Bruce Peninsula rannas paekaldal |
Bruce - Esmaspäev Aug 25
Bruce Peninsula ehk poolsaare poole sõitsime mööda Huroni järve Georgian Bay lahe lõunakallast. Algul läbisime mitukümmend kilomeetrit pikka kaldaäärset suvilaterajooni, mis teataval määral meenutas Põhja-Eesti ranniku tihedamalt asustatud piirkondi. Otse ranna ääres olid vanemad ja tagasihoidlikumad, kuid ilmselt hirmkallid järvevaatega majad, teiselpool teed uuemad ja uhkemad kuid mitte veeäärsed ehitised. Mõnes kohas oli järveäärne vana maja ära ostetud ja meeletu villa peale ehitatud. Mõni ime, et suvilad selles rajoonis kallimad kui majad Torontos. Kohapealne suurem asula kannab nime Wasaga Beach aga sealne avalik rand on üsna räpane ja ülerahvastatud.
Teel Cypress Lakes rahvusparki |
Peagi jõudsime maanteele, mida talvel tihti sõidame, see viib meid järveäärsel paekaldal asuvale Ontario suurimale ja parimale mäesuusa nõlvale Blue Mountainile. Pilku mäele visates ujus mõte talvele, momendil kasutatakse neid radasid mägiratta sõiduks, üles saavad tüübid suusatõstukiga, mis suvehooajaks kohandatud ka rattaid kandma. Siinne paekallas väga sarnane Põhja-Eesti omale, lihtsalt enamasti oluliselt kõrgem.
Söögipeatuse tegime Owen Soundis, plikad käisid Tim Hortonis sel ajal kui mina koera hoidsin ja tasuta wifis surfasin. Eks lastel läks ka nats kauem, nemadki said üle pika aja internetile ligi. Teeäärsest talust olime ostnud mõned kohapeal kasvatatud maisitõlvikud, kallimad kui poes aga garanteeritult värsked ja maitsvad lõkkel küpsetatutena.
Elupuumetsas asuv telgiplats |
Kolme paiku jõudsime Bruce Peninsula tipus oleva Cypress Lakes rahvuspargi väravasse. Seal oleva saba põhjal oli selge, miks eelbroneerimine vajalik, meie sõitsime uhkelt autoderivist mööda ja registreerisime oma broneeringu peamajas. Siin olid näitlikult eksponeeritud mitmed maod ja karu, paraku ettevaatuse mõttes topistena.
Telgiplats osutus igati kenaks, ilusal kuival kohal paekivi peal kasvava elupuumetsa vahel. Ainsaks miinuseks asjaolu, et kõrvalolevad platsid suht lähedal ja metsa pool, privaatsust nats vähe. Lõime kohe telgid püsti. Natuke segas pinnase kõvadus, lapsed ei saanud isegi jalaga astudes kuidagi telgivaiu kinnitambitud kruusapinnasesse. Näitasin haluga kannatlikult toksides ette, kuidas taolist tüüpi maapinda vai ilma suurema vaevata sisse taotakse. Võtsime kiire näksi ja käisin ostsin hunniku puid, et oleks mida õhtul lõkkel põletada.
Jalutuskäik järve äärde |
Metsa alt ise lõkkematerjali toomine on rangelt keelatud, mis ka arusaadav, sest muidu ei jääks natukese ajaga ühtki puud ümbruses alles. Samas leian, et Eesti RMK süsteem on mõistlikum, kus valmis raiutud halud tasuta käes, nii ei tekki mõtetki metsast lisa tuua. Siin võiks puude hinna lihtsalt telgiplatsi omale automaatselt otsa keevitada ja asi vask.
Cypress Lake, päike juba madalal |
Elav tuli ja patareidel töötav latern on ainsaks valgusallikaks pimedas, sest elektrit siin polnud. Samuti puudus suur keskne vetsu ja dushi komplels, ainult veekraanid ja mõned peldikud tee ääres. Kuna kell juba suht palju, otsustasime käia kohalikus pisikeses järves ujumas ja pikema matka järgmise päeva peale edasi lükata.
Jalutasime järve kaugema tipuni, kus liivarand, aga ujuma läksime lõpuks ikka paepõhjaga kohas. Järv oli suht madal, kuid sellele vaatamata jaheda veega. Paeplaatidest põhi õhukese eriliselt libeda savikihiga kaetud nii, et pisemagi kallaku korral lihtsalt libisesid püsti seistes sügavamale nagu märjal jääl. Isegi koera neli käppa ja küüned ei pakkunud piisavat tuge.
Sumune päikeseloojang Cypress Lake järvel |
Õhtusöögiks küpsetasime maise lõkkel, sama päeva värsked on ikka jube head. Juustuvorstid olid tugevamaks kehakinnituseks, mille kõrvale sai pontsikuid ampsata. Laterna valguses mängisime mõned voorud täringumängu ja peagi andsid haigutused märku, et aeg tudile kerida. Koera võtsid Soome tüdrukud juba teist ööd enda juurde, neil rohkem ruumi, loomal polnud selle vastu midagi. Öö oli suht jahe, hea rahulik uni, ainult kõvavõitu õhukese kruusakihiga kaetud küljealune sundis pidevalt paremat asendit otsima.