Filmidest 1991 ja 1944

1991 augustis teletorni ees

Eile vaatasime filmi 1991 aasta augustikuu putshi aegsetest sündmustest Eestis. Tehniliselt polnud ehk kõige parem aga andis päris hästi edasi tollel ajal valitsenud tundeid, mõtteid ja maailmapilti. Dokumentaalkaadrid tõid ehmatava selgusega tagasi mälukilde. Mitte et ma ise seal oleks olnud aga vaadatud uudistelõigud ja ärevus meenusid hoobilt.

 

Jällekord võis tõdeda, et Eestil (ja kõigil endise Nõukogude Liidu vabariikidel) vedas hullupööra, et olukord käest ära ei läinud. Küll inimesed olid ikka naiivsed, astudes paljakäsi tankide ja soomusmasinate vastu veendumuses, et ega sõdurid ju rahvast laskma ei hakka. Õnneks ei saanud me kunagi teada, mis oleks juhtunud kui käsk oleks antud, aga mul on kuri kahtlus, et sõdurid oleks käsku täitnud, ehkki võimalik et mitte erilise vaimustusega.

 

Kõige rohkem shokeeris asjaolu, et nüüd 24 aastat hiljem me enam ei imesta kui vene sõjavägi pommitab Ukraina linnu tappes külma rahuga tuhandete kaupa tsiviilisikuid või lastes alla reisilennuki. Üheksakümnendate algul arvasime, et tsiviliseeritud ühiskonnas selliseid asju ei saa juhtuda, need on jäänud Stalini aega. Tuletab meelde nii esimese kui teise maailmasõja eelseid meeleolusid kui usuti, et Euroopa riigid on piisavalt arenenud, vältimaks sõjaliste meetoditega vaidluste lahendamist.

 

NL püüdis hoiduda tegemast liigutusi, mis maailma silmes poleks viisakad tundunud. Ei teagi miks päriselt, aga vist oli soov näidata ennast positiivsetena ja ka ise seda tunda. Moskvas kukkus ju putsh läbi just seetõttu, et sõjavägi suures osas keeldus allumast huntale ja rahva vastu minemast.

 

Aga praegu olen üsna veendunud, et suurvene shovinismiga hullutatud sõjavägi oleks valmis ka Moskvas demonstrante kuulipildujatega maha niitma kui Kreml käsu annab. Putin on natukese ajaga suutnud mitte ainult Euroopa vaid ka kogu maailma diplomaatilise ja julgeoleku olukorra pea peale pöörata. Valitseb jõud, õigus ega lepingud ei tähenda midagi. Läänemaailma teadvusse hakkab aegamisi imbuma fakt uuest julgeolekuolukorrast. Seda ei saa nimetada uueks külmaks sõjaks, sest nagu üks diplomaat ütles, Ukrainas on olukord õige palav.

 

Ringvaates nägime lõiku teisest ajaloolisest filmist - 1944. Kindlasti tahaks näha, loodetavasti ei tehta seal liiga palju mööndusi "poliitilisele korrektsusele". Tegelikust olukorrast tol ajal annavad selge ja usutava pildi kümned ja kümned mälestustel põhinevad raamatud millest enamus ilmunud vahetult peale sõda paguluses. Loodetavasti lastakse peagi ka DVD välja. Muidugi tahaks näha niipea kui võimalik aga ainuüksi toetamise pärast ostaks ka ametliku versiooni.

 

Täna tegi Ukraina presidendi nõunik Juri Birjukov avalduse Debaltsevo asjus:

    "18. jaanuarist 18. veebruarini hukkus 179 ukraina võitlejat, 110 langes vangi, 81 jäid teadmata kadunuks (millegi pärast puudub info kaotatud tehnika kohta).
     Terroristide kaotused 2015 aasta algusest kuni Debaltseve piiramiseni:  2911 inimest, 42 tanki, 33 soomusmasinat, 27 "Gradi". Sealhulgas alates relvarahust (15.02.2015) eilseni:  868 inimest, 8 tanki,  11 soomusmasinat, 4 "Gradi".
     2500 ukraina võitleja vastu saatsid terroristid Debaltsevesse 15 - 17 tuhat meest. See tähendab 5 kuni 7 korda rohkem kui oli ukrainlastel vastu panna. Meie kaotasime 180-200 meest, aga nemad 868."

    Mis mina sellest arvan. Olgem realistid, tegelikku numbrit keegi ei tea, eriti muidugi mitte nii täpselt. Kui omasid kaotusi on võimalik hinnata, siis tavaliselt tegelikke numbreid ei avaldata. Vastaste kaotusi lihtsalt pole võimalik teada eriti kui taganetakse. Mõlemad pooled räägivad umbes 3000 langenust, palju neist ühe poole või teise poole sõjaväelased või hoopis tsivilistid pole selge. Tavaliselt võib eeldada ründava poole kaotused paar kolm korda suuremaks enam-vähem sama relvastuse taseme puhul, samas muidugi sõltub palju lahingu eripärast, meeste väljaõppest, jne ... Kokkuvõttes ei julge midagi muud väita kui et mõlemad pooled blufivad aga tõenäoliselt on vene poole kaotused suuremad. Lõppude lõpuks on suures plaanis ainsaks näitajaks Ukraina saatus, kas läheb Vene uue impeeriumi koosseisu või astub Euroopa Liitu. Peale viimase aasta sündmusi pole neutraalseks jäämine võimalik. Tegeliku ohvrite arvu saame teada alles peale sõja lõppu kusjuures selle numbriga pole niikuinii miskit peale hakata, kui siis vahest Haagi kohtus Putini süüdimõistmisel

letti visata.