Eesti suusapäevad Mont Tremblant - 1

Kuusemets Mont Tremblanti nõlval

Võtsin paar päeva töölt vabaks, et teist aastat järjest Mont Tremblantis toimuvatele Idaranniku eestlaste suusapäevadele sõita. Seekord tuli lisaks tütrele ka tema poola noormehest ülikoolisõber kaasa. Kuna plika sai alles hilja õhtul vabaks, magasime kodus paar tundi ja sõitsime neljapäeva öösel kell kaks välja, et reede hommikuks kohal olla. Lumetormi ennustus pidas just niipalju paika, et saime seda õige karmilt omal nahal tunda. Torontost palju idapoole ei pidanud lumi ulatuma aga mida edasi seda hullemaks läks. Algul liiklus lihtsalt aeglustus, mina üks vähestest kes valges lumekattes kiirteel 80'ga sõitis. Varsti hakkasid suured rekkad tee kõrvale tõmbama. 100 kilti Torontost idapoole oli kiirtee suletud, politsei tõrvikurida ees. Keerasime põhjasuunas, suvalisi pisikesi teid pidi (30 ja 50) jõudsime Ottawa suunas kulgevale maantee number 7'le. Teeolud paranesid parikümne kildiga, kokkuvõttes kaotasime vaid tunni, kell 9 keerasime Mont Tremblanti hotelli ette. Olime plikaga vaheldumisi läbi öö 7 tundi järjest roolis olnud.

Vaade kaugematele mägedele ...

... ja lumisele kuusemetsale

Esialgne vaimustus kiirelt tuppa saamisest haitus kui meie toa uks lahti oli ja mingid tüübid juba ees. Olid jäänud eelmine õhtu süsteemi sisse kirjutamata. Pidime oma kodinad higistades tagasi autosse tassima ja garaazhis suusariided peale tõmbama, et kohe mäele saaks. Küll hiljem on aega sisse kirjutada. Hotelli garaazhis parkimine maksis $17 päev aga tasuta parkimisplats oli pool kilti eemal, ei raatsinud rohkem kallist suusaaega raisata, viskasin papi letti. Mäe tippu jõudsime kokkuvõttes täpselt kümneks.

Puud koheva lume ja härmatise all

Meie kamp tõstukitoolil

Lumeolud paremad kui olin kartnud, selgus et üleeilne vihm oli vaid jalamil, ülespoole erinevas sulamisastmes lund sadanud. Paksu härmatisega kaetud puud jätsid mulje tõelisest talve muinasjutumaast. Üllatusega võisin tõdeda, et karge ilm ei lasknud kardetud unel ligi hiilida. Lõuna ajal mäe otsas restosse minnes hüüdis keegi mu nime. Tore eestlasest õunapuu ja vahtrasiirupi farmi omanik, kelle juures eelmine aasta öö veetsime, kutsus enda lauda juttu ajama.

Vahepeal laskus pilv madalamale

Kuuseokstele langenud härmatis

Nelja ajal pandi tõstukid seisma. Tegime hotellis kerge eine ja suundusime eestlaste kokkusaamisele kõrvalhotelli kaminasaali. Rahvast oli tihkelt, üllatavalt palju noori, suurt liikuma ei mahtunudki. Pakuti "Rolling Estonian'i" ehk miskitsorti viina kokteili ja veine, suupisteks juustud, vorstid ja muu snäkk. Meie pole paraku eriti selle põlvkonna põlis väliseesti seltskonnaga suurt läbi käinud, mistõttu eriti kedagi ei tundnud. Lapsed mõnda noort eesti kooli ajast mäletavad, üksikud päris sõbrad on siiski "päris" eestlaste ehk hilisimmigrantide hulgast. Viimaseid paraku seal seltskonnas polnud, sest üritus eeldas suht kobedat finantsilist väljaminekut, mida paljudel Eestist tulnutel pole lõdvalt jagada. Minu noored lasidki jalga enne kui tund läbi sai, Ise libistasin veini ja lobisesin veidi aega mitmete omaealistega, paegi väsisin ja jalutasin tagasi hotelli.

Hulgaliselt eestlasi, noored tagaruumis

Kamina ees oli mõnus veiniklaasi
taga suusa ja poliitikajuttu ajada 

Õhtul läksime kuuma välibasseini lebotama, võtsin paar õlut kaasa, kanadalaste ja ameeriklastega saime palju lihtsamini jutule. Rüüpasime kärakat ja parandasime maailma, teatava üllatusega suhtusid ameeriklased oma presidenti õige negatiivselt justnagu kanadalased oma peaministrisse. Ega vist valitsusega kusagil rahul olda aga noh Trump on muidugi hoopis omaette tasemega kloun. Turva käis korra mainimas, et alkot päris avalikult ei tohi juua, pange järgmine kord topsi või rätiku alla - mõnus prantslaslik pohhuistlik suhtumine seadustesse. Voodisse keerates tuli uni momendiga, olime ju üksikuid autotukastusi arvesse võtmata 20 tundi järjest üleval olnud.