Jalgratas Giant Roam 2 ostmine

Giant Roam 2  2012 mudel

Viimast ratast enda nimekirjast Giant Roam 2 2012 mudel  läksin esmaspäeval peale tööd vaatama. Omanik töötas kesklinnas, suht lähedal mu töökohale, saatsin talle messi, et jõuan kohale 2:15 - 2:20. Mulle nimelt meeldib alati täpsus ja korrektsus, üle kõige ärritab kui peab kellegi järgi ootama. Arusaadav, et vahel tuleb etteaimamatuid asju vahele aga eriti turri ajab see kui ei vaevuta viivitusest teatama ja ootad nagu loll, teadmata mis toimub.

Jõudsingi kenasti kümne minutiga kohale ja kuna polnud selge, kas saan büroohoone juures parkida, sõitsin läheduses asuva poe parklasse, kust helistasin. Tüüp lubas alla vastu tulla ja mind maja alusesse garaazhi sisse lasta. Tegin tiiru ümber kvartali ning seal see mees oligi, viimase peal ülikonnas sihuke kolmekümnendates tõmmum tüüp. Minu garaazhi sisse laskmiseks libistas tuntud börsifirma logoga magnetkaarti liugukse ees.

Jälle võib suht kindel olla, et ratas pole varastatud, mees soovitas mul raaminumbrit soovi korral politsei andmebaasist kontrollida. Kalliste rataste puhul pannakse info sisse kui kannatanu vaevub Politseiga ühendust võtma. Aeg-ajalt isegi saavad ratta kätte, kui mõni suurem varaste kamp laotäie ratastega vahele jääb. Ratas oli vaid mõned korrad sõitnud, kummid tutikad, värvil polnud kriipsugi peal, ainult lisakäetugi korra vastu maja seina toetatud kui paari kriimu põhjal otsustada. Moe pärast vaatasin rataste jooksu, käiguvahetajad, esivedrustuse, ... - kõik tipp-topp, mida muud sa nii uuelt rattalt oskadki oodata.

Tegin proovisõidu, kus katsetasin kõiki varemgi mainitud mehhaanilisi judinaid ja võimalikke loksusid, ei midagi, kõik korras, ainult sadul sutsu liiga sportlik ja kõva minu maitsele. Tunnistasin talle, et ratas ok ainult tahaks teada miks nii uut ja heas korras ratast üldse müüd? Mees vastas, et see ratas tal tööle kasutamiseks ostetud, aga viimasel ajal nii kiire olnud, et polegi aega saanud linnas ringi sõita. Niisama büroo garaazhis poolteist aastat seisnud, otsustas maha müüa. Jutt tundus suht loogiline ehkki raske otsustada, kas see tegelik põhjus, aga mulle tähtis vaid fakt, et ratas tipp-topp korras ja pole varastatud.

Ratas tundus igati lahe, hind ainult veidi soolane, aeg kauplema hakata. Kuna tüüp tundus asjalik ja minu stiil pole lolli mängida mõtlesin veidi ning laususin:

Mina: OK, ratas on korralik aga päris nii palju ma maksta selle eest ei taha, pakuksin $350.

Omanik: Kuule, ma andsin sulle niigi juba $75 alla, aga et sa täpselt kohale ilmusid saad $400'ga.

Mina: Selle $75 lasid alla, sest poehind on $540, keegi poleks $500'ga ostnud. $400 on ju vaid veerand poehinnast odavam.

Omanik: Poes pead maksma 13% maksusid ka juurde, mis teeb $610, nii et saad sisuliselt tuliuue ratta 2/3 hinnaga, lisaks on mul juurde ostetud kallid lenksutoed.

Mina: Lenksutoed pole mulle olulised, ja poest ostmisega võrreldes ei tule mingit garantiid kaasa.

Omanik: Saan aru aga usun, et saan ratta kallimalt müüa, $400, odavamalt ei taha ära anda.

Mina: $380 sulas kohe pihu peale (mitte et $20 mingit vahet oleks teinud aga kauplemise kihk lõi välja).

Omanik: Ei, ma ikka tahan $400.

Mina: Ratas on hea aga ma ei taha ilma pikemalt kaalumata $400 välja käia. Uurin veel kodus netist järgi ja annan homme teada, mis otsustasin.

Omanik: OK, teeme nii, uuri aga ja kui oled huvitatud, helista.

Mina "happy face"-ga, koer suht väsind juba,
tagaplaanil kahjuks naabri auto ja maja :)

Tegelt oli päris hea tunne, et tüüp $380'ga nõus polnud, tahtsin kodus põhjalikumalt ratast uurida, kiiret polnud kuhugi). Mul oli kodus kokku pakitud kolmas ratas autos, mille pidin Eestisse saatmiseks tuttava juurde viima, uus polekski vist sisse mahtunud. Konteiner oli alles hommikul tulnud, lubasin raskema kraami sisse tassimise juures aidata. Saigi seal paar tunnikest kama konteinerisse kantida ja veidike musklijõuga toetust pakkuda. Kui kunagi ise kodumaa poole hakkame suunduma, peab kah konteineri tellima. Aga rohkem kui ühe täie jagu ei ole vist mõtet sinna tarida, peab lihtsalt kainelt numbrid kokku lööma, mida tasub ja mida mitte kaasa võtta, konteineri saatmine on siiski suht kallis ettevõtmine 20 jalase eest $3000 dollarit.

Shimano seeriate hinnang
ALIVIO keskmine tase

Ja need on teise naabri auto ja maja ;)

Kodus asusin innukalt netis surfama, tehnilist infi uurima, hinnanguid (reviews) studeerima ja foorumeid lugema. Kokkuvõttes selgus, et kõik need vidinad, mis küljes, on keskmisest veidi paremad. Kuna olen rattaasjanduses täielik võhik, ei jäänud mul muud üle kui nõustuda asjatundjate hinnangutega. Kõiki lisavarustuse juppe hinnatakse proffide poolt erinevalt, Shimano on üks tuntumatest tegijatest sel alal. Nende Alivio seeria käiguvahetajad, pidurid, käepidemed, ... on mõeldud mäeratastele hobisõitja tasemel. Hübriidil on tavaliselt koormused väiksemad, mistõttu Alivio vihjab paremale kvaliteedile. Ma pean tunnistama, et sõites tundusid nii Sedona Acera kui Roami Alivio super mõnusad ja sujuvad, no ma pole lihtsalt varem korralike jubinatega rattaid omanud.

Ratast ennast võrreldi Enamasti Treki 7.2 FX, 8.2 DS kuni 8.4 DS või Specialized Cross Traili, Cannondale Big Boy ratastega. Arvamusi oli muidugi palju ja erinevaid aga nende foorumite juures, mida juhtusin lugema jäi kõlama mõte, et Gianti puhul saad sama kvaliteedi ja vastupidavuse paarsada dollarit odavamalt kätte. Kui pole tingimata vaja uhkeldada Cannondale või Specialized firmamärgiga soovitati Gianti või Treki rattaid. Spets suusa ja rattapoes, kust potensiaalse kliendina läbi astusin ja müügimehega juttu tegin, sain soovituse just Gianti suunas. Ehkki neil selle aasta mudelit veel sisse polnud tulnud, soovitas oodata selle asemel, et Trek osta.

Kui uurisin kasutatud rataste kohta, teatas ta, et neil tuleb nädal peale lihavõtteid niinimetatud Bike-Swap, ehk ratta-vahetus üritus. Sarnaselt Ski-Swapilt olen enda perele enamuse suusavarustust ostnud. Inimesed toovad oma varustuse müüki ja poed käivad eelmise aasta mudelid soodsalt välja. Suuskade puhul saad rasket allahindlust, isegi tuliuued on hea õnne korral võimalik 75-80% poehinnast odavamalt saada. Oma Fisheri World Cup GS tuliuued suusad ostsin paari aasta eest koos sidemetega $300'ga mis oli supersoodne $1200'se poehinna juures.

Igatahes veendusin kodus, et Giant Roam 2 puhul tegu hea rattaga ja 65% täishinnast tundus soodne olevat. Kindlasti saab odavamalt ka, kui oodata ja kuulutusi päevade kaupa tuhnida, aga vaevalt nii heas korras ratta. Mõtlesin, et isegi kui õnnestub mõnikümmend dollarit kokku hoida, pole see aja ja sõidukulu väärt. Too $430'ne Treki 8.2 DS läks ka ju päevaga, enne kui jõudsin ise vaatama minna. Järgmine päev lõuna ajal saatsin tüübile teksti, et ostan ära, ei hakanud enam $20 pärast kauplema. Saingi ratta kenasti kätte, lugesin talle nelikümmend $20'st peo peale ja ratas minu.

Ei jõudnud ära oodata koju jõudmist. Kohe ratas autost välja ja paar kiiremat tiiru ümbruskonnas. Esimene mulje polnud petlik, tõesti super mõnus ratas, ainuke pisiviga oli see kõvavõitu sadul. Pikemat teed muidugi sihukese sportlikuga mõnus sõita aga ilmselt pean miski katte muretsema, juhul kui koeraga niisama lühemaid sõite teha. Kui laps koolist saabus sõitsimegi koos veidi ringi, temagi sai proovida ehkki sadul tuli jupp maad madalamale panna. Meeldis nii palju, et tüdrukul tekkis soov suurte ratastega hübriidi järgi. OK, ootame selle Bike-Swapi ära ja läheme vaatama, sest momendil peale rataste Eestisse saatmist ongi üks puudu. Kurat ei julgenud uut ratast teiste kõrvale garaazhi panna, maksis teine ju poole rahast, mille oma eelmise auto eest sain kui maha müüsin :P