Mobla ja hull nädalavahetus

 

NEXUS 5 ja tavaline NEXUS
Suuruse vahe minimaalne, ekraan uuel 5 tolline 

Momendil (esmaspäeva hommikul) lesitan hommikuse kohvitassiga voodis ja toksin blogi nagu näha, esimene võimalus üle mitme päeva rahulikult aega maha võtta. Soojas toas on ikka mõnus küll, eriti kui õues paras novembrimaru möllab. Öösel tundus vahepeal, et tuul tahab vihmaveetorud minema viia, sest kevadel pealepandud uuele katusele hamams peale ei hakanud. Samas koera jooksutades tulid sellise ilmaga meelde ajad kui sai poisikesena sügistormidega mere ääres käidud, soojad riided seljas oli nii lahe lainete möllu vahtida. Isegi vihmasabinad ei seganud, kuna vanavanemate maamajas küdes korralik ahi ja ootasid vanaema pannkoogid.

Tõepoolest oli tegu eriti kiire nädalavahetusega. Algas juba reede õhtul kui kojusõites ehituspoest veel kümme pakki parketti autosse laadisin, nüüd peaks seinte katteks jaguma ja veidi ehk ülegi jääma. Justnimelt seinte katteks, sest ehkki tegu laminaat põrandaparketiga osutus see vaid veidi kallimaks kui soome papist või vineerist seinaplaadid aga samas oluliselt tugevamaks ja ilusamaks, vähemalt meie arust ja just see on oluline.

Järgmiseks kimasin oma moblaoperaatori esindusse, sest vaja uus riist tööle saada. Nimelt oli kaasa mulle eelmisel õhtul Nexuse viimase toote üle andnud. Kohe tahan rõhutada, et tolle ostmine polnud tingitud mitte niipalju minu kui pisema lapse vajadusest. Muidu võin silmakirjatsejana paista. Eestikeelset sõna meelde tuletades jõudsin juba inglise keelel põhinedes uue välja mõelda, mis mulle oma kõlaga vägagi "cool" tundus - hüpokraat (samast tüvest kui tehnokraat või bürokraat :), no kas pole lahe. Sai just hiljuti blogis torkida isikuid, kellel peab see viimane tehnoloogiavidin olema. Noh kuna niikuinii uut vaja siis visates pilku erinevate võimaluste peale, tundus loomulikult parim uus Nexus 5 (telefonist kirjutan pikema postituse), millele ükski teine oma hinna ja kvaliteedi suhtega ligi ei saa. Kokkuvõttes toimus sujuv peresisene moblade liikumine, emme oma pisemale lapsele, minu oma emmele ja mulle uus.

Sim kaartide võrreldavad suurused

Vahetasime lihtsalt sim kaardid ära aga minu omasse muidugi tavaline ei mahtunud. Esimene mõte, et vaja operaatorilt uus kaart tuua, aga enne otsustasin googeldada nagu igale haritud 21 sajandi inimesele kombeks, kui too sattub vastamisi probleemiga, millest kohe ise jagu ei saa. Mis on lihtsam kui kontakteeruda kogu inimkonna teadmiste pagasiga uurimaks kas kellelgi teisel on sarnane küsimus tekkinud ja millised on erinevad lahendused. Osutus õige lihtsaks, lõika kaart lihtsalt parajasse mõõtu nii et kuldseid kontakte ei kahjusta. See oli ka mulle pähe tulnud kui wikipeediast erisuurusega sim kaartide pilte vaatasin, aga ei riskinud kohe noaga kallale minna. Paistab kehtivat Mini muutmisel Mikroks kuid Nanoga segane kas saab teha, kontaktid ise tunduvad väiksemad olevat.

Keskmise kaardi väljalõiget kasutan,
ripendav kuldkontakti äär ka näha

Paraku tahtsin säilitada võimalust, et sama kaarti kunagi vanemat tüüpi telefonis kasutada, mistõttu oleks hea väljalõigatavat osa ühes tükis hoida. Kui selgus, et operaatoril on spets lõikeriist, mis paraja tüki ühe raksuga välja surub otsustasin operatsiooni nende juures sooritada. Kui peakski miskit valesti minema siis annavad mulle tasuta uue, muidu maksaks $25. Seal käis asi kahe sekundiga, kaart pesasse, plõks ja kukkuski pisem versioon välja. Lähemal uurimisel paistis, et ka jupp kuldkontakte maha lõigatud, millele juhtisin nende tähelepanu. Vastuseks sain, et tähtis vaid keskmine kontakt, seal all inf salvestatud, ülejäänud lihtsalt kontaktid. Panin kaardi moblasse ja tõepoolest funksis, seega kõigile teadmsieks, et sim kaardi pisemaks lõikamine pole nii hirmus tundlik kui võiks karta ja täiesti iseseisvalt teostatav.

Kodus polnud palju aega oma uue vidinaga mängida, sest tuli Karatesse kohtunike seminarile kiirustada. Selgitati uusi reegleid ja punktisüsteemi, mis nüüdsest peab vastama IKF reeglitele. Suurimaks muutuseks oli vabavõitluse ringikohtuniku õiguste oluline piiramine. Tema ei saa enam punkti anda ehkki on kõige lähemal ja enamasti omab parimat ülevaadet, kui hea ja täpse löögiga tegu oli. Ülesandeks vaid võistluse peatamine tema arust punktiväärilise soorituse järel ja nelja nurgakohtuniku lippude põhjal punkti ning võistluse lõppedes võitja väljakuulutamine. Suhtlesime kohale saabunud tuttavatega ja kobisime koju.

Õhtul veel jõudsin allruumis natuke seina edasi teha, aga tagumises servas puutusin kokku insenertehnilise probleemiga. Nimelt osutus viimase plaadijupi paigutamine äärmiselt tülikaks, sest seina ääres ruumi liiga vähe, toksima ei ulata. Kangiotsa sain vahele, et suruda nagu seda mujal tegin, kuid kipsplaadist sein hakkas järgi andma, ei saanud piisavat jõudu rakendada, et parketiplaati kohale suruda. Nuputasin veidi ja mõtlesin välja, lahendusest kirjutan järgmises blogis.

Vahepeal jäi jutt pooleli ja on saabunud teisipäeva õhtu. Nimelt otsustasin vahepeal laupäevase karate võistluste postituse toksida, mis võttis aja. Laupäev möödus hommikust õhtuni karate tähe all, polnud ka võimalik õhtusöögile minna, sest minul ootas ees öine tööleminek. Nimelt oli reedel ülemus pakkunud võimalust laupäevaöise vahetuse eest kolmpool lisa vaba päeva (või palka) saada. Sellisest võimalusest ei saanud ju ära öelda. Koju saime alles poole üheksaks, palusin end üksteist üles ajada ja kobisin kohe voodisse. Ehkki paugupealt magama ei jäänud sain siiski poolteist tundi põõnata.

Kannutäis kohvi, millest pool kohe saiakeste kõrvale nahka rüüpasin ja ülejäänu termostopsiga kaasa haarasin. Paar minti enne keskööd olin kenasti kohal, õnneks polnud palju tavatöötajaid kohale ilmunud nii, et meid tehnikuid oli pikalt ülearu. Ülemus oli ka otsustanud koju tõmmata delegeerides juhtimise ühele staazhikamale tehnikule. Kui kass magab siis hiirtel pidu, päris magama ei saanud minna, miskit oli vaja hommikuks ikka ette näidata. Lepiti kokku, et iga mees vaatab ühe masina üle, mis umbes tunnikese võtab ja ülejäänud aja hoiab operaatoreil silma peal. Tegelikkuses tähendas see võimalust lõdvalt võtta, vahetustega kohal olla ja ülejäänud aja netis surfata või puhkeruumis tukastada.

Kui öö läks suht lihtsalt siis varahommikul saabudes andis ülemus käsu ühel masinal rihmad vahetada. See osutus õige tülikaks tööks, jurasime kolmekesi pea kogu aja tegevuses olles. Filipiinlased, kellega koos askeldasime vandusid, et see on diskrimineerimine ja inimõiguste rikkumine kui riigitööl tööle sunnitakse. Eks ta ole ebatavaline tõepoolest, esimene kord rohkem kui kolme aasta jooksul, kus olen pidanud tõsiselt tööd tegema. Tabasin end mõttelt, et kui iga päev peaks nii töötama siis küll otsiks teise koha. Ehmusin isegi, et nii ära on rikkunud mind see firma.

Seinad valmis, põrand ootab ees
Foto on võetud NEXUS 5 moblaga

Tegelikult teist nii mugavat kohta ma ette ei kujuta, praeguse momendiga sel aastal veel kolm nädalat puhkust, enamuse lükkan ilmselt järgmisse aastasse suusatamiseks või siis suvepuhkuse pikenduseks. Loodetavasti saab jõulude ajal paar nädalakest veel juurde teenida, et vähemalt kaks kuud kokku keevitaks.

Aga lõpuks saime tehtud ja isegi tunnike enne kojuminekut puhata. Tagasi sõites astusin poest läbi, kuid sihuke tunglemine, et ei leidnud parkimist. Äkki tabasin silmi kinni vajumas, tühja sest poest, küll pärast jõuab, nüüd kiirelt koju tudile. Õnneks oli esmaspäevane päev vaba, saan hommikul pikalt põõnata ja all korrusel edasi ehitada. Seinad said esmaspäeva õhtuks suures ruumis praktiliselt lõpetatud, nüüd vaja koristada, et põrand järgmisena ette võtta.