kõige rohkem kannatada sai. Siin liikus võimas kuni 10 meetrine tõusulaine kohati 10 kilomeetri kaugusele sisemaale hävitades kõik ettejäänu. Üks asi, millele Jaapani puhul turist suurt ei mõtle on igat sorti looduslike katastroofide võimalus. Elanikud ise on aga harjunud ja peavad normaalseks justnagu eestlased pikki talveöid. 

Meenutus Sendai Tsunamist

Sõita oli veel palju, surfasin netis, vahtisime välja ja lõpuks tudisime. Igaks juhuks panin moblale äratuse, et hommikul Jaapani lõunatipus ei ärkaks.

Tokyosse jõudsime pea õigel ajal aga viimane jaamavahe oli jälle miski jama, ootasime 20 min enne kui kohale saime. Koju jõudsime üheteist ajal puruväsinute aga õnnelikena. Und polnudki kohe, võtsin õlle, surfasin sutsu netis ja alles siis kobisin teki alla. Oli alles päev, rongiga sai sõidetud 1573 km 43320 jeeni eest 703 minutiga - VÄGEV rekord :D

Mobla ja hull nädalavahetus

 

NEXUS 5 ja tavaline NEXUS
Suuruse vahe minimaalne, ekraan uuel 5 tolline 

Momendil (esmaspäeva hommikul) lesitan hommikuse kohvitassiga voodis ja toksin blogi nagu näha, esimene võimalus üle mitme päeva rahulikult aega maha võtta. Soojas toas on ikka mõnus küll, eriti kui õues paras novembrimaru möllab. Öösel tundus vahepeal, et tuul tahab vihmaveetorud minema viia, sest kevadel pealepandud uuele katusele hamams peale ei hakanud. Samas koera jooksutades tulid sellise ilmaga meelde ajad kui sai poisikesena sügistormidega mere ääres käidud, soojad riided seljas oli nii lahe lainete möllu vahtida. Isegi vihmasabinad ei seganud, kuna vanavanemate maamajas küdes korralik ahi ja ootasid vanaema pannkoogid.

Tõepoolest oli tegu eriti kiire nädalavahetusega. Algas juba reede õhtul kui kojusõites ehituspoest veel kümme pakki parketti autosse laadisin, nüüd peaks seinte katteks jaguma ja veidi ehk ülegi jääma. Justnimelt seinte katteks, sest ehkki tegu laminaat põrandaparketiga osutus see vaid veidi kallimaks kui soome papist või vineerist seinaplaadid aga samas oluliselt tugevamaks ja ilusamaks, vähemalt meie arust ja just see on oluline.

Järgmiseks kimasin oma moblaoperaatori esindusse, sest vaja uus riist tööle saada. Nimelt oli kaasa mulle eelmisel õhtul Nexuse viimase toote üle andnud. Kohe tahan rõhutada, et tolle ostmine polnud tingitud mitte niipalju minu kui pisema lapse vajadusest. Muidu võin silmakirjatsejana paista. Eestikeelset sõna meelde tuletades jõudsin juba inglise keelel põhinedes uue välja mõelda, mis mulle oma kõlaga vägagi "cool" tundus - hüpokraat (samast tüvest kui tehnokraat või bürokraat :), no kas pole lahe. Sai just hiljuti blogis torkida isikuid, kellel peab see viimane tehnoloogiavidin olema. Noh kuna niikuinii uut vaja siis visates pilku erinevate võimaluste peale, tundus loomulikult parim uus Nexus 5 (telefonist kirjutan pikema postituse), millele ükski teine oma hinna ja kvaliteedi suhtega ligi ei saa. Kokkuvõttes toimus sujuv peresisene moblade liikumine, emme oma pisemale lapsele, minu oma emmele ja mulle uus.

Sim kaartide võrreldavad suurused

Vahetasime lihtsalt sim kaardid ära aga minu omasse muidugi tavaline ei mahtunud. Esimene mõte, et vaja operaatorilt uus kaart tuua, aga enne otsustasin googeldada nagu igale haritud 21 sajandi inimesele kombeks, kui too sattub vastamisi probleemiga, millest kohe ise jagu ei saa. Mis on lihtsam kui kontakteeruda kogu inimkonna teadmiste pagasiga uurimaks kas kellelgi teisel on sarnane küsimus tekkinud ja millised on erinevad lahendused. Osutus õige lihtsaks, lõika kaart lihtsalt parajasse mõõtu nii et kuldseid kontakte ei kahjusta. See oli ka mulle pähe tulnud kui wikipeediast erisuurusega sim kaartide pilte vaatasin, aga ei riskinud kohe noaga kallale minna. Paistab kehtivat Mini muutmisel Mikroks kuid Nanoga segane kas saab teha, kontaktid ise tunduvad väiksemad olevat.

Keskmise kaardi väljalõiget kasutan,
ripendav kuldkontakti äär ka näha

Paraku tahtsin säilitada võimalust, et sama kaarti kunagi vanemat tüüpi telefonis kasutada, mistõttu oleks hea väljalõigatavat osa ühes tükis hoida. Kui selgus, et operaatoril on spets lõikeriist, mis paraja tüki ühe raksuga välja surub otsustasin operatsiooni nende juures sooritada. Kui peakski miskit valesti minema siis annavad mulle tasuta uue, muidu maksaks $25. Seal käis asi kahe sekundiga, kaart pesasse, plõks ja kukkuski pisem versioon välja. Lähemal uurimisel paistis, et ka jupp kuldkontakte maha lõigatud, millele juhtisin nende tähelepanu. Vastuseks sain, et tähtis vaid keskmine kontakt, seal all inf salvestatud, ülejäänud lihtsalt kontaktid. Panin kaardi moblasse ja tõepoolest funksis, seega kõigile teadmsieks, et sim kaardi pisemaks lõikamine pole nii hirmus tundlik kui võiks karta ja täiesti iseseisvalt teostatav.

Kodus polnud palju aega oma uue vidinaga mängida, sest tuli Karatesse kohtunike seminarile kiirustada. Selgitati uusi reegleid ja punktisüsteemi, mis nüüdsest peab vastama IKF reeglitele. Suurimaks muutuseks oli vabavõitluse ringikohtuniku õiguste oluline piiramine. Tema ei saa enam punkti anda ehkki on kõige lähemal ja enamasti omab parimat ülevaadet, kui hea ja täpse löögiga tegu oli. Ülesandeks vaid võistluse peatamine tema arust punktiväärilise soorituse järel ja nelja nurgakohtuniku lippude põhjal punkti ning võistluse lõppedes võitja väljakuulutamine. Suhtlesime kohale saabunud tuttavatega ja kobisime koju.

Õhtul veel jõudsin allruumis natuke seina edasi teha, aga tagumises servas puutusin kokku insenertehnilise probleemiga. Nimelt osutus viimase plaadijupi paigutamine äärmiselt tülikaks, sest seina ääres ruumi liiga vähe, toksima ei ulata. Kangiotsa sain vahele, et suruda nagu seda mujal tegin, kuid kipsplaadist sein hakkas järgi andma, ei saanud piisavat jõudu rakendada, et parketiplaati kohale suruda. Nuputasin veidi ja mõtlesin välja, lahendusest kirjutan järgmises blogis.

Vahepeal jäi jutt pooleli ja on saabunud teisipäeva õhtu. Nimelt otsustasin vahepeal laupäevase karate võistluste postituse toksida, mis võttis aja. Laupäev möödus hommikust õhtuni karate tähe all, polnud ka võimalik õhtusöögile minna, sest minul ootas ees öine tööleminek. Nimelt oli reedel ülemus pakkunud võimalust laupäevaöise vahetuse eest kolmpool lisa vaba päeva (või palka) saada. Sellisest võimalusest ei saanud ju ära öelda. Koju saime alles poole üheksaks, palusin end üksteist üles ajada ja kobisin kohe voodisse. Ehkki paugupealt magama ei jäänud sain siiski poolteist tundi põõnata.

Kannutäis kohvi, millest pool kohe saiakeste kõrvale nahka rüüpasin ja ülejäänu termostopsiga kaasa haarasin. Paar minti enne keskööd olin kenasti kohal, õnneks polnud palju tavatöötajaid kohale ilmunud nii, et meid tehnikuid oli pikalt ülearu. Ülemus oli ka otsustanud koju tõmmata delegeerides juhtimise ühele staazhikamale tehnikule. Kui kass magab siis hiirtel pidu, päris magama ei saanud minna, miskit oli vaja hommikuks ikka ette näidata. Lepiti kokku, et iga mees vaatab ühe masina üle, mis umbes tunnikese võtab ja ülejäänud aja hoiab operaatoreil silma peal. Tegelikkuses tähendas see võimalust lõdvalt võtta, vahetustega kohal olla ja ülejäänud aja netis surfata või puhkeruumis tukastada.

Kui öö läks suht lihtsalt siis varahommikul saabudes andis ülemus käsu ühel masinal rihmad vahetada. See osutus õige tülikaks tööks, jurasime kolmekesi pea kogu aja tegevuses olles. Filipiinlased, kellega koos askeldasime vandusid, et see on diskrimineerimine ja inimõiguste rikkumine kui riigitööl tööle sunnitakse. Eks ta ole ebatavaline tõepoolest, esimene kord rohkem kui kolme aasta jooksul, kus olen pidanud tõsiselt tööd tegema. Tabasin end mõttelt, et kui iga päev peaks nii töötama siis küll otsiks teise koha. Ehmusin isegi, et nii ära on rikkunud mind see firma.

Seinad valmis, põrand ootab ees
Foto on võetud NEXUS 5 moblaga

Tegelikult teist nii mugavat kohta ma ette ei kujuta, praeguse momendiga sel aastal veel kolm nädalat puhkust, enamuse lükkan ilmselt järgmisse aastasse suusatamiseks või siis suvepuhkuse pikenduseks. Loodetavasti saab jõulude ajal paar nädalakest veel juurde teenida, et vähemalt kaks kuud kokku keevitaks.

Aga lõpuks saime tehtud ja isegi tunnike enne kojuminekut puhata. Tagasi sõites astusin poest läbi, kuid sihuke tunglemine, et ei leidnud parkimist. Äkki tabasin silmi kinni vajumas, tühja sest poest, küll pärast jõuab, nüüd kiirelt koju tudile. Õnneks oli esmaspäevane päev vaba, saan hommikul pikalt põõnata ja all korrusel edasi ehitada. Seinad said esmaspäeva õhtuks suures ruumis praktiliselt lõpetatud, nüüd vaja koristada, et põrand järgmisena ette võtta.

Karate sügisturniir 2013

Karkudega Kiki (3'st vasakul) koos "tähtsate" mustade vöödega nõu pidamas

Laupäeva hommikul vara põrutasime karate turniirile Jaapani Keskusesse. Esimest korda algusest saati, kui kumbki laps ei saanud võistelda. Vanemal ülikoolis tähtis seminar ja pisem oli osanud viimases võistluseelses trennis just paar minutit enne lõppu vabavõitluses oma jala välja väänata. Kaasa ta siiski karkudel hüpeldes tuli, saab vähemalt kohtunikelauas aidata.

Võistlustel veidi rohkem osavõtjaid kui tavaliselt, sest tegu 50 aasta juubeliüritusega. Nimelt alustas meie karate klubi tegevust Kanadas aastal 1963 praeguse shihan Kei Tsumura juhtimisel. Esialgu planeeritud bankett lükati edasi Jaapani uue aasta tähistamise aega, Jaanuari kolmandale nädalavahetusele.

Võistluste esimene pool oli seekord pingevaba, sest meie perest esinejaid polnud. Nii mina kui Kiki olime kohtunikeks, mina vabavõitluse nurgakohtunikuna, Kiki kohtunikelauas. Nurgakohtunike töö oli viimaste muudatustega väga oluliseks muutunud, sest ainult meie otsuste põhjal anti punkte. Põhimõte oli see, et punkti tohtis anda vaid puhta tehnikaga sooritatud löögi eest juhul kui oli selgelt näha. Üritasin juhtnööre punktipealt järgida, aga mitmed teised polnud harjunud andes punkte ka nende löökide eest, mis jäid otsesest nähtavusest välja, kuid tundusid head olema. Kokkuvõttes kujunes hindamine tavalisest segasem nii võistlejaile kui pealtvaatajatele, eks lihtsalt nõuab rohkem harjumist.

Teatava üllatusena jõudsin katas teise ringi, seda siiski põhjusel, et oli lisatud uus üle 50 aastaste kategooria. Autasust jäin siiski ilma, mis pole ka üllatav kuna pole kunagi erilist tähelepanu katale pööranud. Hästi esinemiseks oleks vaja tundide kaupa peegli ees liigutusi ning poose lihvida, ei aita sellest, et oskad kata läbi käia, õigel kohal karjuda ja kõvasti lüüa nii, et gii laksub.

Atsuko rusikalöök Lori ribidesse - naiste finaal

Vaheajal käisin kiirelt poest läbi ostes karbitäie sarvesaiu. Poodi minnes ei viitsinud riideid vahetada, tõmbasin lihtsalt pusa gi peale ja toppisin musta vöö selle alla peitu et rahvast mitte hirmutada. Valged püksid ei pruugi nii palju silma jääda. Tagasitulles jõin oma kohvi, sõin paar saia ja jalutasin veidi Jaapani keskuses ringi. Avastasin, et seinale on üles pandud pildid Canada võistkonna suvisest reisist Jaapanisse maailmameistrivõistlustele ja isegi mina figureerin ühel pildil katat esitades.

Naiste osas pani nii kata kui vabavõitluse kinni Jaapanist praktiseerima saabunud umbes kolmekümnene pisikest kasvu Atsuko. Vaatamata või just tänu oma lühikesele kasvule on ta harukordselt kiire, vabavõitluses on siiski pikemal siruulatusel oluline eelis, seal pidi ta finaalis võitmiseks kõvasti vaeva nägema. Vastaseks ja lõpuks teisele kohale tulnud karatekaks oli meie klubi punapea Lori, keda Mari eelmistel võistlustel võitis.

Lori jalalöök - naiste finaal

Meeste vabavõitluses oli oma 40 musta vööd. Sain vaevalt nurgakohtunikulauast püsti kui kuulutati vabavõitluse algus välja. Jooksuga riietusruumi munadekaitse peale panekuks, ilma selleta pole nagu mõistlik mustadele vöödele vastu astuda. Ehkki hargivahele uhada pole lubatud võib madina ärevuses kõike juhtuda. Enamus istusid juba tatami ääres kui tagasi jõudsin, hakkasin end nende vahele sättima kui mu nimi välja hüüti. Kurat selgus, et olen esimesse paari määratud, kogu soenduseks jäigi jooks riietusruumi ja tagasi, venitusi ei jõudnud üldse teha. Mis ikka, eks pean esimese minuti soenduseks kasutama ja jalalöökidega ettevaatlik olema.

Vastaseks umbes minuvanune Ottawa lähedase dojo peatreener ja instruktor. Olen temaga ka varem kohtunud, vabavõitluses enam vähem samast klassist. Alustasin rahulikult, vastane ründas ning läks vähehaaval punktidega ette.

Vastase jalalööki tõrjumas - esimene ring

Mul õnnestusid paar vasturünnakut, kuid sellest oli vähe. Minut matshi lõpuni, aeg hakata ise aktiivsemalt tegutsema. See tuli vist vastasele üllatuseks, kuna tavaliselt matshi lõpupoole hakkavad võitlejad väsima ja muutuvad aeglasemaks. Paar punkti kiiretest kizamidest pähe eelneva jalalöögi pettega. Aga ikka olin veel taga ja aega vähe. Otsusatsin panga peale minna valides momenti. Kui vastane astus ettepoole tegin kiire täispöörde ja virutasin kõrge jalalöögi, mis kenasti nii 5 senti eemal tolle kõri alla ulatus. Matsh peatati aga punkti mulle ei antud, olin üle pingutanud tahtes liiga uhket 3 punktist sooritust saada. Oleksin pidanud kehasse kindla kahe punkti peale lööma.

Aeg oli praktiliselt läbi mõni sekund lõpuni, mina punktiga taga. Plaanimiseks polnud aega, niipea kui kohtunik meid uuesti kokku lasi tõukasin end hüppega ligi ja tavalise kombinatsiooni asemel sirutasin pika tagakäe löögi kehasse, keerates õlga sisse nii palju kui ulatasin. Kinnas puudutas vastase giid aga kehapuutest küll juttu polnud, kohe lõppes ka aeg. Sooritus nägi ilmselt piisavalt stiilne välja, et sain kohtunikelt lisaajale pääsemiseks vajaliku punkti kätte. Tuleb rõhutada, et sihuke ettevõtmine on suht riskantne, sest jalalöögiga kergelt tõrjutav, aga suutsin vastast kiirusega üllatada, too ei jõudnud õieti põlvegi tõsta.

Minu kiire rusikalöök pähe - esimene ring

Lisaajal tundsin end hästi, parajalt soe kuid mitte liialt väsinud. Moraalne eelis viimaste sekundite punktist kah minu pool. Pole vaja kiirustada, peaasi, et ei tee mingit lollakat viga. Vahetasime mõningaid lööke ja blokkisime neid ilma pingeta, ilmselgelt mõlemad valmistusid otsustavaks kombinatsiooniks. Mõtlesin, et pean esimesena minema, see annab paremad võimalused. Petekas parema käega pea suunas, vastane tõstis korraks käed kõrgemale, suunasin vasaku jala löögi kehasse bloki alla, aga jäi veidi lühikeseks. Olin seda ette arvestanud ning kuna keha ette kallutanud sain tagumiselt jalalt kiire tõukega ligi ning tegin vasaku käe rusikalöögi pähe. Hea kinda puude, aga et matshi ei katkestatud ladusin soodsast positsioonist taganevale vastasele parema jalalöögi mawashi-geri kehasse. Nüüd tuli "Mate" ja sain oma võidupunkti kätte.

Järgmist paari jälgisin huviga, sest nende hulgast tuleb mu järgmine vastane. Meie dojo must vöö võitis tasavägises matshis ühe noore kuti. Olin tulemusega rahul, sest tean tolle tüübi stiili ja enamasti treeningutel olen temast suht lihtsalt üle. Jälgisin hoopiski järgmisi, kes peaks kolmandas ringis vastaseks tulema, kolmanda paari võitjaks osutus suht keskmise tasemega tegelane aga neljandas paaris astus tatamile meie juures harjutav pikka kasvu noor jaapanlane Hiroshi. Too on väga tugev, kiire ja vähemalt sama siruulatusega kui mina. Ehh, karta on et kolmandast ringist seekord kaugemale ei pääse, oli realistlik väljavaade.

Rusikalöögi blokk - teine ring

Esimese ringi matshid ootamatuid tulemusi ei toonud, oligi jälle minu kord matile minna. Üllatus oli suur kui vastaseks osutus hoopiski üks tipptegijatest, too oli lihtsalt esimesest ringist niisama läbi saanud. Tüüp varastes kahekümnetes, minust pikem ja parema siruulatusega. Sihukestega pole ma harjunud võitlema, sest neid nii vähe, aga nagu öeldakse vastast ei saa valida, see töö tehakse sinu eest ära. Mis ikka pikalt mõtelda, pole keegi rauast tehtud nagu öeldakse. Omamoodi hea, et nii ootamatult too vastane tuli, polnud aega pabistamiseks, et kuidas hakkama saan.

Veidi keksimist ja paar katsetonksu kui mõtlesin proovida lihtsat esikäe lööki pähe. Ei saanud õieti ligemale astuda kui vastane sirutas pika jalalöögi yoko-geri, liikusin tagasi aga kerge puude oli, kaks punkti õigusega talle. Saime vaevalt uuesti alustada kui too tüüp sama triki tegi. Nüüd olin valmis, liikusin tagasi, oma kümme senti jäi puudu, niipea kui jalg tagasi hakkas tõmbuma hüppasin ligi, et kaitsmata kehasse ilus laks anda. Pidin kahetsusega rusika poolel teel peatama, sest kohtunik oli matshi katkestuse hüüdnud. Mis mõttes, jalalöök polnud kindlasti punkti väärt aga punktid ta sai. Paraku kohtunikelt, kes tüübi selja taga ja lööki ei näinud, mitte neilt kes ees ja nägid et puudet polnud. Mis teha, kohtunikega vaielda pole karates kombeks.

Ründele minemas peale vastase jalalööki - teine ring

Veidi edasi tagasi üritamist ja tüüp tegi jälle sama jalalöögi, blokkisin kenasti ning ladusin hea rusikalöögi kehasse, ometi tuli hea sooritus. Matsh peatati, aga punktid jalalöögi eest vastasele, täielik müstika. Nüüd proovisin lihtsalt iga kord tema jalalöökide eest kõrvale astuda, et kindlapeale mitte punktidest ilma jääda. Muidu oli ju kõik kena aga nii muutus võimalus ise punkte saada minimaalseks. Asusin ründama ja paar korda saime "clashi" - kumbki punkti. Ja siis jälle see neetud jalalöök mis polnud puutes aga tõi vastasele kaks punkti, matsh läbi. Kuradi-kurat, neljast jalalöögist oli üks punktivääriline ja vastane sugugi mitte nii raske kui paistis, aga punktide põhjal sain haledalt lüüa. Tõele au andes tuleb tunnistada, et vastane oli parem kuid mitte nii palju ja õige taktikaga täiesti võidetav nagu hiljem poofinaalis meie dojo mees näitas.

Hiroshi esimene matsh - lihtne noor vastane

Lohutuseks, et tema järgmine vastane oli too jaapanlane, keda pelgasin. Küll saab oma sauna kätte mõtlesin kahjurõõmsalt. Aga võta näpust, nende omavaheline matsh oli suht tasavägine. Jaapanlane Hiroshi on küll super tehnikaga aga suht väikese vabavõitlus kogemusega. Kohe alguses astus kiirustades sisse vastase leivanumbrist jalalööki yoko-gerisse, sai selle otse ribiauku nii et pidi paarkümmend sekundit sirakil toibuma enne kui jätkata suutis.

Hiroshi jalalöögi näide kaotatud veerandfinaalis

See tegi ettevaatlikuks ja vaatamata väga heale liikumisele ning tehnilistele löökidele ei antud talle punkte nii lahkelt kui teisele tüübile, kes suht ühetaoliselt võistles kasutas ära oma haruldast siruulatust. Lõppkokkuvõttes sai veerandfinaalis jaapanlane napi kaotuse ja kukkus edasisest konkurentsist välja. Päris kahju, sest oleks väga huvitav olnud näha kuidas ta meie paremate võistlejate vastu esineks.

Esimeses poolfinaalis seega vastamisi too pikk loikam ja meie dojo pisikest kasvu kuid väle karatekas Mike, endine Canada maadluskoondise treener, kes enamasti alati auhinnalisele kohale platseerunud.

Esimene poolfinaal, samaaegsed jalalöögid, Mike vasakul

Matsh oli suht igav, palju punktiväärilisi sooritusi ei tehtud, sest Mike hoidis targu end vastase löögiulatusest väljas. Piisas paarist välkkiirest rünnakust nii, et pikem tüüp ei jõudnud reageerida enne kui mats juba sees. Kokkuvõttes asjalik näide sellest kuidas ka oluliselt pisem ja lühema löögiulatusega võistleja võib edukas olla.

Teises poolfinaalis vastamisi meie dojo peatreener ja Tom'i nimeline kreeklasest suurt kasvu musta vöö omanik. Võistlus oli üllatavalt tasavägine kusjuures meie peatreener Daniel Tsumura pikka aega tagaajaja rollis. Takkajärgi leian, et see matsh oli turniiri parim. Lõpuks pääses siiski kogemus maksma ja Daniel võitis paaripunktise edumaaga.

Teine poolfinaal, Tomi ülikõrge
ja seega kasutu jalalöök

Tom ja Daniel skoorivad samaaegsete
rusikalöökidega pähe 

Pronksi matsh - Tom blokib põlvega vastase yoko-geri

Kolmanda koha matsh algas kohe peale poolfinaale, mistõttu pikal kollil suur eelis, kreeklane oli õige väsinud oma eelmisest matshist. Sellestki kohtumisest oleks võinud kujuneda vägagi huvitav, sest mõlemad olid suurt kasvu ja Tom lisaks palju mitmekesisema tehnikaga. Paraku polnud antud piisavalt aega taastumiseks, ühe võistleja võhm sai poole peal otsa. Kreeklane tegi paar head jalalööki aga hingetõmbe pausidel sai ise sisse ja kaotas saades neljanda koha.

Finaal - Danieli kizami pähe

Mike kolmepunkti mawashi-geri kaela

Finaalis vastamisi Daniel ja Mike. See kujunes pea sama põnevaks matshiks kui teine poolfinaal. Mike läks kohe juhtima, mistõttu Daniel pidi muudkui ründama. Tulevärk oli vägev, näha sai igasugu kombinatsioone ja isegi heiteid. Tuleb tunnistada, et need kaks on momendil meie parimad karatekad vabavõitluses. Päris lõpu eel juhtis Mike ikka veel punktiga aga siis õnnestus Danielil kolmepunktine sooritus, heide ja sellele järgnev löök ribidesse sel momendil kui vastane maha prantsatas.

Vasakult - Mike, Atsuko, Hiroshi, Kiki, Bianka

Lõputseremoonial anti kätte täiskasvanute autasud ja isegi mina sain "teeneteplaadi" Canada Itosu-Kai Shito-Ryu karate föderatsioonilt. Ilmselt selle eest, et kolmekesi juba 8-9 aastat karates käinud. Tegelikult pean autasu lastele ja kaasale pühendama, sest nemad mind selle spordiala juurde tagasi vedasid. Igatahes olen väga rahul, et saab aktiivselt karatega tegeleda. Eks igasugune sport hoiab vormis, enesetunde hea ja haigused eemal aga karatel on lisaks ka praktiline väärtus, lisaks veel natuke müstiline ja eksootiline Jaapani hõng juures.

Eesti teadusest

Oktoobrikuu Scientific Americani eriväljaande pealkirjaks oli "Maailma teaduse olukord aastal 2013". Eriti huvipakkuvateks artiklid teaduse efektiivsuse ja rahastuse koha pealt, kus võrreldi enamust maailma riike. Ja ilmselt nii mõnegi eestlasest kurtja kurvastuseks leiame Eesti maailma tasemel edukate riikide hulgast. Järgnev pilt-graafik kannab pealkirja "Globaalne Innovatsiooni Indeks", mis näitab nii teadustegevuse mahtu kui ka selle efektiivsust, Eesti leiame ainsa Ida-Euroopa riigina liidrite hulgast.

Ei tohiks olla ka põhjust kurta teaduse rahastuse koha pealt, nimelt on Eesti maailmas kaheteistkümnendal kohal oma 2.41% GDP teadusele kulutamise alal ja seda isegi "masu" aastal 2010. Lähinaabritest on eespool muidugi kogu Skandinaavia (v.a. Norra), Aasia tehnoriigid, USA ja Austria, ülejäänud maailm kaasa arvatud Lääne-Euroopa jääb tahapoole. Mõningad huvitavad trendid, mis märgitud ära: maavarade ja eriti nafta olemasolu muudab riigid "laisaks", milleks pingutada ajuga (innovatsiooniga) kui pappi niisama pritsitakse. Domineerivateks osutuvad kõrge sissetulekuga riigid, kuid leidub ka üllatavaid erandeid nagu Costa-Rica, Moldaavia ja Uganda, kus tillukest ressurssi üliefektiivselt kasutatakse.

Linnapea kimub piipu

Eksite rängalt kui arvasite, et ninasarvikust juttu tuleb. Nimelt on mul "au" elada linnas, mille esimene mees eile avalikult teatas, et tarvitab crack kokaiini. Et tegu pole just kõige tavalisema Toronto linnavalitsuse pressiteatega võis veenduda kas või selle alusel, et väljaütlemist kommenteeriti üle maailma uudisteagentuurides. Meie ise siin oleme tüübi suhtes juba üsna paksunahaliseks muutunud, kuna skandaale tuleb kui Vändrast saelaudu, rahvas on lihtsalt ära harjunud.

Kõige kummalisem on aga fakt, et härra ei pea sellist pisiasja tagasiastumiseks piisavaks põhjuseks. Kui ta tõepoolest peaks linnapeana jätkama ja järgmistel valimistel uuesti kandideerima, tekitaks see mitte ainult minu arusaamistes täieliku segaduse. Lugu tuli välja juba kevadel ja siis ajas mees kõik tagasi väites, et tegu väljamõeldisega. Nüüd tunnistas üles, kuna politsei kätte sattus video linnapeast cracki piipu kimumas, enam polnud võimalik vastu ajada. Aga tuli välja uue ideega, et olevat nii purjus olnud, seepärast ei mäleta.

Politseiülem igatahes teatas, et ei kutsu linnapead sel aastal politseiballile - karistuseks vist. Tuletab meelde Simpsonite linnapea Quimbyt ja politsei ülemat Wiggumit :D Ma arvasin alati, et kangete narkotside kasutamise eest võib kriminaalvastutusele võtta aga ilmselt eksisin. Igatahes annab tüüp õige huvitavat eeskuju linna noorsoole. Lisaks eelpoolmainitule paistab vana silma üleüldise suhtumisega, et seadused on mõeldud madalamate kihtide vaoshoidmiseks. Näiteks on pidevalt nähtud roolis moblaga lobisemas, parkimas kuhu meeldib, ajakirjanikke sõimamas (see veel kuidagi mõistetav:).... jne ...

Samas tuleb tunnistada, et ilmselt tänu oma diktaatorlikule juhtimisstiilile on ta linna finantsilist olukorda teataval määral suutnud paremuse poole pöörata. Meeletut raiskamist on ohjeldatud, mis muidugi ametiühingutele meeltmööda pole. Momendil pole selge, mis saab aga paistab, et isegi suur osa tulihingelisi pooldajaid on tagasi tõmbunud kartes end linnapea solgiga määrida. Kes tahab rohkem ja täpsemalt teada võib lihtsalt googeldada Toronto mayor Rob Ford ja lugemist jagub! Laisad võivad klikkida järgneval lingil http://www.theglobeandmail.com/news/toronto/rob-ford-councillors/article15263319/