Retseptiraamat: Kuidas küpsetada mäesuusasaabast :P

Kalliste saabaste ahju panek võttis ikka käe vähe värisema :)

Kokkasid ja muidu toiduvalmistamise entusiaste hoiatan kohe ette, et siit te siiski ei leia maitsva suusasaapa retsepti :P Juttu tuleb suusakinnastest, mäesuusasaabastest ja nende kvaliteedist :P Ma ei taha küll põnevust ette ära võtta aga tuleb tunnistada, et inglaste ütlemisel: "Ma ei ole nii rikas, et odavaid kingi osta" on tõetera sees. Jalanõude koha pealt mul parimaks näiteks eelmise sajandi või aastatuhande (maitse asi) lõpus Rootsist ostetud Reeboki jooksukingad, mis maksid isegi soodukaga tolle aja kohta ulmelised 800 sek'i. Paraku pidasid vastu kõvasti üle kümne aasta, lõpuks mängisin nendega asfaldil tennist aga ikka ei suutnud talda läbi kulutada. Mitmepäevane kanuumatk, kus tossudega sai kärestikes põlvini vees kividel paati vedada ei teinud muud kui pesi papud korralikult puhtaks. Liim ei andnud kunagi kusagilt järgi.

Ülemised  umbes 15 a vanad Reuschid,
Alumised eelmise aasta lagunenud Headid. 

Suusakinnastega läks nii, et paar aastat peale siia maale kolimist otsustasin teha väljamineku korralikumate kinnaste peale, seni olin tavalisi nahkkindaid kasutanud, mis tõsiselt külma ilmaga isegi minusuguse palavkämbla näpud jäätama panid. Ega mul varustuse koha pealt palju teadmisi polnud aga suusashowl olid soodukad ja ostsin müügimehe soovituse järgi veidi korralikumad Reuschi soojad mäesuusa sõrmkindad, mis lausa -30C pidada välja kannatama. See oli üks vähestest kordadest kui temperatuuri reiting tõele vastas, sest tõepoolest olen nendega sihukeses külmas suusatanud ja näppudel külm ei hakanud. Olulisem oli aga kinnaste vastupidavuse fakt. Üleeelmine aasta otsustasin Costcost uued Headi suusakindad osta, kuna vanad olid küll kasutuskõlblikud aga siit sealt pisikesi auke sisse kulunud ja õmblused kohati natu järgi andnud. Head on viisakas firma, kindad nägid igati kobedad välja ja tavaliselt müüakse Costcos suht kvaliteetset kraami. Ulmeliselt odav $20'ne hind oleks pidanud küll hoiatuseks olema. Nojah aasta olen neid kandnud ja paistab et hooaja lõpuni vastu ei pea, pean ilmselt uuesti vanad kasutusele võtma kui just täitsa uusi enne kevadet ei osta.

Mäesuusa saabaste koha pealt pole kunagi raha kokku hoidnud, sest minu jala kuju ja suuruse juures oleks see lihtsalt liiga valus nagu kunagi Eestis Alpina saabastega sõites kogesin. Nõuka ajal vedas, sõbra isa oli miski ülemus, kellel õnnestus endale Austrias tehtud Dachsteini suusasaapad saada. Ta aga murdis jala, ei saanud sõita ning müüs oma saapad mulle. Moskvas klassiekskursioonil käies ostsin GUM'i kaubamajast Fisheri suusad. Terves Eestis oli tol ajal üksikutel sellel tasemel varustust, isegi võistlejad sõitsid Bulgaaria või Poola suuskade ja saabastega. Paraku sõiduoskus mul varustuse tasemele ei küündinud, aga sellele vaatamata oli Kuutsekal või Munamäel hullult uhke olla :P Pikkamööda õppisin ka mäest alla libisema ilma, et vähemalt endal oleks liiga piinlik.

Canadas sõitsin kaks esimest aastat suht odavate aga mugavate saabastega, siis võtsin südame rindu ning muretsesin korralikud hingehinda maksnud Salomonid. Need pidasid kenasti vastu siiamaani ja oleksin võinud edasigi sõita. Saapad nii mugavad, et võin neid 12 tundi järjest jalas hoida. Jala järgi valatud saabastega sõitev profist sõber lõpuks avaldas arvamust, et see pole lihtsalt võimalik, mu saapad peavad olema liiga suured. Lühikese asjatundliku küsitluse peale selgus muidugi, et nii pooleteise numbri jagu. Eks rohkem kui 10 aastase kasutamisega on sisud õhemaks läinud ja isegi viimase peale klambreid kinni pigistades kippusid sõidu ajal loksuma. Sihuke asi raskendab oluliselt tasakaalu hoidmist ja kontrolli suuskade üle. Seega ostsin sügisel Salomoni vormitava kestaga saapad, millest oktoobri postituses pikemalt kirjutasin. Täna jõudsin lõpuks vormimiseni, mille võtsin kodustes oludes ette, peale seda kui olin internetis üritanud otsida suusapoodi kus teha.

Sattusin veebilehele, mis andis täpsed juhised kuidas Salomoni Custom shell 360 tehnoloogia põhjal valmistatud saapad (ülemine vormitav osa valmistatud kaproleenist) saab lihtsalt kodustes oludes jala järgi vormida. Kokkuvõttes tuli teha:

1. Küpsetusahju (soovitavalt ventilaatoriga konvektsioonahi) temperatuur seada +95C (200F) peale.

2. Võta saapast välja nii põhi kui suss.

3. Täida jäise vee kauss umbes 4cm sügavuse kihiga.

4. Hoia saapa plastkesta 10 minutit ahjus +95C juures.

5. Võta kest välja, pane kiirelt põhi ja suss sisse ning jalg saapasse, plastik üsna pehme.

6. Klambrid kas esimesse hambasse või kergelt kinni, seisa paigal mugavas suusatamis asendis 4 minutit, selle ajaga vormib pehme plastik end jala järgi.

7. Astu saapaga külma vette, et plastik jäigastuks õigesse vormi, seisa samas asendis vees 10 minutit.

Tegin need protseduurid läbi ja esialgu igatahes jäi mulje, et saapad tõepoolest vormisid end jala järgi. Eks lõpliku kinnituse saan muidugi kui olen suusatamas käinud. Protseduur ise suht lihtne ja mitte liiga aeganõudev, jalal polnud saapas üldse palav, karate hambakaitsete vormimine oli palju suurem piin.

Vähemalt vaatan kui ise ei saa :(

Mayer suutis ka sellest asendist rohkem kui
100 km/h kiiruse juures jalgadele jääda.

See nädal on ilmateade äärmiselt nöökinud. Reedel veel lubas lund esmaspäevaks aga kui järgmine moment pilgu peale viskasin olid ilmajaama töötajad otsustanud kodanikke vihmasajuga karistada. Ei täitunud ka õhkõrnad lootused, et äkki enne esmaspäeva ennustus muutub soodsamaks. Momendil igatahes täielik katastroof, suusamäel tulevat homme 15 mm vihma. Noorem laps siiski läheb, sest nende koolikamp oli hotelli kaheks päevaks kinni pannud. Pean uurima kas ta ikka ujukad kaasa võtab. Mina pole enam sihuke entusiast, kes ilmast sõltumata mäele uhab. On küll kole tahtmine äsjavormitud saapaid proovima minna aga vihmaga jääb ära.

Masendav ilmaennustus

Nagu pealkirjas kirjas: kui ise ei saa siis vähemalt vaatan kuidas teised seda teevad. Suurest igavusest googeldasin kiirlaskumise karikaetappe ja avastasin, et Youtubes saab neid täispikkuses nii otse kui ka järgi vaadata. Äraütlemata äge, samas muidugi panin pühapäeva pärastlõuna nüüd telekavahtimise peale hakkama. Kitzbühel on läbi aegade üks raskemaid ja hinnatavamaid kiirlaskumise karikavõistluste etappe. Täielik müstika kuidas mehed suudavad sihukese kiiruse ja eriti suuski loopiva raja juures püsti jääda, no kõik muidugi ei suudagi. Parim moment oli austerlase Matthias Mayeri kukkumine, millest ta suutis vaatamata mitu korda käe ja tagumikuga mäe katsumisele püsti saada. Neli sekundit peale starti oli kiirus üle 80 km/h, vähesed sportautod selliseks kiirenduseks võimelised. Tippkiiruseks mõõdeti 146 km/h. Kui juba käepärast siis sai ühe soojaga ka Wengeni ja Val Gardena etapid vahitud ja oligi õhtu käes.  Allolevalt youtube lingilt saate soovi korral Zoya kanalilt Kitzbüheli kiirlaskumist vaadata.

Põhimõtteline nihe USA kaitsestrateegias.

Täna Washingtonis peetud kõnes tõi USA kaitseminister James Mattis välja Ühendriikide kaitsestrateegia olulisemad põhisuunad, mis võrreldes varasemaga oluliselt muutunud. Kui alates 2000 aastast on terrorismi vastane võitlus olnud esimesel kohal siis seoses muutunud olukorraga pannakse põhirõhk suurriikide vahelisele rivaliteedile, esmajärjekorras Venemaa ja Hiina ohu tõrjumisele. Põhjuseks on nii maailma terroristlike jõudude nõrgenemine ja suhteliselt edukas ohjeldamine kui ka Vene ja Hiina viimase aja sõjalise võimsuse märgatav kasv. Tsiteerides Mattist: "Threats have changed since the last strategy. There is increasing global volatility and uncertainty with challenges from Russia and China coming to the fore. “Though we will continue to prosecute the campaign against terrorists that we are engaged in today, but great power competition, not terrorism, is now the primary focus of U.S. national security,”

Eestit otseselt puudutavateks oleks järgmised kaks lõiku:

The strategy will provide the American people the military required “to protect our way of life, stand with our allies and live up to our responsibility to pass intact to the next generation those freedoms that all of us enjoy here today,”

millest esimene rõhutab liitlaste toetamist ja demokraatlike vabaduste kaitset ning teine hoiatab võimalikke vastaseid (Venemaad ja Hiinat), juhuks kui neil tuleks pähe USA'd provotseerida:

“To those who would threaten America's experiment in democracy, they must know: If you challenge us it will be your longest and your worst day. Work with our diplomats: You don't want to fight the Department of Defense.”

Tõlge: Neile, kes ähvardavad Ameerika demokraatiat, nad peavad aru saama: "Kui te provotseerite meid saab see olema teie pikim ja halveim päev. Vaielge meie diplomaatidega: Te ei taha sattuda konflikti kaitseministeeriumiga"

Ülejäänud kõne rõhutas liitlaste tähtsust ja vajadust tõsta armee finantseerimist kindlamale ja pidevale tasemele toetamaks diplomaatide tegevust jõupositsioonilt. Viimasel ajal olevat probleemiks äärmiselt lühiajaliste eesmärkide saavutamine ebakindla finantseerimise tingimustes, mis on USA kaitsevõimele teinud rohkem kahju kui kõik vastased üheskoos.

Kokkuvõttes võib Eesti nurga alt vaadates rahuldusega tõdeda, et Putin on oma avantüüride ja laiamisega teinud meie diplomaatide töö palju kergemaks. Vist juba tüütuseni on saanud korrata nii Washingtonis kui Euroopa pealinnades: "Kas me ei hoiatanud ette ... " Balti riikide niinimetatud paranoia on paraku leidnud praktiliselt alati faktilist kinnitust. Kui poleks olnud kiiret ja Venemaa jaoks ootamatut tegutsemist NATO suunalt poleks võimatu, et Ida-Virumaal lehviks teist karva lipp.

Muidugi ei maksa jääda nüüd loorberidele puhkama lootes, et oleme täielikult kaitstud. Poliitikute kõned on üks asi, eesmärgid mida loodetakse saavutada ja tegelikkus natuke teine. Samas on hea näha, et USA's on isegi Trumpi presidentuuri ajal võimust võtmas realistlikud arusaamised Venemaa olemusest.

Surmanuhtlusest ja ahistamisest (ära tüütab juba!!!)

Enda arust olen ma liberaalsete vaadetega inimene aga kui nii edasi läheb saab minust mitte ainult surmanuhtluse vaikiv pooldaja vaid lausa aktiivne propageerija. Sõidan mina hommikul rahulikult keskmises reas sajaga suht lumelörtsisel kiirteel tööle. Kuulan rootsi kriminulli raadiost mitte kõige teravamini liiklusele keskendudes. Perifeersesse vaatesse paremal pool ilmub masin, mis ilmselgelt liiga lähedale kaldumas. Enne kui jõudis mu peegli vastu minna lõid välja arvutimängus arendatud oskused reageerida ootamatutele rünnakutele ahvikiirusel aga samas kaine peaga läbimõeldult. Rool sujuvalt veits vasakule samas õrnalt pidurit, et masin libedas juhitavust ei kaotaks. Ehkki olen harjumuspäraselt pidevalt teadlik ümbritsevast liiklusest polnud 100% kindel, kas kõige vasakpoolsem rida tühi. Kuna polnud ka aega vaadata, ei julgenud oma reast välja sõita. Manöövrist piisas just täpselt niipalju, et parempoolne hull sõitis poritiiba riivamata minu ette.

Lasin kümmekond meetrit vahet enne kui mönuga sihikindlalt pasunat andsin. Eesolev tüüp ehmus ja hakkas vänderdama, õnneks siiski piirdesse ei uhanud. Kuradi hull, ei saanudki aru kas oli magama jäänud, lobises nii süvenenult kaassõitjaga, et ei märganud ümbritsevat või lihtsalt oli tegu pohhuistist enesetapjaga. Paari nädala jooksul teine kord kus avariist puudu vaid sentimeetrid ja seda idiootlike juhtide tõttu. Esimene mõte oli küll, et sihukesed tegelased tuleks teiste hirmutamiseks koha peal liiklusmärkide otsa üles puua ja mõneks nädalaks rippuma jätta. Kui töökaaslane kuulis mu lugu siis lohutas: küllap too vend peagi ennast surnuks või veel parem vigaseks sõidab kui sellest korrast ei õppinud. Hommikustes uudistes räägiti kuidas üks laps sai surma kui isa teda koolist üles korjama läks. Teine juht unustas käigu sisse kui masinast välja astus, juhita maastur litsus lapse kahe masina vahele. Nojah, mida seal oodata kui juhilubasid saab mõnesaja dollariga osta.

Kui uudistenuppe vaadata siis nüüd on juba iga teine ahistamisest. No kurat küll, see tuletab meelde nõukaaegset lauspropagandat. Ma ei vaidle vastu et teema on tõsine aga selle käsitlemine jäetud leheneegrite meelevalda, kes igast asjast üritavad sensatsiooni välja imeda. Jääb mulje, et kes iganes on tüdrukut ilma tolle vanemate ja muu suguvõsa loata kunagi julgenud tantsima paluda ja seejuures paljast õlga katsunud, tembeldatakse perverdiks kui vaid piisavalt tuntud tegelane. Tavakodanike kallale pole mõtet minna, sellest ei tule esiteks piisavat skandaali ja pealegi pole neil pappi, mida välja pigistada.

Lõpuks on hakanud ilmuma ka mõnede julgemate avalike tegelaste sõnavõtud (Eriti meeldis Lotmani artikkel), paraku kipuvad need üleüldisesse hüsteeriasse uppuma. Võin vaid kergendatult hingata, et minu "ahistamised" kauges minevikus, ei mäleta ise ega ilmselt ka "ahistatavad". Omal ajal sai ju tantsida ja musi anda ning isegi intiimsemaid tegevusi harrastada, paraku pole selle kohta ühtegi ahukaadi allkirjaga tunnistust, mis kohtus süütust kinnitaks. Tütarde pärast vaid pisike mure, nüüd ei julge poisid enam juttugi teha, loodetavasti ei jää kogu selle nalja pärast vanatüdrukuteks :P Ja enne kui keegi sapiseid kommentaare hakkab toksima lisan, et mõlemal on karates must vöö, mistõttu tegeliku ahistaja nahas ei soovitaks olla ;)

Jumalik laskumine ja "priid" joogid.

See foto alles päeval tehtud.
Veel polnud õiget asendit leidnud.

Ma tean, et suusatamisest on lugejatel ilmselt nii kopp ees, et nii kui seda teemat näevad klõpsavad edasi. Minu jaoks on paraku tegu lapsepõlve unistuse täitumisega, millest ei suuda ilmselt surmani ära tüdineda, justnagu banaanide söömisest :D Igal juhul põrutasime vanema tütre ja tema sõbraga hommikul vara mäe poole ajama. Vabal päeval poole seitsmene ärkamine iseenesest kinnitab, et olen mäesuusatamisest sõltuvuses. Minu vaimustusest on ka ülejäänud pere nakkuse külge saanud. Kui varem oleks võinud arvata, et lapsed lihtsalt tulevad kaasa siis nüüd on nad nii vanad, et saadaks mind kukele kui ei viitsiks käia.

Halb nähtavus, künkad viskasid vahel ootamatult õhku.

Öösel oli lund tulnud ja Toronto tänavail kaose tekitanud. Linnast välja saamine oli kõige tüütum, inimesed lihtsalt ei oska sõita, napilt oleks üks tüüp mu tagumise tiiva ära mõlkinud. Õnneks märkasin õigel ajal lähenevat masinat ning andsin kübe gaasi, et eest ära saada. Maanteel oli juba lahedam sõita, lasin lume peal 90'ga, seni kui järsult ei pidurda või rooli ei raba pole häda miskit. Mäel oli ohtralt värsket lund, esimene pool päevast pehme lume sõit. Lõunale minnes suundusime niinimetatud "Pikniku alasse", kus lubatakse oma sööke jooke tarbida. Koha üle kurta ei saa, piisavalt ruumikas ja isegi kaks gaasikaminat sees, mille juurde saad veidikeseks ajaks saapad soenema panna.

Tütar näomaskiga lõdvalt carvimas

Libistasin oma Tuborg Goldi et suusk paremini libiseks. Kohv oli termoses jahedaks läinud, ostaks tassi kuuma, astusin kohviku poole. Uksest väljudes nägin kõrvalolevat ruumi, kus kohvi ja kakaomasinad ja saiakesed. Kedagi polnud, uurisin kas saab masinasse mündi panna, et jook tuleks. Polnud vaja, piisas nupule vajutamisest. No kui juba priilt pakutakse haarasin tütrele kakao kah. Jooke maitstes avastasin meeldiva üllatusega, et palju paremad kui kohvikus pakutav lurr. Tasuta pakkumine tundus mõnevõrra kummaline, pikalt juurdlema ei jäänud, võibolla mingi promo üritus. Mäele tagasi minnes sammusime tollest ruumist mööda, tütar küsis kas ma silti ei näinud uksel. Millist sa mõtled, kui äkki jäi silma suur paks must kiri "STAFF ONLY". Nojah, kogemata olin töötajatele mõeldud kohvi ja kakaod virutanud. Esimese ehmatuse peale tekkis hoopis trots, miks kurat nemad palju paremat kraami joovad kui klientidele kalli raha eest müüakse. Vaevalt see rahvusvaheline hotellikett topsi kohvi ja kakao pärast pankrotti läheb, rahustasin last.

Mäel olid üle mitme hooaja parimad olud suurel kiirusel sujuvaid pöördeid võtta ehk carvida nagu siin seda nimetatakse. Sile külm lumepind lippas hästi, temperatuur kraad kaks alla nulli, rahvast imevähe, praktiliselt alati saime hooga tõstukitoolile. Kaifisime tütrega neli tundi järjest kihutamist sisse minemata. Sõber kukkus tal ära, me ei lasknud end sellest segada. Viimastel sõitudel hakkasin igasugu trikke proovima. Mingi moment uhasid meie ees paar võistlussõitjat. Üritasin sama asendit võtta ja tundsin kui palju stabiilsemaks sõit läks. Miskit jäi siiski puudu, lasin tütrel tagant vaadata, mille poolest minu sõit erineb. Plika soovitas madalamalt ja jalad rohkem laiali ning sujuvamalt pöörete üleminekut teha. Proovisin, tunne oli parem aga jalad väsisid madalast asendist ära.

Seekord millegi pärast mobla stabiilsuskontroll ei funksinud, video hüppab hullult.

Tütar läks enne lõppu sisse, sõitsin viimase laskumise üksi, proovisin kõike õpitut korraga rakendada ja järsku tundsin end kui rööbastel libisevat. Samas suutsin teha suurel kiirusel ka suurslalomi suuskadega tihedaid pöördeid, uskumatu tunne. Kohvikusse sõidu asemel kiirustasin lifti juurde - vedas, sain veel viimast korda peale. Ülessõidu ajal ei jaksanud oodata, millal jõuan tippu. Kerge hirm kimbutas, äkki muidu unustan selle õige asendi ja tunde ära. Hooga tõstukilt mäest alla, võtsin kohe madala positsiooni sisse. Jalad põlvest kõverad, välimine pöördes veidi tagapool, keharaskus ette surudes säärekontidega saabaste esimese ääre vastu, põlvedega alustad pööret, tagumik madalal külje peal lumepinna kohal, käed ees, ... nautisin täiega iga sekundit mäest alla tuhisedes. Suusad läksid ilusti ise pöördesse, polnud mingit probleemi pöörete raadiuse ja tiheduse muutmisega. Asend tundus nii stabiilne ja kergelt juhitav, et lihtsalt ei saa kukkuda. Lisaboonusena ei väsinud reielihased, sest keharaskus toetus suurel määral saabaste esiäärte peale. Ilmselgelt olid uued saapad suureks abiks, need on Flex 130 ehk võimalikult jäigad.

Koju saime keskööl, järgmine päev äratus hommikul kell viis tööle minekuks. Paistab et olen endiselt mõistlikus normis, vaid kerge väsimus oli kallal. Juba ootan kannatamatult järgmist suusaretke. Loodetavasti saan õige asendi ja tunde kiirelt uuesti kätte, nüüd ju tean mida pean selleks tegema. Kahju ainult, et selle tunde saavutamiseks pidin nii vanaks elama :P

Mida ei tohi kunagi teha auto juures ...

Ma ei hakka siin rääkima kõigist sajast või tuhandest asjast mida ei tohiks teha. Lihtsalt ühest, mille kohta tean, et ei tohi, aga ikka kipun vahel sulaselgest laiskusest tegema. Siiamaani pole nimetamisväärset katastroofi või rahalist kulu kaasnenud, küll aga parasjagu frustratsiooni ja ehmatust. Niisiis, sõidan mina hommikul tööle ja kuulen korraga kergemat sorti mürtsu. Auto juhitavust kuidagi ei mõjutanud, polnud ka roolil tunda, seega ei saanud olla tegu kummi purunemise või märkamata lumekamakast ülesõiduga. Mõistatasin veidi kuid kuna miskit märgatavat ei kaasnenud keerasin kiirteele ning kerisin sada rauda nagu viisakale liiklejale kohane.

Värk oli juba meelest läinud kui kuulsin katusel kraapimist ja siis järsku mõistsin: kurat põrgu ja sada sarvilist, olin lumekraapija katusele unustanud. Ei julgenud peeglisse vaadata kartes näha kuidas mu aksessuaar tagasõitva masina tuuleklaasist läbi lendab. Kui tagapool pidurikriginat polnud kuulda ja ka peeglist ei hakanud silma üksteise otsa kuhjuvad masinad, hingasin veidi rahulikumalt. Küllap kukkus juba siis maha kui linnatänaval mürtsatust kuulsin. Tööle jõudes astusin nalja pärast teisele poole autot ega suutnud uskuda oma silmi: kraapija oli endiselt katusel pakiraami alla kinni kiilunud. Kohe hea tuju tuli, polegi vaja esimese asjana poodi sõita uut ostma, meil ju sobivalt aasta hullem lumetorm ja külmalaine tulemas.

Varem olen jätnud katusele käekella ja kohvitopsi. Esimese neist leidsin tee kõrvalt üles, paraku olid ülesõitnud masinad selle moodsalt lapikuks litsunud. Kohvitopsi lugu oli hoopis naljakas. Olime teel kuhugi loodusesse ja astusime Tim Hortoni kohvikust läbi. Võtsin pontsikuid, kakao lastele ja kohvi endale. Auto juurde jõudes olid käed kinni ja panin kohvi korraks katusele. Peale ukse avamist said tüdrukud oma joogid ning pontsikud kätte. Hakkasin sõitma, peale pontsikuampsu küsisin lastelt kohvi. Mis kohvi ei saanud nood aru. Ma ju andsin teile oma kohvi, kus te selle panite. Mingit kohvi sa ei andnud, ainult meie kakao ja pontsikud. See moment saabus kirgastus, KATUSEL!!! Pidasin ettevaatlikult pidurdades auto kinni, astusin välja ja jällegi ei uskunud oma silmi: kohvitops oli libisenud mööda katust pakiraami tagumise relsini ja seisis seal püsti!

Sellel pildil küll last turvaistmes pole :)

Iga kord olen endale kinnitanud, et mitte kunagi ei pane midagi "korraks käest" auto katusele, sest on võimalus, et sinna ta ka jääb. Kindlasti olen ka üht teist mitteolulist nii ära kaotanud, lihtsalt pole märganud ja pidanud seda tavapäraseks mateeria haitumiseks, mis aeg-ajalt vaatamata füüsika seadustele, kipub mind kimbutama. Seni olen kergelt pääsenud, samas kuulnud palju hullemaid lugusid. Täna enda jääkraapijast rääkides kirjeldas töökaaslane õige drastilist juhtumit kui isa oli poest tulles lapse turvatooliga katusele pannud sel ajal kui kraami poekärust autosse ladus. Istus rahulikult sisse ja hakkas sõitma. Parkimisplatsilt kaugemale ei jõudnud, sest valvsad kodanikud märkasid ja peatasid kisa ning auto ette jooksmisega masina.

ÄRGE KUNAGI PANGE MIDAGI "KORRAKS" KÄEST ÄRA AUTO KATUSELE!!!

Kardetavasti loete seda, ja unustate mõne minuti pärast, ma ise üritan järgmise korrani ikka meeles pidada ;)

Ma nüüd natuke pinnin lugejaid, nii paljukest kui neid on: Kas olete kunagi miskit auto kapotile või katusele jätnud ning ise rõõmsalt minema sõitnud?

Aastavahetus

Hea, et sattusin enne kirjutama hakkamist kaasa postitust lugema. Tema on aastavahetuse peo kohta enam-vähem kõik kirja pannud. Ma lisaks vaid mõned episoodid. Viimased neli päeva olen koerad viinud parki jalutama, et nad ei peaks tänaval soolas sumpama ja saaksid puude vahel loomade jälgi nuuskides ringi joosta. Ilmad on külmad aga päikselised olnud, endalgi tore kõndida. Kaasa liiga tegevuses koduste asjadega, et kampa lüüa ja lapsed liig laisad end külmaga soojast toast välja lohistama.

Kutsad igatahes on rõõmust pöördes ja isegi kui hakkan poodiminekuks riideid selga ajama tormavad uksele nõudmaks väljasaamist.

Noored allkorrusel mängimas :)

Aastavahetuse sööma oli eestipäraselt hea, ehkki seapraad puudus laualt, no jõuluaegne seajalg nõudis veel seedimist. Rosoljet ja kartulisalatit suured kausitäied, jagub veel mitmeks päevaks. Minu palve peale valmistas kaasa pasteeti, olin hakkliha masinast läbiajamise juures abiks. Igavesti hea sai, mõni ime, sest brändit ta maitsestamisel kokku ei hoidnud. Magustoiduks eriline kohupiima ja leivaga tort, millest kaasa täpsemalt oma blogis kirjutas. Vahuveini oli nii Eesti kui Canada uue aasta tähistamiseks nii mitu pudelit, et kaks poolikut jäi järgi.

Vahtisime Eesti TV aasta- vahetuse saateid ja lobisesime niisama, noored pidutsesid allkorrusel. No ei oska need tänapäeva noored pidu panna, ei mingit mürtsu ega kärtsu nagu minu noorusajal :) Ei teagi kas peaks rõõmustama või kurvastama, ühest küljest ju tore, et nii korralikud on teisest küljest mul mure, et vaesekestel jäävad nooruse lollused tegemata. Polegi neil täiskasvanuna miskit meenutada. 

Avasin ema saadetud kohvipaki

Tundub, et tegu üleüldise trendiga, sest nii alko tarbimine kui suitsetamine olevat noorte hulgas drastiliselt vähenenud - meelelahutus kolib ümber virtuaalmaailma. Pidu sai kiirelt otsa, nii noored kui vanad lahkusid poole kahe ajal. Kurat, minu nooruses uusaasta tähistamisel igatahes enne kella kuut hommikul magama ei mindud, muidugi kui need tüübid välja arvata, kes ise enne ära kukkusid.

Väike koer minuga jõel, suurem
ülal kaldal kahtlevalt piidlemas

Uue aasta hommikul magasin mõnuga poole üheteistkümneni kaissupugenud koertega, kaasa oli juba ammu Viini kontserti vaatamas kui silmaluugid lahti lükkasin. Palju paremini ei saa aastat alustada kui külmikust leitud pooliku shampa pudeli ning Kulta-Katariina kohviga. Shampa limpsisin IKEA lamamistoolis reläksides esmajärjekorras netis surfates ära. Kohvi kõrvale näksisin pasteedi saiasid ja tordilõigu. Midagi tõsisemat ei viitsinud ette võtta, otsustasin eelmise aasta olulisematest sündmustest fotosid blogistada. Lihtsameelselt lootsin poole tunniga ühele poole saada. Tuhkagi, "publish" nupule vajutasin kui aeg koerad pärastlõunasele jalutuskäigule viia. Pargis jalutasin esimese inimesena mööda kinnikülmanud jõge. Noorem koer lippas kohe kaasa, vanem ja elutargem vaatas meid kahtlevalt ning jalutas sadakond meetrit kalda peal kaasa enne kui jääle söendas tulla. Jõgi tegelt pole kusagil suurt üle põlve, seega ainus hirm et teed jalad märjaks kui läbi peaks vajuma.

Mul poleks miskit selle vastu kui kõik päevad käesoleval aastal nii mööduksid :D

2017 Piltides

Ei ole viitsimist eelmist aastat traditsiooniliselt kokku võtma hakata, niigi sai lausa 150 postitust tehtud, enamus juhtumiste mitte uidumõtete teemal. Aga siiski - mis mulle 2017 aastast kõige enam meelde jäänud või emotsioone tekitanud. Kuna pilt olevat väärt rohkem kui 1000 sõna siis otsustasin postitada 26 pilti, kaks igast kuust (juunist 4) eelmisest aastast. Esialgsest ideest vaid üks pilt kuus osutus otsustamisraskuste tõttu võimatuks. Fotode valimine kujunes omaette väljakutseks, mõnes kuus hulk meeldejäävaid sündmusi, teistes mõni üksik. No vaatame kuidas see välja kukub:

JAANUAR 2017

Jaanuar oli suhtkoht sündmustevaene, meeldejäävaimaks kujunes noorema lapse arvuti ehitamine. Paraku pidin juba siin loobuma esialgsest ühe pildi postitamise ideest, kaks moodustasid seotud terviku.

Ostetud jupid ...

... võimsaks arvutisüsteemiks kokku panduna.

VEEBRUAR 2017

Ilma tembutamine kirjeldab aasta teist kuud. Kui 12'dal oli hullem lumesadu kõigi suusatajate rõõmuks siis nädal hiljem võtsin aias koos koeraga päikest. Polnud isegi piisavalt lund kuhu õlut külma panna :P

Korralik lumi tuli maha

Nädal hiljem 23 veebruaril päevitasin aias

MÄRTS 2017

Mont Tremblant ja lõpuks ometi suusatamine, suusatamine, suusatamine ja mäed. Mont Tremblantil toimunud Põhja-Ameerika eestlaste suusapäevad oli põhisündmuseks, kuid õnneks jagus lund ka Ontariosse, kus sai ohtralt Blue Mountainil mäge kratsimas käidud.

Mont Tremblant põhjanõlv

Tütrega tõstukil, hotellid tagaplaanil

APRILL 2017

30's pulma aastapäev pole tänapäevases kärgperede ja naiste-meeste vahetuse ühiskonnas just eriti tavaline sündmus mida tähistatakse. Ronimismatk Lõgismao tipu paekaldal lapse ja koertega.

Kolmekümnes pulma aastapäev

Rattlesnake tipus paekaljudel ronimas

MAI 2017

Maikuus jõudis kevad võimsalt kohale, ilmad läksid palavaks, õied puhkesid üleöö. Canada meistrivõistluste vabavõitluse veerandfinaalis kohtusid tütred omavahel, peale jäi vanem kes peale tasavägist ja rasket poolfinaali oli finaalivastasest lihtsalt üle tuues esikoha koju.

Pirn ja õunapuud õitsevad tagaaias

Tütred vastamisi kumite veerandfinaalis

JUUNI 2017

Tütrega Eestis: Naissaar, Pakri pank, Isa juubel, Läti, Pärnu, Haapsalu, Jaanituli, Suvila, Roosta, Nõva, ... jne ...

Naissaarele sõpradega

Tütar Pakri panga all, kas leiate?

Pärnu muuli otsal keskööl

Jaanituli põhjarannikul Leegis

JUULI 2017

Suvel nagu tavaliselt proovime võimalikult palju looduses ringi liikuda. Äramärkimist vääriksid koertega ja vanema tütrega Awendas käimine ning süstasõit Ontario järvel.

Päikeseloojang Awendas

Süstadega Ontario järvel, taamal Toronto

AUGUST 2017

Jalgsimatk Algonquini rahvuspargis ja kanuumatk Killarneys, mõlemal olime koos vanema tütre ja koertega. Minu jaoks tegu aasta kõige meeldejäävamate sündmustega. Mõlemad olid ägedad ja nõudsid tõsist füüsilist pingutust, raske ühte teisele eelistada. Maastiku ja vaadete tõttu paigutan esimesele kohale Killarney.

Algonquinis mitmepäevasel jalgsimatkal

Killarney kanuumatk

SEPTEMBER 2017

Awenda rahvuspargis rannamõnude nautimine ja muidugi Invictus Games, kus kaasa osales Kanada poolt Eesti Meeskonna ühendusisikuna. Mina pole kunagi sarnastele üritustele tähelepanu pööranud, tänu kaasale sain unustamatu kogemuse osaliseks. Sellisel mastaapsel ülemaailmsel üritusel liikusin VIP passiga ringi esimest ja ilmselt viimast korda elus. Natuke kummaline ja sürr olla samas seltskonnas ning puutuda kokku igasugu prominentidega alates kõrgetest sõjaväelastest ja lõpetades endise USA presidendi ning prints Harryga.

Awendas sukeldumas

Invictus Games Torontos

OKTOOBER 2017

Harukordselt soe sügis, tänu millele sai suusavarustuse täiendamise kõrvalt veekord Awenda rannas koertega ujumas ja hulkumas käidud. Viieteistkümnendal käis Ontariost ja Torontost üle võimas torm murdes hulga puid jättes sadu tuhandeid majapidamisi elektrita. Kuu lõpupoole viisin koerad Forks of Credit provintsiparki lühimatkale. Oktoobri viimasel päeval muidugi Halloween.

Äikesetom Torontos

Forks of Credit Provincial Park

NOVEMBER 2017

Piltide põhjal otsustades haruldaselt sündmustevaene. AMD arvutimängu üritus ja sugulaste külaskäik ainsad märkimistväärivad sündmused. Karate sügisturniirile jõudis vaid noorem tütar. Kummaline kuidas mõni kuu nii tühi saab olla.

AMD Extravalanza 2017

Mudilane rõõmustab koera üle

DETSEMBER 2017

Suur osa ajast pühendasin elamise koristamise ja kolu organiseerimise ning mittevajaliku kraami likvideerimise peale. Ostsime uue külmiku. Lõpuks tuli terve meie pere rõõmuks lumi maha. Kimasime esimesel võimalusel Blue Mountainile oma uut suusavarustust proovima. Aasta lõppes jõulude ja aastalõpu peoga nagu võis eeldada :D

Lumi tuli maha ja valgeks sai nina :)

Suusamäel aastalõpu külmalainega 

AASTA 2017

Terve aasta meeldejäävaimaks sündmuseks on personaalselt minu jaoks kanuumatk Killarney rahvusparki. Metsikus looduses viibimine on mulle totaalne lõdvestumine ja lihtsalt nauding elus olemisest. Jõudsin arusaamisele, et viimasel ajal pikemad matkad kuidagi soiku jäänud, loodetavasti tuleval aastal saab käia tihemini ja kogu perega.

P.S. Juulis alustatud kaalulangetamise ja hoidmise programm õnnestus sajaprotsendiliselt suurema pingutuseta, täna hommikul peale jõulu ja vana-aasta lõpu nuumapidusid kaalusin 81.4 kg, mis jääb kenasti ettenähtud 80-82kg piiridesse. Õllega on tagasilöök, pole suutnud tarbida kogu ettenähtud limiiti kast kuus, ligi pool kasti jäi vana aasta varust üle uue aasta avansiks :P

La Cloche ahelik Killarneys