Autoasjadest

1895 oli terves Ohio osariigis ainult 2 autot,
vaatamate sellele suutsid nad avarii teha :P 

Tuleb tunnistada, et kahe autoga on ikka kaks korda rohkem tüli kui ühega. Sõidame praegu kolmekesi vaheldumisi nendega, järgmine nädal lisandub neljas täisõiguslik juht ka veel kui saab ministeeriumist ametliku tunnistuse sõidukursuste läbimise kohta. Seda on vaja, et kindlustus odavam oleks, samas tegelikkuses mõne autokooli tunnistuse põhjal peaks pigem kindlustuse hinda tõstma, sest nad müüvad mõnesaja dollari eest sõidulubasid koostöös eksamikeskusega.

Kõik sõidavad, aga bensu võtan enamasti ikka mina, sest mul sooduskaart bensujaamale, kus hind alati 10% odavam kui mujal. Nüüd kerkis üles probleem kummidega, mis meie universaalil vajavad hädasti vahetust. On teised üle 5 aasta ja 100000km vastu pidanud, ehkki garantii 70000km. Eks paljugi sõltub sõidustiilist, aga aeg on oma töö teinud, külgedel kummid juba pragunenud ja musttrist vaid ähmane mälestus järgi. Talvele ei saa sellistega vastu minna.

Hakkasin uurima uusi kumme, soodsaimad 195/65-R15 veidi alla 100CAD (65 EUR) tükk, paremad 150 CAD (100 EUR). Poodide lõikes kõiguvad hinnad suht vähe aga tasub vaadata, mis lisateenuseid saad kummiostuga kaasa. Praeguse seisuga on soodsaim osta Costco'st, kellelt tuleb küll paigalduse eest 60CAD juurde maksta aga tasakaalustamine, rataste jooksu sättimine, iga-aastane ümbertõstmine ja isegi kummiparandus tasuta, lisaks ka täisgarantii - kummi purunemise korral saad uue tasuta, maksad vaid kasutatud kilomeetrite eest.

Googeldasin, millised on parimad nelja aastaaja kummid, pole kunagi spets talvekumme kasutanud ega viitsi neid ka kaks korda aastas vahetamas käia. Absoluutselt parimateks kuulutavad mitmed asjatundjate portaalid Michelini Premium A/S, mis annavad isegi silmad ette nii mõnegi teise firma talvekummidele. Hind neil muidugi soolne, aga momendil sooduspakkumine. Kokkuvõttes maksan 4 kummi eest vaid 100CAD rohkem kui odavate puhul, otsustasin korralikud võtta, kunagi ei tea millal see meeter või paar pidurdamisel oluliseks võib osutuda ja kokkuvõttes mitmetuhande dollarise kahju ära hoida.

Eelmine laupäev oli ilmselt mu senise elu napikaim liiklusolukord, kus vanad kummid stressitesti edukalt läbisid. Kulgesin ummikus paarkümmend kilti tunnis kolmerealisel teel keskmises reas, vasak oli tühi. Otsustasin sinna keerata, vaatasin peeglisse, üle õla taha, kenasti tühi. Hakkasin rida vahetama ja keerasin pea tagasi sõidusuunda kui äkki kostis pasun. Kuna tihema liiklusega ja aeglasemates olukordades sõidan kahe jalaga (automaatkäigukast) reageerisin momentaalselt surudes piduri nii kiiresti põhja, et ABS rakendus. Tagant mööda kihutava auto külje ja minu masina nina vahele jäi sentimeeter-paar. Jällekord võis tõdeda, et uurimustel, mis kinnitavad arvutimängude kasulikkust, on tõepõhi all, kuna need harjutavad kriitilistes situatsioonides välkkiirelt paanikasse sattumata õieti reageerima. 

Pidurid on teil korras aga uusi prille on vaja!

Tüüp oli ehmunud ja lehvitas vabandavalt kätt, ehkki tehniliselt oleks ilmselt mina süüdi jäänud. Ainus võimalus kuidas ta tühja ritta nii kiiresti ja suure kiirusega sattus pidi olema see, et paar masinat tagapool keeras välja ning pani gaasi põhja, et rohelisest läbi jõuda, muidu nagu murdosa sekundiga poleks ta kuidagi minu kõrvale jõudnud. Päris hea stressimaandamine, ülejäänud aja ummikus kodupoole sõites olin haruldaselt rahulik, tunnike ajakadu on tühine asi võrreldes avarii puhul tekkivate jamadega. Paar kilti eespool juhtus see, mida olin ise suutnud napilt ära hoida. Nägin kuidas auto keerab vastassuunda ja mõtlesin, et kuradi ohtlikult - muidugi käiski pauk ja põrutas teisele külje pealt sisse. Miskit hullu polnud, ainult plekk mõlkis, aga asjaosalistel jama kui palju, laupäev kindlasti rikutud. Sõitke ettevaatlikult ja kontrollige alati äärmiselt hoolikalt, et mingi lolli tähelepanematuse pärast jamasid ei tuleks. Ja muidugi ärge unustage prille vahetada kui pilt vanadega kipub ähmaseks muutuma ;) 

Vihmase ilma Murphy seadus

Täna oli esimene tõeliselt vastik sügisilm - selline kus pidevalt sajab kerget vihma ja temperatuur nulli lähedane. Normaalsed inimesed keeravad autos sooja peale ja koju jõudes kerivad end kamina ette pleedi alla kerra ning naudivad kuuma teed või kohvi. Mina aga olin sunnitud oma auto kaasale laenutama, sest temal miski tähtis seminar linnast väljas või isegi teises linnas - kuidas just võtta olukorras kus hulk Toronto eeslinnasid on kokku kasvanud.

Hommikul viskas naine mu tööle. Koju tulemiseks oli kaks võimalust - kas bussi ja metrooga poolteist tundi või siis töökaaslase autoga lasta end kiirtee ääres maha panna ja kolmekildine ots jalutada. Valisin viimase, sest oluliselt kiirem. Tegelikult oleks ju võinud bussi peale ka minna aga siinne bussiliiklus on sihuke suvaline, et oodates oleks ilmselt märjem ja külmem hakanud kui läbi vihma kiirel sammul kodu poole astudes.

Olin ettenägelikult pannud esimest korda sel sügisel pikad püksid jalga ja fleesi vihmakile alla ning mütsi kapuutsi alla. Pükstega läks asi kiiresti käest ära, teksad said esimese 5 minutiga märjaks ja kleepusid kintsude külge. Kilest oli rohkem kasu ja fleece hoidis kere sooja ning kuiva. Vihm tilkus nägu pidi alla aga tegelikult polnudki eriti hull astuda, sest minu valitud tempo juures ei hakanud isegi jalgadel külm. Vähem kui poole tunniga olin kodus, kus hüppasin kohe kuuma dushi alla. Särk oli nii higist kui vihmast läbi leotatud ja olemine lõpuks veidi jahedaks läinud.

Tegin kruusi kuuma teed ning kolm praemuna peekoni ja kolme kääru musta rukkileivaga. Toit nahka pandud viskasin sirakile ning võtsin läpaka kõhule, et veidi Battlefield 1 videosid vaadata. Silm hakkas peagi kinni vajuma. Panin läpaka kinni, võtsin kutsika kaissu ja jäime hoobilt magama. Olin Kuubal soos, hea soe, konnad krooksusid, ... Kuidagi ei jäänud vait teised, poolunes sain aru, et mu telefon heliseb. Oleks võimalik hoobilt pimesi kinni vajutada, teinuks seda pikemalt mõtlemata. Aga mobla pihku võttes jäi silma - kaasa helistab - muidugi võtsin vastu.

Ta oli kuidagi imeliku häälega, esimene moment ehmatasin, et on avarii teinud, õnneks oli vaid võtmed autosse lukustanud. Valikuteks oli kas auto poe ette parklasse jätmine kuni laps hilja õhtul teise masinaga tuleb või minu poolt võtmekulleri mängimine. Kuna kaasa oleks pidanud veel nii 5 km vihmas koju jalutama ei jäänud mul muud üle kui soojast voodist välja kobida ja ratta selga hüpata. Bussiga oleks ka vist saanud minna, aga tee peale jõudes nägin kui õige otsus ratas võtta, liiklus lihtsalt seisis lääne suunal. Mina kulgesin mõõdukas tempos jalakäiate teid pidi, rattal oli igatahes hulka mõnusam kui enne jala vihmas lonkida.

Märjaks sain ikkagi aga keha oli soe, ainult käed külmetasid, sest polnud mõelnud, et jääkülma vihma käes oleks mõistlik kindaid kanda. Kohale jõudes shoppas kaasa alles poes, Ratas mahtus just napilt masinasse tagant sisse, ikka hea, et universaalkerega auto meil. Kodus polnud aega pikalt lebotada, õhtul olime lapsega kokku leppinud lasketiiru mineku. Seega tihe päev kusjuures selle sügise jälgima ilmaga sai korralik vabaõhu trenn tehtud.

Relvadest ja võrdsusest.

Jumal lõi inimese, Sam Colt tegi nad võrdseks

Jumalakartlikus Ameerikas on ütlemine, milles tavapäratult ka tõetera sees "God created men and Samuel Colt made them equal". Muidugi peetakse siin silmas tõsiasja, et tulirelv võrdsustab suurte ja väikeste, tugevate ja nõrkade, meeste ja naiste shansid kui arvete õiendamiseks läheb. Samas ei maksa unustada fakti, et ilma ettevalmistuseta tavakodanik ei suuda käsirelvaga suurt midagi mõistlikku ette võtta, pigem on ohtlik endale kui teistele. Väidetavalt toob USA politsei statistika välja info, et relvastatud röövi korral on kõige õigem lihtsalt jalga lasta, sest rohkem kui 5 meetrise distantsi pealt läheb 95% laskudest mööda. Muideks üheks põhjuseks, miks Jaapanis tulirelvad isegi kurjategijate hulgas populaarsed pole, ongi eelmainitud omadus kõik võrdseks muuta. Jaapanlaste aumõiste vastu käib ebaausa eelise (ehk siis tulirelva) kasutamine, mis nullib aastakümneid kohusetundlikult käsitsivõitluse treeninguid teinud isku eelised.

Aga meie elame momendil Ameerika mandril, kus relvad on üldsuse silmis aukohal, USA poolel isegi relvakandmise õigus konstitutsiooniga tagatud. Nagu öeldakse: Kui oled Roomas, käitu nagu roomlane. Tegelikult niisama õigustus, sest Kanada poolel, kus kahjuks või õnneks asume, on tulirelvadesse suhtumine sootuks teistsugune, kartlikum ja hullult politiseeritud. Parempoolsed toetavad ja vasakpoolsed teravalt vastu rahva poolt relvade omamisele. Kuna valitsused tulevad ja lähevad muutub ka relvapoliitika pidevalt. Momendil on võimul selgrootud liberaalid nii Ottawas kui Ontarios, nemad proovivad keskteed ajada ja toetavad populistlikult mida iganes, sõltuvalt hetke populaarsusest.

Walther SP22 M4

Igatahes oleme õige pikalt tiirus paugutamas käinud ja lõpuks tüdinesime teiste relvade laenamisest. Laps muretses endale kevadel relvaloa ning eelmine nädal jõudsime niikaugele, et ta ostis päris enda püstoli. Eelnevalt tegime kõvasti uurimistööd, sest sooviks omada viisaka täpsusega relva mis samas liiga kallis poleks, eks ka disain ja puhastamiseks lahtivõtmise lihtsus olid olulised. Peale pikemat googeldamist ja käsirelvade ülevaadete lugemist jäid silma kümmekond relva. Kuna posti teel tellimine on siinmaal tülikas ja tahtsime ikka ise enne püstolit käes hoida vaatasime, mida kohalikud poed pakuvad. Kättesaadavus vähendas valikut 4'le mudelile. Kaks Waltheri versiooni, Ruger Mark III ja Beretta Neos. Lasknud oleme neist ainult Rugeriga.

Hamiltoni relvapoes oli soodsalt pakkumisel Walther SP22 M4 versioon, mida üldiselt päris heaks hinnatakse. Proovisime seda käes hoida ja ehkki käe järgi vormitud pide oli plastikust, sobis see mulle suht hästi pihku. Tütrele muidugi suurevõitu. Ainus mis mind selle relva juures häiris oli kergus, kuna raam alumiiniumist. Jättis veidi mängupüstoli tunde, ehkki sihtida tundus mugav. Lasime ka mitmeid teisi näidata kuni äkki üks teiste varjus olev relv silma jäi. Beretta Neos Inox hea hinnaga pakkumisel. Seda olime kaalunud, aga kuna välimus nii erinev traditsioonilisest püstolist, tahtsime kindlasti proovida, kuidas pihku sobib.

Beretta U22 Neos Inox

Esimene mulje oli, et käepide minule väikesevõitu, ehkki tundus üllatavalt kindel. Kaal kuuetollise toru juures oli just paras ja püstol seisis stabiilselt. Plikale pide just perfektse suurusega. Otsustasime proovida ka kuidas päästik ja laskemehhanism töötavad. Kanadas on keelatud ametlikult relvi katsetada, seega ainsaks võimaluseks jäi padrunikestaga proovida. Mõlemad olid ok, Waltheri päästik kergem ja sujuvam, samas relv kergem ja mitte nii stabiilne. Beretta päästiku tõmme harjumatult pikk, aga tukk oma pisikese pideme kohta üllatavalt mugav ja stabiilne käes. Arutasime veidi ja otsustasime Beretta osta, sest Waltheri käepide ei sobinud tütrele hästi. See saab olema universaalne relv, mida mõlemad kasutame. Kui tuleb mingi superhea pakkumine täpsuspüstolile, muretseme hiljem, aga praegu on vähemalt miskit olemas.

Walther GSP22

Kanadas pole nii, et viskad papi letti ja pistad tuki taskusse. Selleks, et tohiksid relva koju viia, pead julgeolekupolitseile avalduse saatma. Tavaliselt see rahuldatakse mõne päeva jooksul, kui luba olemas ja miskit kahtlast ei tundu. Paberite vormistamine võttis veerand tundi. Sain kauba peale kaasa kalendri poolpaljaste näitsikutega, tütrele anti kalendri jahiversioon. Ost tehtud ei andnud süda rahu, tahtsime vaadata ka Waltheri täpuspüstolid üle, mis teises poes pakkumisel. Oma 70 km sõitu ja kohal olimegi. Siin valik äge, kuid huvi pakkusid vaid kaks Walther GSP22'e, hind mõlemal üle $1000. Olid tõepoolest mõnusad käes hoida aga mitte nii head, et oleks tekkinud soov sihuke raha välja käia. Pidemed niikuinii spetstellimusel endisele omanikule sobivad, need peaks endale uued tellima. Katsusin ka üht vene Vostok TOZ-35, mille käepide eriti mugav sarnanedes vehklemismõõga omale, paraku toru liialt pikk.

10 lasu seeria 20 meetri pealt, märklaua "10" on 2.6cm läbimõõt, "must" 12cm
Minu 7 lasku vasakul, Tütre 9 paremal.
Õige sihiku korral oleks mul 6 ja plikal 8 lasku 10 ja 9 sees !

Eelmine nädal sai plika loa ja tõi ka kohe püstoli ära. Neljapäeval kimasime põnevusega uut mänguasja proovima. Tiirus õnneks rahvast palju polnud ja saime kohe plõksutama hakata. Kohe esimesed seeriad läksid päris hästi, kuulid jooksid kenasti hunnikusse kokku. Sihik küll kõvasti nihu, kuid seda kerge õigeks seadistada. Profid soovitasid enne oma paarsada pauku lasta kui sihikut seadistama hakata. Tüübid oli veidi skeptilised selle relva suhtes aga kui olid paar seeriat lasknud pidid tunnistama, et selle hinna kohta üllatavalt hea. Ilmselt vajab puhastamist ja õlitamist, sest päästik ei liikunud kõige sujuvamalt. Lasketulemused pole igatahes minul kunagi nii head olnud, eriti arvestades, et esimest korda lasime tollest relvast. Tütar oli samuti väga rahul, temagi vaid kord paar spetspüstoleid kasutades parema grupi saanud.

Lõikuspühad

Kaasa koertega Lõikuspüha
dekoratsioonidega Blue Mountainil

Kanada keeles on tegu Thanksgivingu ehk otsetõlkes tänupühadega. Kuidas iganes nimetada, mul kama kõik, peaasi, et saab makstud vabasid päevasid. Kolonialismiaegne jumala tänamine, et ikka miskit saaki sai, mis loodetavasti aitab üle talve elada. Tavakodanik kasutab tähtpäeva mugavaks ettekäändeks, et võiks end sugukonna seltsis südametunnistuse piinadeta seaks süüa. Eks minagi asusin vihjama, et äkki ostaks mingi laiba poest ja suskaks grillile, Costcos oli lausa terve Uus-Meremaa lammas $99 eest pakkumisel. Paraku jäi ära kolmel põhjusel, esiteks ei mahu grillile, teiseks ei oska keegi teha ja kolmandaks ei söö keegi teine peale minu lambaliha. Töölt tulles oleks hea meelega toonud portsu ribisid, aga need otsas. Peab homme poodlema minema.

Killuke suusavalikust

Tegelt tahtsin hoopis pikemalt kirjutada tänupüha eelsest päevast, ehk reedest, mis nii minul kui kaasal oli vaba. Kuna lapsed koolis või tööl võtsime ette ringsõidu kahekesi naisukesega. Peame vist vähehaaval hakkama harjuma mõttega, et kardetavasti kolivad lapsed peale kooli välja ja jäämegi jälle kahekesi. Ilm oli nii ilus, et esialgu tahtsin randa peesitama minna kuid kaasale selline ajaveetmine erilist rahuldust ei paku. Seega võtsime koerad ning sõitsime traditsioonilisele Blue Mountaini suusavarustuse vahetusele. Miskit nagu hullult vaja polnud aga arvassin, et kui peaks soodsad lastesuuruses suusad silma jääma, võtan ära. Pealegi lootsin salamisi ujumas käia, sest Blue Mountain ju järve ääres ja kui isegi Awendasse ei viitsi edasi sõita, hüppan korra seal sisse. Oktoobrikuus Canadas ujuma minemise võimalust ei saa ju kuidagi käest lasta.

Sügisvärvid maantee ääres

Teel oli liiklus veel hõre, enamus rahvast ummistab maanteed reede pärastlõunast kuni laupäeva pärastlõunani. Värvid olid juba sügise tooni ligi tõmmanud aga kaasa ei lasknud pildistamiseks kinni pidada, küll tuleb veel. Jäin lollist peast nõusse aga ei tulnud tühjagi, sest ainult kõrgematel kohtadel lehed kolla-, puna-, oranzhiks värvunud, järve ääres veel kõik suviselt roheline. Tagasiteel sain pildi aga päike teise nurga alt ja kontrastid ning toonid polnud enam nii tugevad kui hommikul. Samas avastasime huvitava fakti, et minu päiksekad tegid maailma oluliselt ilusamaks ja värvid palju kontrastsemaks kui tegelikkuses. Paar korda pidasin kinni, et pilti teha aga kui prillid eest võtsin, avanes täiesti tavaline pruunikas kollakas rohekas vaade. Lõpuks sõitsin ilma päiksekateta, et saaks realistlikuma mulje ümbritsevast.

Mägirattaga mäest alla kui lund pole.
Järgmine nädalavahetus on seal takistussõidu MM

Reedese päevaga seoses oli rahvast suht vähe ja erilisi üritusi ei korraldatud. Suusavahetuse kohas oli nagu ikka, tuhended paarid, aga soodsa hinnaga ja õige pikkusega korralikke suuski esialgu silma ei jäänud. Hakkasin juba kurvalt lahkuma kui äkki märkasin teiste taga Fisheri, Atomicu ja Völkli worldcupi võistlussuuski. Fisherite randid olid suht kulunud ja roostes, Atomicud natuke lühikesed aga muidu väga heas korras, mõned korrad ehk sõitnud, isegi määre veel all, Völkli 165cm slalomi Racetigerid liiga pikad tüdrukutele. Tegin pildi ja saatsin lastele küsimaks, kas plikad on huvitatud. Nats aja pärast tuli vastus, et Atomicu omad võiks võtta.

Minigolf i rada ja suusahotell suvel

SMS'i sain aga alles siis kui olime pisikese Canadalaste arust Shveitsi tüüpi külakese aga tegelikult vabaõhu ostukeskuse peale jalutama läinud. Otsusatsin, et käime ringi ja kui need suusad hiljem ikka alles, siis võtan ära. Kaasa tellis "Koprasaba" näksimiseks (kuiv õhuke pannkook mis kaetud suhkru ja kaneeli seguga) ning muidugi ei suutnud shoppamisele vastu panna. Tegelt on ta mul õnneks väga niru poes käimise koha pealt, poleks vist siitki ostnud kui ma poleks maininud, et see hõlst näeb päris kena välja. Nüüd läks muidugi hoogu ja tõi ka kübara lisaks. Suusad olidki alles, proovisin sidemed ära et oleks töökorras (osutusid eriti headeks, millel nii nina kui kannaosa saab sõltuvalt saapa pikkusest reguleerida õigesse asendisse), kontrollisin painduvuse ja põhjad - ok. Ostsin ära, sest $120 eest ei saa selliseid kusagilt, kõrvalpoes olid supersooduka peal poole hinnaga uued $799. Lisaks haarasin tuliuued kahe klaasiga SPY suusaprillid varuks - $40 on vähem kui kolmandik hinnast.

8 Oktoobril ujumas Huroni järves

Edasi läksime vaatama pisikest loodusparki otse järve ääres. Selgus et tegu kohaga, kus lausa võimalik telkida. Küsisin kas peab ka maksma sissepääsu eest aga neiu vastas, et kui ainult tunniks tulete parkige niisama. Jalutasime järve äärde ja katsusime vett, üllatavalt soe kalda ääres. Koerad sikutasid kui segased, aga kaasa ei tahtnud neid ujuma lasta. Esiteks on märgade elukatega hiljem autos jama ja teiseks ei taha lasta neil kõrvu märjaks teha, just saime põletiku ravitud. Mina igatahes vahetasin auto juures ujukad peale ja kargasiun vette. Kui õues oli nii +25C siis vesi tonks jahedam, hinnanguliselt ehk +18C. Natuke sulistasin ega pikalt ei ujunud. Koko tõmbas end äkki lahti ja pani jooksuga mulle järgi, pisem koer kisas valjult ebaõigluse pärast, et teda ujuma ei lastud. Mina poleks keelanud, aga naine hoidis karmil käel kutsikat kinni.

Maanteeäärne tüüpiline kõrvitsamüügi koht

Tagasiteel vaatasime maantee ääres kohta, kust õunu kaasa osta. Oleme pea iga aasta tünni Cortlandi õunu võtnud, need seisavad külmas garaazhis võrgust apelsinikottides lae all ja maitsevad hirmus head kuni detsembrini. Linnast nats väljas müüsid talumehed soodsamalt, saime $25 eest oma 30 kilo. Proovisime mitmeid teisi ja võtsime natuke ka Fuji õunu. Makstes jäi silma ploomikorv. Need olid küll veidi ülevalminud aga kui maitsesime ei saanud ostmata jätta. Tõepoolest äsja puu otsast maha kukkunud mustad kollase sisuga puuviljad tuletasid lapsepõlve meelde. Tädi andis natuke odavamalt kuna mõned võivad liiga pehmed olla. Autos tagasisõites pugisin oma 20 tükki nahka, enne kui kaasa selle nalja ära keelas, et muidu pean poole sõidu pealt välja hüppama ja kraavi jooksma kui kõhule hakkab. Peaaegu oleks ununenud, aga kolmandast kohast saime mõned kõrvitsad, et oleks Halloweeni jaoks olemas.

Presidendivalimistest siin ja sealpool lompi

Värskelt valitud president KERSTI

Eestis siis tehti kuuendal katsel ära ja valiti president enneolematu ülekaaluga kui kommentaatoreid uskuda. Kuuldavasti pole ükski presidendikandidaat saanud üle 80%'st toetust. Sihuke poolthäälte hulk hakkab juba Venemaa valimisi meenutama - muidugi on tegu siinkohal tegelikkusele mittevastava naljaga, aga ei saanud seda ka mainimata jätta. Igatahes paistab, et omavahel kiskunud erakonnad said peale viiendat vooru kerge shoki nagu britid peale Brexitit. Õnneks oli meie poliitikutel tagavaraväljapääs olemas ja üllatav küll, aga kui asjad hakkavad tõsiseks minema leitakse ühine keel üllatavalt kiiresti. Küllap oli tegu mitme teguri kokkujooksmisega, mille juures sugugi väikest osa ei mänginud Kersti Kaljulaiu isiksus, mis minu arusaamist oli kõigist kandidaatidest sobivaim. Olen tõepoolest tema olemasolust vaid kaks nädalat teadlik olnud, aga seniste väljaütlemiste ja käitumise põhjal tundub äärmiselt sümpaatne. Ennast iseloomustab ta kui majanduslikult konservatiivsete ja poliitiliselt liberaalsete vaadetega inimest, just selline kelleks ennast pean ja kellede seltskonnas end mugavalt tunnen. Lisaboonusena selgus, et elab samas linnaosas :) Ei saa ka märkimata jätta, et bioloogide hulgas on mul hulk sõpru, kes suur enamus asjalikud ja meeldivad inimesed.

Kersti kohta olen lugenud kugusid ja kommentaare nii blogidest, Delfist, FB'st kui mujalt sotsiaalmeediast. Enamus on positiivsed, mis näitab, et rahval on suur ootus. Loodetavasti saadakse siiski aru, et Eestis pole presidendil sellist võimu nagu Venemaal ja olgu tal head tahtmist ja tegutsemisindu niipalju kui tahes, ainuisikuliselt on tegutsemisvõimalused kasinad. Parteidega kokku leppides tuleb aga paratamatult kompromissidele minna ja head ideed kiputakse juba idus nii ära lahjendama, et hiljem sellest suurt kasu pole. Vähemalt on kõigi parteide (peale EKRE) toetuse juures see hea asi, et hiljem on neil üsna totter hakata vinguma ja halama presidendi üle, kellele ise poolthääled sai antud. Tavakodanike puhul tahaks rõhutada, et hinnangu andmine presidendile, kes pole isegi vannet veel jõudnud anda annab rohkem infot hindaja enda ellusuhtumise kui presidendi kohta. Elagu uus president ja edu talle Eesti asja ajamisel!!!

Nüüd hüppame meie konnatiigist üle ookeani ja vaatame kuidas seal asjalood on. Kui meie presidendi valimised isegi kohalikus valguses tänu piiratud presidendivõimule erilist sisulist tähtsust ei oma siis USA presidendivalimised on globaalse majandusliku, poliitilise ja sõjandusliku tähendusega. Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, Eesti seisukohalt on hoopis olulisem kes kolib Valgesse majja võrreldes sellega, kes Kadriorgu end sisse seab. Eriti muidugi olukorras, kus kahel USA presidendikandidaadil on nii kardinaalselt erinevad arusaamised. Maailma finantsringkonnad on hakanud muret tundma Trumpi võimaliku ehkki vähetõenäolise presidendiks saamise üle. Kuna Clintoni seis on enamuse ajast suhteliselt kindel püsinud, tema valimise tõenäosus (ei tohi ära segada toetuse protsendiga küsitlustel) on Juunist saati kõikunud 60% ja 90% vahel (valijate toetus nii paar % negatiivne kui kui 10% plussis sel ajal). (keda huvitab võib graafiku päevast muutumist jälgida klikkides ClintonTrump peale). Tänu sellele on aktsiaturud suht rahulikud olnud aga kui peaks midagi ootamatut juhtuma, et kandidaatide valituks saamise tõenäosus võrdseks muutuks võib puhkeda paanika ning turud kukuvad hullemini kui 2008.

USA Presidendikandidaatide valituks saamise tõenäosus alates juunist tänaseni

Juba praegu arvestavad mitmed riskikapitalid ja börsimängurid majanduskriisi võimalusega ning liigutavad oma rahasid vastavalt. Ma ei muretsenud Kreeka võimaliku EL'st lahkumise pärast ega ka Brexiti üle, sest need sündmused ei omanud globaalset kaalu. USA presidendivalimised aga kujutavad momendil suurimat ohtu maailma majanduslikule stabiilsusele. Nimelt on karta, et kui Trump saab valituks võib see vallandada Hiina finantskriisi (Trump ju ähvardas, et ei kavatse maksta Hiinale võlga tagasi ja lubas üldse kaubavahetuses protektsionismi kasutama hakata). Probleem on selles, et keegi ei tea, kas ta seda tõsiselt mõtleb, aga teadmatus tekitab bõrsil hirmu. Kokkuvõttes võib kriis puhkeda mõnest tühisest seigast, sest tekkib positiivne tagasiside, üks probleem hakkab teist võimendama ja kuna maailma majandus pole niikuinii eriti heas seisus (kasvu puudumine, tohutu võlakoorem, rahamass millel pole reaalset tagatist, hullult ülehinnatud kinnisvara, ...) võib krahh saabuda ootamatult kiirelt ja võimsalt. Teisalt on loota, et Hillary võidu korral toimub bõrside tugev ja samas põhjendamatult ülehinnatud lühiajaline tõus. 

Kokkuvõttes kui karta Trumpi võitu tuleks astuda aktsiaturult välja praegu, enne kui paanika puhkeb, kui uskuda Clintoni võitu tuleks sama teha nädala paari jooksul peale tema edu - vaatamata sellele kes võidab on minu arust börsi langus pikemas plaanis garanteeritud. Aga kuhu ressursid paigutada, see sõltub mida ennustate tulevikuks. Paberraha ja pangaarved pole pikas perspektiivis eriti kindlad, sest tegu on ju virtuaalsete asjadega, millel pole juba pikemat aega katvat väärtust olnud. Kinnisvaraga on see probleem, et esiteks kukub kriisi puhul hind, sest keegi ei jaksa osta, teiseks ei saa seda kiirelt ja mugavalt realiseerida. Väärismetallid, kunstiteosed, jne ... hoidmine ja kaitsmine keeruline, pangaseifis võivad hingusele minna koos pangaga. Kokkuvõttes on kõige mõistlikum rakendada vana tuntud taktikat: Ära hoia mune ühes korvis, ehk siis jaga oma vara kõigi eelnevate vahel - kui üks langeb siis teine tõuseb. Nii majandusliku edu kui kriisi puhul ei teeni suurt midagi aga riskid on hajutatud ja sa vähemalt ei jää päris püksata.

Mis ma ise arvan. Arvan siiski, et valitakse Clinton ja kriis lükkub edasi. Kui kaugele, seda ei oska keegi ennustada, aga sama moodi nagu vulkaanipurske või meteoriidiga on garanteeritud, et millalgi juhtub.

Killukesi septembri lõpust

Eelmise kuu lõpus on keskmiselt rohkem juhtunud kardinaalselt erinevatel teemadel. Pikalt ei viitsi kirjutada panen üles mõned pildid ja lühikesed kirjeldused. Esiteks ehk seda, et Battlefieldil oli väljamüük, BF4 kõik lisapakendid anti 5 päeva jooksul tasuta kui sul põhiversioon olemas. Ostsin pisema plika kontole ühe ekstra koopia $20 eest ja laadisin täisversiooni maha. Kuna ta ise ei mängi BF4, saab seda kasutada erinevate trikkide proovimiseks ja lennukiga lendamise treenimiseks ilma et enda statistikat rikuks. Lisaks võimalus lasta külalistel mängida kontol, kus tulemused korda ei lähe. Nädala sees käisin noorema tütre arstiriistu ära toomas, et ta saaks kodus oma nime peale graveerida (kallid instrumendid kippuvat "kaduma minema", eriti esimese aasta tudengitel). Sain temast kena foto "tööriietuses", rinnal nimi ja "Health Sciences" logo.

Pühapäeval korjasin sidrunväändiku marjad ära, seekord õigel ajal, et otsas käärima ei läheks. Panen nad purki suhkru ja konjakiga, hea talvel teed teha kui miski külmetus kallale kipub. Pidada igati tervislik mari olema kui interneti tarkust uskuda, lausa kuldjuure ja zhenzheniga võrreldav toime.

Mulle meeldib omapärane tugevalt hapukas maitse, seemneid ainult ei tasu närida kui just männivaigu mekk ei meeldi. Poes müüdi paprikaid soodukaga, ostsin rohkem et koduaia tomatite, sibula ja kurgiga koos hakkida ning ketshupi ja sinepiga segades üks äge kodune salsa kokku keerata. Homme loodetavasti saab tehtud kui ilm vihmane ja peab toas istuma.

Esmaspäeval karatesse sõites nägime imelist päikeseloojangut, pildi tegin meie ja naabri maja vahelt sissesõidu teel. Trennis kohtasime tuttavat karatekat, kes mitu aastat Canada julgeolekupolitseis töötanud, astus läbi ja rääkis lugusid. Sai ka sõbraliku tervituse osaliseks kui kõik temaga kordamööda paar minutit vabavõitlust tegid. Karatega seoses peame vormiga miskit kardinaalset ette võtma, et hallikaskollasest toonist lahti saada.Väga kanget valgendajat ei julge linasel riidel kasutada, et kangas ära ei laguneks ja puna-must logo maha ei kustuks.

Mis toimumas ? ...

... hei, mängime !

Tore ikka, et kaks koera, sest me ei viitsiks nii palju nendega mängida kui loomadele meeldiks. Pisem ja noorem muidugi eriti energiline, muudkui tarib oma mänguasju kõigile, et need kas sikutaks või viskaks. Kui inimesed enam ei jaksa läheb hakkab vanemat kutsat torkima, kuni see asub taga ajama. Tavaliselt käib siis suurem möll oma veerand tundi, elukad kihutavad mööda tube ringi, urisevad ja hauguvad nagu käiks võitlus elu ja surma peale.

Eksamil, Kiki sõidab suurele teele

Neljapäeval sõitsime noorema tütrega sõidueksamile. Eelmine päev sai kaks tundi sõitu, parkimist ja tagurdamist harjutatud. Kohale minnes pidi plika sõidueksami hoone juurde sisse keerates peaaegu ühe noormehe alla ajama. Kaks eksami autot sõitsid parasjagu välja samast kohast. Loodetavasti ei tule need tüübid su eksamit vastu võtma, praegu küll põrusid täiega, ei saanud jätta tegemata julgustavat märkust. Olime pea tunni jagu liiga vara kohal, aga pabereid sisse andes öeldi, et mine autosse saame kohe sõitma minna, eksamineerija on momendil vaba. Tegelikult päris hea, sest siis pole aega oodata ja närvitseda, mis kõik võiks valesti minna. Andsin alles viimaseid juhendeid (näita suunda, peatu stopp märgi juures, lase jalakäijad üle, ... ) auto juures kui juba tuli hindust eksamineerija. Naeratasin tüübile ja läksin hoone juurde ootama.

Sherway Gardenis

Kõigepealt kontrolliti tuled ja pasun ning üldine masina tehniline korrasolek paari minutiga. Esimese asjana lasti plikal paralleelparkimine sealsamas tühja platsi asfaldile joonistatud kasti juures teha. Nii oli muidugi lihtne, sest harjutasime ikka tänaval päris autode vahel, kus viga ei võinud teha. Teele välja sõites tegin autost kiire pildi lootes, et küllap ta hakkama saab. Veerand tundi ootamist ja oligi edukas ja kõrvuni õnnelik eksaminant tagasi. Läksime Sherway Gardenisse kerge lõunaootega tähitama. Kiki võttis New York stiilis friikartuleid, mina jaapani veiseliha teriyaki. Polnud eriti hea, oleme liialt emme kokandusega ära hellitatud.

Reedel pandi Eestis meile soojuspump sisse, kohe koju jõudes helistasin kuidas läks. Selgus, et kõik kiirelt tehtud ja kenasti töökorras. Nüüd siis elamine täiesti mugavalt talvekindel, ei pea pidevalt kaminat kütma kui ei viitsi. Eriti vahva on võimalus üle interneti või mobla toasoojust kontrollida ja reguleerida. Aga tegelikult tabas mind koju jõudes pisike ehmatus, sest Sushi oli noorema tütre koolitöö põhjalikult "üle kontrollinud". Tegu kolju ehitust kirjeldava joonisega, kus ka kõik ladinakeelsed nimetused juures. Loom vist polnud hästi teemat mõistnud ja otsustas suurest frustratsioonist joonise nahka panna. Ilmselt maitse polnud kõige parem, sest vaibal vedeles ka hulk näritud paberitükke. Helistasin tütrele kooli, õnneks oli tal teine koopis olemas. Nüüd teame et toa uks tuleb kinni hoida, kui ei taha minna kooli põhjendusega, et koer sõi kodutöö ära.

Laual on kutsika poolt juppideks näritud koolitöö,
suus äsja kohvitassi kõrvalt virutatud croissant - pätt selline!

Töö juures korraldati reedel kauaoodatud esimene koondamine, mis nii vastuoluline kui see ka ei kosta, tegi meie tehnikute olukorra kergemaks. Nimelt anti 3 aastat firma kulul koolitatud niinimetatud "õpipoistele-sellidele" teada, et tegelikult neid polegi vaja. Tüüpidele muidugi paras löök allapoole vööd, sest said viimased kuus kuud tunda meie mugavat elu ja nüüd saadetakse tagasi endistele kohtadele, aga vähemalt lahti ei lasta. Meile positiivne seepärast, et nemad oleks saabunud 25 - 30 aastase ametiühingustaazhiga võttes üle kõige mugavamad positsioonid olles ise täiesti kogenematud ja koondamisele oleks sellisel juhul läinud just asjatundjatest tehnikud. Lähema aasta kahe jooksul niikuinii vähendatakse tehnikute hulka 15 inimese võrra, mina veel ohutsoonis pole ja tänu töölepingu klauslile, et vallandada ei saa, saadetakse needki lihtsalt teisele tööle koos palga säilitamisega. Kokkuvõttes pole seis üldse paha, aga pikemat aega meie asutuses töötanud inimestele tuli see paraja shokina, nad ju nii harjunud nõuka stiilis töötamisega.