Jaapan-14 Aomori

Hea, et tegu ainult plakatiga :)

Meie järgmiseks sihiks oli keskmise suurusega (300 000 elanikku) sadamalinn Aomori Jaapani peasaare Honshu  põhjatipus. Nimi pidada Jaapani keeles tähendama "sinine mets", mis olevat tuletatud linna lähedase metsaga kaetud künka järgi. Nimelt paistvat merelt kaugelt vaadatuna metsatukk sinakas.

Aomorisse sõidu põhjuseks oli tema kauge asukoht ja samal päeval algav Nebuta festival, üks suurimaid Jaapani rahvuslikke festivale. Festival tähistab kohaliku Emishi rahvuse sõjapealiku Aterui õnnetult lõppenud 12 aastat kestnud vaenutegevust keskvõimu vastu.

Nagu kipub juhtuma said lõpuks kohalikud lüüa ja Aterui vangistati. Ta viidi Osakasse keisri juurde, kus jaapani traditsiooni järgides peale audientsi pea jagu lühemaks tehti. Kogu Aomorisse jäänud suguvõsa sunniti suuri auke kaevama, kuhu nad siis elavalt maeti ja mullaga kaeti. Alistunud Emishi rahva liikmed orjastati ja sunniti värskelt maetud pealiku suguvõsa haual tantsima. Festivali oluliseks osaks on tuhutu hirmuäratava sõjamehe kuju protsessioonis õlgadel kandmine ja selle kõrval jalutava rahvariietes massi tseremoniaalne tentsimine.

Kakunodate 13:42 - 14:39 Morioka 15:26 - 16:30 Aomori  10060¥ (4310+5750), 186 min, 241 km.

Rong saabus õigel ajal, ronisime peale ja istusime oma kohale maha. Sõit läks vuhinal, nautisime vaateid mägedele, mägijõgedele ja üllatavalt metsasele maastikule. Kohati kasvasid üsna raudtee lähedal männisalud mis vägagi Lahemaad meenutasid. Erinevus hakkas silma lähemal uurimisel, sest metsatukkade ees niiskematel aladel ja jõgede ääres olev tihnik polnud mitte lepavõsa vaid koosnes viie-kuue meetri kõrgustest bambusevartest.

Mäed Tazawako kandis

Varsti hakkas tunduma, et sõit kuidagi aeglaseks jäänud ja peatustes seisab rong kahtlaselt pikalt.

Kellaaega vaadates tekkis kahtlus, kas oleme ikka ajakavas kuni viimases peatuses rong paarkümmend minutit lihtsalt seisis ja ilmselgelt oli hiljaks jäänud. Probleemiks oli fakt, et Moriokas pidime Tokyo - Aomori rongile ümber istuma, aga sellele ilmselt enam ei jõua. Jaam rahvast täis ja olukord natu segane, sest meie rongi numbrit polnud veel tabloolgi. Alles paarikümne minuti pärast pidi saabuma Aomori superekspress, mis kava alusel liikus tund enne meie rongi. Ilmselt kestis hommikuse viivituse mõju siiani, lükates kõigi rongide ajakava edasi.

Kiirustasin kassade juurde uurimaks, millal meie rong tuleb. Jaapanlane kuulas mu ära, vaatas piletit ja seletas siis miskit näidates väljuvate rongide ajatabloole. Aru ma tuhkagi ei saanud, lihtsalt ütlesin Aomori ja näitasin õnnetult piletitel oleva kellaaja peale. Mees võttis piletid, ja lasi jalga. Hmm, huvitav mis see peaks tähendama, no ootasin veidi - ei miskit. Ju vist on piletid kehtetud ja võttis ära. Pole hullu, abonentkaardiga saan iga kell tasuta uued, lihtsalt vaja sabas seista. Jalutasin lapse juurde, kaalusime jällegi esimese õiges suunas mineva rongi peale minemist aga otsustasin enne korra veel kassa juurest läbi hüpata.

Märkasime seal korraga teineteist, piletitega jaapanlane jooksis minu juurde, ulatas need kummarduse saatel pihku ja näitas tabloole. Aomori superekspressini viis minutit jäänud, aga see on ju too kõige luksim, millele meie piletid ei kehti? Näitasin tüübile, see naeratas ja ütles: "OK, run run". Jõudsin järelduse, et ilmselt tegi JR meile hilinemise eest välja sõidu superekspressi luksklassis, tänasin ja paningi jooksuga Mari juurde, et koos õigele platvormile jõuda. Plika ei puigelnud eriti vastu, kui sai teada et piletid vahetati paremate vastu.

Vagunisse astudes olin üllatunud asjaolust, et vaatamata perroonil ootavale rahvahulgale osutus vagun pea et privaatseks, vaid paar inimest tuli meiega koos sisse ja enamus istekohti olid vabad. Ei osanud muud arvata kui et hinnavahe peltab eemale.

Kui enne arvasin, et luksimat rongi ei saa olla siis nüüd leidsin, et toolid saavad veel mugavamad olla ja ruumi saab veel laiemalt olla ja "stjuuardessid", kes snäkke pakuvad saavad veel kenamad olla. Tõepoolest ei paistnud see jäävat maha business klassi lennuistmetest millegi muu poolest kui et shampat ei pakutud;) Aomori poole kimades keris rong pidevalt üle 300 km/h kiiruse üles nii, et aknast piltide tegemine suht mõttetuks osutus.

Honshu ja Hokkaido vaheline 53 kilomeetrine tunnel

Shin-Aomoris pidime kohalikule rongile ümber istuma, et mitte ühe hooga läbi merealuse tunneli Hokkaido saarele põrutada. Polnud kindlad kas tegu õige rongiga aga hüppasime peale teades, et siinsed kaua jaamas ei jokuta. Rongil olles küsisime, kas ikka õige - oli küll. Ses suhtes oli abonentpileti omamine super mõnus, et vale rongi peale sattudes ei riskinud millegi muu kui ajakaotusega.

Aomori linna kohale jõudes võtsid juba rongijaamas meid vastu pirakad festivali plakatid, kollinägudega sõjardite kujud ja peomeeleolus rahvamass. Aeg oli suht varajane, festival pidi kahjuks alles hämaras algama. Võtsin oma mobla, märkisin GPS'ga asukoha ja otsustasime peatänavat pidi jalutada, et ringi vaadata ja natukenegi festivalist osa saada. Pakkusin Marile välja mõtte, et võime ju ka üle öö jääda, et saaks õhtusest trallist osa võtta aga ta polnud sellest ideest eriti vaimustuses.

Kuna kõht veidi tühi otsustasime tänaval pakutavat näksi võtta. Kui muidu Jaapanis puudub tänaval nii toidu müümise kui söömise kultuur, siis paistab, et rahvapidude puhul on see lubatud. Peale lühikest uurimist pidasime kõige mõistlikumaks pulga otsas pakutavat kana ja sealiha sashlõkki võtta. Hind oli sealjuures igati soodne, kolm pisikest varrast 300 jeeni ehk $3 ehk 2.5 euri. Maitse natuke imelikult magus aga kõhu sai täis, alla loputasime lihatükid õlle ja mahlaga. Magusaks jäätis või pigem mahlaga maitsestatud jääpuru.

Jaapani koolitüdrukud ratastel

Poed oli oma nänni tänavale tõstnud, saime siit paar huvitavat asja. kaasale t-särgi ja temaatilise rätiku, pisemale lapsele liibukad ja endale jaapani peapaela kirjaga "võitleja hing". Rahvas tegeles palavikuliselt peo ettevalmistamisega, sätiti üles toole ja pisike tribüün tähtsamate ninade jaoks. Meie pöörasime põhiliselt ristmikult paremale mere äärde viivale teele, tegime seal mõned pildid ja jalutasime siis tagasi.

Üle lahe viiv kuulus rippsild

Maavärin :D

Vahepeal põrutas mööda kohalike kooliplikade kamp ratastel, kes kilgates meie poole kiikasid ja edasi sõtkusid. Ilmselt on blondid juuksed jaapanlaste jaoks eriliselt eksootilised.

Oli ka näha päris palju politseid liikumas, otsustasime ühe veidi koomilise paari juures küsida kas tohime pilti teha. Nood olid rõõmuga nõus, paari hambaga vanemkonstaabel kamandas isegi noore kadeti meid kõiki pildistama.

Kahjuks hakkas kell lähenema tagasisõidu ajale, aga rongkäiku ei paistnud veel kusagilt. Jaama juures astusime sisse tohutu suure maaalusese kalaturu saali, siin oli mereande igale maitsele nii tüübi kui valmistusviisi poolest. Väljas oli sealsamas pisike plats, kus võisid lasta oma ostetud mereeluka tädidel mõõduka tasu eest küpsetada või siis nende endi pakutavat proovida. Maitsesin mitut erinevat looma aga kaheksajalg oli tõepoolest hea.

Tekkis mõte tagasisõiduks seda tee peale kaasa osta, tellisin keskpärase karbitäie. Minu nina all kougiti ämbrist kaks poolsiplevat tüüpi välja, visati süte kohal olevale restile, kallati kastega üle ning viie minuti pärast ulatati mulle aurav karbitäis delikatessi.

Kalaturul

"Välikohvik"

Lapsel kadus sellist barbaarset toiduvalmistamismeetodit nähes kalaisu ning ta otsustas tuntuma toidu juurde kindlaks jääda ning suundus poest hambaalust otsima. Pidin minagi oma joogivarusid täiendama, et kaheksajalg kõhus kuivale ei jääks.

Kaheksajala praadimine ...

... ja maitsev valmisprodukt

Rong väljus täpselt õigel ajal, loodetavasti on nad lõpuks tagasi graafikusse jõudnud. Teekonna kaarti ma enam üles ei riputa, sest see on sama, mis Tokyost Aomori suunas ainult vastupidi ja ilma sissepõiketa Kakunodetesse.

Aomori 18:11 - 18:15 Shin-Aomori 18:30 - 22:08 Tokyo 22:11 - 22:31 Shibuya,  16570¥ (9870+6700), 237 min, 724 km.

Foto rongi aknapeegeldusest

Kontoriametnikud Sendai perroonil

Esialgu polnud kindel kui sobiv on rongis oma toitu mugida aga meile andsid julgustust kaks jaapani härrasmeest, kes pakkisid oma söögi lahti ja korkisid õlled. Ega miskit, seadsime enda toidud ette ja hakkasime nosima. Kaheksajalg oli ikka veel soe ja tõepoolest maitsev, parasjagu krõmps aga mitte liiga vintske. Ports osutus nii suureks, et kõige nahka panemiseks pidin parasjagu pingutama, laps keeldus aitamast, ehkki proovis pisikese tüki.

Mööda vuhisev tsunamist kannatada saanud Sendai linn

Rong kimas Tokyo poole, väljas muutus järjest hämaramaks. Varsti polnud suurt miskit muud näha kui mööda vilksatavate majade tulesid või linnade tuledemerd. Järsku kostis valjuhääldist: "Mõne minuti pärast jõuame Sendai linna", tuletades elavalt meelde 2011 aasta võimast maavärinat ja sellele järgnenud tsunamit, mille läbi just Sendai kõige rohkem kannatada sai. Siin liikus võimas kuni 10 meetrine tõusulaine kohati 10 kilomeetri kaugusele sisemaale hävitades kõik ettejäänu. Üks asi, millele Jaapani puhul turist suurt ei mõtle on igat sorti looduslike katastroofide võimalus. Elanikud ise on aga harjunud ja peavad normaalseks justnagu eestlased pikki talveöid. 

Meenutus Sendai Tsunamist

Sõita oli veel palju, surfasin netis, vahtisime välja ja lõpuks tudisime. Igaks juhuks panin moblale äratuse, et hommikul Jaapani lõunatipus ei ärkaks.

Tokyosse jõudsime pea õigel ajal aga viimane jaamavahe oli jälle miski jama, ootasime 20 min enne kui kohale saime. Koju jõudsime üheteist ajal puruväsinute aga õnnelikena. Und polnudki kohe, võtsin õlle, surfasin sutsu netis ja alles siis kobisin teki alla. Oli alles päev, rongiga sai sõidetud 1573 km 43320 jeeni eest 703 minutiga - VÄGEV rekord :D