Optimistlik versioon Debaltsevost.

    Selle analüüsi koos rindejoone pildiga kopeerisin Igor Taro FB postitusest, loodetavasti ta ei pahanda, et ka siin jagan. Mulle isiklikult tundub pikalt liiga roosiline pilt sündmustest, aga loomulikult pole miskit selle vastu kui tõepoolest peaks tõsi olema. Samas on oluline teada tegelikku tõde isegi kui see valus ja kole on, muidu pole võimalik vigadest õppida, et teine kord paremini teha.

Igor Taro :

 

 

 

 

 

 

 

  

UKRAINA PÄEVIK 18.02: Ukraina on suurema osa oma väegrupeeringust Debaltseve platsdarmilt välja viinud. Päeval teatas Porošenko, et 80% üksustest on väljas ning... seda oli mõnevõrra üle 2000 võitleja, koos tehnika ja varustusega. Tähendab, et Ukraina armee arvukus platsdarmil oli kõvasti ülehinnatud.

 

Suurim vahe Illvaiski juhtumiga on see, et ümberpaigutamine on käinud organiseeritult ning Ukraina armeel õnnestus luua selleks ka koridor. Suvises juhtumis oli asi nii, et Putin lubas koridori ja siis hakati sealtkaudu väljuvaid ukrainlaste üsksusi halastamatult hävitama. Nüüd on üksused ise välja tulnud koos suurema osa tehnika ja varustusega. Ja ei mingit kapituleerumist.
 

Nagu ma eile kirjutasin, ei julge Ukraina tõenäoliselt vastupealetungi Debaltsevet piiravate venelaste tiibamiseks korraldada, kuna piiri taga ootab kümneid tuhandeid vene sõjaväelasi käsku alustada Ukrainasse sissetungi. Ka need, kes Debaltseves sõdisid, olidki suures osas vene sõjaväelased. Praeguseks on paljudel isegi vormitunnused peal olnud, mõne vangi või hukkunu vormilt on neid hulgi maha lõigatud.
 

Debaltseve operatsiooni algne strateegiline eesmärk oli jagada pooleks okupeeritud ala, et Donetski ja Luganksi "rahvavabariigid" üksteisest eraldada. Suvel sai Ukraina armee sellega hakkama ning oluline transpordisõlm jäi pooleks aastaks nende kätte. Hiljem oli platsdarmi hoidmisel mõtet, et alustada pealetungi näiteks Horlivka peale, mis on Donetski vabastamise eeltingimuseks. Tundub, et praeguseks on need eesmärgid lükkunud kaugemasse tulevikku ning Debaltseve hoidmisel polnud enam sellist tähendust, nagu varem. Riskid kaalusid võimaliku kasu üle. Nagu juba ennist mainitud, suunasid vene terroristid kogu oma jõupingutuse Debaltseve platsdarmi ümberpiiramisele. Tegelikult alustati sellel lõigul tõsiseid pealetunge jaanuari teisel poolel. Vaatame kalendrit - praegu on veebruari keskpaik. See tähendab, et kogu selle aja, mil Ukraina armee platsdarmi hoidis, oli see vene üksuste jaoks üks paras hakklihamasin. Üheski lõigus ei suutnud nad lõpuni kaitset läbi murda ning otsustavadks sai varustusteede ohtu sattumine umbes nädala eest, kui venelased jõudsid Logvinove asulasse. Venelaste nõue oli kapituleerumine, valge lipp ning ülestõstetud kätega ukraina üksuste allaandmine. Seda ei juhtunud.
 

Vastupidi, praeguse seisuga on Ukraina armee suutnud säilitada enamiku sealsete üksuste lahinguvõime ja ka tehnika ja see on edasise asjade käigu suhtes oluline. Üpris kõnekas on ka see, et "NATO leegionid", keda Putin Debaltseves nägi, osutusid kolm korda väiksemaks väekontingendiks, kui meedias on spekuleeritud. Venemaa poolt juhtis kogu operatsiooni kaadrisõjaväelane kindral Lentsov, tema nimi on korduvalt läbi käinud ja ta on jäänud vene propagandistide kaamerate ette. Debaltseves toimunu oli selge Minsk-2 kokkulepete rikkumine Venemaa poolt, vene sõjaväelaste osalusel ja pole ette näha, et nad neid kokkuleppeid edasi kavatsevad täita. Ukraina armeel on võrdlemisi lihtsam kaitsta uut rindejoont, mis ei tungi sügava kiiluna vastase positsioonide sisse. Seega muutub venelaste edasiliikumine Ukraina territooriumil järjest raskemaks.

 

Miinipildujatuld oli nii Širokino kandis Mariupoli lähistel kui ka põhjarindel Luganski lähistel. Relvarahu on järjekordne müüt. Esmakordselt tegi Ukraina president täna ettepaneku rakendada kriisipiirkonnas ÜRO rahuvalvajaid, esimest korda kõlas see mõte soomlaste suu läbi umbes aasta tagasi. Porošenko nägemuses võiks see olla EL-i politseimissioon. Sel juhul peaks missioon katma nii kriisipiirkonda kui ka võtma kontrolli alla Vene-Ukraina piiri ja Venemaal ei tohiks konflikti osapoolena olla rahuvalvajate üle mingit võimu. Paraku on see ilmselt naiivne lootust, et ÜRO Julgeolekunõukogu suudab sellest osas üksmeelt leida, sest Venemaa saab seda ettepanekut vetostada. Piirikontroll pole nende huvides, nagu ka pingete langemine Ida-Ukrainas. Putini eesmärk on selline Ukraina, kus iga oblast saaks takistada kogu riigi tüürimist Lääne elukorralduse ja väärtuste suunas. Venemaa nõuab Ukrainale põhiseaduse reformi, mis annaks piirkondadele sellised laiad volitused. Endal neil pole isegi oblastite kubernerid enam üle 10 aasta valitavad, vaid määratakse ühe mehe suva järgi.