Arktilise Kiwi moos

Arktilise Kiwi kobar

See aasta on meid õnnistatud ohtra kiwi saagiga. Tegu pole küll seda sorti kiwiga mida olete harjunud poest ostma aga maitselt on need oluliselt paremad. Ehkki maitse ja välimuse ja kasvamisviisi poolest meenutab kõige rohkem kiwit pole ma kindel kas botaaniliselt see korrektne liigitus on. Siinmaal kutsutaksegi neid hoopiski "Siberi tikriks" ladinakeelse nimetusega Actinidia arguta "Issai". Tegu on väänkasvuga, mille viljad on pisikesed nagu tüsedamad tikrid või kreegid, sisu magushapu ja nahk pealt sile, mistõttu vilju saab koos nahaga süüa. Teatav sarnasus minibanaanidega, kus terve suure banaani maitse pisikesse konsentreeritud.

Kindlasti annab palju juurde fakt, et korjan neid küpsest peast ja suskan kohe suhu - varre otsas valmimine on iga puuvilja puhul tohutu eelis andes selle "õige" maitse. Võrrelge kas või ise aias puu otsast sügisel korjatud ja kohe hammustatud õunu toidupoe letis pakutatutega. Kohe meenusid Pärnus poisikesena pugitud "klaarid" Valged Klaarid, sügisel Kuldrenetid ja oktoobri lõpus esimesed külmad üleelanud Trebuud või Tuviõunad.

Toormoosi esimene aste

Igatahes esimesi kiwisid võis suhu panna juba augusti lõpul. Varre otsast ei leidnud aga küpsed kukkusid maha ja oma aias muru pealt julges neid peale puhudes otse suhu panna. Mida edasi seda rohkem vilju maha potsatas ja peagi sai mõne otse väädi küljest noppida. Küpsuse tunnuseks on kiwide puhul kergelt kortsu tõmmanud nahk, siis on vili katsudes pehme ja suhu pannes ning hammustades plahvatab maitsepomm põske. Konsistentsilt sarnaneb küps kiwi moosi või paksu smuuti pommiga, mida õhuke nahk hoiab laiali valgumast. Viimased kaks nädalat sõin iga päev hulga neid marju, eriti head oli külma ilmaga, nagu külmikust võetud maiuspala.

Eelmine nädal ajas meid öösel üles koer, kes hakkas haukuma. Kuri kahtlus, et pesukarud minu maiustuse avastanud osutus tõeks. Tavaliselt nad kiwisid ei söö ja peale viinamarja hooaja lõppu piirduvad prügikastide tuulamisega. Need kaks noort elukat olid vist näljas ja leidsid, et enne talveunele suikumast peaks minu aias oma rasvavarusid täiendama. Peale füüsilist noomitust ja koera valjuhäälset protesti lahkusid loomad kiiruga jättes paar karvatutti suusakepi otsa. Selge oli, et kui mina kiwisid ära ei korja ootab vilju viinamarjade kurb saatus, ehk teekond läbi pesukarude seedetrakti.

Kiwi toormoos

Pühapäeval lõpetasin katuseharja ja hakkasin peale seda kohe kiwisid korjama. Ei osutunudki nii lihtsaks kui olin lootnud, sest sugugi mitte kõik polnud täitsa küpsed. Osadel süda veel kõvavõitu ja hapu. Kokkuvõttes korjasin ainult viiendiku saagist, mis kujutas endast umbes 5 liitrit lisaks vähemalt liitrile, mis maitsmise käigus minu kõhtu rändas. Puhastamine seisnes varte ja pisikeste õietupsu otsade eemaldamises, pesta polnud mõtetki. Kauss läks külmkappi ja täna tegime moosiks ning suumutiks. Toormoosi jaoks surusin lusikaga marjad puruks ja segasin vähese suhkruga läbi ning külmkappi kiireks tarbimiseks.

Kaasa tegi enamusest smuutit, millest osa sügavkülmas, et talvel küpsetistesse panna. Väljanägemiselt on smuuti ausalt öeldes üsna jube, maainimeste jaoks äraütlemata sarnane nii värvi kui konsistentsi poolest värske lehmakoogiga, maitse koha pealt ei oska kommenteerida :D

P.S. Windows 10 ja Edge kombinatsioon ei sobi blogspotiga, ehkki Windows 10 senise kogemuse põhjal mulle isiklikult väga meeldib.

Tänupühatamine

Sushi pühade puhul grillkana
poosis köögi põrandal.

Canadas on tänupüha tonks maad varem kui USA's. Miks ei oska öelda ja ei viitsinud ka googeldada, et vastust leida. Aga loogiliselt võttes on ju siinkandis jahedam ja seega korjatakse ka igasugu vili varem kokku, et külm ära ei võtaks. Eesti mõistes olekski vist kõige lähemaks vasteks lõikuspüha. Mul tegelt täitsa kama mis püha, peaasi et vaba päev antakse, eriti tore muidugi kui selle eest veel makstakse ka :P

Blue Mountain sügisvärvides

Seega algas nädalavahetus juba neljapäeva õhtul, mil mõnuga arvuti taga poole ööni Battlefieldi mängisin, hommikul võis ju sisse magada. Paraku mitte nii pikalt kui oleks tahtnud, sest kümneks pidin auto parandusse viima, lollakas "service engine soon" tuli läks jälle peale. Ainus hea asi selle juures on, et auto ikka veel garantii all ega lähe mulle midagi muud maksma kui raisatud aeg. Vähemalt kaks kruusi suht viisakat kohvi lurpisin selle ajaga kui nad selgeks tegid, et ühte kanistri nimelist juppi pole, mis vaja vahetada. Lubasid helistada kui saabub, seni aga võin rahulikult sõita.

Ülejäänud päevaga suurt miskit asjalikku ei teinudki. Kuna laupäeval oli meil plaanis Blue Mountaini suusavarustuse täikale sõita ja tagasiteel veidi matkata, otsisin netist huvitava koha, kus me varem polnud käinud. Kolme Collingwoodi lähedal asuva paiga hulgast valisin välja füüsiliselt lihtsaima, Sushist ju ei tea kaua ta jaksab metsa all joosta. Kui väsib tuleb ilmselt seljakotti susata. Laupäev oli mul ametlikult tööpäev ja kuna selge, et pere ei suuda enne kümmet end maast lahti ajada läksin hommikul pooleks päevaks kohale.

Blue Mountaini poole sõites võis nautida sügisest värvikirevust, lehed juba tooni muutmas ehkki mitte veel täies hiilguses. Kuna olin roolis siis ei saanud ise pilti teha, kaasa plõksutas mõned fotod aknast. Suusavarustuse müügil oli kahjuks parem kraam juba läinud, uut paari suuski lastele ei saanudki, ega põletavat vajadust olnud ka. Pisem plika leidis vinge DNA suusajope $50 eest, tema vana oli juba eelmine aasta kitsavõitu. Mina ostsin korralikud suurslalomi kepid $25 eest, samasugused nagu eelmised, millel titaansulamist ots kevadel murdus. Kaasa käis lastega söömas sel ajal kui mina suusasaapaid otsisin. Ühed väga head olid paraku liiga suured, kokkuvõttes sobivaid ei leidnud. Soovitati Horseshoe Valley laadale minna, seal olevat head varustust soodsalt.

Pretty River Valley juurde jõudes mõistsime, et oleme seal varem käinud. Meenus kui Koko mudas püherdas nii, et ei tahtnud teda autosse lasta. Matkamisest suurt välja ei tulnud, sest esialgu läksime kaarti usaldades veidi maad vales suunas, alles GPS ja Maps Me välja võttes saime tagasi Bruce trailile. Pisem plika oli põlve trennis välja väänanud, mis hakkas haiget tegema nii et pani lausa lonkama. Koerad olid täitsa tasemel, jooksid ringi ega näidanud mingit väsimuse märki. Sushi pistis äkki kilama, esimese hooga arvasime, et sai maolt või herilaselt hammustada. Sülle krabades selgus et kutsikal oli takjas kõhukarvadesse takerdunud ja torkis, sellest ka hädakisa. Mõlemad korjasid edaspidi üles hulga igas suuruses takjaid mida meie pidime karvadest noppima.

Kui jõudsime Bruce traili kõrgeimasse punkti otsustas naispere tagasi auto poole pöörata, mina tahtsin näha kas tee viib kuhugi paekalda äärde, kust saaks ilusat pilti. Sörkisin oma kilomeetri mäest alla aga ei miskit, tegu tavalise metsakasvanud rusukallakuga, kust mingit viisakat vaadet polnud võimalik näha. Tagasi üles minek võttis õige läbi, pole ju viimasel ajal eriti palju roninud mägedest üles. Samas on sadakond meetrit vertikaaltõusu naljaasi kui võrrelda Fuji vulkaaniga mille otsa mõni aasta tagasi sai ronitud.

Metsa vahel tormas sihuke "koletis" kallale :)

Koduteel panin vanema tüdruku rooli, sest noorem plika ei tahtnud oma põlvevalule viidates sõita. Kahju, olin ju lootnud, et ta saab veidi maanteesõitu proovida. Õunafarmist ei jõudnudki läbi, esiteks aeg liiga hiline ja teiseks ei jäänud ka ühtki selle tee peale, mida mööda tagasi Torontosse sõitsime. Kodus olime liiga hilja et garaazhi katust tegema hakata aga piisavalt vara, et sain arvutil mängida.

Loojang koduteel

Pühapäeva hommikul tõin katusesindlid ehituspoest, mis sellest kraamist üsna tühjaks müüdud - katusepanemise hooaeg hakkab ju läbi saama. Terve päev kulus vanade sindlite mahavõtmisele. Oleks kiiremini saanud aga otsustasin ainult lahtised poolikud maha kangutada, et vähem sodi tekitada, Pisem plika aitas ja enne õhtusööki jõudsin isegi poolteist rida uusi plaate peale naelutada. Õnneks on garaazh piisavalt madal ja lameda katusega, et läbi häda ulatab kogu töö teha kas alt redeliga või katuseharjalt, pole vaja katuseredeleid ehitada.

Kõige raskemaks osutus pühapäeva hommikul viinamarjaväätide vahelt katuseplaatide panemine. Kui see jupp tehtud läks edasi lihtsamaks. Ilmad olid mõlemal päeval super soodsad, täis päike ja üle +20C sooja. Katusel higistasin täiega aga päike tegi tõrvapapi plaadid pehmeks, lihtne neid panna ja lõigata, tõrva ribad all olid vedelad ja kleepusid hästi paigale. Katus ise läks lõuna ajal nii kuumaks, et palja käega ei saanud üle 5 sekundi toetada. Pea ja turi igatahes said päikesepõletuse, oktoobri keskel ei osanud nagu oodata. Kahe päevaga oktoobris sain pruuniks nagu keskmine eestlane suve lõpuks.

Enne oli roheline, nüüd helehall katus

Esmaspäeva õhtuks õnnestus ühe külje ja ühe otsa plaatidega ühele poole saada. Ainult serva ja harjaplaadid veel panna. See aga iseenesest parajalt suur töö, sest kõigepealt pean need jupid tavalistest sindlitest välja lõikama. Hämardudes kui viimaseid plaate naelutasin kostis kaugemalt juba müristamist, hea et seni oli ilma pidanud. Kaasa tegi samal ajal aiatööd ja nüsis ühe õnnetus seisus ilupõõsa õige madalaks. Tahab nüüd rohkem lilleaiandusega tegelema hakata. Teisipäeval jälle tööle aga järgmine nädalavahetus mul 3 vaba päeva järjest, loodetavasti saan siis katuse lõpetatud kui vähegi ilma annab.

Valgjärve MKA ja Vääna rand

Laupäeval, augustikuu esimesel lubas vahelduva pilvitusega sooja, tuulist ja äikesevõimalusega ilma. Vaatasime hommikusöögi kõrval neti pealt mõnda huvitavat kohta mis asuks suht lähedal ja kus me pole veel käinud. Ilmaennustus välistas rattasõidu, sest vastutuulega pole erilist naudingut sõtkuda eriti kui ähvardab vihmavalingu alla jäämine.

Silma jäi Valgejärve maastikukaitse ala kus pidada järvede vahelt läbi viiv rabatee. Teiste matkajate hinnanguid lugedes tundus olevat igati huvitav piirkond. Matkariided selga ja asusimegi minema. Kõigepealt viisime vanavanemad suvilasse nii, et eelmine kord ei jäänudki mu viimaseks suvilaskäiguks sel aastal. Hea, et hommikul sai veits jokutada, sest sõitsime vihmapilvele järgi. Tee oli veel märg ja lompe täis eespool paistvast tumedast vihmapilvest aga meil paistis praktiliselt kogu sõidu ajal päike. Autos oli nii palav, et pidime aknad lahti hoidma. Sõitsime marsruudil Vääna - Keila - Padise, sealt keerasime Ellamaa poole. Valgejärve matkaraja algus ja parkimisplats asusid tumeda ja kõhedust tekitava olekuga Järveotsa järve kaldal (Mitte Mustjärve nagu esimese mulje põhjal videol arvasin)..

Järve äärde jalutades leidsin mitu vägevat kasepuravikku, mille jalad jämedamad kui kübar. Seened jätsin meelde aga korjama ei hakanud, sest kes teab kaua me rabas veedame, autos kuumas kärbuvad teised ära.

Peale vihma oli siin pea täielik vaikus kui mitte arvestada puudelt kukkuvate üksikute tilkade potsatusi. Klassikaline koht loodusteraapiaks. Kui ma muidu alati eelistan merd veekoguna siis selle järve ääres võiks küll pisike onn olla kuhu vahel linnast põgeneda, muidugi eeldusel et inimesi siin poleks.

Matkarada kulges algul läbi metsa, peagi jõudsime rabasse või pigem sohu, sest siin küll rajalt kõrvale astudes end eriti julgelt ei tunneks. Korra toetasin laudtee kõrval olevale mättale, et punetama hakkavaid jõhvikaid maitsta ja sain kohe jala märjaks. Liblikaid pildistades olin juba ettevaatlikum.

Rabasaartel oli siiski veidi kindlam jalgealune. Vaatetornist tegime mõned pildid, selle ümbruses sõime oma kõhu mustikaid täis.

Siin oli hulgaliselt kollase jala ja pruuni kübaraga samblapuravikke, kahju et korvi kaasa ei võtnud. Kuidagi ei raatsinud sihukest seenelaari metsa jätta, õnneks olid vihmakilekal suured taskud, korjasin need täis - vähemalt ühe korraliku seenesousti saan enne Eestist lahkumist.

Tagasi Vääna sõitsime põnevuse mõttes teist kaudu. Laps tahtis kurvilisel teel kiiret sõitu proovida ja see oli just sobiv tänu harvale liiklusele. Aknast sain kena pildi suvisest viljapõllust. Kuna tuul oli päris tugev sõitsime randa vaatama kuidas lained on, äkki tasuks ujuma minna. Tuul oli tugev aga lained polnud nii suured kui viimane kord.

Rand oli see-eest lohelaudureid täis. Ujuma ei viitsinud minna seekord, vesi oli kah jahedavõitu. Suvilas veetsime tunnikese, sõime niipalju vaarikaid ja mustsõstraid kui mustikate peale mahtus. Sain ka haruldase pildi kus vanavanemad lebotavad suvila rõdul, tavaliselt kipuvad nad tööd rabada nagu nende põlvkonnal kombeks.

Juuli viimane nädal Eestis

Raudtee Apelsini terrassil

Jätkan siin oma Eesti puhkuse lugudega, loodetavasti jõuan enne jõulusid lõpetatud. Igatahes peale tiirus käimist viisime auto koju ja sõitsime ise tagasi linna peale. Kuidagi ei saa jätta kiitmata porgandi rongiühendust, mis Pääskülast 22 minutiga Balti Jaama viib ja sealjuures isegi pühapäeval päris tihti käib. Kavas oli Niguliste kiriku vastas olevasse Põrgu keldripubisse sööma minna, enne kui lapse rongile panen. Paraku isegi kuradid puhkavad pühapäeval, põrgu väravad olid meie kurvastuseks kinni. Õige arusaamatu, sest turismihooajal ootaks, et Tallinna kesklinnas sihukesed asutused seitse päeva nädalas avatud.

Mis ikka, jalutasime tagasi Balti Jaama poole, sest paar suve tagasi tegi mu malevakaaslane huvitava söögikohtade ekskursiooni seal piirkonnas. No muidugi, kui mitmed kohad kinni siis need, mis lahti, on puupüsti täis. Mitmed jaama lähedased baarid tundusid liiga kahtlased, et sisse astuda. Seadsime sammud F-hoone poole, kus olin käinud ja toiduga rahule jäänud. Kuna Kukeke jäi tee peale viskasime pilgu peale, mis seal pakutakse. Menüü oli suht kesine ja koht ise mitte eriti hubane, otsustasime ikkagi F-hoone kasuks. Nojah, rahvast kui murdu, istekoha leidmisega oli probleemi. Igaks juhuks uurisin baarist kaua võiks siin teenindamine aega võtta. Tund toiduga meid kohe kuidagi ei rahuldanud, nii võib plika rongile hiljaks jääda.

Jalutasime tagasi jaama poole kui hakkas silma Apelsini Raudtee restoran. Otse "Telliskivi" trammipeatuse vastas, ok astume sisse ja vaatame mis pakutakse. See asutus oli ilmselt kas just avatud või siis suuremat remonti üle elamas. Igatahes rahvast praktiliselt polnud, baarist saime kohe menüüd uurida ja kuna köök lubas kiirelt teenindada otsustasime terrassile istuda. Ootamise ajaks võtsin Saku Heleda endale ja mahla lapsele. Aega nii palju möödas, et ei mäletagi mida sõime, vaid seda et jäime rahule. Huvitavaks nüansiks pisikesed potis kasvavad piprad, mida võis noppida ja toidu kõrvale hammustada.

Aega jäi meil uhkelt ülegi, otsustasime teha tiiru ümber Schnelli tiigi. Võtsime Balti Jaama Selverist jäätised, õlle ja küüslaugu leivad. Jalutasime staadioni poole tiiki, istusime pingile ja lasime õllel ning jätsil hea maitsta sulandudes sujuvalt keskkonda. Samal staadionil sai kooliajal kehalise tundides Gustav Adolfist jooksmas ja palli mängimas käia. Silmi ette kangastus ulmekateemaline pilt kuidas oleksin 35 aasta eest platsil palli taga ajades visanud pilgu vallil oleval pingil koos noore neiuga istuvale habemikule ja imestanud miks nad mulle tuttavad tunduvad. Oh kurat, aeg lendab, alles ma olin seal all poistega ringi lippamas.

Murru "sinine laguun"

Laulasmaa Spa välikohvik

Esmaspäeval tuli malevatuttav Tallinna, käisime temaga Vääna rannas, aga ilm nii tuuline ja jahe, et ujuma ei kiskunud. Kuna ta polnud kunagi Murru mägedes käinud sain see aasta teist korda seal ronida. Fotosid sai teha, päike oli väljas. Tagasiteel sõitsime mereäärt pidi ja astusime Laulasmaa Spast läbi. Täitsa äge asutus paistis olevat, igati viisakas hotell. Enamus kliente tundusid momendil küll Põhjanaabrid olevat ja hinnadki vastavad. Samas pidada aeg-ajalt sooduspakkumistega täitsa mõistlikke pakendeid saama. Tabasalus näksisime ühes kohvikus, kus vetsus oli jällekord pildistamist vääriv silt :D

Lahemaa tiirul sõitsime esiteks Kaberneeme randa, kus sai ujumas käidud ja metsa all mustikaid pugitud. Jüminda neeme tipul jalutasime kividel ja viskasime pilgu merelahingu mälestusmärgile. Seal kaotasid venelased 1941 aastal hinnanguliselt umbes 25000 meest Tallinna evakueerimisel. Sommid ja sakslased nägid ette venelaste paanilise põgenemise ja paigutasid kõige tõenäolisemale laevateele miinitõkke, mille otsa punalipuline Balti mere laevastik täies koosseisus jooksis. Stukad kandsid hoolt nende aluste eest mis miinidelt pääsesid. Kahjuks oli hulk põhja läinud laevu Eesti päritolu ning palju rahvast eestlastest sundmobiliseeritud.

Kuna aega julgelt suundusime Pikanõmme rabasse jalutuskäigule Majakivi vaatama, see olevat mahu poolest Eesti suuruselt kolmas rändrahn. Kivi kõrgus 7m ja ümbermõõt 41m, omapäraks asjaolu, et terves ulatuses on ta ülevalt laiem kui alt. Seega igal pool tegu negatiivse kaldega, otsa saab ronida vaid redelit kasutades.

Kolmapäeval käisin viimast korda sel aastal suvilas. Otsustasime seal veevärgi ja kanalisatsiooni sisse panna, millega seoses tuli esiteks vallavalitsuses paberimajandusega tegeleda ja teiseks suvilas endas koristada ning otsustada kuhu täpselt kraav tõmmata ning vetsupott paigutada. Tagasiteel sain autost hea pildi - Suurupis paistis veel päike aga Tallinna kohal olid paksud pilved.

Neljapäeval käisime linnas ühes kõrghoones asju ajamas. Seal avanes aknast selline vaade Tallinnale, et ei saanud võimalust jätta kasutamata ja plõksutasin mitu pilti. Reedel, viimasel juulikuu päeval askeldasin Pääskülas arvutite ja moblade kallal ning viisin raamatud raamatukokku tagasi. Õhtuse rongiga saabus laps Tartust.

Autojuhikoolitus

Et heaks juhiks saada tuleb selles vanuses alustada :)

Järgnevat juttu tuleb võtta rangelt soovitusena kuidas mitte sõitu õppida. Edasi loete omal vastutusel, sest tegu kirjeldusega ühe äärmiselt vastutustundetu vanema käitumisest

Meil jõudnud kätte aeg, kus pere viimane inimlasest liige on asunud autojuhilubade hankimise raskele teele. Siinkohal on ehk sobiv moment meenutamaks kuidas me kõik load saime. Mina, nagu suurem osa poisse omandasin load esimesel võimalusel kui vanus seda võimaldas. Põhjuseks polnud aga mitte vasikavaimustus autode vastu vaid hoopis võimalus kursustel käimise sildi all semilegaalselt koolist poppi teha. Käisime kolme-nelja koolivennaga koos ja kuna meil kõigil olid hinded normis siis ei näinud õpetajad erilist probleemi, et kord nädalas varem tundidest jalga lasime. Tol ajal oli auto kallis asi ja isa mind oma uue Lada rooli enne ei lasknud kui olin autokooli masinaga sõitma õppinud. Milleks oma autot lõhkuda, selle jaoks ju kursuste raha maksame, et õpiksid sõitma.

Teooriaeksam oli parasjagu lollide numbrite tuupimist (siiani mäletan, et udutuled pidid olema teepinnast 35 - 50 cm) aga sooritasin esimesel katsel edukalt. Autosõidu eksami sain samuti tehtud kuid motikaeksamil kukkusin esimene kord läbi. Kevadel käisin sõbra pool suvilas harjutamas, mida paraku alati õllestena tegime, nii et teist korda elus kaine peaga motikaga sõites tegin bussijaama liiklusmiilitsa ees tänaval kaheksaid nagu proff. Lahkusin säravail silmil nii A kui B kategooria juhilubade omanikuna.

Edaspidi sõitsin isa masinaga alati kui võimalust oli ja plaanisin omale ka motikat soetada. Peale korduvaid uudistamiskülaskäike võtsin lõpuks julguse kokku ja läksin Kosmose kino taga asuvasse spordipoodi, et tulipunane Java ära osta. Paraku kahjuks, või õnneks kui mõelda kui ohtliku riistaga tegu, oli kvartali viimane motikas just müüdud. Kuna tegu perioodi algusega, kus nõukamaal raha hakkas laiemalt liikuma ja kõik vähegi normaalsem kraam muutus defitsiidiks, ei tulnud motikad kunagi enam vabamüüki ja nii ei saanud minust Eesti pinnal mootorsõiduki omanikku.

Meie esimene auto mille roolis kaasa alustas '90

Esimese oma auto ostsin alles Rootsis ja selleks oli kanaarikollane automaat käigukastiga Volvo 343. Omades kogemust vaid Venemaal toodetud masinatega tundus too 10 aasta vanune auto igati vinge, eriti muidugi seetõttu, et hind minu arusaamise järgi lausa uskumatult soodne 2800 SEK. Selle masinaga õpetasin kaasa sõitma, tänu automaadile kujunes tal õppimine suht valutuks. Kord lihtsalt pidasin harva liiklusega maantee peal kinni ja ütlesin istu rooli, sina sõidad edasi koju. Kaasa mu üllatuseks suurt vastu ei vaielnudki (noorena ta üldse eriti ei vaielnud ;), istus juhikohale ja peale paari kilomeetrit nats ebakindlat sõitu sai juhihirmust lahti. Närvekõditavaimaks momendiks kujunes kitsa viadukti alt läbisõit kui keegi vastu tuli, igaks juhuks krabasin roolist, et mitte peeglit betoonpostile jätta. Sellest ajast on naine end alati maanteel palju kindlamalt tundnud kui linnaliikluses, ehkki praegu muidugi pole mingit vahet.

Sõiduoskust lihvimas Idaranniku reisil '93

Rootsis me nii kaua ei olnud, et ta oleks jõudnud juhiload ära teha, pealegi muretsesime peagi Audi 80 näol viisakama masina, millel aga käsikäigukast. Kanadasse kolides oli alati naljakas rääkida, et Rootsis elasime sotsiaalabi peal ja raha oli nii vähe et jaksasime ainult Volvo ja Audi endale osta. Kild seisnes selles, et mõlemad masinad kuuluvad Kanadas luksusmasinate klassi. Torontos võttis kaasa lubade taotlemise uuesti käsile, sest Ameerikas pole sa ilma juhilubadeta inimene. See plastikutükk on laialdaselt kasutatavaks isikut tõendavaks dokumendiks ja kui täiskasvanuna ütled, et juhiluba pole, tuntakse õigusega huvi mis puue sul on, et lubasid ei saanud.

Floridas autoga rannas, kaasa sõitis poole ajast '98

Teooriaeksam sai siva tehtud, aga esimene auto oli meil siingi manuaal, millega kaasa vaid paar korda proovis sõita. Sõidueksami tegi titte oodates, mis läbi saamisele ilmselt soodsalt mõjus. Lasin tal tihti sõita kui koos olime, et harjuks liiklusega ja ei unustaks juhtimisoskust. Oma kasud ka sees kuna pidudelt tagasi sõites oli kaine autojuht alati käepärast, kaasa ju ei võta kärakat. Pikematel sõitudel kui käisime autoga puhkusel USA's või suusatamas oli mugav roolis olijaid vahetada. Torontost Miamisse 2600 km, mille võis minnes 24 tunniga läbi sõita kui ainult kiireid bensu ja kohvi ning burgeripeatusi teha samas ka juhti vahetades.

12 aastasena teel Seedrioru Jaanitulele - 2008

Vanem plika oli suurem autoentusiast kui mina kunagi ja kippus juba pisikesest peast juhitoolile. Süles lasin tal paar korda rooli keerata õige väiksena. Tüdruk sai maitse suhu ja käis peale nagu uni. Andsin ettevaatamatult lubaduse, et kui ta mulle arvutimängus "Colin McRae Rally" ära teeb, lasen iseseisvalt rooli. Meil on nimelt korralik pedaalide ja roolikomplekt arvuti taha ühendatud, mis sõidu üsna realistlikuks teeb. Nojah paari kuu pärast suutsin õnnega pooleks vaid paaril etapil last võita, aastakokkuvõttes sain pika puuga - plika oli sel suvel 12 aastane. Seega lasin ta esimest korda sõitma väikesel kruusateel kui läksime kohalikule Jaanitulele. 14'na panin tüdruku aeg-ajalt rooli suusatamas käies juhul kui kaasat kaasas polnud. Lubasid tegema sõitis ta ratta seljas eksamikeskusesse esimesel võimalusel, ehk oma 16 sünnipäeva hommikul. Sõidueksami tegi samuti kohe, ehkki pidime autokooli võtma, et kindlustus odavam oleks. Samas sõiduõpetaja sai aru, et siin pole miskit õpetada ja lasi end niisama ringi sõidutada. Nüüdseks on ta tubli sõitja, keda Toronto linnaliiklusesse lastes ma ei muretse, ehkki kaasa emasüda ikka ei tunne end mugavalt kui 20 aastane "laps" roolis. Tüdruk õppis eelmine suvi Eestis vanaisa käsikäigukastiga sõitma, hea oskus mis enamusel Ameerika juhiloa omanikel puudub.

10 aastane "kardiäss" kes momendil sõitu õpib - 2008

Noorem tütar on aga selline, kes üritas juhilubade tegemist viimase võimaluseni edasi lükata. Viimaks see suvi võttis kursused ja tegi kirjaliku eksami, kus sai edukalt läbi. Enne sõidukursuste võtmist otsustasin talle autosõidu tunnetuse oma autoga selgeks teha. Plika oli aastate eest Eestis lapsena kardi roolis vägagi edukalt kihutanud. Takkajärge selgus tema kiiruse põhjus, laps polnud kunagi kurvides pidurit kasutanud - seepärast ta tuiskas kummide vilinal külg ees kui filmisin. Esimene päris auto rooli istumine toimus suurel parkimisplatsil. Plika oli veits hirmu täis aga peale esialgset jõnksutamist gaasi ja piduriga hakkas sõit sujuma.

Sama plika paari päeva eest tagurdamist harjutamas 

Kaks päeva hiljem tegime veel ühe proovisõidu ja harjutasime ka tagurdamist ning sõitsime vaatamata protestile pisikese jupi tänaval. Eile karate trenni minnes panin ta viimasel otsal rooli ja tagasi sõitis ka oma pool kilti väikese liiklusega tänaval. Täna otsustasin lasta meie kvartalis veidi tiirutada. Esialgu oli väga aeglane ja ettevaatlik, siin teevad olukorra keerulisemaks pargitud autod ja tee laius on piisav vaid 3 autole kõrvuti. Kui nägin, et tüdruk hakkas end mugavamalt tundma sõitsime protestile vaatamata suurele teele. Kaks lühemat lõiku väiksema liiklusega ja üks veits pikem koos valgusfooriga. Plika sai kenasti hakkama ehkki oli parasjagu pingul. Ma arvan, et paar nädalat iga päev sõitu ja ta võib ametlikele kursustele minna, et sõidueksamiks valmistuda.