"Tuumanoateral zhongleerimine" - Eric Schlosser

"Command and Control" on raamatu tegelik nimi aga sisu paremaks edasiandmiseks võtsin vabaduse ülivabalt tõlkida pealkirja. Kuidagi ehmatavalt langesid kokku selle raamatu lugmine, Ukraina sündmuste järsk teravnemine ja ühe mu blogilugeja soovitusel Edward Lucase artikli "I hope I'm wrong but historians may look back and say this was the start of World War III" lugemine. Eesti keelde tõlgituna "Loodan, et eksin aga ajaloolased võivad tulevikus tagasi vaadates öelda, et see oli III maailmasõja algus".

Kõigepealt raamatust. Tegu on kokkuvõttega USA tuumaarsenali õnnetuste ajalooga viimase 50 aasta jooksul. kusjuures peatähelepanu on koondatud USA's Arkansases Damaskuse asula lähedal Titan II nimelise kontinentide vahelise ballistilise raketiga juhtunud katastroofiga. Seni teadaolevatest ühe tõsisema õnnetuse põhjustas tehniku poolt maha pillatud mutrivõtme otsik, mis platvormilt alla kukkudes põrkas vastu raketi esimese astme alumiiniumsulamist kütusesektsiooni lüües sellesse pisikese augu. Tehniliste probleemide, rumalate juhuste ja inimlike vigade kokkusattumuse tõttu viis taoline tühine aps raketi plahvatuseni, mis küll otseselt termotuumalõhkepea täisvõimsusel plahvatust ei põhjustanud.

Muidugi on raske uskuda, et raamatus kõigist õnnetustest juttu on aga juba kirjeldatutest lugemine toob kananaha ihule. Lisaks ei maksa unustada, et kõigi eelduste kohaselt on ohutus USA sõjaväes paremas seisus kui endises Nõukogude Liidus või praegusel Venemaal, Hiinas, Indiast ja Pakistanist rääkimata.

Huvitav oli teada saada kui keeruline tegelikult on kontrollimatu tuumareaktsiooni tekitamine, millist täpsust ja ajastatust see nõuab. See ilmselt ongi olnud põhjuseks, miks tervest hulgast tuumalõhkepeadest mis õnnetustes purunesid, põlesid ja ka lõhkesid, ükski tuumaplahvatuseni ei viinud. Ja see on ka põhjuseks, miks nii vähesed riigid seni on suutnud tuumarelva luua. Samas on arvutite areng viinud teoreetilise osa nii palju lihtsamaks, et USA on muutunud õige murelikuks, olles veendunud, et ainsaks abinõuks tuumarelvastuse leviku piiramisel on uraani ja plutooniumi varude kontrollimine.

Ballistiline rakett Titan II  9 megatonnise lõhkepeaga

Kuid tavalisest õnnetusest oli ja on palju ohtlikum ootamatute tehniliste defektide, inimliku vea või tahtliku sabotaazhi võimalus. Sellisel juhul töötaks süütemehhanism ettenähtud rezhiimis kutsudes esile tuumaplahvatuse. Muidugi olid sellise võimaluse ära hoidmiseks tuumalõhkepead pideva valve all ja salakoodidega kaitstud, kuid kõiki lukkusid mida inimene on välja mõelnud on ka võimalik lahti muukida. 

Kõige hirmutavamaks infoks, oli fakt kui lähedal maailm aastakümnete kaupa tuumasõjale seisis. Nii poliitiline juhtkond kui kindralid planeerisid esmaste tuumalöökide andmist külma rahuga ja sugugi mitte ainult kriisiperioodidel. Tuumasõja stsenaariumid olid hoolega läbi vaadatud ja nendeks valmistuti veendumusel, et varem või hiljem see juhtub. Nii ameeriklased kui venelased olid mitmeid kordi paari minuti kaugusel tuumasõja vallapäästmisest. NL lagunemisega langes globaalse tuumasõja võimalus oluliselt kuid on viimasel ajal seoses Putini agressiivse välispoliitikaga uuesti teravalt päevakorda kerkinud. Venelasi hoidis tagasi nii enne kui ka nüüd ameeriklaste oluliselt suurem löögivõimsus ja enda rakettide tehniline ebakindlus.

Peale selle raamatu lugemist olen veendunud, et Ukraina konflikti taustal nii venemaal kui läänes ei planeerita hoolikalt mitte ainult tavasõja stsenaariume vaid kaalutakse kindlasti ka tuumakonflikti võimalust ja selleni viivaid arenguid. Venemaa on näidanud, et ei kohku tagasi konventsionaalsest konfliktist. Ainus asi, mis veidi kindlust tekitab on asjaolu, et ehkki Kremli juhtkond eesotsas Putiniga on tüüpiline diktaatorlik jõuk pole nad usufanaatikud andes endale aru, et peale tuumapäästikule vajutamist kaotavad kõik lootmata paradiisi jõudes 40 neitsi teenustele nagu muslimid.

Just täna lugesin huvitava uudise, mis tõi selgust Venemaa ootamatult pehmele käitumisele Genfis. Obama olevat nimelt ähvardanud Putini ikka veel välispankades oleva isikliku 40 miljardi dollari kallale minna kui Venelased peaks Ukrainas olukorda veelgi teravdama. Sellega sai Ukraina jällekord veidi aega, kuniks Kremli röövel oma rahad kuhugi kindlamasse kohta ümber on kantinud. Ma ei tea, aga selliseid summasid vist paari klaviatuuriklõpsuga ei liiguta, muidu poleks ju asjal mõtet. Samas pole ka selge kui tugev tõepõhi taolistel lugudel all on.

Aga raamatu juurde tagasi tulles julgen seda soovitada inimestele, kel huvi külma sõja ajaloo ja tuumarelvade tehnilise külje kohta. Nõrganärvilistel parem mitte lugeda, muidu ei saa magada oodates iga moment, millal raketid hakkavad kukkuma. Muideks põhisihtmärkideks olid enne ja on ka nüüd lisaks poliitilisele ning sõjalisele juhtkonnale, vastase tuumarelvastus, infrastruktuur ja suurlinnad, et võimalikult suuri ohvreid tsiviilelanikkonna juures esile kutsuda. Põhjuseks lootus, et meeletu ohvrite hulk murrab ellujäänute moraali ja vastupanuvõime, lihtsalt pole enam kedagi kelle nimel võidelda.

Loodetavasti Edward Lucas siiski eksib ja Ukraina ei saa Kolmanda Maailmasõja põhjuseks, Venemaa pole siiski Nõukogude Liit, kes kontrollis suurt sõjalist blokki, Ukraina kriisis seisab ta sisuliselt üksi ja globaalse sõjalise konflikti korral ei riski keegi ilmsele kaotajale appi minna.

P.S. Praegu avaldatud andmeil kaalus USA väikseim tuumarelv paarkümmend aastat tagasi vaid 3 kilo, seega tõeline kohvripomm, isegi kergem kui lennukisse kaasa lubatav käsipagas :D Aga tehnika on vahepeal arenenud!