Edward Lucas: "Why Estonia matters" |
Eile käisime Tartu Collages Välis Eesti Muuseumi ehk VEMU korraldatud üritusel kuulamas Edward Lucase loengut teemal "Why Estonia matters". Muidugi ei saanud üle ega ümber momendi põletavast teemast Ukraina olukorra näol. Saal oli pisike ja puupüsti rahvast täis, ega iga päev selliseid põnevaid tüüpe saa kuulamas käia.
Väga lühidalt kokku võttes on Eesti tähtis selle pärast, et näitab väga kujundlikult Venemaale kuidas saab asju korraldada demokraatlikult ja majanduslikult edukalt omamata sisuliselt mingisuguseid maavarasid, milledel liugu lasta. Just selle pärast Eesti ja teised Balti riigid häirivad Putinit nii hirmsasti, et nad on elavateks näideteks tema propaganda valelikkuse ja majandusliku mudeli läbikukkumise kohta samas pakkudes alternatiivi korrupteerunud dikdatuurile.
Putin on suutnud saavutada kaheldamatult kõrge populaarsuse rahvamasside hulgas, just nagu Hitler oli kolmekümnendate lõpu Saksamaal ülipopulaarne. Mõlemad nad mängivad natsionalismile, just viimasel ajal on see Venemaal eriti tugevalt kõlama hakanud. Russkie ehk vene rahvusest inimesed seatakse teistest kõrgemale, ehk lausa eliitklassiks. "Päästma" minnakse just neid mitte "rossijani" kes kujutavad endast teistest rahvustest venekeelseid inimesi.
Mina kaasa kõrval moblaga pilti võtmas(eesti.ca foto) |
See võib olla ka üheks põhjuseks, miks nii USA kui Euroopa seni lisaks mõnede venelaste viisakeelule vaid "sügavat muret" on tundnud Ukraina sündmuste pärast. Putin on käitunud väga ülbelt, sisuliselt arvestamata ülejäänud maailmaga. Venemaa populaarsuse kohta tänapäeva maailmas on heaks näiteks riigid, kes Krimmi okupeerimist tunnistasid, nende hulgast Põhja Korea kohta viskas Lucas hea killu, et too on nagu marutõbine koer kelle kohta Venemaa võib öelda: aga vahel ta liputab saba kui mind tänaval näeb :) Ta olevat ka ühelt vene poliitikul palunud nimetada Venemaa piiririiki kellega sõbralikes suhetes ollakse kui too kurtis, miks küll lääs meisse nii halvasti suhtub. Natukese maigutamise peale tuli vastuseks Usbekistan, noh isegi Valgevene on viimasel ajal Ukrainasõbralikke ütlusi andnud.
Aga mis on tulemas. Lucase arvates Venemaa siiski ei kavatse suuremastaabilist sõjalist rünnakut, sest see tooks kaasa vajaduse ise hakata Ukraina lagunenud majandust üles upitama olukorras kus Venemaal endal seisud kiita pole. Kõige suurema tõenäosusega üritavat Venemaa hoida Ida-Ukrainat nii ebastabiilses olukorras, et oleks võimalik presidendivalimised kas ära jätta või kehtetuks kuulutada. Põhjuseks muidugi asjaolu, et peale Krimmi afääri pole lootustki vabadel valimistel ei venemeelse presidendi ega parlamendi saamist. Samas mainis ta, et tegelikult teab vaid Putin ise, mis kavas, liigset ratsionaalsust ei maksa oodata.
Kas ja kuidas lääs saaks Venemaad korrale kutsuda. Kindlasti saaks kui selleks oleks poliitilist tahet, mis paraku puudub. Nimelt on mitmeid majanduslikke hoobasid mis lööks suht kiiresti Venemaa esiteks käpuli ja vajadusel totaalselt nokauti. Efektiivseim nafta hinna kunstlik alla toomine paariks aastaks, täiesti võimalik Lääne enda ja Saudi tootmismahtusid järsult tõstes. Venemaa pankade varade külmutamine ja nende välja viskamine rahvusvaheliselt turult. Viisakeelu laiendamine kogu parlamandi, valitsusaparaadi, sõjaväe juhtkonna ja Kremliga seotud ärimeeste peale kaasaarvatud pereliikmed. See sunniks hulgaliselt oligarhide ja nomenklattuuri lapsukesi lääne koolidest koju pöörduma ja naisukestel shoppamis või turismireise ära jätma. Vaevalt nad eriti õnnelikud oleks kohalikes koolides ja poodides käimise või Krimmis suvitamise üle.
Kahjuks on paraku tegu utoopiaga, sest Lääs pole valmis mingeid sanktsioone rakendama, mis neid endid veidigi haavata võiksid. Lucase arvates oleks Ida-Euroopa riigid ainsad, kes Venemaa ohjeldamise nimel valmis püksirihma pingutama, aga sellest on vähe, sest Euroliidus ju vaja konsensust. Ka ameeriklased pole huvitatud, tõsiselt võetavatest sanktsioonidest. Esiteks ei mõjutaks need Venemaad nii palju, sest USA-Vene kaubandus pole eriti suur, teiseks üritab ameerika hoiduda igasugusest otsesest konfrontatsioonist.
Minu enda tähelepanek, mida tahtsin Lucaselt küsida (kahjuks ei õnnestunud): Jääb mulje nagu Lääs prooviks Venemaad lausa kutsuda sõjalisele avantüürile. Putini avaldusele, et riigiduuma on andnud talle õiguse Ukrainas sõjaväge kasutada teatavad nii Obama kui NATO vastuseks, et Ukraina puhul sõjalisi survevahendeid me kindlasti ei rakenda. Kuidas muud moodi saab Venemaa seda mõista kui vägede kasutamisele vaba voli andmisena, ei pea muretsema NATO ega USA sekkumise pärast.
Lootsin peale loengut Lucasele oma küsimustega ligi saada, aga teised tahtjad trügisid karjakaupa ümber tema. Lõin käega, eks saab ka emailida kui viitsin. Võtsin hoopis tüki kringlit ootamatult normaalse kohvi kõrvale, puhusime mõne sõna tuttavatega juttu ja jalutasime peagi metroole. Üritus oli kuhjaga väärt pooletunnist metroosõitu.
Lootsin peale loengut Lucasele oma küsimustega ligi saada, aga teised tahtjad trügisid karjakaupa ümber tema. Lõin käega, eks saab ka emailida kui viitsin. Võtsin hoopis tüki kringlit ootamatult normaalse kohvi kõrvale, puhusime mõne sõna tuttavatega juttu ja jalutasime peagi metroole. Üritus oli kuhjaga väärt pooletunnist metroosõitu.
Mind huvitab, kuidas Kanada meedia asju valgustab?
ReplyDeleteKanada valgustab suhteliselt objektiivselt ja Ukraina suhtes positiivselt. Siin on ka suur Ukraina kogukond. Ise olen lugenud BBC uudisi ja pean tunnistama, et minu maitsele püüab see liiga "objektiivne" olla. Ma saan aru, et sündmusi kajastatakse mõlema poole vaatevinklist aga kui ikka propaganda ilmselgelt jabur ja valelik, miks seda siis esitada. Kas või Ukraina valitsuse fashistideks kutsumist, nagu paljud kommentaatorid on väljendanud vastab praeguse aja Venemaa palju täpsemini fashismi definitsioonile kui ükski teine riik viimase 50 aasta jooksul.
ReplyDeleteSa liiga diplomaatiline BBC suhtes, nad pole juba ammu objektiivsed, vaid väga ühele küljele kaldu oma uudistes, sarnaselt Guardianiga.
ReplyDeleteMind hämmastas Šoti Rahvuspartei suht populaarse juhi intervjuu, milles ta avaldas imetlust P-i impeeriumit taastava poliitika ja tegevuse suhtes. Kindlasti kaotas palju toetajaid oma iseseisvuskampaanias.