Shokikirjandusest

Viimasel ajal on palju emotsioone tekitanud Kaur Kenderi kirjutis, kus väidetavalt olevat alaealiste pornot propageeritud. Algul libisesin niisama üle, kui tavalisest uudismürast aga kui sellel teemal sõnavõtmine kuidagi ei tahtnud vaibuda otsustasin lähemalt uurida kas tõepoolest asi nii hull kui Eesti riigiametnikud seda üritavad väita, et vaja lausa kohtusse kaevata. Selles mõttes hakkas häirima, et ma olen hingelt liberaal ja toetan sõnavabadust iga kell mäletades veel nõuka ajast, mis tähendab piiratud sõnavabadus. Samas ei saa jätta rõhutamata, et parimaks reklaamiks on mingi asja ärakeelamine, mida võis ilmekalt näha hiljuti ilmunud Hollywoodi Põhja-Korea teemalise filmi puhul. Muidu ilmselt suht märkamatuks jäänud keskpärane komöödia-paroodia lõi hulga rekordeid allalaadimiste ja vaadatavuse koha pealt. Usun, et Kenderi artikliga on sama asi ja tänu skandaalile lugejate arv mitmekordne.

 

Nende paari raamatu põhjal, mis olen lugenud, meenutab Kender mulle meie aja Dickensit. Kirjutab asjadest mis olemas, aga mida inimesed ei taha tunnistada, eriti "viisakas" seltskonnas. Pole päris minu maitse, kuid sellele vaatamata toetan sõnavabadust, sest ei pea ju lugema kui ei meeldi. Igatahes läksin uurisin, mis koht see nihilist siis on, kus mainitud kirjatükk avaldati. Mulle jääb mulje, et tegu veebilehega, kus avaldatakse lugusid, mille eesmärgiks ongi lugejaid shokeerida. Konkreetne tekst oli kustutatud ja ma ei viitsinud küllalt netiavarustes tuhnida (kust seda kindlasti soovi korral leiab). Piisas Kenderi mõne teise sissekande lugemisest. Minu arust väga tüüpiline shokikirjandus, kohati isegi päris vaimukalt võimuesindajaid nüpeldav. Protestivaimu täis teismelisena oleks tekst ehk meeldinudki, praegu ei tekitanud muid emotsioone kui ajas kohati muigama.

 

Sõnavabaduse koha pealt leian, et avaldada võib minu arust kõike. On ju lugeja otsustada, kas lugeda või mitte. Mulle näiteks hakkavad vastu kommunismiaja kirjutised või keskerakonna paskvillid aga ma ei leia, et neid sellepärast peaks ära keelama. Ma lihtsalt ei loe neid ja ei käi ka vastavatel veebilehtedel. Mõne keskerakonna esindaja, eriti tolle eurosaadikust punapea puhul, tekivad õige vägivaldsed mõtted, aga tsiviliseeritud inimesena surun need alla ja ei lähe nui käes vanamoori otsima. Brüsselis niigi ärevad ajad praegu, loll kui politsei peaks mind mõne terroristiga segi ajama :P Igaks juhuks pean vajalikuks siinkohal rõhutada, et ma ei propageeri ka kedagi teist minema EL saadikuid likvideerima (kui keegi tähelepanelik kodanik peaks eelneva põhjal vajalikuks prokuratuuri informeerimast :D), ehkki ei saa salata, et kurbusse ma ei sureks kui eelpoolmainitu endale ämbri (ääreni vett täis:) varbale pillab :P