Vihmase ilma Murphy seadus

Täna oli esimene tõeliselt vastik sügisilm - selline kus pidevalt sajab kerget vihma ja temperatuur nulli lähedane. Normaalsed inimesed keeravad autos sooja peale ja koju jõudes kerivad end kamina ette pleedi alla kerra ning naudivad kuuma teed või kohvi. Mina aga olin sunnitud oma auto kaasale laenutama, sest temal miski tähtis seminar linnast väljas või isegi teises linnas - kuidas just võtta olukorras kus hulk Toronto eeslinnasid on kokku kasvanud.

Hommikul viskas naine mu tööle. Koju tulemiseks oli kaks võimalust - kas bussi ja metrooga poolteist tundi või siis töökaaslase autoga lasta end kiirtee ääres maha panna ja kolmekildine ots jalutada. Valisin viimase, sest oluliselt kiirem. Tegelikult oleks ju võinud bussi peale ka minna aga siinne bussiliiklus on sihuke suvaline, et oodates oleks ilmselt märjem ja külmem hakanud kui läbi vihma kiirel sammul kodu poole astudes.

Olin ettenägelikult pannud esimest korda sel sügisel pikad püksid jalga ja fleesi vihmakile alla ning mütsi kapuutsi alla. Pükstega läks asi kiiresti käest ära, teksad said esimese 5 minutiga märjaks ja kleepusid kintsude külge. Kilest oli rohkem kasu ja fleece hoidis kere sooja ning kuiva. Vihm tilkus nägu pidi alla aga tegelikult polnudki eriti hull astuda, sest minu valitud tempo juures ei hakanud isegi jalgadel külm. Vähem kui poole tunniga olin kodus, kus hüppasin kohe kuuma dushi alla. Särk oli nii higist kui vihmast läbi leotatud ja olemine lõpuks veidi jahedaks läinud.

Tegin kruusi kuuma teed ning kolm praemuna peekoni ja kolme kääru musta rukkileivaga. Toit nahka pandud viskasin sirakile ning võtsin läpaka kõhule, et veidi Battlefield 1 videosid vaadata. Silm hakkas peagi kinni vajuma. Panin läpaka kinni, võtsin kutsika kaissu ja jäime hoobilt magama. Olin Kuubal soos, hea soe, konnad krooksusid, ... Kuidagi ei jäänud vait teised, poolunes sain aru, et mu telefon heliseb. Oleks võimalik hoobilt pimesi kinni vajutada, teinuks seda pikemalt mõtlemata. Aga mobla pihku võttes jäi silma - kaasa helistab - muidugi võtsin vastu.

Ta oli kuidagi imeliku häälega, esimene moment ehmatasin, et on avarii teinud, õnneks oli vaid võtmed autosse lukustanud. Valikuteks oli kas auto poe ette parklasse jätmine kuni laps hilja õhtul teise masinaga tuleb või minu poolt võtmekulleri mängimine. Kuna kaasa oleks pidanud veel nii 5 km vihmas koju jalutama ei jäänud mul muud üle kui soojast voodist välja kobida ja ratta selga hüpata. Bussiga oleks ka vist saanud minna, aga tee peale jõudes nägin kui õige otsus ratas võtta, liiklus lihtsalt seisis lääne suunal. Mina kulgesin mõõdukas tempos jalakäiate teid pidi, rattal oli igatahes hulka mõnusam kui enne jala vihmas lonkida.

Märjaks sain ikkagi aga keha oli soe, ainult käed külmetasid, sest polnud mõelnud, et jääkülma vihma käes oleks mõistlik kindaid kanda. Kohale jõudes shoppas kaasa alles poes, Ratas mahtus just napilt masinasse tagant sisse, ikka hea, et universaalkerega auto meil. Kodus polnud aega pikalt lebotada, õhtul olime lapsega kokku leppinud lasketiiru mineku. Seega tihe päev kusjuures selle sügise jälgima ilmaga sai korralik vabaõhu trenn tehtud.