Ukraina - kas uus Jugoslaavia ?

Ukrainas on nüüdseks seis päris nadi. Isegi presidendi kohusetäitja tunnistab, et esmaseks ülesandeks on mässajate edasiliikumise takistamine mitte enam mässu mahasurumine. Politsei olevat idaoblastites teovõimetu. Ausalt öeldes hakkab mul tekkima kahtlus, kas poleks mitte õigem Ukrainlastel lasta Donetsk ja Lugansk minna selle nimel, et ühtset Ukrainat säilitada. Nende piirkondade Ukraina koosseisu jäämine võib muuta võimatuks Ukraina liitumise lääne poliitilise ja majandusruumiga.

Iseasi kui suur on seal tegelikult toetus Venemaale. Isegi täiesti objektiivse arvamusküsitluse puhul võib tulla mängu hirmufaktor, et kui toetame lääne orientatsiooni, muutub piirkond tänu mässajate tegevusele seadusetuks. Paljud võivad valida stabiilse orjuse rahutu ja ebakindla vabaduse asemel. Parem elada karmi korra all pättide alluvuses kui riskida võimalusega lasta end rahutuste käigus maha lüüa või paljaks röövida.

Täna avaldas Lucas kokkuvõtliku analüüsi kriisi võimalike arengute ja globaalse mõju kohta Vene Välissuhete Nõukogus. Parim võimalus oleks Venemaal aru saada, et pikas perspektiivis on vaba ja sõbralik Ukraina ka Venemaale kasulik. Paraku ei usu keegi, et Putinit suudaks kaine loogika või Lääne sümboolsed sanktsioonid seda mõistma panna.

Halvim lahendus - kodusõda Ukrainas, mis tuleks hullem kui endise Jugoslaavia konflikt. Juhul kui sellesse tõmmatakse ka lääne ja vene relvajõud võib kriis kiirelt üle kasvada globaalseks sõjaks. Kui Ukraina konflikti on teoreetiliselt võimalik hoida kontrolli all siis Balti riikidesse laienevat ilmselt mitte.

Just selle pärast paigutas NATO sümboolse väekoondise Poola ja Balti riikidesse. Iga hinna eest soovitakse konfliktist hoiduda ja loodetakse, et otsustava tegevusega suudetakse Venemaa võimalikke agressiivseid liigutusi ära hoida. Ainult maaväed on need, mis pakuvad tegelikku kaitset, sest on sunnitud kriisi korral sekkuma ega saa nii lihtsalt jalga lasta.

Nii, et Ukrainas on oodata olukorra märgatavat halvenemist enne kui lootust paranemisele. Venemaa teeb kõik, et anarhiat külvata ja seni on ta ootamatult edukaks osutunud. Ainus võimalus Kiievi võimu säilitamiseks oleks sõjaväe kasutamine, mida aga ei julgeta teha nii relvjõudude madala moraali tõttu kui ka Vene otsese agressiooni hirmus. Ühesõnaga momendil kulgeb kõik Kremlile soodsas liinis.

Kui meenutan oma eelnevaid postitusi, tuleb tunnistada, et hindasin üle Ukrainlaste otsustavust ja vabadusiha ning alahindasin Venelaste kavalust. Selline hiiliv okupatsioon on osutunud palju tulemuslikumaks kui otsene sõjaline rünnak. Aga pikas perspektiivis jääb Venemaa nii või naa kaotajaks,sest ajaloolises vaates lühiajaline edu Euroopa suunal pöördub peagi mastaapseks kaotuseks Kaug-Idas. Siis oleks vaja Euroopa ning USA toetust Hiina ekspansionismi vastu, mis Krimmi avantüüriga maha mängiti. Putin kindlustab oma praeguse käitumisega venelaste järeltulevate põlvkondade põlguse Venemaa Hiinale mahamängimise eest. 

Edward Lucas: "Miks on Eesti tähtis"

Edward Lucas: "Why Estonia matters"

Eile käisime Tartu Collages Välis Eesti Muuseumi ehk VEMU korraldatud üritusel kuulamas Edward Lucase loengut teemal "Why Estonia matters". Muidugi ei saanud üle ega ümber momendi põletavast teemast Ukraina olukorra näol. Saal oli pisike ja puupüsti rahvast täis, ega iga päev selliseid põnevaid tüüpe saa kuulamas käia.

Väga lühidalt kokku võttes on Eesti tähtis selle pärast, et näitab väga kujundlikult Venemaale kuidas saab asju korraldada demokraatlikult ja majanduslikult edukalt omamata sisuliselt mingisuguseid maavarasid, milledel liugu lasta. Just selle pärast Eesti ja teised Balti riigid häirivad Putinit nii hirmsasti, et nad on elavateks näideteks tema propaganda valelikkuse ja majandusliku mudeli läbikukkumise kohta samas pakkudes alternatiivi korrupteerunud dikdatuurile.

Putin on suutnud saavutada kaheldamatult kõrge populaarsuse rahvamasside hulgas, just nagu Hitler oli kolmekümnendate lõpu Saksamaal ülipopulaarne. Mõlemad nad mängivad natsionalismile, just viimasel ajal on see Venemaal eriti tugevalt kõlama hakanud. Russkie ehk vene rahvusest inimesed seatakse teistest kõrgemale, ehk lausa eliitklassiks. "Päästma" minnakse just neid mitte "rossijani" kes kujutavad endast teistest rahvustest venekeelseid inimesi.

Mina kaasa kõrval moblaga pilti võtmas(eesti.ca foto)

Ukraina koha pealt oli Lucase arvamus õige negatiivne. Riik on mjanduslikult totaalselt sohu aetud eelneva valitseja poolt rääkimata sõjalisest võimsusest, mis vaid hale vari 20 aasta tagusest tugevusest. Poliitiliselt pole neil kahjuks töötavat süsteemi, endine enam ei funksi ja uut lihtsalt pole võimalik nii kiirelt üles ehitada. Parlamendis on enamus tegelasi teenete või rahakoti aga mitte poliitilise valiku tulemusel. Kõige krooniks muidugi kõikemattev korruptsioon. Kokkuvõttes, kes iganes Ukraina enda poole kallutab, peab nii tema vanad kui tulevased võlad kinni taguma, lisaks pole lootust, et Ukrainat oleks võimalik kiirelt üles ehitada. Kõige positiivsema stsenaariumi korral kuluks terve põlvkond enne kui Ukraina riik enam vähem normaalselt funksima hakkaks.

See võib olla ka üheks põhjuseks, miks nii USA kui Euroopa seni lisaks mõnede venelaste viisakeelule vaid "sügavat muret" on tundnud Ukraina sündmuste pärast. Putin on käitunud väga ülbelt, sisuliselt arvestamata ülejäänud maailmaga. Venemaa populaarsuse kohta tänapäeva maailmas on heaks näiteks riigid, kes Krimmi okupeerimist tunnistasid, nende hulgast Põhja Korea kohta viskas Lucas hea killu, et too on nagu marutõbine koer kelle kohta Venemaa võib öelda: aga vahel ta liputab saba kui mind tänaval näeb :) Ta olevat ka ühelt vene poliitikul palunud nimetada Venemaa piiririiki kellega sõbralikes suhetes ollakse kui too kurtis, miks küll lääs meisse nii halvasti suhtub. Natukese maigutamise peale tuli vastuseks Usbekistan, noh isegi Valgevene on viimasel ajal Ukrainasõbralikke ütlusi andnud.

Aga mis on tulemas. Lucase arvates Venemaa siiski ei kavatse suuremastaabilist sõjalist rünnakut, sest see tooks kaasa vajaduse ise hakata Ukraina lagunenud majandust üles upitama olukorras kus Venemaal endal seisud kiita pole. Kõige suurema tõenäosusega üritavat Venemaa hoida Ida-Ukrainat nii ebastabiilses olukorras, et oleks võimalik presidendivalimised kas ära jätta või kehtetuks kuulutada. Põhjuseks muidugi asjaolu, et peale Krimmi afääri pole lootustki vabadel valimistel ei venemeelse presidendi ega parlamendi saamist. Samas mainis ta, et tegelikult teab vaid Putin ise, mis kavas, liigset ratsionaalsust ei maksa oodata.

Kas ja kuidas lääs saaks Venemaad korrale kutsuda. Kindlasti saaks kui selleks oleks poliitilist tahet, mis paraku puudub. Nimelt on mitmeid majanduslikke hoobasid mis lööks suht kiiresti Venemaa esiteks käpuli ja vajadusel totaalselt nokauti. Efektiivseim nafta hinna kunstlik alla toomine paariks aastaks, täiesti võimalik Lääne enda ja Saudi tootmismahtusid järsult tõstes. Venemaa pankade varade külmutamine ja nende välja viskamine rahvusvaheliselt turult. Viisakeelu laiendamine kogu parlamandi, valitsusaparaadi, sõjaväe juhtkonna ja Kremliga seotud ärimeeste peale kaasaarvatud pereliikmed. See sunniks hulgaliselt oligarhide ja nomenklattuuri lapsukesi lääne koolidest koju pöörduma ja naisukestel shoppamis või turismireise ära jätma. Vaevalt nad eriti õnnelikud oleks kohalikes koolides ja poodides käimise või Krimmis suvitamise üle.

Kahjuks on paraku tegu utoopiaga, sest Lääs pole valmis mingeid sanktsioone rakendama, mis neid endid veidigi haavata võiksid. Lucase arvates oleks Ida-Euroopa riigid ainsad, kes Venemaa ohjeldamise nimel valmis püksirihma pingutama, aga sellest on vähe, sest Euroliidus ju vaja konsensust. Ka ameeriklased pole huvitatud, tõsiselt võetavatest sanktsioonidest. Esiteks ei mõjutaks need Venemaad nii palju, sest USA-Vene kaubandus pole eriti suur, teiseks üritab ameerika hoiduda igasugusest otsesest konfrontatsioonist.

Minu enda tähelepanek, mida tahtsin Lucaselt küsida (kahjuks ei õnnestunud): Jääb mulje nagu Lääs prooviks Venemaad lausa kutsuda sõjalisele avantüürile. Putini avaldusele, et riigiduuma on andnud talle õiguse Ukrainas sõjaväge kasutada teatavad nii Obama kui NATO vastuseks, et Ukraina puhul sõjalisi survevahendeid me kindlasti ei rakenda. Kuidas muud moodi saab Venemaa seda mõista kui vägede kasutamisele vaba voli andmisena, ei pea muretsema NATO ega USA sekkumise pärast.

Lootsin peale loengut Lucasele oma küsimustega ligi saada, aga teised tahtjad trügisid karjakaupa ümber tema. Lõin käega, eks saab ka emailida kui viitsin. Võtsin hoopis tüki kringlit ootamatult normaalse kohvi kõrvale, puhusime mõne sõna tuttavatega juttu ja jalutasime peagi metroole. Üritus oli kuhjaga väärt pooletunnist metroosõitu.

"Tuumanoateral zhongleerimine" - Eric Schlosser

"Command and Control" on raamatu tegelik nimi aga sisu paremaks edasiandmiseks võtsin vabaduse ülivabalt tõlkida pealkirja. Kuidagi ehmatavalt langesid kokku selle raamatu lugmine, Ukraina sündmuste järsk teravnemine ja ühe mu blogilugeja soovitusel Edward Lucase artikli "I hope I'm wrong but historians may look back and say this was the start of World War III" lugemine. Eesti keelde tõlgituna "Loodan, et eksin aga ajaloolased võivad tulevikus tagasi vaadates öelda, et see oli III maailmasõja algus".

Kõigepealt raamatust. Tegu on kokkuvõttega USA tuumaarsenali õnnetuste ajalooga viimase 50 aasta jooksul. kusjuures peatähelepanu on koondatud USA's Arkansases Damaskuse asula lähedal Titan II nimelise kontinentide vahelise ballistilise raketiga juhtunud katastroofiga. Seni teadaolevatest ühe tõsisema õnnetuse põhjustas tehniku poolt maha pillatud mutrivõtme otsik, mis platvormilt alla kukkudes põrkas vastu raketi esimese astme alumiiniumsulamist kütusesektsiooni lüües sellesse pisikese augu. Tehniliste probleemide, rumalate juhuste ja inimlike vigade kokkusattumuse tõttu viis taoline tühine aps raketi plahvatuseni, mis küll otseselt termotuumalõhkepea täisvõimsusel plahvatust ei põhjustanud.

Muidugi on raske uskuda, et raamatus kõigist õnnetustest juttu on aga juba kirjeldatutest lugemine toob kananaha ihule. Lisaks ei maksa unustada, et kõigi eelduste kohaselt on ohutus USA sõjaväes paremas seisus kui endises Nõukogude Liidus või praegusel Venemaal, Hiinas, Indiast ja Pakistanist rääkimata.

Huvitav oli teada saada kui keeruline tegelikult on kontrollimatu tuumareaktsiooni tekitamine, millist täpsust ja ajastatust see nõuab. See ilmselt ongi olnud põhjuseks, miks tervest hulgast tuumalõhkepeadest mis õnnetustes purunesid, põlesid ja ka lõhkesid, ükski tuumaplahvatuseni ei viinud. Ja see on ka põhjuseks, miks nii vähesed riigid seni on suutnud tuumarelva luua. Samas on arvutite areng viinud teoreetilise osa nii palju lihtsamaks, et USA on muutunud õige murelikuks, olles veendunud, et ainsaks abinõuks tuumarelvastuse leviku piiramisel on uraani ja plutooniumi varude kontrollimine.

Ballistiline rakett Titan II  9 megatonnise lõhkepeaga

Kuid tavalisest õnnetusest oli ja on palju ohtlikum ootamatute tehniliste defektide, inimliku vea või tahtliku sabotaazhi võimalus. Sellisel juhul töötaks süütemehhanism ettenähtud rezhiimis kutsudes esile tuumaplahvatuse. Muidugi olid sellise võimaluse ära hoidmiseks tuumalõhkepead pideva valve all ja salakoodidega kaitstud, kuid kõiki lukkusid mida inimene on välja mõelnud on ka võimalik lahti muukida. 

Kõige hirmutavamaks infoks, oli fakt kui lähedal maailm aastakümnete kaupa tuumasõjale seisis. Nii poliitiline juhtkond kui kindralid planeerisid esmaste tuumalöökide andmist külma rahuga ja sugugi mitte ainult kriisiperioodidel. Tuumasõja stsenaariumid olid hoolega läbi vaadatud ja nendeks valmistuti veendumusel, et varem või hiljem see juhtub. Nii ameeriklased kui venelased olid mitmeid kordi paari minuti kaugusel tuumasõja vallapäästmisest. NL lagunemisega langes globaalse tuumasõja võimalus oluliselt kuid on viimasel ajal seoses Putini agressiivse välispoliitikaga uuesti teravalt päevakorda kerkinud. Venelasi hoidis tagasi nii enne kui ka nüüd ameeriklaste oluliselt suurem löögivõimsus ja enda rakettide tehniline ebakindlus.

Peale selle raamatu lugemist olen veendunud, et Ukraina konflikti taustal nii venemaal kui läänes ei planeerita hoolikalt mitte ainult tavasõja stsenaariume vaid kaalutakse kindlasti ka tuumakonflikti võimalust ja selleni viivaid arenguid. Venemaa on näidanud, et ei kohku tagasi konventsionaalsest konfliktist. Ainus asi, mis veidi kindlust tekitab on asjaolu, et ehkki Kremli juhtkond eesotsas Putiniga on tüüpiline diktaatorlik jõuk pole nad usufanaatikud andes endale aru, et peale tuumapäästikule vajutamist kaotavad kõik lootmata paradiisi jõudes 40 neitsi teenustele nagu muslimid.

Just täna lugesin huvitava uudise, mis tõi selgust Venemaa ootamatult pehmele käitumisele Genfis. Obama olevat nimelt ähvardanud Putini ikka veel välispankades oleva isikliku 40 miljardi dollari kallale minna kui Venelased peaks Ukrainas olukorda veelgi teravdama. Sellega sai Ukraina jällekord veidi aega, kuniks Kremli röövel oma rahad kuhugi kindlamasse kohta ümber on kantinud. Ma ei tea, aga selliseid summasid vist paari klaviatuuriklõpsuga ei liiguta, muidu poleks ju asjal mõtet. Samas pole ka selge kui tugev tõepõhi taolistel lugudel all on.

Aga raamatu juurde tagasi tulles julgen seda soovitada inimestele, kel huvi külma sõja ajaloo ja tuumarelvade tehnilise külje kohta. Nõrganärvilistel parem mitte lugeda, muidu ei saa magada oodates iga moment, millal raketid hakkavad kukkuma. Muideks põhisihtmärkideks olid enne ja on ka nüüd lisaks poliitilisele ning sõjalisele juhtkonnale, vastase tuumarelvastus, infrastruktuur ja suurlinnad, et võimalikult suuri ohvreid tsiviilelanikkonna juures esile kutsuda. Põhjuseks lootus, et meeletu ohvrite hulk murrab ellujäänute moraali ja vastupanuvõime, lihtsalt pole enam kedagi kelle nimel võidelda.

Loodetavasti Edward Lucas siiski eksib ja Ukraina ei saa Kolmanda Maailmasõja põhjuseks, Venemaa pole siiski Nõukogude Liit, kes kontrollis suurt sõjalist blokki, Ukraina kriisis seisab ta sisuliselt üksi ja globaalse sõjalise konflikti korral ei riski keegi ilmsele kaotajale appi minna.

P.S. Praegu avaldatud andmeil kaalus USA väikseim tuumarelv paarkümmend aastat tagasi vaid 3 kilo, seega tõeline kohvripomm, isegi kergem kui lennukisse kaasa lubatav käsipagas :D Aga tehnika on vahepeal arenenud!

Eksamid

 

Õunapuu oksi saagimas.
Ära sae oksa millel seisad :)

Täna oli meie peres eksamite päev, Vanemal tüdrukul ülikoolis elektroonika aluste eksam ja minul 4 päevase kursuse lõpueksam. Momendil istungi eksamiruumis ja toksin moblal blogi kuna 1.5 tunnise eksami tegin 20 minutiga andes esimesena vastustelehe ära, välja siit paraku ei saa enne tähtaja kukkumist.

Nii palju kui mina siin riigis olen igasugu kursuste, täiendõppe ja eksamitega kokku puutunud, siis on kõik olnud pikalt lihtsamad kui meil omal ajal koolis, ülikoolist rääkimata. Praegunegi oli niinimetatud "Open-book" kus võisid materjale kasutada.

Küsimused samas nii lihtsad, et enamuse panin peast, vaid kahe puhul viskasin pilgu kausta, veendumaks et kirjutan terminid tähttähelt õieti. Selle eksami oleks võinud edukalt ilma kursuseta teha, oleks vaid materjalid käepärast.

Koko naudib ilmselt talve viimast lund

Samas vaadates eile tüdruku ülesandeid, pidin piinlikkusega tunnistama, et nii mõnigi käis "elektriinsenerile" üle jõu. No, pole ju sihukestega tegelenud pea 30 aastat, praktika ja teooria on kaks ise asja. Lihtsalt ei mäleta enam valemeid ja nende tuletamine on ikka suht vaevarikas ettevõtmine.

Loodetavasti läheb temalgi täna hästi, võin ülbelt väita, et enda tulemuses mul kahtlust pole :P Igatahes ootan kannatamatult, millal lastakse koju, sest pikk 5 päevane nädalavahetus ootab ees. Kui ilm vähegi lubab, siis homme suusatama, lund mäel piisavalt aga vihma võimalus ripub õhus.

Viimasel ajal on ilmaga üldse kummaline olnud. Jahe kevad, siis äkki viskas eelmine nädalalõpp soojaks, esmaspäeva õhtul +21°C, teisipäeva öösel -7°C külma ja hommikul sadas lumi maha. Meil 3 senti aga põhjapool 10-15cm, suusamäel oli 75cm lund niigi all, kolmapäevased lumeolud ideaalsed päike ja "packed powder" - uskumatu hiliskevade kohta. Kahjuks ei saanud minna, kuna olin selle nädala kursuse alla kinni pannud, ei osanud oodata ilusat suusailma Aprilli teises pooles :P Hea et õunapuu oksad ja viinamarjad sai sooja ilmaga lõigatud.

Sain tulemuse kätte, no ei saa ärplemata olla, et 100% nagu oodatud ;) Sandim uudis on see, et homset ilma eriti head ei luba, hommikul ehk saaks suusatada aga kella 12'st hakkab sadama :(

Kuradi ilmaennustajad, vaadake nüüd kahte ilmaennustust samalt firmalt theweathernetwork. Blue Mountaini keskuse kohta on ülemine ja sellest 200 m eemal oleva suusanõlva kohta alumine ennustus. Füüsiliselt võimatu, sest mägi nii pisike, et ilma ei mõjuta, rohkem teine nagu neli Mustamäe nõlva kokku pandud. No kumba ma peaks uskuma ??? Sisuliselt vist ei tähenda, sest nii fänn ma ka pole, et 3 tunni suusatamise pärast 2 x 2 tundi sõita,

Jalgratas Giant Roam 2 ostmine

Giant Roam 2  2012 mudel

Viimast ratast enda nimekirjast Giant Roam 2 2012 mudel  läksin esmaspäeval peale tööd vaatama. Omanik töötas kesklinnas, suht lähedal mu töökohale, saatsin talle messi, et jõuan kohale 2:15 - 2:20. Mulle nimelt meeldib alati täpsus ja korrektsus, üle kõige ärritab kui peab kellegi järgi ootama. Arusaadav, et vahel tuleb etteaimamatuid asju vahele aga eriti turri ajab see kui ei vaevuta viivitusest teatama ja ootad nagu loll, teadmata mis toimub.

Jõudsingi kenasti kümne minutiga kohale ja kuna polnud selge, kas saan büroohoone juures parkida, sõitsin läheduses asuva poe parklasse, kust helistasin. Tüüp lubas alla vastu tulla ja mind maja alusesse garaazhi sisse lasta. Tegin tiiru ümber kvartali ning seal see mees oligi, viimase peal ülikonnas sihuke kolmekümnendates tõmmum tüüp. Minu garaazhi sisse laskmiseks libistas tuntud börsifirma logoga magnetkaarti liugukse ees.

Jälle võib suht kindel olla, et ratas pole varastatud, mees soovitas mul raaminumbrit soovi korral politsei andmebaasist kontrollida. Kalliste rataste puhul pannakse info sisse kui kannatanu vaevub Politseiga ühendust võtma. Aeg-ajalt isegi saavad ratta kätte, kui mõni suurem varaste kamp laotäie ratastega vahele jääb. Ratas oli vaid mõned korrad sõitnud, kummid tutikad, värvil polnud kriipsugi peal, ainult lisakäetugi korra vastu maja seina toetatud kui paari kriimu põhjal otsustada. Moe pärast vaatasin rataste jooksu, käiguvahetajad, esivedrustuse, ... - kõik tipp-topp, mida muud sa nii uuelt rattalt oskadki oodata.

Tegin proovisõidu, kus katsetasin kõiki varemgi mainitud mehhaanilisi judinaid ja võimalikke loksusid, ei midagi, kõik korras, ainult sadul sutsu liiga sportlik ja kõva minu maitsele. Tunnistasin talle, et ratas ok ainult tahaks teada miks nii uut ja heas korras ratast üldse müüd? Mees vastas, et see ratas tal tööle kasutamiseks ostetud, aga viimasel ajal nii kiire olnud, et polegi aega saanud linnas ringi sõita. Niisama büroo garaazhis poolteist aastat seisnud, otsustas maha müüa. Jutt tundus suht loogiline ehkki raske otsustada, kas see tegelik põhjus, aga mulle tähtis vaid fakt, et ratas tipp-topp korras ja pole varastatud.

Ratas tundus igati lahe, hind ainult veidi soolane, aeg kauplema hakata. Kuna tüüp tundus asjalik ja minu stiil pole lolli mängida mõtlesin veidi ning laususin:

Mina: OK, ratas on korralik aga päris nii palju ma maksta selle eest ei taha, pakuksin $350.

Omanik: Kuule, ma andsin sulle niigi juba $75 alla, aga et sa täpselt kohale ilmusid saad $400'ga.

Mina: Selle $75 lasid alla, sest poehind on $540, keegi poleks $500'ga ostnud. $400 on ju vaid veerand poehinnast odavam.

Omanik: Poes pead maksma 13% maksusid ka juurde, mis teeb $610, nii et saad sisuliselt tuliuue ratta 2/3 hinnaga, lisaks on mul juurde ostetud kallid lenksutoed.

Mina: Lenksutoed pole mulle olulised, ja poest ostmisega võrreldes ei tule mingit garantiid kaasa.

Omanik: Saan aru aga usun, et saan ratta kallimalt müüa, $400, odavamalt ei taha ära anda.

Mina: $380 sulas kohe pihu peale (mitte et $20 mingit vahet oleks teinud aga kauplemise kihk lõi välja).

Omanik: Ei, ma ikka tahan $400.

Mina: Ratas on hea aga ma ei taha ilma pikemalt kaalumata $400 välja käia. Uurin veel kodus netist järgi ja annan homme teada, mis otsustasin.

Omanik: OK, teeme nii, uuri aga ja kui oled huvitatud, helista.

Mina "happy face"-ga, koer suht väsind juba,
tagaplaanil kahjuks naabri auto ja maja :)

Tegelt oli päris hea tunne, et tüüp $380'ga nõus polnud, tahtsin kodus põhjalikumalt ratast uurida, kiiret polnud kuhugi). Mul oli kodus kokku pakitud kolmas ratas autos, mille pidin Eestisse saatmiseks tuttava juurde viima, uus polekski vist sisse mahtunud. Konteiner oli alles hommikul tulnud, lubasin raskema kraami sisse tassimise juures aidata. Saigi seal paar tunnikest kama konteinerisse kantida ja veidike musklijõuga toetust pakkuda. Kui kunagi ise kodumaa poole hakkame suunduma, peab kah konteineri tellima. Aga rohkem kui ühe täie jagu ei ole vist mõtet sinna tarida, peab lihtsalt kainelt numbrid kokku lööma, mida tasub ja mida mitte kaasa võtta, konteineri saatmine on siiski suht kallis ettevõtmine 20 jalase eest $3000 dollarit.

Shimano seeriate hinnang
ALIVIO keskmine tase

Ja need on teise naabri auto ja maja ;)

Kodus asusin innukalt netis surfama, tehnilist infi uurima, hinnanguid (reviews) studeerima ja foorumeid lugema. Kokkuvõttes selgus, et kõik need vidinad, mis küljes, on keskmisest veidi paremad. Kuna olen rattaasjanduses täielik võhik, ei jäänud mul muud üle kui nõustuda asjatundjate hinnangutega. Kõiki lisavarustuse juppe hinnatakse proffide poolt erinevalt, Shimano on üks tuntumatest tegijatest sel alal. Nende Alivio seeria käiguvahetajad, pidurid, käepidemed, ... on mõeldud mäeratastele hobisõitja tasemel. Hübriidil on tavaliselt koormused väiksemad, mistõttu Alivio vihjab paremale kvaliteedile. Ma pean tunnistama, et sõites tundusid nii Sedona Acera kui Roami Alivio super mõnusad ja sujuvad, no ma pole lihtsalt varem korralike jubinatega rattaid omanud.

Ratast ennast võrreldi Enamasti Treki 7.2 FX, 8.2 DS kuni 8.4 DS või Specialized Cross Traili, Cannondale Big Boy ratastega. Arvamusi oli muidugi palju ja erinevaid aga nende foorumite juures, mida juhtusin lugema jäi kõlama mõte, et Gianti puhul saad sama kvaliteedi ja vastupidavuse paarsada dollarit odavamalt kätte. Kui pole tingimata vaja uhkeldada Cannondale või Specialized firmamärgiga soovitati Gianti või Treki rattaid. Spets suusa ja rattapoes, kust potensiaalse kliendina läbi astusin ja müügimehega juttu tegin, sain soovituse just Gianti suunas. Ehkki neil selle aasta mudelit veel sisse polnud tulnud, soovitas oodata selle asemel, et Trek osta.

Kui uurisin kasutatud rataste kohta, teatas ta, et neil tuleb nädal peale lihavõtteid niinimetatud Bike-Swap, ehk ratta-vahetus üritus. Sarnaselt Ski-Swapilt olen enda perele enamuse suusavarustust ostnud. Inimesed toovad oma varustuse müüki ja poed käivad eelmise aasta mudelid soodsalt välja. Suuskade puhul saad rasket allahindlust, isegi tuliuued on hea õnne korral võimalik 75-80% poehinnast odavamalt saada. Oma Fisheri World Cup GS tuliuued suusad ostsin paari aasta eest koos sidemetega $300'ga mis oli supersoodne $1200'se poehinna juures.

Igatahes veendusin kodus, et Giant Roam 2 puhul tegu hea rattaga ja 65% täishinnast tundus soodne olevat. Kindlasti saab odavamalt ka, kui oodata ja kuulutusi päevade kaupa tuhnida, aga vaevalt nii heas korras ratta. Mõtlesin, et isegi kui õnnestub mõnikümmend dollarit kokku hoida, pole see aja ja sõidukulu väärt. Too $430'ne Treki 8.2 DS läks ka ju päevaga, enne kui jõudsin ise vaatama minna. Järgmine päev lõuna ajal saatsin tüübile teksti, et ostan ära, ei hakanud enam $20 pärast kauplema. Saingi ratta kenasti kätte, lugesin talle nelikümmend $20'st peo peale ja ratas minu.

Ei jõudnud ära oodata koju jõudmist. Kohe ratas autost välja ja paar kiiremat tiiru ümbruskonnas. Esimene mulje polnud petlik, tõesti super mõnus ratas, ainuke pisiviga oli see kõvavõitu sadul. Pikemat teed muidugi sihukese sportlikuga mõnus sõita aga ilmselt pean miski katte muretsema, juhul kui koeraga niisama lühemaid sõite teha. Kui laps koolist saabus sõitsimegi koos veidi ringi, temagi sai proovida ehkki sadul tuli jupp maad madalamale panna. Meeldis nii palju, et tüdrukul tekkis soov suurte ratastega hübriidi järgi. OK, ootame selle Bike-Swapi ära ja läheme vaatama, sest momendil peale rataste Eestisse saatmist ongi üks puudu. Kurat ei julgenud uut ratast teiste kõrvale garaazhi panna, maksis teine ju poole rahast, mille oma eelmise auto eest sain kui maha müüsin :P

Masendav olukord

No nii, panin oma ennustusega täiesti puusse. Poleks küll oodanud, et jällekord ei tee Ukraina pool midagi peale ultimaatumi tähtaja möödumist. Kas tõepoolest pole neil jõudu või tahtmist Venemaale vastu hakata. Kui nii, siis tuleb jällegi tõdeda, et Ukrainlastel pole põhjust kedagi teist kui iseennast süüdistada. Hästi öeldud, et kui ei toida enda armeed siis toidad vallutaja oma.

Nii uskumatu kui see mulle tundub, paistab et Ukraina laseb Idaprovintsid ilma vastu hakkamata minema. Momendil igatahes tundub Kiiev täiesti impotentselt tegutsevat. Senine käitumine ainult julgustab Venemaad ja igasugu bandiitide jõuke, kes Vene eriüksuste kõrval on hakanud välja ilmuma.

Ukraina ainsaks võimaluseks on koheselt alustada jõulist operatsiooni korra jalule panemiseks. Olukord väljub Idaosas päeva paariga lõplikult kontrolli alt ja siis võib tõesti olla vaja eriolukorda massilise rüüstamise vältimiseks. Hea põhjus Vene sõjaväel "rahukaitsjatena" sisse marssida.

Euroopa lisas paar tüüpi viisakeelu nimekirja, lihtsalt piinlik on. Tõepoolest tekkib tunne, et Venemaa peaks hakkama rääkima Ida-Saksa kuulumisest enda mõjusfääri ja Alaska tagasinõudmisest, äkki siis ärkavad seal kah üles. Obama helistas Putinile, lobisesid teised veidi, tulemusi taolisest käigust oleks raske oodata. Putin ju teab, et miskit tõsist ette ei võeta.

Kui enne eeldasin, et Ukraina astub mandriosa kallalekippumise puhul Venemaale relvajõul vastu siis enam ma nii kindel pole. Initsiatiiv on totaalselt Kremli käes ja edasine sõltub sellest, kas eeldatavate lisasanktsioonide mõju on Putini arust väärt Ida-Ukrainat või mitte. Mina tema semel, kasutaksin momendi ära, sest kõik märgid näitavad, maailm ei taha ja Ukraina ei suuda miskit teha. Iseasi, mis pärast Ida-Ukrainaga peale hakata. Tegu ju nõukaaegse rasketööstuspiirkonnaga, mida peab sellisel juhul Venemaa Lääne asemel üleval pidama hakkama.

Vahepeal tekib tunne, et ei taha enam uudiseid vaadata, liiga masendav :P

Hiiliv okupatsioon

Tahtsin kirjutada oma uuest rattast, aga kuradi putinlased sunnivad jälle Ukraina teemat puudutama. Nädalavahetus valiti siis selleks momendiks kui alustada Krimmi stsenaariumi kordamist ka mujal Ida Ukrainas. Seekord ilmselt siiski nii lihtsalt asi ei lähe ja juba on olnud ka esimesi ohvreid mõlemal pool.

Ehkki kohalikud "omakaitseväelased" on üritanud rahvast kaasa tõmmata pole see neil eriti hästi õnnestunud. Enamasti pole demonstrantide hulk üle tuhande ulatunud. Kui uskuda, et neile pappi jagatakse võib ka mõista milles asi. Ilmselt võtavad raha jagajad vahelt viisakat kümnist raatsimata liiga palju välja käia. Kindlasti on osa rahvast ka tasuta kohal, lolle leidub ju alati.

Samas on sõjaväeliselt organiseeritud tüüpide käitumine olnud militaarses liinis liiga oskuslik ja kohalike olude tundmisel liiga amatöörlik. Kuuldavasti pidavat rääkima Petrogradi või Lõuna-Venemaa murrakut, ei oskvat kasutada kohalikku metrood, eksivat tänavatel, jne ... ühesõnaga kohalikega vaevalt tegu. Ukrainlased olevat ka õige mitmeid vene sõjaväelasi arreteerinud, viimane uudis lausa 70 pealisest moondamisrõivastuses jõugust Aasovi mere ääres, kes olevat ilmselt kaatriga kohale toodud.

Osad arreteeritutest olevat tunnistanud, et saadetud Venemaalt kas luuret või diversiooniakte tegema. Tundub, et tegu küllaltki usaldusväärse infoga, mida Ameeriklastega jagatud, sest viimased süüditasid ühemõtteliselt ja otseselt Venemaad eriüksuste kasutamises olukorra teravdamiseks. Tundub ka, et Ukrainlased on lõpuks Läänelt rohelise tule saanud jõu kasutamiseks. Seni mitu korda ultimaatume esitatud ilma miskit tõsist ette võtmata. Ja ukrainlased peavad ettevaatlikud olema, et mitte kaotada Lääne toetust.

Homme igatahes andis Ukraina Presidendi kohusetäitja Turchynov ametiasutusi okupeerinud seltskonnale aega kella üheksani kohaliku aja järgi. Kui selleks ajaks ei lahkuta alustab Ukraina pool laiaulatuslikku "terrorismivastast" operatsiooni. Kui tegu on tõepoolest vene eriüksustega, millele kõik märgid viitavad, läheb olukord teravaks. Esiteks ei saa ju Venemaa neid tagasi tõmmata seejuures tunnistades oma osavõttu ja erioperatsiooni läbikukkumist. Kui aga madinaks läheb pole ka eriväljaõppega tüüpidel suurt võimalust rasketehnika vastu, mida Ukraina lubas kasutada. Ja hiljem tekkiks väga loll situatsioon, kui Ukraina pool keegi laipu välja nõudma ei tule, sest omaksed Venemaal. Isegi Putin ei saa endale lubada, et saadab GRU mehed surma ja hiljem ei tunnista nende laipugi omaks, sõjaväelased sellist käitumist ei unustaks.

Venemaa sai ilmselt aru, et on end nurka mänginud, sest kutsus omal initsiatiivil kokku ÜRO julgeolekunõukogu. Mida ta seal saavutada kavatses jääb selgusetuks, sest nende loba fashistidest ja antisemitistidest ei saa endale lubada tõsiselt võtta enam ükski natukenegi normaalne riik. Loomulikult mingit tulemust istungil polnud, ehhki Venemaa üritas välja pigistada jõu mittekasutamist, ei võtnud neid keegi kuulda.

Venemaal on seega kaks võimalust, esiteks alustada juba öösel või hiljemalt hommikul ennetava rünnakuga. Teiseks proovida saada rahvamasse tänavale takistamaks Ukraina sõjaväeoperatsioone ning loota nende käigus tekkinud ohvritele (kas või lavastatud) et oleks vähemalt formaalne põhjus sõjaväega venelasi "kaitsma" tulla. Arvan, et nad kasutavad viimast varianti, mis võib mõnes linnas isegi edukas olla.

Seega pole enam küsimus selles kas Venemaa ründab Ukraina maismaaosa vaid millal. NATO ja USA ilmselt märkavad esimesena oma satelliitide abil tund paar enne rünnaku algust piiriäärsete lahinguüksuste tegutsemise järsku aktiviseerumist. Nii et eeldan Venemaa massilist rünnakut kas juba mõne tunni jooksul või tõenäolisemalt peagi peale homse Ukraina sõjaväe erioperatsiooni esimesi ohvreid. See meenutaks teataval määral juba Hitleri kallaletungi Poolale, aga pole miskit imestada, Putin on oma eelkäijalt üht-teist muudki maha viksinud.

Lähemal ajal selgub kui täppi mu analüüs ja ennustused läksid. Loodetavasti mingi ootamatu sündmus hoiab ära verevalamise, aga mul kahjuks sellesse erilist usku pole.

Lõpetuseks lisaksin siia NATO 11 Aprilli avalduse kus Venemaale selgelt ja täpselt näidati koht kätte.
1. NATO - Vene suhted.  NATO on kohelnud Venemad kui priviligeeritud partnerit, mitte enam.
2. NATO laienemine.  NATO'ga võib liituda iga Euroopa riik, kes täidab tingimused (art 10).
3. NATO lubadus mitte laieneda.  Pole olnud, seni pole ka vägesid uutesse liikmesriikidesse paigutatud.
4. NATO ignoreerib Venemaad raketitõrje kilbi puhul.  Venemaa on kusutud osalema, ise pole nõus olnud.
jne ...  ei viitsi enam rohkem tõlkida, keda huvitab võib ise edasi lugeda aga kokkuvõtlikult paljastab NATO selgelt ja ühemõtteliselt Venemaa valedel põhineva poliitika.

Jalgratas Giant Sedona DX ostmine

Giant Sedona DX  2008

Netis surfates leidsin mitu kohta kust rataste kohta vajalikku infi kätte saada. Tootjafirmade endi veebilehtede kõrval osutus kõige mugavamaks

bikepedia.com ja bicyclebluebook.com kus rataste tehnilised andmed, hinnad ja ülevaated aastakäikude kaupa saadaval. Sealt leidsin enamuse eelmises postituses väljatoodud andmetest, isegi kui müüja polnud väljalaske aastat toonud võis seda tihti värvikombinatsiooni põhjal ära arvata.

Hindade koha pealt tuleb muidugi veidi skeptiline olla, sest nagu lapsele mainisin sõltub konkreetne hind paljudest asjaoludest ja on erinevatele inimestele erinev. Tegu USA hinnaskaalaga, mis niikuinii veidi madalam seoses turu suurusega. Kuna mul aega väga vähe, siis eeldasin, et maksan veidi üle, peaasi, et paar ratast kätte saan.

Giant Sedona tehnilised andmed

Esimeseks rattaks, mida vaatama läksime oli 2008 Giant Sedona DX. Meie viimane valik viiest, kuna polnud pildil eriti muljetavaldav ja lisaks suht vana mudel. Sõitsime antud aadressile kohale, asus paarsada meetrit minu vanast töökohast, kus olin omal ajal andmetöötlus spets postimüügi firmas. Tegu oli viisaka ridaelamuga, mille ette tüüpilise arvutinohiku välimusega noormees koos oma kena pisikest kasvu sõbrannaga tuliuue bemariga saabus. Neid nähes mõtlesin, et selle rattaga pole vähemalt muret, et oleks varastatud.

Läksime maaalusesse garaazhi, kus ratas lukustatud. Äsjasest sõitmisest veel mudane, mis pigem positiivne mulle kui ostjale. Vaatasin üle veljed, päris sirged ehkki mitte perfektse jooksuga. Kummid sutsu kulunud aga käiguosa tundus korras olevat, pidurid korras, kuullaagrid vaiksed, ei mingit loksu pedaalidel ja keskvõllil. Lisavarustuseks käepideme peeglid ja pardakompuuter, mis küll müüja väitel tühja patarei tõttu ei töötanud, viimasest ei hoolinud ma niikuinii.

Proovisõidul sain esimest korda elus aru kvaliteetratta ja tavalise vahest. Varem ei mõistnud, kuidas saavad väljastpoolt sarnased rattad 10 korda erineva hinnaga olla. Käiguvahetus töötas sujuvalt, pehmelt ja kiirelt, kett oli sõidul vaikne, pidurid võtsid sahinal ja kindlalt, sadul mugav. Kokkuvõttes super mõnus sõita ja seda rattal, mille raam mulle pikalt liiga väike, no ei raatsinud ratta seljast maha tulla. Katsetasin kõik käigud läbi, kontrollisin vabajooksu ja tegin koormustesti vajutades mäest üles täisjõuga kõrge käiguga - Ei leidnud mingit viga. Lasin tüdruku ratast proovima, too tuhises veidi aega ringi ja jäi väga rahule.

No nii, kas oled sellest huvitatud, laps leidis, et kindlasti tahaks. OK, asusin omanikuga kauplema:

Mina: Ratas on suht vana ja paraja läbisõiduga, originaalhind oli tal $400, teie küsisite $325, pakun $200.

Omanik: Mmm..., ok olen nõus, mul on kõrini neist värvilistest, kes tulevad siia lolli mängima ja proovivad ratta niisama kätte saada. Olete esimene normaalne valge ostja.

See läks küll lihtsalt mõtlesin, oleks vist pidanud vähem pakkuma, aga ratas tundus hea ja taolise eest polnud kahju viisakat hinda maksta. Leppisin kokku, et korjan tunni aja pärast ratta üles, terve pere autos, ratas ei mahtunud enam kuhugi. Kokkuvõttes tundus, et olin hea ostu teinud, lõplikult selgub muidugi alles suvel kui paarsada kilti peale pandud.

Ratta tehnilistest andmetest on pilt ka aga loen siin üles põhilised näitajad: Raam TIG keevitusega ALUXX alumiinium, hark SR Suntour Magneesium - 75 mm lõtk, kergsulam otsetõmbe mitte ketaspidurid nagu pildil, Shimano käiguvahetajad, 24 käiku, kergsulam veljed, 26 X 1.95" Kenda mitmekihilised kummid, ...

Trek 8.2 DS  2012

Viisin kaasa ja vanema plika Eesti majja, astusin viinapoest läbi, et paar õlut krabada ja sularaha välja võtta. Pisema plikaga tõime ratta ära, tema pidin veel lapsi hoidma viima. Tee peale jäi Treki rataste firmapood. Kuna mu nimekirjas oli ka Trek 8.2 DS, tahtsin sellelegi poes pilgu peale visata ja asjatundjatega veidi vestelda. Rattad olid "kevadisel sooduskampaanial" $50 odavamad, aga tavahind $40 kõrgem kui MSRP, seega $10'ne "sääst" $600'se ratta juures :P

Müügimees tunnistas, et hooaja lõpus võid veel veidi alla saada. Eelmise aasta mudeleid neil praktiliselt poodi ei jää, sest tellivad ostusoovi alusel. Ehkki kõike saab, hoitakse poes vaid populaarsemaid mudeleid rohkem kui paar tükki, raami suurustega sama asi. Trek 8.2 tundus õige asjalik, seda lähen kindlalt vaatama. Järgmine hommik aga tuli sms, et Trek müüdud. Pole hullu, eks viskame pärastlõunal peale karated pilgu ülejäänud ratastele peale.

Ka Giant Roam 2 omanik saatis teate, tema olevat linnas alles esmaspäeval. Emailisin, et olen küll huvitatud, aga mitte sellise hinnaga, mis vaid $40 poehinnast odavam. Vastuseks sain: tüüp nõus kohe $75 alla laskma. OK, tulen vaatama esmaspäeval peale tööd.

             Specialized Crossroads DL  2003

Peale trenni käisin dushi all ja sõitsime 2003 aasta Specialized Crossroads DL vaatama. Enne veel hüppasin Canadian Tire kaubamajast läbi küsimaks paar tühja rattakarpi, et oleks kuhu mugavalt enda omad Eestisse saatmiseks pakkida. Müügimees oli lahke ja tuhnis veerand tundi prügikonteineris, et mulle kaks viisakamat karpi tuua, tänasin ülevoolavalt.

Specialized oli pakkumisel ühe korraliku eramaja juures. Omanik olnud selle kasutatuna rattapoest naisele ostnud, kellele aga ei meeldivat. Ratas oli üsna räsitud väljanägemisega, ehkki käiguosa ja veljed/kummid korras. Tegin paar tiiru ja lasin ka plikal proovida, miskit olulist viga polnud aga eriti sümpaatne polnud kummalegi. Pakkumise tegin rohkem seetõttu, et head suured 700C rattad, ja oleks siiski hea ka teist selliste ratastega velosipeedi Eestis omada.

$250 nimetades selgitasin, et tema $500 soov on utoopiline, sest uuena poes maksis ratas vähem (bikepedia info). Vana mõtles ja teatas, et selle eest ei tahaks anda, tal tulevat veel keegi vaatama. OK, head õnne, kui ümber mõtled anna teada, sul mu number olemas.

Scott Reflex 45  2007

Sõitsime järgmist, Scott Reflex 45 mäeratast vaatama. Müüjaks osutus proff ja ratas ise nägi väga hea välja. Tundus tipp-topp korras olevat, aga paraku tegu puhtalt mägirattaga. Nii pedaalid, sadul kui kummid spetsiaalselt raskel maastikul sõitmiseks kohandatud. Seega Eestisse viimiseks ebasobiv, seal pole meil kavas ainult Mustamäe nõlvadest üles-alla uhada. Tänasin ja lahkusime pakkumist tegemata. Seega pühapäeval jäime kuivale. Aeg koju kiirustada, et rattad lahti võtta ja pakenditesse toppida.

Esialgu arvasin, et mis siin ikka, rattad, lenks ja sadul lahti ning ongi kõik. Paraku ei läinud see nii lihtsalt. Pedaalid tuli samuti lahti keerata, nende peal pidin kogu jõudu rakendama. Käiguvahetaja kruvisin samuti raami küljest ära, et see transpordi käigus viga ei saaks. Enamus kruvisid tagasi aukudesse, siis pole kahtlust, mis kuhu kuulub ja ei lähe kaotsi kah. Karpidesse toppisin pehmenduseks vanu suusariideid, mis lastel väikeseks jäänud, või mida ise enam ei kanna. Kümneks sain mõlemad karbid kokku ja autosse tassitud, ega rohkem polekski mahtunud. Üks ratas veel vaja, kui ei leia, võtan kaasa vana Nishiki, ikka parem kui mitte midagi.

Võhik ratast ostmas ja veidi isiklikku rattaajalugu.

Kaubamaja CCM Velocity pagasnikus koju jõudes mõtlesin, et tegelt peaks ka rataste puhul rakendama põhimõtet, pigem üks tõesti hea ja kallis kui mitu enam-vähem riista. Siiani on kõik peale kaasa ratta (omastatud vanema plika poolt) muretsetud kas taaskasutuskeskusest, garaazhimüükidelt, saadud tuttavailt või isegi prügipäeval üles korjatud :P Olen need ise korda teinud, aga see sitast ja tatist saia tegemine polegi nii lihtne ning võtab aega. Oleks rataste putitamine hobi, siis veel, aga sõitmist naudin oluliselt rohkem.

Kuna teadmised ratastest on tavakodaniku tasemel, kus teen vahet mäe ja maantee rattal ning tean mõningaid firmasid, otsustasin end enne kasutatud rataste ostmisega tegelema hakkamist veidi interneti abil harida. Järgnevalt jagan tähtsamaid avastatud põhiteadmisi, mis ratta ostmise juures olulised.

Esimene reegel on nagu praktiliselt kõigi asjade puhul - otstarve, milleks ja kuidas sa vastavat asja, antud juhul ratast, kasutama hakkad. Kui paar korda aastas poodi õlle järele sõidad pole ilmselt mõtet muretseda hirmkallist trekiratast, kui teed pikemaid maantee otsi, on mägiratas mõttetu, jne...

Laias laastus saab rattad jagada maantee, mägi ja linna (hübriid) ratasteks, lisaks spetskasutus (treki, triki, ...). Juba nimetused ütlevad ära milleks ratas mõeldud ja kus mõistlik kasutada. Minule (nagu enamusele tavakodanikest) on kõige otstarbekam hübriid, sellega saad nii asfaldil, kruusal kui ka kergemat sorti maastikul hakkama. Ratta universaalsus muidugi tähendab, et pole ideaalne ühekski olukorraks, samas saab hakkama paremini või halvemini praktiliselt igal pool.

Niisiis hübriid, aga milline, valida on tuhandete vahel, hinnaskaalas alla $100 kuni $10000'ni ja üle. Rattafoorumeist jäid silma teatud firmad ja teatud margid, Odava hiina toodangu kohta oli üldine seisukoht, et kui sõidad rohkem kui mõned korrad aastas, osta selle raha eest parem loterii pileteid, raisku läheb niikuinii aga vähemalt ei sea elu ja tervist ohtu :)

Vana tuttav raske ja vastupidav Sputnik

Minu rattakogemused noorusest algavad mälestusega sellest kuidas kolmerattalisest kaherattaliseks ümber monteeritud täiskummidega ratta seljas Mustamäe maja ees alla veeresin, ise hirmust kange. Isa jooksis taga ja toetas sadulast. Tolle aja kõvem sõna Ereliukas jäi mul vahele, kümneaastasena sain kohe endale ümbruskonna poiste suureks kadeduseks Sputniku.

Põhjuseks ilmselt nii minu pealekäimine, vanemate majanduslik mõtlemine (milleks vaheastme peale raha kulutada, hiljem jääb seisma) kui ka suht pikk kasv, mis võimaldas sadula madalaimas asendis varbaotstega pedaale sõtkuda. Ainult peale ja mahasaamine olid probleemiks, mida tuli aia najal teha. Siiani mäletan selgelt, kui läksime koos isaga ratast Pärnu Dünamo spordipoest ostma, no küll oli teine ilus, kuuri küll ei raatsinud panna esialgu oli ikka koos minuga toas, et saaksin alati soovi korral pilku peale visata ja vaadet nautida :)

Eestis sõitsin selle Sputnikuga kuni ülikooli lõpuni ja ei osanud paremat tahtagi, polnud tal häda miskit, täitsa vastupidav teine. Vahel mingi jupp ütles üles, eks sai poest uus toodud kui oli saada, kui mitte tuli ise kokku kombineerida. Rootsis sai sama tüüpi kuid oluliselt moodsama maanteerattaga sõidetud, Canadasse tulles saatsin selle Eestisse ja siiamaani olen kodumaal temaga edukalt liigelnud kui mõned vopsud välja arvata. Kruusateedel ta mugav küll polnud, kivikõva võidusõidu sadul tegi tagumiku valusaks, vedrustuse puudumist kompenseerisin torushvammiga lenksu ümber ja kummargil asendist jäi selg kangeks. Aga ega siis selle pärast sõidud sõitmata jäänud.

Kanadas ostsin esimese ratta jälle sama tüüpi, sain mingilt venelaselt poole hinnaga. Tollega elasin üle elu rängema kukkumise, kui põrutasin täiskiirusel otsa ristmikul ette keeranud autole. Lendasin üle kapoti, tegin õhus kukerpalli ja maandusin seljale, õnneks olin just poest seljakoti toitu täis ostnud, mis mu kokkupõrget maaga oluliselt pehmendas. Rahvas kogunes uurides kas vaja kiirabi, ei kõik korras, tegin et sain kiirelt minema. Värske vaese immigrandina haarasin ratta kaenlasse ja panin ajama kartes, et äkki pean auto remondi kinni maksma, ehkki autojuht õnnetuses süüdi. Hiljem muidugi tuttavad hurjutasid, et olin kuldse võimaluse käest lasknud, hea advokaadiga oleks võinud elu lõpuni kindlustuse rahadel liugu lasta.

Vanem plika kaasa Jeep rattal ja mina oma Sportekil

Järgmine siinne ratas pärines taaskasutus keskusest, seekord mäeratas, millel isegi esivedrustus,maksin vist $25 tolle Sporteki eest. Sellega olen siiani sõitnud ja leidnud, et miks vahetada kui hästi töötab. Samast kohast olen paar korda rattaid ainuüksi varuosade ja kummide pärast ostnud, sest need on poes jube kallid. Raamid panen prügipäeval välja ja need jalutavad iseenesest vähem kui tunniga minema. Kokkuvõttes olen alati arvanud, et no mida ikka jalgratta juures enam palju paremaks saab teha, mis mõtet kallil ja uhkel rattal. Ühesõnaga suhtusin väga skeptiliselt rattasnoobide vestlusse korralike firmade ja kvaliteetsete rataste teemal.

Aga otsustasin siiski uurida ja sain teada, et tuntumateks kvaliteetseid rattaid pakkuvateks firmadeks (tähestiku järjekorras) peetakse Bianchi, Cannondale, Fuji, Giant, GT, Specialized ja Trek. Firmade kodulehti vaadates selgus aga kohe, kvaliteet maksab ja mitte vähe. Alla $500 pole praktiliselt üheltki neist võimalik sobivat ratast saada. See kehtib muidugi uute kohta.

Tuliuut kvaliteetratast ostes maksad 13% maksu poehinnale otsa aga saad kaasa paar aastat tasuta teenindust. Vabrikuhinnast (MSRP) neile erilist hinnaalandust ei tehta, kui siis 10% maksimaalselt, sedagi vaid eelmise aasta mudelile, muidu paari protsendi piires. Üheks kehva kvaliteedi tunnuseks pidavatki olema asjaolu kui ratast soodusmüügil üle 15% odavamalt pakutakse (mitmeid "hiinakaid" on kampaania käigus kaubamajades 50% ja isegi 70% odavamalt saada)

Natuke annab poes kaubelda, aga enamasti piirdub see paarikümne dollari ja mõne tasuta lisajudinaga. Sellele netifoorumitest saadud infile sain poest kinnitust. Selgus ka tõsiasi, et korralike firmade rataste hind langeb väga aeglaselt kui need hästi hoitud ning korras. Kahjuks või õnneks kehtib enamasti reegel, et mida maksad seda ka saad. Muidugi võimalik, et vahel veab ropult või siis oled loll ja maksad rämpsu või defektse kauba eest liialt. Aegajalt saab nii garaazhimüükidelt kui taaskasutuskeskusest väga viisakaid rattaid aga kui 2 päeva aega, pole võimalik sellele lootma jääda, aeg on raha;)

Mis siis ikka, vaatame mida Toronto ümbruses saada on, hinna ülempiiriks $500, soovitavalt hübriidratas esivedrustusega. Netis tuhnisin läbi nii Kijiji, eBuy, Amazoni kui Craigslisti, selgus et valik suht niru, pole veel hooaeg. Paaritunnise otsimise peale jäi 5 ratast sõelale, 2 suurema ja 3 keskmise raami mõõduga. Kui saan endale soodsama, võrreldes poest ostetuga, viin viimase tagasi. 30 päeva jooksul võetakse ilma küsimata kui sa pole ratast väga ära rüüstanud.

Siin need 5 on:

Mudel,  aasta,  raami suurus,  velje/kummi tüüp,  seisund,  originaal hind uuena - küsitav hind

Trek 8.2 DS, 2012, 21"L, 700Cx38 2012, väga hea,  $599  -  $430

Giant Sedona DX, 2008, M, 26x1.95 lisavarustus,  $519 - $325

Giant Roam 2, 2012, XL, 700Cx40, tuliuus,  $520 - $500

Specialized Crossroads DL, 2003, 18"L, 700Cx38, Pakiraam Porilauad,  $440 - $500

Scott Reflex 45, 2007, 19", 26x2.1, hea, lisavarustus  $539 - $400

Ehkki mõnel valitud ratastest olid hinnad utoopilised saatsin emailid kõigile, hinda saab alati kaubelda. Neljale sain vastused juba järgmiseks hommikuks ja esimese vaatamamineku leppisin kokku pealelõunaks. Koht asus Eesti Maja lähedal, kuhu niikuinii pidime minema pidulikule Panga 60 aastapäeva õhtusöögile ja õppetoetuste jagamisele, millest üks õnnestus vanemal tütrel saada. Tollest üritusest kirjutas kaasa oma postitustes.

Ostmisprotseduurist järgmises loos.

Rattaost - CCM Velocity

CCM Velocity - niinimetatud hübriidratas

Viimased päevad on möödunud palavikulises jalgrataste otsimises. Nimelt andis kaasa teada, et tema töökaaslane saadab konteineri Eestisse ja seal jäävat ruumi üle. Muidu uurisin juba ratta kaasavõtmist Finnairiga, mis polnud ka väga hull - $100. Sellisel juhul tasub aga ainult tõesti kallist ratast viia, millist kavatsust mul polnud.

Ratta viimine kerkis juba paar aastat tagasi päevakorda, kui minu 20 aastat vana Rootsi maanteeratas hakkas Eestis vähehaaval otsi andma. Eelmine aasta õnnestus paar korda korralikult ehkki õnnelikult kukkuda. Ju oli märk, et vaja mõistlik ratas muretseda. Muidugi oleks selle veidi vaeva nähes korda saanud, aga vahetamist vajaksid pidurid, kummid, sadul, rattaid olen iga aasta pidanud üle timmima, ilmselt juba viimase piiri peal. Lisaks pole kitsaste siledate kummide, madala lenksu ja kivikõva võidusõidu sadulaga maanteerattaga sugugi mõnus sõita teedel ja maastikul, kus mul meeldib seigelda. Eestis poes olid aga hinnad mõistusevastaselt kallid ja üle neti normaalseid kasutatuid polnud kah pakkumisel.

Ka on need ajad möödas kui tõid oma tavapagasiga ratta üle. Lapsele vedasin mõne aasta eest kohvris 24 tolliste ratastega mäeratta, aga siis sai 2x32kg lennule kaasa võtta. See sõiduvahend nüüd väikeseks jäänud. Igatahes viskasin pilgu kohalike kaubamajade pakkumistele ja silma jäi üks siinne mark, CCM Velocity. Väljanägemiselt ja tehniliste andmete poolest viisakas, ainult jubedat neoonrohelist värvi. Läksin vaatama, proovisin poes ära, täitsa mõnus sõita. Kahjuks oli olnud 2 nädalat tagasi väljamüügil. Müügimehega juttu tehes mainisin, et ostaks ära kui saaks soodushinnaga. Mees mõtles momendi ja ütles, ok ma saan selle korraldada.

Esialgu olin soovinud ratast pakendis, aga siis ei saavat garantiid kaasa, sest pood pole kokku pannud. Tühja kah, mis vahet, niikuinii viin Eestisse. Läksid lattu uurima, seal polnudki neid rattaid pakendis, ainult kaks müügisaalis kokkupanduna. Oh ok, pean siis kodus lahti võtma ja pakendisse toppima, aga vähemalt kindel, et kõik jupid olemas. Maksin ratta eest $270+tax=$305 ehk paar eurot üle €200 - igati soodne kui vaid vastu peab. Aga kui ei pea, pole ka kaotus kole hull :P

Tehnilised andmed: 19" alumiinium raam, rattad 700C x 38, 21 käiku, kergsulamist V pidurid, esiratta vedrustus, Shimano käiguvahetajad.

Nii üks olemas, aga korralikku mõistliku hinnaga ratast, mis lapsele oleks meeldinud, me sellest poest ei leidnud. Üks Schwinni oma oli enam-vähem, aga tuleb soodusmüügile $350'ga alles nädalalõpust. Kui miskit muud ei leia, võtame selle enne vaatame kodus internetist, kas mingeid põnevaid pakkumisi kasutatud rataste osas. Sellest järgmises loos.

Pingete pendeldamine

Kui vahepeal oli Ukrainas rahulikumaks läinud siis pühapäeval hakkasid sündmused uuesti palavaks keerama. Idaregioonides korraldasid venemeelsed ( või isegi venemaalt pärit tüübid) meeleavaldusi ja võtsid riigiasutuste hooneid üle.

Aga tundub, et osavõtjate arv oli oodatust nigelam, lisaks seadis nende kohaliku päritolu kahtluse alla fakt, et valitsusasutuse asemel vallutati näitlejate suureks üllatuseks Harkovi draamateatri hoone. Noh paistis uhke maja ja samas rajoonis, ilmselt polnud kambas ka kirjaoskajaid, kes oleks uksel olnud silti mõistnud lugeda :)

Vene väed kükitavad aga endiselt piiri ääres ega paista kavatsevatki lahkuda. Kujutan ette kui vihased sõdurid on, kes juba kuu aega välioludes peavad olema, nüüd vähemalt hakkavad ilmad soojemaks minema. Ukraina aga olevat seda aega asjalikult kasutanud viies hulga väekoondisi Idarajoonidesse, kus veel kuu aja eest polevat üldse arvestatavaid jõude olnud. Loodetavasti ei lähe neid vaja

Ilmselt on ka Venemaa mõistnud, et ilma verevalamiseta rohkem Ukrainat hammustada ei õnnestu. Nüüd sõltub kõik sellest, kas rünnak õigustab eeldatavaid kaotusi ja sanktsioone ning järgnevat probleemide hunnikut. Läksin jälle ratsionaalse mõtteviisi õnge, tegelt sõltub kõik Putini tujudest :P

Just (teisip lõunal) sai näha telekast Kerry kõnet ja lugesin nii NATO bossi kui Inglaste välisministri avaldust. Lühidalt ütlevad kõik, et venelased vaadake ette ja mõelge enne kui Ukrainas järgmise sammu astute. Me teame täpselt kes Ida-Ukrainas rahutusi organiseerib, Kerry lausa süüdistas otse ja avalikult Venemaa eriteenistusi.

NATO Kohtumine

NATO tegi oma kahepäevase kohtumise lõpuks mitmeid ametlikke avaldusi. Toon siin ära mõned minu arust huvitavamad momendid, mis tavalise üldsõnalise loba juures silma hakkasid. Kõigi mainitud avalduste originaale saab lugeda NATO veebilehelt.

NATO Ukraina komisjoni avaldus:
Mõistetakse hukka Vene käitumine, ei tunnistata annektsiooni, toetatakse OSCE vaatlejate saatmist, ... jne ...  Olulised olid kaks momenti:

Esiteks: We will continue to work together to reach a political and diplomatic solution  -  Jätkame koostööd saavutamaks poliitilise ja diplomaatilise lahenduse (sõjalist ei pakuta, mida muidugi polnudki oodata).

Teiseks: We call on Russia to de-escalate by reducing its troops in Crimea to pre-crisis levels and withdrawing them to their bases; to reduce its military activities along the Ukrainian border; to reverse the illegal and illegitimate “annexation” of Crimea; to refrain from any further interference and aggressive actions in Ukraine   - kutsume üles Venemaad pingeid langetama, vähendades sõjaväge Krimmis kriisi eelsele tasemele, vähendama sõjalist aktiivsust Ukraina piiri ääres, lõpetama ja taganema Krimmi ebaseaduslikust annekteerimisest, hoiduma edaspidisest sekkumisest Ukraina asjadesse ja agressiivsest käitumisest Ukraina suhtes. Märkisin ära momendi, et Venemaad kutsutakse üles Krimmi tagasi andma, mis momendil muidugi pole eriti tõenäone aga näitab selgelt, et NATO keeldub okupeerimise akti aksepteerimast.

NATO välisministrite avaldus:
Mõistetakse hukka Vene tegevus, tunnistatakse Ukraina suveräänsust, Aktiviseeritakse NATO ja Ukraina ühistegevust, lõpetatakse koostöö Venemaaga, ...
Huvi äratas neljas punkt:  We have also today agreed a package of measures aimed at deepening our cooperation with other NATO partners in Eastern Europe, in consultation with them and within our existing bilateral programmes.  -  Oleme leppinud kokku abinõudes süvendamaks koostööd NATO Ida-Euroopa partneritega. Seda ei täpsustata, kas võiks lugeda välja, et NATO tõepoolest otsustas luua alalised baasid Balti riikidesse, või lihtsalt lisab õhuturvet, õppusi ja pleneerimist.

NATO kohtumise kokkuvõte:
Hiljem täpsustas NATO peasekretär veidi: Rasmussen said. “We will make sure we have updated military plans, enhanced exercises and appropriate deployments,”   -  Kindlasti loome uued kaasajastatud sõjalised plaanid, suurendame õppusi ja sobivaid üksuste paigutust. Viimane jupp nagu vihjaks NATO lisaüksuste võimalikule paigutusele kuhugi.

Ukraina raada võttis vastu seaduse võimaldamaks Ukraina territooriumil koos NATO vägedega õppusi sooritada. See oleks muidugi üks teoreetiline võimalus Venemaad veidi vaos hoida. Kui asjad hakkavad palavaks minema, korraldatakse ühisõppus, tegu muidugi teoreetilise mõttekäiguga, sest NATO poolt selles osas küll mingit konkreetset avaldust ei tulnud.

Venemaa uudistest tundub, et Putin järjekortdselt valetas Merkelile, sest NATO sõnade kohaselt pole Venemaa vägede tagasitõmbamist Ukraina piiri äärest üldse märgata. Usun, et lõpuks viskab Merkelil lõplikult sihuke lollitamine üle, ehk küsib järgmine kord ka Putinilt kirjalikku tõestust nagu seda Obama tegi.