Mari lendab pesast - ajutiselt küll.

Air Canada lennukid Toronto lennuväljal

Pühapäeval käisime viimases karate mustade vööde eritrennis enne võistlusi ja vööeksameid. Harjutasime vabavõitluse võtteid aga põhitähelepanu oli katadele pööratud. Lasin ka trennikaaslasel pildi meist kolmest dojos teha. Eelmine foto vist Jaapanist, kus me kolmekesi koos gides poseerime.

Kolmekesi karates

Viimane hommikusöök õues

Esmaspäev oli Mari väljalennu päev. Kaasa küpsetas laste soovile vastu tulles vahvleid, mida me siis esimest korda see aasta aias laua taga istudes nautisime. Ilm oli mõnusalt soe nagu pilti vaadates võite veenduda, õhtupoole tõusis temperatuur juba ebamugava +30 kraadi Celsiuseni, pidime isegi õhujahutaja peale lülitama.

Kohvrit ära andma ja lennule registreerima

Piletiga oli sihuke aps juhtunud, et kui umbes nädala eest laps oma emaile vaatas avastas ta ehmatusega, et krediitkaart oli tagasi lükatud ja kolme kuu eest soodsalt $740 ostetud lennukipiletit ühe ümberistumisega üle Pariisi polegi. Mis mõttes, kas sa tõepoolest ome emaile ei loe, see ajas küll tusaseks aga mis seal ikka teha, loodetavasti võtab õppust. Ahvikiirusel sai googeldada lennuliine ja ehkki esimesed hinnad mida nägime olid astronoomilised $3000 ja $5000 vahel siis veidi kuupäevade ja ümberistumistega manipuleerides saime üllatavalt soodsa hinna $930 Toronto-London-Helsinki-Tallinn ja tagasi Tallinn-Helsinki-Toronto.

Nii teeb laps sõna otseses mõttes esimest
 lennuharjutust pesast lahkumiseks 

Londonis küll ainult 2 tundi lennuväljal terminali vahetamiseks aega, aga las muretseb natuke, see ja $200 dollarit on odav kooliraha kui laps õpib rohkem enda asjade järgi vaatama. Kuidagi kummaline tunne oli teda üksi teele saata ja veel nii pikaks ajaks. Seni on ikka kellegagi koos lennanud. Paari aasta eest oli küll kahe pisema lapse järgi vaatajaks, kui nad kolmekesi Eestisse lendasid. Eelmine aasta tuli pisem laps üksi kuid mina ootasin Eestis ees ja kaasa saatis siit teda minema. Eks plika närvitses veidi aga ükskord peab suureks kasvama ja küll tal on hea tunne kui hakkama saab milles ma üldse ei kahtle. Nüüd ei saa enam miskit issi-emme kaela lükata, sest neid pole lihtsalt käepärast. Mis seal ikka kallistasime lennujaamas ja saatsime ta turvaväravasse. Mina näen tüdrukut nii kuu aja pärast kui ise Eestisse lendan, kaasal, pisemal tütrel ja koeral tuleb haruldaselt pikk 3 kuune paus sisse. Mari ise arvas, et tunneb kõige rohkem puudust Koko järgi, lubas temaga iga nädal skype videovestlust pidada :D