Pidulik lõunasöök ja rattasõit

Lapsed lauas einestamas

Kaasa salatileti ääres

Laupäeval otsustasime käia oma lemmikrestos vanema lapse Eestisse praktikale saatmist tähistamas. Hiina "Õgi palju jaksad" tüüpi restoran Mandarin on praktiliselt ainsaks kohaks kus me "väljas" söömas käime kui mõned korrad aastas ette tulev Tim Hortoni kohvi ja pontsiku kiirsöögikoht välja arvata. Ah siiski, suusatamas saab ka restost vahel üht-teist võtta, aga see on sihuke hädapärane kalorivajaduse rahuldamine, sest toit seal maitsev küll pole.

Kavala ilmega Kiki sooja toidu manu

Sushi ja sashimi lett

Tänu kaasa kokaoskustele ei kipu keegi meist kohvikutesse või restorani sööma, sest need kohad lihtsalt ei suuda konkureerida koduse toidu kvaliteedi ja maitsega. Lisaks tervislikkusele on selline teguviis kasulik ka rahakotile ;) Laupäevane söömine on veits kallim kui tavaline, kogu pere peale läks koos jookide ja tipiga $110, mis pole sugugi paha kui arvestada seda hulka krabisid ja krevette, mida ainuüksi mina kerre keerasin.

Mari magustoitu valimas

Kaasa koogidieedil

Pealelõunal muidugi ei jaksanud miskit asjalikku teha ja lebotasime niisama kes kus. Mina olin õues aiatoolis ja surfasin netis, kaasa vahtis Eesti TV'd, lapsed oma tubades läpakate taga. Õhtupoole läks olemine piisavalt normaalseks, et tekkis soov miskit aktiivset ette võtta. Pakkusin poolnaljaga Marile välja idee rattasõidule minna, too võttis vedu ja trumpas mind üle: sõidame alla järve äärde.

Tom ...

... ja Mari ratastega järve ääres

Hmmm... jäin mõtlikuks, aga uue rattaga polegi pikemalt sõitnud ja kõht ei punnitanud enam liiga hullusti ka, OK läheme. Mõnus sõit oli, sellise rattaga lust ja lillepidu igasugust distantsi läbida ka täiskõhuga. Järve ääres olime neljakümne minutiga, tegime paar pilti, vaatasime paelahmakatel olevaid kivistisi ja sõitsime tagasi, sest järvelt puhus külm tuul, ei tahtnud särgiväel ära külmetada. Igati asjalik päev.