Matk Mariga

50 meetri kõrgusel jalgu kõlgutamas

Eelmine nädal oli pikaks ajaks vanemal lapsel viimane Canadas olla. Otsustasime, et teeme ühel ilusamal päeval matka koos koeraga. Muidu oleks ehk isegi rattaga kuhugi mägisemale maastikule metsa vahele sõitnud aga koerast hakkas kahju, tema vist naudib kõige rohkem metsas ringi jooksmist.

Tom turnimas

Neljapäev osutus nii ilma (+17C ja päike) kui lapse ajakava poolest sobivaks, pisike probleem tekkis kui tahtsin seda tööl vabaks võtta. Nimelt oli meil pikk kolmepäevane nädalavahetus tulemas seoses Kuninganna Victoria sünnipäevaga, mis siinmaal riigipüha. Paljud olid juba neljapäeva ja reede vabaks võtnud, mina hiljaks jäänud. Ülemus aga pakkus välja lahenduse - ma ei saa sulle anda tervet päeva aga võta pool vabaks. Moment mõtlemist ja olin nõus, laps niikuinii enne kümmet üles ei tõuse ja selleks ajaks ongi mu pool päeva läbi.

Kaalusime mitut kohta, mis eriti kaugel polnud ja lõpuks otsustasime "Rattlesnake Pointi" kasuks, kus oleme ka varem käinud. Seal on võimalus soovi korral paekaljudel ronida aga muidu rada ka koerale täiesti läbitav. Samas piirkonnas oli Kelso, mida otsustasime uurima minna juhul kui aega üle jääb. Plikale andsin korralduse ennast ja koera poole üheteistkümneks valmis panna. Kodus ikka oli veits sättimist aga Koko sai kohe aru, et kavas matkama minna. Seisis kui naelutatud ukse juures suures hirmus et teda kogemata maha unustatakse.

Rattlesnake Point matkarada

Nii pea kui ukse avasin pani elukas hüpetega auto juurde ja rahunes alles siis kui lasin ta masinasse. Kaheliitrise camelpackiga võtsin vett kaasa, samasse kotti mahutasin mõned pizzataskud, paar banaani ja apelsini. Lasin Maril sõita, et harjutaks veel veidi enne kui pikemaks ajaks kodust lahkub. Enamus distantsist oli kiirtee, mida 110 - 120 km/h kimasime, alles lõpuosa veits aeglasem. Korra läksin veidi segi teejuhina, aga otsustasin kõhutunde järgi, mis lõpptulemusel osutus kiiremaks ja lühemaks kui kaardil planeeritud marsruut.

Koko piilub kartlikult kaljult alla

Kotkas planeerimas

Võtsime $13 eest parkimispileti, see kehtis kogu piirkonna loodusparkidele. Rahvast praktiliselt polnud, suht haruldane nii Toronto lähedal, ikkagi tavaline tööpäev enne pikka nädalavahetust. Kõigepealt panime kaks banaani nahka, mis neist kaasa tarida ja andsime koerale juua. Raja algus (parkimine paremal P valges viisnurgas ) kulges läbi äsja lehte puhkenud metsa, kilomeetri pärast olime juba paekalda ääres (punkt 010). Siit avanesid vinged vaated, tegin paar pilti ja tahtsin nats ronida kaljudel, aga laps kippus edasi, et küll pärast jõuame.

Jalutasime pikalt paekalda peal (010 -> 009 -> 008 -> 007 -> 011) aeg-ajalt ilusamates kohtades peatusi tehes, et vaateid imetleda. Kotkad tiirutasid järsaku kohal tuulepööristes, paraku head pilti oli neist raske saada. Üleval muidugi vett polnud ja koer muutus suurest jooksmisest januseks, andsime talle seljakotist juua ja võtsime ise mõned lonksud. Üllatav, et Koko oskas voolikust pigistatavat juga nii hästi alla kulistada, et praktiliselt midagi kaduma ei läinud, ehkki igaks juhuks hoidsin pihkusid all.

Tüüpiline metsaalune

Põnev lilleõis

Lõpuks jõudsime kohta, (011) kust eelmine kord edasi polnud läinud. Suundusime alla, et läbi oru teisel pool olevale paeplatoole ronida ja selle peal tagasisuunas käia kuni viitsime (011 -> 005 -> 012 -> 014 -> 013 -> 003). Jõekese juures kargas Koko rajalt maha ning tormas läbi paksu musta kaldaäärse muda vette. Oh kurat, mul pole ju tema tekki kaasas, sihukesena istmele küll ei saa lasta. Elukas aga jõi isu täis ja ujus siis veidi ringi. Meelitasime ta välja liivase kaldaga kohas, õnneks oli kutsa suurema osa mudast kiire vooluga vees maha loputanud.

Valged ja helelillad trilliumid metsa all

Punakaslilla trillium

Kui jõudsime umbes poolele teele, veidi edasi punktist 003 sattusime kenale kaljunukile, kust avanes järjekordne vinge vaade. Siin oli ka pink kus mugav einestada. Otsustasime, et edasi ei hakka minema, siis jõuab ka Kelsos kiirustamata ära käia. Sõime oma pizzataskud nahka ja jõime vett peale. Koer sai paar ampsu ja nii palju vett kui jaksas juua. All orus oli ta küll jõest isu täis lürpinud, aga märgistamise peale kulub nii palju pissi, et juba vaevas looma kole janu.

Rada läbi metsa lühemaks lõikamas

Tagasiteel otsustasime lõigata ja keerasime paremale niipea kui kalda järskus seda lubas. Ise oleks saanud pea igal pool alla ronida aga koeraga arvestades tuli kergem koht otsida.

Sama trikk üle lagendiku mööda metsloomade rada

Oranzh lühike joon tähistab meie esimest lõiget. Kaldast alla läbi hõreda metsa mööda varisenud rahnusid ja maas lebavaid tüvesid polnudki nii lihtne ronida. Mina läksin Kokoga ees, Mari paar kolmkümmend meetrit taga. Kui rajale jõudsin polnud teda enam näha, küll aga kuulsin k]va raginat metsas.

Hüüdsin et mis sa murrad neist okstest, minu üllatuseks tuli vastus veidi paremalt teatades, et tema ei murra, keegi teine sealsamas. Oi kurat, kui nägin et Koko turri läks hakkasin kiiresti lapsele vastu minema ja kamandasin teda valjusti rääkima. Koko polnud eriti entusiastlik mulle järgi tulema aga üksi rajale ei julgenud ka jääda. Siis kuulsin kõvemat raksatust nagu keegi oleks jalaga jämme oksa murdnud ja üles vaadates nägin suurt tumedat kogu puude vahele kadumas. Juhtus nii kiiresti, et ei teagi kas oli karu või põder aga pirakas oli küll.

Mari Kokot üles aitamas 

Koko sügav urin vaikis ja karvad vajusid alla. Ilmselt leidis, et oht kadunud, aga peale seda enam väga kaugele ette meist ei jooksnud. Jõeni jõudes punktis 006 läksime üle silla ja lasime koeral veel kord juua, too tahtis ujuma minna ja kive jõe põhjast koukida, utsitasime ta välja. Kohe sealsamas oli lage väli, mida mööda tundus olevat igati mõistlik kalju alla lõigata, meie marsruuti näitab teine oranzh joon.

Tom kalju all

Vaade alt üles

Siin oli veidi raskem ronimine järsakust alla varisenud rahnudel ja puude rägastikus. Paaris kohas pidime Kokot tõstma, sest ise ta poleks jaksanud üles hüpata. Kusagilt läbi pugedes sai loom hunniku takjaid kaela karvadesse, esikäppadele ja lotendavate kõrvade külge. Kulus oma kümme minti, et hädaldavat looma nendest pusadest vabastada. Siin olid igavesed lahedad kaljuseinad, kus Mari turnima läks. Ühte pragu pidi oleks päris kõrgele saanud ronida aga jalatsid polnud vastavad. Vasakpoolsel pildil ongi ta praos

Esimesest võimalikust kohast ronisime kalda peale ja jalutasime raja algusse välja. Siin olid kogu piirkonna parimad kohad kaljuronimiseks, mida kinnitasid hulk kaljusse taotud kaljunaelu. Mina ronisin ühest praost üles, kaljudevahelisest august läbi ja avastasin end äkki kalda välisküljel meetri laiusel kaljueendil, kümmekonna meetri kaugusel oli kotkapesa. Vaade oli huvitav ja oleksin saanud ilmselt päris pikalt edasi ronida aga ei tahtnud linnupesa segada, polnud selge kas olid munad või pojad sees või oli juba maha jäetud.

Tagasi alla ronides kohtusin kolme alpinistivarustuses tüübiga kes jäid mind üllatunult jõllitama ja nende instruktor mainis, et olen näide kuidas ei tohi kaljudel ronida - sandaalides ja ilma igasuguse varustuseta. Tegelt pikalt ülepakutud, sest kohad kust mina läksin olid ikka täiesti ohutud, nõudsid kohati veidi kätejõudu muud miskit.

Piiga kaljunukil

Auto juures võtsime kiire näksi ja sõitsime edasi Kelso loodusparki, mis vähem kui 10 kildi kaugusel. Parkimisplatsis selgus, et tegu rohkem mäeratastega sõitjatele suunatud teedega. Kaugemal päris järsu paekalju ääres oli siiski ka matkajatele mõeldud rada. Sinna jõudmiseks tuli aga rohkem kui kilomeeter suht igavat ja sirget teed jalutada.

Mari imepisikesena kaljupraos rahnul seismas

Kalju äärde jõudes selgus siiski, et käik tasus end ära. Siin oli veidi teise tegumoega pinnavorme, Üks eriti sügav ja pikk pragu kaljus, mille põhja mööda oleks saanud kalju alla ronida, seda ei viitsinud koeraga ette võtta. Prao teises otsas oli sauna suurune rahn alla varisenud ja poolel kõrgusel prakku kinni jäänud. Lapsele pakkus huvi, kas saab selle peale ronida ja mõningast akrobaatikat rakendades ning üht allakukkunud tüve kasutades tal see õnnestuski. Pilt tuli päris vinge, inimese suurus alles annab mastaabi kui suur on pragu ja kui suured puud ning kaljud.

Jalutasime raja lõpuni kuni kohaliku suusakeskuse Glen Edeni tõstukid ja nõlvad paistma hakkasid. Siit keerasime läbi metsa tagasi ja läksime tunde järgi täpselt oma teeotsa peale välja. vahepeal pidime nõu andma paarile ratturile, kes olid ära eksinud. Kokkuvõttes oli igavesti vinge matk, teatava üllatusega polnud peni sugugi väsinud olemisega, pigem super õnnelik, et sai ühel päeval kaks korda metsavahel ringi joosta, nuuskida ja pissimärke igale poole jätta.