Sõrmusest, Tööohutusest ja muud loba.

All tööruumis sõrmust demonstreerimas

Vanem laps sai oma inseneri sõrmuse kätte. Olevat Canada komme nagu kaasa välja uuris ja veidi pikemalt ka oma blogis kirjutas. Millegi pärast sai tütar selle kuu aega enne lõpetamist, päris ülikoolipoolne diplomitseremoonia toimub alles Juunikuus. Ma hakkasin mõtlema, et TPI's olid ka mingid sõrmused aga meie rühm vist ei teinud, sest mul seda küll pole. Keska oma Gustav Adolfi aegsete lipuvärvidega vapiga see eest täitsa alles. Ega ju suurt vahet pole, sõrmust niikuinii sõrmes kanda ei saa, trennis peaks iga kord ära võtma, et teistel kulmu veriseks ei löö.

Pühapäeval oli hullult ilus ilm, otsustasin võtta käsile aiatööd kuna kaks päeva järjest suusatama ei viitsinud sõita. Kõigepealt muidugi läksin aeda ja korkisin õlle, et head mõtted pähe tuleks. Peale poolt purki Grolschi jõudsin veendumusele, et nii õunapuudel, viinamarjadel kui kiwidel on lausa karjuv vajadus aedniku kääride järgi. Soenduseks lõikusin veidi viinamarju selliselt kõrguselt, kus abivahendeid vaja polnud. Garaazhi üks sein sai üsna puhtaks tehtud. Osa kuivemaid põletasin metallist tulealusel tomatimaal ära. Suurt tuld ei julgenud teha, tuul veits tugev ja taimestik mitmest päikselisest päevast kole kuiv.

Õunapuud on piisavalt kõrged, et suurema osa vesikasvudeni küünin vaid redelilt. Seadsin korraliku sektsioonidest ja laia alumise otsaga alumiiniumredeli üles ning hakkasin pihta. Esimese puuga ühele poole saamine võttis tunnikese ja järgmise õllepurgi. Teise juures jõudsin vaid kümmekond oksa napsata kui tegin valearvestuse. Üritasin redelilt veidi kaugemale küünitada, üks redeli jalg vajus supsti pehme maapinna sisse. Kogu kupatus kaldus viltu ja ehkki haarasin suuremast oksast  lendas redel alt ning prantsatasin oks pihus paari meetri kõrguselt ristseliti alla. Karatest oli niipalju kasu, et kukkumist pehmendasin automaatselt käelöögiga, tõmbasin pea rinnale ja selja küüru.  Rullisin pool üle õla pool üle külje edasi. Rullimise eesmärk on säilitada nii palju kui võimalik kukkumise kineetilist energiat, et võimalikult vähe deformatsiooni peale läheks.

Resto ees naudib rahvas päikest ja limpsib õlut,
tõstukisaba minimaalne.

Püsti ajades selgus, et peale ehmatuse oli ainsaks vigastuseks tükike lahtist nahka peopesas, mille pihku murdunud oks oli tekitanud. Kerge pääsemine tuleb lisaks õpitud kukkumisele ilmselt ka pehme maapinna arvele kanda. Ega sihukese intsidendi pärast saa tööd pooleli jätta. Vajutasin nahariba tagasi, et liiga palju verd ei tuleks, lõpetasin närvide rahustuseks pooliku õlle ja lõikasin ülejäänud kasvud ära. Kiwi kallale ei viitsinud enam minna, peab teine munadepühadeni ootama justnagu tomatimaa ümberkaevamine. Kokkuvõttes hea õppetund, et redelil tuleb ettevaatlikum olla, alati ei pruugi nii õnnelikult minna.

Metsas pingil jalgu puhkamas

Esmaspäeval kimasin varahommikul suusamäele, ilm tõotas superilus tulla. Parkla oli täis ja mäel parasjagu rahvast. Enamus selline keskealine soliidsem seltskond, kel pole probleemi töölt vabaks võtmisega või kes ei peagi enam tööl käima. Mõned üksi või sõbrannadega keskealised daamid kippusid kole tüütult jutukad olema. Ma vabandasin end välja, et mul Stella ootab all restos. Ega ma valetanud, Belgia õlu "Stella Artois" kenasti seljakotis :D  Laskuda mäel oli palju rahulikum, algajad ja kanepiuimas noored ei andnud näole. Hommikupoole mõnus kõva lumi, peale ühteteist sulatas päike pinna pehmemaks, aga sõitu see ei seganud. Maru mõnus oli kihutada ja pöördeid lihvida. Tegin vaid kaks lühipeatust päikesepaistel õlle limpsimiseks ja sõitsin tõstuki sulgemiseni välja. Hooaja lõpus läheb tunne nii mõnusaks, et kuidagi ei raatsi mäelt ära tulla.

Mina Stellaga, vaeseke peab lumes külmetama :P

Poliitikas vahepeal huvitavam uudis, et läänemaailm suutis teatava üllatuse pakkuda otsustades kollektiivselt hulga vene spioone välja saata. Ehkki sisuliselt pole tegu ju kuigi mõjuva sammuga on siiski paar aspekti, mida ei maksa märkamata jätta. Esiteks suudeti koordineerida ühistegevust Venemaa vastu, jah mõned riigid jäid kõrvale aga ka siin pole ju erilisi üllatusi. Teiseks raskendab see oluliselt Vene luureagentuuride tööd, sest nii suure hulga kogenud spetside koju saatmist pole võimalik kiirelt korvata. Kolmandaks lubasid Britid lõpuks hakata lähemalt uurima vene kodanike "seletamatu tagapõhjaga" varasid. Just see on kõige tõsisem samm kui Britid ikka sõnadest tegudeni lähevad. Mis kasu oligarhidel rikkusest, kui seda ei saa väljamaa kinnisvarasse ja mõnusasse elusse paigutada. Vaevalt keegi neist tahab suusatada Kirovskis, puhata Musta mere ääres, shopata Volgogradis või elada Kemerovos - see on pööblile mitte rikkuritele.