Karma stressi teemal

Pilt ei pruugi täpselt vastata ostetud kushetile või meie koerale.
Originaalpilti pole kuna olen keeldunud elutuppa minemast 😝

Nojah, alles "õpetasin" kaasblogardit kommentaariumis kuidas stressivabalt elada kasutades isegi Dalai Laama tsitaati. Ei läinud päevagi mööda kui selgus, et teooria on palju lihtsam kui praktika. Justnagu Tumeainega: teadlased teavad teooria alusel, et on olemas aga mis see täpselt on või kus ennast peidab pole aimugi. Rääkimata võimalusest, et veidike laboris valmis nokitseda. Igatahes lühidalt tekkis mul endal õige stressav olukord. Ja seda mitte seoses töö, õppimise, kohustuste, raha või kiirustamisega vaid hoopistükkis suhtlemise tasandil. Üldiselt olen külma kõhuga tüüp nii, et totaalselt üllatada on mind raske. Seekord kaasa siiski suutis seda teha. Saabusin heas tujus pahaaimamatult koju mõlgutades mõtteid suusashow'le minekust, et talvise suusapuhkuse kohti vaadata ja soodsal juhul ka broneerida. Kõik oli normis selle hetkeni kui tuulejaki nagisse panin: elutoas vaatas vastu jahmatav ümberkorraldus.

Et nagu mis mõttes oli ilmunud uus musta riidekattega IKEA kushett meie mõnusa ja mugava nahkdiivani asemele. Esimene mõte, nagu siin mõned postitused tagasi kirjutasin: pea igaüks meist pöörab ära mingil eluperioodil. Paraku kaasa jutt oli suht selge ja kööginoaga ta mind taga ajama ei hakanud. Ehk siis sihuke lühiajaline atakk, mis terve mõistuse võtab. Parematelgi meist juhtub: lähed poodi, näed miskit kummalist ja mittevajalikku asja. Nagu imeväel sirutub käsi ning paneb eseme korvi. Hiljem kodus mõtled, kes kurat selle ostis ja mis otstarve üldse võiks olla. Näiteks ostsin kunagi akuhappe tiheduse mõõtja hullult soodukalt 2 dollari eest. Paar aastat hiljem avastasin garaazhis ja nuputasin tükk aega enne kui meenus millega tegu. Prügikasti rändas, sest tänapäeva akud teadupärast lahti ei käi.

Igatahes võttis uus diivan mu sõnatuks nii ebapraktilisuse, mittevajalikkuse kui välimuse (ok maitse üle ei vaielda) tõttu. Takkajärgi tuleb vist jumalaid tänada ajutise kõnepeetuse eest, muidu oleks ilmselt öelnud asju mida hiljem kahetsenud. Näiteks, et diivani ostmise asemel oleksid võinud miskit vajalikku, kasulikku ja tulutoovat teha nagu mu tühjad õllepurgid taarapunkti viia😜 Ebapraktilisust pole vaja põhjendada kui sul on kaks heledat karva ajavat koera majapidamises. Mittevajalikkus on ilmne, sest elutoas viibivad vaid eelmainitud koerad ja vahel kaasa telekat vahtides. Need üksikud korrad kui mina sinna sattun "Välisilma" või rallit vaatama juhtuvad kaks korda nädalas, ja ka siis istun oma toolis mitte diivanil. Lapsi oma toast välja saada on raskem kui tarkusehamba eemaldamine. Nii palju külalisi, et istekohti väheks jääks, pole meil viimased kümme aastat käinud. Oleksin aru saanud kui kaasa oleks endale mingi mugava tooli ostnud, kui nahkdiivan millegipärast ei sobi. Kunagi suure hurraaga muretsetud kiiktool on vaid dekoratsiooniks, mis depressiivselt tuletab meelde, et kõik me saame ükskord vanaks.

Müstika kuidas väidetavalt vigase õla ja haige puusaga kaasa ise ära tõi ja kokku pani. 

Kõige rohkem siiski ärritas, et minuga üldse ei konsulteeritud. Ma pole mingi kontrollifriik, keda peab igast sukkpüksipaarist, kleidist või pikemale veninud koosolekust teavitama. Paraku ühise elamise juures toimuvate suuremate muudatuste osas eeldan eelnevat arutelu. Mis ma siis ette võtsin. Sel ajal kui iga normaalne eesti mees oleks lauaviina korkinud või stripibaari läinud kobisin allakorrusele, et arvuti taga teismelisi virtuaalselt nottides oma frustratsiooni maha laadida. Suusashowle minek jäi ära, sest laps ei näidanud erilist initsiatiivi ja tegelikult saab neid puhkusi ka internetis broneerida. Tegu oleks olnud rohkem meelelahutusliku ettevõtmisega, milleks mul momendil tuju polnud. Mossitades keeldusin õhtust söömast, võtsin hoopis näitlikult kaks õlut klaviatuuri kõrvale. Mäng läks hästi, ühes matshis sai haavlipüssiga sihuke hulk vastaseid kaevikus vagaseks teha, et teenisin lausa neli linti ja medali. Ei teagi kumb rohkem aitas, tusatuju või kaks õlut.

Magama kerisin alles kahe ajal öösel, hommikul oli pea paks. Nüüd ootan kannatlikult, mis selgitusega kaasa välja tuleb, seni igatahes pole ta teemat üles võtnud ja mina elutoas käinud😝 Magasime ikka ühes voodis ja isegi hommikupuder keedeti. Selle kuradi kusheti peal pole mul kavas tudida ja lapsehoidja toas pesitseb külaline nii, et ega mul valikut pole kui just garaazhi elamiskõlbulikuks ei ehita. Ärge nüüd lootkegi, et tühipaljas sohva suudaks lahutuseni ajada, meie kooselu on vapralt sutsu tõsisematestki tormidest läbi purjetanud😏 Kardetavasti unustan peagi ja istun kogemata ka sellele neetud kushetile, et teda koid ja koerad järaksid. Õnneks läks Otil rallis õnnetult kummi purunemisega, niikuinii pole tuju ralli etappe vaadata. Tegelikult on muidugi olukord naeruväärne, ega siis ühe või ka kahe diivani pärast maailm hukka saa. Ainult herr Ingvar Kampradi järeltulijad lisavad veidi krõbisevat oma miljarditesse ulatuvale pangaarvele.

Ah jaa, positiivne uudis ka: Hommikul kaalusin täpselt 82.0 kg ja küünarnukk läheb aegamisi aga visalt paremaks, karates saan juba poole jõuga virutada ilma et haiget teeks.

Blogiliivakasti mängud

Sel nädalavahetusel läks blogiliivakastis liiva ja liiva all peidus olnud kassisitaga pildumiseks. Blogspoti kaudu jälgin umbes kümmet postitajat pluss aeg-ajalt mõnda teist kui juhtub intrigeeriv pealkiri olema. Natuke nagu vanasti raamatupoes, et kui kaas põnev võtan kätte ja sirvin. Need tüübid kelle postitusi tihemini loen on üldiselt "täiskasvanud", et mitte öelda "eakad" 😜 postitajad, ja keegi neist räuskama ei pista isegi kui provotseeritakse. Ühesõnaga sellist "põnevust" pole nagu väidetavalt perekoolis, kus preilid ja prouad üksteise võidu üritavad ära panna. Tõele au andes pole ma kunagi eelnimetatud grupi postitusi jälginud lihtsalt usaldan infi mida korduvalt kommentaarides loen.

Ma siin nimesid nimetama ei hakka, küll asjaosalised ja blogijälgijad ise mõistavad ja kui ei mõista pole vaja. Haruldaselt tuline diskussioon sai alguse stressiteemalisest postitusest, millele viidati (minu arust mürgiselt ja seosetult) hoopiski kolmanda isiku blogi empaatiateemalise postituse kommentaaris. Sealjuures kasutati otse nime, et ikka kindlasti asjaosaline ja kõik teised aru saaks kellest jutt. Teine pool pole aga suu peale kukkunud, vastas nii kommentaariumis kui ka enda blogis postitusega. Järgnes jällegi otseselt blogipealkirjas nime mainiv postitus (minu arust käib see hea tava vastu) kähmluse initsiaatorilt. 

Iroonilises küsitluses selgus, et suur osa venelasi eelistab koos
ülejäänud maailmaga maha surra mitte Putiniga taevasse minna

Eelmainitud autorit olen ignonud ja postitusi pole lugenud sellest ajast kui ta kunagi poliitilisel teemal täiesti lambist lahmima kukkus. Meil nimelt oli eriarvamus naaberriigi presidendi ja tolle poliitika asjus. Mõnuga ei saa mainimata jätta Putini hiljutist kommentaari, kus ta ähvardas maailma tuumasõjaga väites, et venelased aksepteerivad möödapääsmatut hukku martüüridena taevasse minnes samal ajal kui teised lihtsalt surnult maha kukuvad jõudmata pattusid kahetseda. Püstihullu jutt, mida keegi ei kuulaks kui tegu poleks tuumariiki juhtiva diktaatoriga. Vene rahvas siiski veel julgeb veits suud paotada nagu võis sotsiaalmeedias alanud irvitamisest välja lugeda.

Kommentaarium jagunes kolme gruppi. Enamus toetas vähemal või suuremal määral mürgise kommentaari sihtmärki, osa jäi erapooletuks ja vähemus toetas teist poolt. Mina valisin eelistuse kahel põhjusel: esiteks ei salli põhjendamatuid rünnakuid ja teiseks pakkus mulle üks osapool lahkelt roniabi, selline inimene ei saa ju paha olla 😉 Ilmselgelt pole ma objektiivne, aga ega ei püüagi. Põnevusega jälgin mis edasi saab 💣

Streigime

Nagu juba "heaks" tavaks saanud, iga nelja aasta tagant korraldab meie ametiühing streigi, üritades järgmiseks neljaks aastaks paremaid tingimusi saada. Eelmine kord läks õige sitasti, sest lõppkokkuvõttes kaotasime rohkem võrreldes sellega, milliseid tingimusi esialgselt pakuti. Tol ajal oli meil konservatiivide valitsus, kes lihtsalt sundis tagasi tööle ja pani enam-vähem ühepoolselt tingimused paika. Seekord oli minu arust tööandja pakkumine vägagi soodne, ma oleks kenasti nende tingimustega pensini välja vedanud. Mind ju ausalt öeldes eriti ei koti, et uutel värvatutel sama head palka ja kindlustust ei pakuta. Niikuinii on postitöötajate tingimused võrreldes erafirmades töötajatega pikalt paremad. Aga ega inimene kunagi rahul ole sellega, mis käes, ikka tahab veel paremat. Samas oleks hea meenutada eelmist korda ja eesti vanasõna - ahnus ajab upakile. Juba on ajakirjanduses artikleid teemal kas postiteenust riiklikul kujul üldse vaja on. Vaevalt muidugi liberaalide valitsusajal miskit kardinaalset ette võetakse ja tõenäoliselt laheneb käesolev töövaidlus laias laastus nagu eelmised. Minnakse mingile kompromissile ja asi ants, a/ü pomod võivad vastu rindu taguda, et võitlesid aga alla ei andnud.

Teadsin küll, et teoreetiliselt võib nädala algul streik olla aga me keegi ei uskunud, et siinset piirkonda puudutaks. Teisipäeva hommikul põrutasin tööle ja palun väga, kümmekond piketeerijat värava ees, parkla sisuliselt tühi. Hea tava oleks nõudnud sinna jäämist ja tööliskonna protestiga liitumist. Õnneks osutus riietus sobivaks vabanduseks, sest t-särgi väel vihmase ilmaga paari soojakraadi juures plakatit hoidma eriti ei kutsunud isegi kui oleks tahtnud. Koju tagasi ja sooja voodisse, uni tuli viie minutiga. Tegu pidi olema niinimetatud "rulliva" streigiga kus iga päev ise piirkond ühepäevase streigi korraldab, paraku selgus täna hommikul, et Toronto streiki pikendati. Eks seetõttu, et lennujaama juures on riigi kõige suurem pakkide sorteerimise jaam, mille seisak tööandjale erilist ebamugavust valmistab. Kuram kodus eile lihtsalt molutasin, täna ehk koristan veidi. Raske ootamatult sülle sadanud vaba aega asjalikult ära kasutada. Mõlemad päevad sai kümneni magada, aga ikka uimane olemine. Loodetavasti homme tööle tagasi. Ega töötajad taha kodus istuda, sest palka sel ajal ei maksta ja paljud elavad palgapäevast palgapäevani viimasel nädalal sente lugedes. Seda mitte põhjusel, et palk niru oleks, lihtsalt ei osata rahaga ümber käia.

BFV - Hinnang minu vaatevinklist

Hakkasin kirjutama Battlefield V arvustust aga jäin kuidagi kokutama, vahepeal on poolteist kuud mööda läinud mil peale BFV beetat BF4 mõnuga mänginud. Pean tunnistama, et mulle personaalselt meeldib ikka BF4 rohkem ja seda mitte ainult harjumuse tõttu. Eelmiste väljalasete puhul oli uus alati parem kui vana kuni BF Hardcore alustas allakäiku mis kahjuks ei näi lõppevat. Selle aja jooksul on ka nii palju asjatundjate arvustusi välja tulnud, et tekkis küsimus kas üldse oma postitust üles riputada. Aga mis seal ikka, keda ei huvita ei pea lugema, siin see on - üle viiekümnese harrastusmänguri nurga alt:

Enne kui lähen mängu tehnilise kirjeldamise juurde tahan rõhutada asjaolu, mis kõige rohkem häirib. Nimelt on ülemaailmne poliitiline korrektsus ka arvutimängu tööstusse jõudnud, kus varem see erilist mõju ei omanud. Naeruväärsest omavahelise vestluse tsenseerimisest juba sai räägitud. Võitlejate hulka on toodud hulk naistegelasi, mis absoluutselt tegelikkust ei kajasta. Niinimetatud treilerite ja sõjalugude osas on laskutud äärmuslikku imalusse, kus ingellikult head ja üdini pahad vastamisi. Eelmistel mängudel olid tõeliselt nauditavad treilerid, BFV muidu tehniliselt head kaadrid rikub ära poliitiline korrektsus. Allpool võrdlus BFBC2 ja BFV vahel.

Kuna aega pole niipalju kui keskmisel teismelisel olen äärmiselt ühedimensiooniline arvutimängur. Kõiksugu laskmismängudest olen jäänud Battlefieldi seeria juurde alates Battlefield 1942. Enne seda sai nii Wolfensteini kui Doomi mängitud aga kumbki ei haaranud sedavõrd. BF 1942 oli esimene online mäng, kus sain teiste tüüpide, mitte ainult arvuti vastu oma oskused proovile panna. Call of Duty seeriat proovisin: polnud päris see, millega olin harjunud - natu liiga kiire. Põhimõtteliselt jõuti Battlefield V'ga tagasi sinna, kust kunagi alustasin, ehk siis teise maailmasõja juurde. Võiks eeldada, et tegu saab olema nostalgiliselt põneva mänguga. Samas oli kerge mure, kuna viimased kaks selle seeria mängu: Battlefield Hardline ja BF 1 pole kumbki minu rida. Esimest neist ei ostnudki, teist mängisin beeta versioonis, ostsin mingi hullu soodukaga aga mängimiseni ei jõudnudki, BF4 oli nii palju parem. Polnud probleemi, sest ilmselt tundsid sama paljud teised, BF4 serverid uhasid rahulikult edasi, mängijatest puudust ei olnud ja pole ka praegu.

Alfa väljalaske alusel ei jäänud eriti head muljet, aga ootasin beeta ära ning laadisin kohe alla kui võimalus tekkis. Veel paar päevakest ootamist ja astusin Wehrmachti vormis Rotterdami tänavatele. Esimese killi sain suht lihtsalt kuulipildujaga. Esimesel päeval jäi mu K/D enam vähem ühe peale, ühesõnaga nottisin vastaseid sama palju kui ise otsi andsin. Rotterdami map on puhtalt linnavõitlus, Narvik kaheosalisena lagedam lumine kaart. Sakslastel oluliselt lihtsam kaitsta kui meeskond vähegi kokku hoidis ja paar tüüpi kohe õhutõrje dessanti maandavatele lennukitele peale tõmbas. Britid pidid maanduma kaugel mere ääres ja lagedal olles lihtsaks märklauaks snaipritele. Seda kaarti on ilmselt vaja tasakaalustada.

Mängu graafika on hea aga ei midagi silmatorkavalt erilist. Majad lagunevad rohkem ja väiksemateks tükkideks. Sõdurite liikumises ja animatsioonis miskit revolutsioonilist ei märganud. Värve oli mõlemal kaardil oluliselt vähem, kõik paistis liiga realistlikult hall. Plahvatused päris hästi tehtud. Kohe jäi silma, et vastaseid on palju raskem ekraanil näha. Varemete taustal või kuuse all võid üsna edukalt end peita mis tegi snaipri elu kergeks. Vastasvõistkonna tüüpide otsene märkimine on võimalik vaid snaipri pikksilmaga. Ülejäänud tüübid annavad kaudse info, et seal piirkonnas on oht. Kokkuvõttes minimapi tähtsus väiksem. Liikumine mängus aeglasem kui BF4's, mulle peaks sobima aga oli harjumatu. Mängisin enamasti jalaväelast. Eriti segavaks osutus asjaolu, et jooksma ei saanud enam "W" kahekordse klikiga vaid tuli "Shift" all hoida, kahekordse kliki peale ümbersättimise võimalust ei pakutud vähemalt beeta versioonis.

Positiivse külje pealt meeldib see, et elustada saavad kõik samasse gruppi kuuluvad mängijad. Elustamise aeg samas pikem nii, et tule all enam süstlaga suskida ei riski. Pihtasaanuna võid valida kas pikalt molutades appi karjuda ja loota arstiabile või kiirelt otsad anda, et mujal uuesti ellu ärgata (seda muidugi punktikaotuse hinnaga). Uue momendina on sisse toodud kaitseehitiste, ja tõkete ehitamine ning isegi uute juurdepääsuteede tekitamine.

Relvadest rääkides alustan külmrelvadega. Noa kasutamine jäi mulle veidi ebaselgeks, kui kaugelt võib susata ja mis asendis vastast. Kui palju vastasel võimalust vastu hakata. Counterknifingut ei tuvastanud kordagi, millest kahju. Samas ei ole sa lootusetult surnud kui vastane noaga kallale kargab. Vaatamata animatsiooni algusele saad tulistada ja suht hea võimalus taganedes või eest ära hüpates noaga vehkiv tüüp maha lasta.

Tulirelvade kasutamine nõuab palju rohkem osavust kui seni. Täisautomaat rezhiimis pole mõtet enda moonavarusid kulutada (niigi on neid vähe), veidigi kaugema distantsi pealt pihta ei saa. Lühivalangud ja üksiklasud kõige efektiivsem. Tundub, et erinevad kehapiirkonnad on tundlikumad pihtasaamisele, eriti efektiivne pealask. Automaatrelvadega raskem tabada, püstolid väga nõrgad, ma vist sain vaid ühe või kaks killi nendega. Granaadid nõrgad, tapavad kui tüübi tervis niigi madal. Püssid suht efektiivsed ja mugavad kasutada keskdistantsilt. Snaiper on minu arust liiga tugevaks tehtud, esiteks saab end kergelt peita ja teiseks on tema tabamused tugeva mõjuga või tapvad. Mitu korda sättisin end mugavale positsioonile ja plõksisin tüüpe nagu tiirus. Kuuli ballistiline kukkumine kaardi piires suht minimaalne.

Relvadele lisavarustuse paigaldamise süsteem pole kõige parem, sest kauem mängides saad oluliselt paremad relvad, mis teeb algajatel mängu tuleku õige frustreerivaks. Kolmandal päeval langes mu K/D märgatavalt, sest pikalt mänginud vastaste relvad lihtsalt nii palju paremad. Lisaks kogemusele on kauemmänginuil ka oluliselt paremad relvad. Seega kuu või ka ainult nädal hiljem mänguga liitudes pead arvestama õige raske algusega, mis jätab mulje, et pooled vastased häkkerid. Beetaversioonis küll ei võtnud relvade upgreidimine palju aega, seega vähemalt ühe tuki iga võitlejatüübi kohta saad suht siva tasemele tuunida.

Tankid ja soomusautod erinevalt BF4'st väga nõrgad. Mõttetu kasutada kui jalaväelastest meeskond ei toeta. Kord küll nottisin autos istudes kuulipildujaga karja tähelepanematumaid vastaseid. Lennukeid ei proovinud aga ise sihtmärgiks olles jäi mulje, et eeldab rohkem oskusi kui eelnevates mängudes. Kuulipildujaga ei võtnud lennuk mind kordagi maha, pommide mõjuraadius jalaväelaste vastu suht piiratud või siis olid lendurid amatöörid.

DICE olevat võtnud mängijate tagasisidet kuulda ja pidavat muutma hulga mängu parameetreid.

1. Mängu sisenedes kaasas oleva moona hulka suurendatakse, oluline huupi täristajate või paremate mängijate puhul, kes ei anna otsasid enne kui paar pidet läbi.

2. Mängijate nähtavus tehakse selgemaks (kaugem taust udusem) ja seega ebarealistlikumaks, liiga lihtne oli end peita ja liikumatult märkamatuks jääda.

3. Maas "verest tühjaks jooksmise ja meediku kutsumise aeg" lühendatud, muutmaks mängu nats kiiremaks.

4. tapmise ja tapetud saamise aegasid peenhäälestatakse sõltuvalt relvadest.

5. Eri tüüpi tanke lisatakse juurde ja nende omadusi muudetakse. Mul on siiski kahtlus, et jäävad liiga nõrgaks, samas soosib see meeskonnamängu, mis iseenesest pole paha.

6. Tankide ja teiste masinate puhul lisatakse süsteemsete kahjustuste mõju. Ehk kui lased roomiku puruks mõjub see liikumisvõimele aga mitte eriti tanki tulistamisele jne ...

7. Lennukite juhitavust ja maamärkide nähtavust parandatakse.

Kas eelnevaga seoses või polnud nad niikuinii valmis, igatahes mängu väljalaskmise kuupäev lükati kuu aega edasi 20 Novembrile.

Pühapäevane Brunch.

Kaasa andis laupäeva õhtul teada: Pühapäeva hommikul saab Tartu Collages Eestist tulnud restorani SOOL kokkade valmistatud brunchi. Selge vihje, et traditsioonilistest pannkookidest võin vaid und näha. Kuuldes, et hind õige soodne - 10CAD nina peale, tekkis minulgi ootamatult isu. vanem tütar lõi kah kampa, noorem leidis, et kella kümneks tema küll ei viitsi end puhkepäeval kuhugi sööma lohistada. Isegi autosõidu pakkumine ei muutnud meelt. Hommikul ajasimegi end varakult üles, jalutasime koerad ja panime masinale hääled sisse. Linnaliiklus tänu varajasele ajale õige sujuv, kohale saime alla poole tunni, isegi tasuta parkimiskohti oli veel järgi.

Minu hõrgutiste kuhjake

Esimene mulje polnud just paljutõotav, kõrbelõhn ulatus parkimisplatsile. Nojah kohe näha et Eestist tulnud kõrgtehnoloogiaga harjunud kokad ei oska siinseid ürgseid pliite kasutada, kostis ühe saabuja kommentaar. Kohv oli juba valmis, aga seegi sihuke üleeilse vettinud puru mekiga suure poti lurr, mida igal Tartu Collage üritusel pakutakse. Muidu ei võtaks, aga miskit kuuma tahtsin ja teed polnud. Rahvast suht palju, pea kõik lauad täis. Toit oli buffet stiilis, ise tuli meeldiv kraam taldrikule laduda. Tülikas, et taldrikud suured ja neid vähe, toit ja maitsed kippusid segi minema. Valik polnud just kõige suurem aga enamasti väga maitsev. Minu lemmikuks mereandidest kokku segatud kraam: krevetid, kaheksajala lõigud ja muid asju mida ei tundnud. Tatari tüüpi hakkliha viis keele alla, ainult omleti puhul olid nad justkui oma resto nimele õigustust otsides liigse julgusega soola lisanud. Sõiri sain esimest korda elus proovida, tõepoolest hea. Kokkuvõttes jäin nämmiga paksult rahule, 10 raha eest ei saa kusagil Torontos kokkade valmistatud restorooga, eriti veel eesti mekiga.

Istusime koos ühe jutuka eesti vanatädiga, kes oli kunagi töötanud aerospace keskuses. Ülelaua hollandist pärit ja isa poolt eestiverd Helga Merits, kes kokku pannud dokomentaalfilmi "Coming home soon" sõjapõgenike ja nende laste elust Saksamaal kohe peale sõda. Isa oli tal sõdinud leegionis venelaste vastu nagu paljud eesti mehed tol ajal.

Helga Merits filmi tagapõhja selgitamas

Omaette keeruline olukord, sest ehkki oldi sisimas ja omavahel uhked lahingutee ning staatuse üle tuli poliitilistel põhjustel minevikku varjata. Ajalugu on kirjutatud võitjate poolt ja faktid, mis ei meeldi salatakse maha või üritatakse neist mööda vaadata. Eesti meeste jaoks oli häirivaim, et tavakodanikud pole midagi kuulnud Nürnbergi protsessi otsusest Relva-SS Balti üksuste kohta, kes mõisteti õigeks. 1950 kinnitas USA veelkord olukorda ametliku teatega: Message from the Allied High Commission (HICOG), signed by John J. McCloy to the Secretary of State, clarified the US position on the "Baltic Legions. "The Baltic Waffen SS Units (Baltic Legions) are to be considered as separate and distinct in purpose, ideology, activities, and qualifications for membership from the German SS, and therefore the Commission holds them not to be a movement hostile to the Government of the United States."

Pank: paljutõotav seriaal põnevast ajast.

Täna õhtul vaatasime takkajärgi uue ETV draamasarja Pank esimese osa. Minus kutsub ülemäärane reklaam alati skepsise esile. Kui miskit hullult soovitatakse hoian pigem eemale. Kuigi saatesari on kõvasti üles haibitud, otsustasin siiski võimaluse anda ja ei kahetse. Ega ma kole kriitilise pilguga jälginud aga mitmed momendid olid õige ehtsad, olen ju tolle aja inimene ja mäletan üht-teist. Huvitav ka seetõttu, et tean mõningaid 90'tel ilma teinud tüüpe ja sündmusi. Esimese osa põhjal otsustades ootan põnevusega järgmisi, loodetavasti ei vaju need ära nagu seriaalidega kipub juhtuma. Kui autorid ajalugu kas või laiaski plaanis jälgivad ei tohiks igavaks minna. Näitlejatöö on super, kostümeerijad tasemel. Mõni ime et jänkid näitamisõiguse ära ostsid.

Mis mind aga hullult häirib on kogu filmimaailma ajast maha jäämine, esitamis ja vaatamisõigustega ollakse eelmises sajandis. Kui keeruline saab tänapäeval olla saate vaatamisõiguse müümine eraisikule asugu ta siis ükskõik millises maailma otsas. Väljamaa eestlased saaks vaadata ja tihemini sidustuda Eesti kultuuriruumiga, produtsendid tulu, riik maksud - kõik oleks rahul. Paraku tuleb ekraanile kiri, "Saade vaadatav ainult Eestis". Selline tühipaljas tekstilõik ei takista tänapäeval enam kedagi, kel vähegi arvutiasjandusest aimu. Kokkuvõttes huvilised vaatavad niikuinii, osalised tulu ei saa, rahvast harjutatakse vägisi "piraatlusega". Usun et suur enamus oleks nõus mõistliku hinna maksma toetamaks kodumaist filmiettevõtlust, just sama moodi nagu ostan hea meelega rahvusparke külastades pileti teades, et see raha läheb looduse hoidmise peale.

Marsi vaated

NASA jagas 5 päeva eest nii ägeda video Marsi vaadetega, et lihtsalt pidin selle oma blogisse üles riputama. Vaadake kõrgresolutsioonis! Kahju, et puudub selgitav tekst või jutt, ainuüksi foto infost ei piisa minu arust.

Kanadas Kanep tänasest legaalne

Riigilipu muutus rahvahääletusele 😁

Liberaalist peaminister Trudeau hakkas kohe võimule tulles jahuma kanepi legaliseerimisest. Ei läinudki nii palju aega mööda kui suutis parlamendi nõusse rääkida. Tehke märge kalendrisse: tänasest 17 oktoobrist 2018 on kõikjal Kanadas kanepi kasutamine enda pilve tõmbamiseks seadusega lubatud. Päris igal pool seda teha ei tohi ja näiteks roolis olles pole lubatud uimasti mõju all olla. Laias laastus on nüüdsest alko, tubakas ja kanep samal pulgal nii ostmise kui kasutamise seisukohalt. Föderaalvalitsus jättis täpsemad piirangud provintside pädevusse, mis on tekitanud suht absurdse situatsiooni kus ühes provintsis täiega lubatud tegevus (Albertas võid paadis kimuda) läheb teises õige kalliks maksma (Briti Columbias saad sama pulli eest 10000CAD trahvi). Töökohtadel on õigus ise otsustada, politseinikel näiteks kanepi tarbimine keelatud 28 päeva (mitte tundi) enne teenistusse asumist - sisuliselt siis keelatud üldse kasutada. Kes tahab end täpsemalt kurssi viia, googeldage ise, ma ei viitsi isegi viidet anda😏

Seadusesilmadele teeb olukorra keeruliseks asjaolu, et seni pole lõplikult kindlaks määratud kuidas kanepiuima määrata ja kui palju ning millised konkreetsed keemilised ühendid täpselt roolis olles seaduserikkumiseks kuulutatakse. Kokkuvõttes on oodata hulgaliselt kohtuasju, nii et kõige rohkem teenivad advokaadid mitte tootjad, vahendajad või riik maksude näol. Rahva suhtumine on seinast seina. Ühed ei julge enam tänavale minna 😱 kartuses, et liikluses hakkab valitsema kaos. Teised veendunud, et kanepi kasutamine pigem langeb kuna enam pole seaduserikkumise põnevuse momenti juures. Mina isiklikult ei usu silma torkavat muutust kodanike käitumises. Kes tahtsid said seda teha niikuinii, sest vaatamata kanepitarbimise ebaseaduslikkusele, ei pidanud politsei mõistlikuks nii tühise asja peale aega kulutada. Võib-olla saab algul linna peal ja ühistransas näha veidi rohkem lõbusaid tüüpe, eks näe.

Üldiselt olen liberaalsete vaadetega ja mind ausalt öeldes kanepi küsimus ei eruta. Lapsed ka juba piisavalt suured, et suudavad ise otsustada. Pole isegi viitsinud uurida, kui kahjuliku või sõltuvust tekitava ainega tegu on. Väidetavalt olla füsioloogiliselt vähem kahjulik kui alkohol. Samas puuduvad laiapõhised teaduslikud uuringud, sest seoses kuulumisega nõrgematoimelise narkootikumi nimekirja polnud teema piisavalt aktuaalne ei firmadele ega ülikoolidele. Ise pole kunagi proovinud ja ime küll, aga pole ka nüüd tekkinud mingit huvi proovida. Teismelisena ilmselt oleks küll põnevusest katsetanud, no kes poleks. Õlu 🍺 on mu meelis meelemürk mille kohta tänu pikaajalisele kogemusele tean täpselt kuidas see mõjub ja palju võib tarbida, et hiljem ebameeldiv poleks. Samas muidugi ei väida, et kunagi elus ei prooviks aga plaanis igatahes pole. Järgmiseks siis rahvahääletus riigilipu asjus 😜

Valimisvõitlus. Vabadus vs diktatuur

Uksehoidjale vastasin, et vastuvõttu pole kokku lepitud :)

Ei ole ma poliitikuks hakanud, kapp nii paksult luukeresid täis, et ainuüksi pealevaadates pudeneb konte ukse vahelt välja. Viimasel ajal küll suurt ei tähenda palju sul "musta pesu" pesemata jäänud kui vaadata Ameerika näidet 😉 Aga ei huvita mind olla igasugu suvaliste ludride kommentaaride  märklauaks nagu see poliitikutega paratamatult juhtub. Kõige hullem, et tänapäeva veebikeskkonnas pole tavaliselt võimalik arukalt ja tsiviliseeritult väidelda. Ainsad netis olevad kohad, kus see võimalik on kas erialaspetside foorumid või grupid, mille adminnid molkused karmilt välja viskavad. Asjatan ühe sellise FB grupiga, üllatav kui kiiresti kord sai majja kui trollid ilma hoiatuseta välja visati. Vaadetele me piiranguid ei sea kui vaid oskad neid viisakalt põhjendada, labasustesse ei tohi langeda, ropendamine ja pikalt saatmine samuti keelatud. Adminnid moodustavad "jumalate koja" nagu ennemuistsel ajal ja langetavad tüliküsimuste puhul otsused, mis edasikaebamisele ei kuulu. Kummaline küll aga selline diktatuur paistab kenasti funksivat, sest grupp on kenasti aastaid ajaproovile vastu pidanud ühendades väga paljudesse erinevatesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvaid kodanikke. Näed sa siis, argument sõjalise hunta positiivsest küljest :D Aga pealkirja juurde tagasi pöördudes on mu ainsaks poliitiliseks tegevuseks töökaaslase aitamine tema kaasa kandideerimisel linna haridusnõukogusse. Pildil jagan reklaamlehti meie kvartalis.

Ühendasime meeldiva kasulikuga, tegime kaasaga koeri jalutades pika tiiru ümbruskonnale peale. Temal elukad rihma otsas, mina valimis reklaamidega kõrvalpõikeid sooritades. Kaasas oli nimekiri, milliste majade ukselingile leheke jätta. Loogika on lihtne, neid pole mõtet moosida kelle poliitiline meelsus niikuinii positiivne, samuti pole mõtet paberit ja aega raisata nende peale, kes kindlasti vastu. Efektiivne on kampaaniat teha vaid tüüpidega, kelle meelsus pole selge, äkki õnnestub kallutada. Kust info saadi, milline kelle meelsus, ei tea ja ei tahagi teada. Õnneks ei tüüdanud mind ükski kodanik konkreetsete küsimustega valimisprogrammi asjus, ma poleks osanud midagi muud öelda kui et olen vaid tavaline reklaamipostitaja. Igatahes peale kolmetunnist nahka soojaks võtnud jalutuskäiku oli kaks kolmandikku meie kvartalist tehtud. Tülikas on rikkamate eramajade puhul, kus krundid suuremad. Paljudel viivad trepid esiukse juurde, mõnes kohas ei pääse turvadest ja valvekoertest mööda :P Kodus tegin tassi kohvi ja võtsin väsinud kutsika laua ääres sülle.

Meditsiinist Lihtsalt

Justnagu rusikas silmaauku kutsuti mind paar päeva peale ronimisel saadud küünarnukivigastust vastloodud diplomeeritud arstide FB gruppi. Põhjuseks oli vist asjaolu, et kunagi mingis foorumis sai kommenteeritud alternatiivmeditsiini ja imerohtude teemal. Loodetavasti ei jätnud ma ekslikku muljet, et olen ise mingit sorti tohter 😛 Igatahes kutse võtsin hea meelega vastu ja soovitasin kaasalegi, pole ju paha kui saab profiga konsulteerida võimaliku ettetuleva meditsiinilise probleemi puhul. Alles hiljem kui olin juba sõna võtnud tekkis kerge kahtlus, ega ometi pole tegu ainult arstidele mõeldud grupiga, kus arutatakse omavahel meditsiini probleeme. Täna vaatasin üle grupi kirjelduse ja tundub siiski, et ka tavakodanik võib liikmeks olla, otsene selgitus liikmeks olemise kohta puudub. Tsiteerin: Grupi eesmärk on pakkuda arstide vastused haigusseisunditega seonduvatele tavainimeste küsimustele. Laiem eesmärk on arstide hääle toomine inimestele lähemale ja elanikkonna üldine informeerimine haigustest ja viisidest kuidas oma terviseprobleeme lahendada Eesti tervishoiumaastikul.

Igatahes ilma pikemalt mõtlemata postitasin oma küünarnuki probleemi, mis iseenesest on pigem tülikas ja ebamugav aktiivselt trenni tegevale inimesele, mitte niivõrd tõsine tervisehäda. (Kindlasti küsiksite, miks ma ei googeldanud. Muideks googeldasin küll, aga peale ARSTI arvamuse kuulamist mitte enne! Googeldasin lisainfo saamiseks, mitte ise diagnoosi panemiseks.) Vastuseid tuli kiirelt ja mitu, neist kõige kasulikum eriala spetsialistilt, kes viisakalt selgitas kui keeruline ehk pea võimatu on niisama üle neti diagnoosi panna. Ega siis ilma asjata arsti visiidil käida. Sain kogu süsteemist hoopis parema ülevaate. Inimese keha on ikka nii keeruline biorobot, et ühel inimesel on võimatu olla asjatundja kõiges, arstid pühenduvad väga kitsastele erialadele, ja peavad omama pikaajalist praktikat, et omal alal spets olla. Perearst on üldjuhul laia haardega meedik, kelle eesmärgiks esitada asjakohaseid küsimusi, osata teha põhilisi teste ning eelneva tulemusel suunata patsient uuringutele ja eriala spetsi juurde. Lihtsamatel juhtudel konsulteerida spetsiga ja määrata ravi.

Lihtsustatud käelihaste diagramm, tõenäolist valu põhjustavat supinator lihast polegi pildil.

Küünarnuki probleemile vastas mulle ortopeed erialaste terminitega, millest arusaamiseks pidingi googeldama. Nojah võhikule sai selgeks, et käe lihaseid on mõnevõrra rohkem kui biitseps ja triitseps (vabandan õigekirja pärast, aga küllap saate aru). Võttis ikka moka töllakile kui keeruline robootiline aparatuur on inimese käsi, ainuüksi siseküljel kolm kihti erinevaid lihaseid. Minu puuduliku kirjelduse põhjal kahtlustati mediaalset epikondüliiti. Googeldades avastasin haruldaselt asjaliku veebilehe "spordivigastuste andmebaas". Tegu olevat "golfimängija küünarliigesega" ehk  küünarliigese sisekülje kõõluste mikrotraumadega. Tundus vähe kahtlane, sest golfikeppi olen elus vaid kord kätte võtnud, sedagi rohkem kui 20 aastat tagasi. Kuradi salakaval spordiala, nüüd siis lõi välja 😱 Nali naljaks aga kui hakkasin eelneva terminiga seotud pilte googeldama muutus olukord vähe arusaadavamaks.

Minu jaoks polnudki nii oluline, milline konkreetne lihas või kõõlus oli kannatada saanud, pigem milliseid ettevaatusabinõusid või ravi peaks rakendama. Veel nõks googeldamist ja saingi vastuse ortopeediaarstide veebilehelt, kus oli lausa epikondüliidi voldik üles riputatud. Esiteks võisin üsna kindel olla, et tegu lihase/kõõluse venituse või rebendiga (enamus sümptomeid), põhjuseks sai olla vaid ronimine ja sellest tulenev lihaste/kõõluste kasutamine, mis pole muidu erilist koormust saanud. Vanus 35-54 aastat olevat riskifaktoriks, ma õnneks juba sellest east väljas 😄. Ravi seisneb kergemal juhul (nagu minul) puhkuses ja koormuse vähendamises lastes kudedel taastuda. Samuti tuleks tegeleda ravivõimlemisega, aegapidi koormust rakendades ja tasapisi tõstes kuni kerge valulikkuseni. Netiavarustest leidin ka enesemassaazhi soovituse. Kuna seda tegin niikuinii (isegi loomad hõõruvad valutavat kohta), märkisin ära. Halvaks uudiseks paranemise aeglus, pidi 6-8 nädalat kuluma.

Enesediagnoosiga tegelemine paraku õige keeruline. Nimelt kipub valu igasugu katsumiste ja liigutamiste peale ära kaduma. Mäletan küll, et siit nagu oli valus aga kui mudin veidi, siis enam polegi. Momendil näiteks avastasin, et nina nokkides andis küünarnukk tunda, no kuidas sa sihukese kaebega pöördud doktori poole 😜 Üritasin kindlaks teha milline konkreetne lihas täpsemalt valus on. Kurim küll, esiteks oli vaja ära õppida hulk ladinakeelseid väljendeid saamaks aru kas või nii lihtsat asja nagu milline on käe eesmine ja milline tagumine külg lihaste pildi diagrammil. Lõpuks siiski tundsin üsna püsivalt kerget valu kui üritasin keerata küünarnukist 90 kraadi all kõverat vasakut käevart kellaosutile vastassuunas hoides seda paremaga kinni. Valu asukoha põhjal otsustades paistab, et põhjustajaks Supinator muscle. Küünarnuki otsas kah valulik kui kätt veidi ülepainutada, ilmselt kerge liigese probleem, aga pole selge kas ronimisest või karatest. Igaks juhuks olen nädala trennist viilinud, et kiiremini paraneks. Turja õla taha lõi kah korraks valu ja labakäe pealt imelik tunne - ilmselt arenev gangreen, mis muud 😡

Eks ma annan teada kuidas eneseravi kulgeb, muidugi kui ikka näppe saan liigutada, et teksti toksida 😉 Inimese keha tehniline ülesehitus on nii paganama põnev, lausa kahju hakkas, et kunagi arstiteadust ei saanud tudeerima minna.

Kõik me oleme hullud ... vahel ;)

Päris huvitav artikkel Scientific Americanis vaimse tervise päeva puhul. Vaimuhaigused või diagnoositavad vaimsed häired on palju laiemini levinud kui seda arvatakse 😵😲. Mitmete viimaste uurimuste põhjal on pea kõigil meist (85% elanikkonnast) elu jooksul mingi vaimne häire, enamusel õnneks siiski ajutine. Samas on ühiskonnas pidevalt mentaalsete probleemidega inimeste arv 20-25 protsendi juures ootamatult kõrge. Silmas ei peeta muidugi ainult püstihullusid, keda tuleks kinnimajas hoida, enamus ikka kergemate häiretega indiviidid. Kaldun arvama, et kuna vaimse häire definitsioon iseenesest äärmiselt udune, siis nagu ikka kipuvad teadlased probleemi suurendama kindlustamaks endale tööd ka edaspidi: "a la - tulemused on sellised aga paremaks arusaamiseks tuleb teha rohkem uurimistööd".

Samas ei pöördu enamus probleemidega inimesi ei arstide ega psühholoogide poole kuna tegu stigmatiseeritud tervisehäirega. Enamus neist ei saa mingit ravi mõjutades tihti negatiivselt nii pere kui tööelu. Kuna tegu nii laialdase probleemiga soovitatakse lausa teha skriiningut 11 eluaastast alates, et häirele varakult jaole saada kui seda oluliselt lihtsam ravida. Kõige tähtsamaks soovituseks viimaste uurimuste põhjal peetakse vajadust suhtuda vaimsetesse häiretesse nagu tavalistesse terviseprobleemidesse, mitte kui häbiväärsetesse kõrvalekalletesse.

Need vähesed, kellel elu jooksul ei esine psühholoogilisi probleeme, pakuvad teadusele suurt huvi. Üritatakse leida põhjusi, mille poolest nad teistsugused on, pakkumaks võimalikku abi vähemõnnelikele. Tegu on ebanormaalselt "normaalsete" inimestega 😆 Praeguseks on selgunud kaks põhilist ühist näitajat, mis aitab vältida mentaalseid probleeme. Esimene on puhtalt geneetiline faktor: kui sinu suguvõsas pole vaimseid häireid on suur tõenäosus, et ka sinul ei saa neid olema. Teiseks oluliseks näitajaks iseloom: üleüldiselt positiivse suhtumise ja maailmavaatega, hea enesekontrolli ja suhtlusoskusega tüüpidel on hea võimalus hoiduda elu jooksul mentaalsetest probleemidest.

Tänapäeva maailmas hakkab üha suuremat osa mängima vanusega kaasnev vaimse võimekuse langus. Uuringute põhjal on kõige tõhusamateks dementsuse ärahoidmisel ja pidurdamisel korralik une ning puhkerezhiim, võimaluste piires aktiivne füüsiline tegevus ja sotsiaalne suhtlemine ning ajutegevust või uusi oskusi nõudvate tegevuste õppimine ja harrastamine. Eelneva järgimine aitab hoida ära stressi, mis on vananedes tihti üheks suuremaks psühholoogiliste probleemide allikaks. Arstimitest on universaalse mõjuga verevedeldajad, mis aitavad aju hapnikuvarustuse puhul. Viimaseid, nagu ka kõiki teisi medikamente, tuleb loomulikult võtta ainult arsti ettekirjutusi järgides.

Kaos ... ja vedamine

Kuhu langeb liisk ...
ja mida see võiks muuta?

Istusin ilmselt viimase selle aasta tõsiselt sooja ilmaga aias lugedes Marcus Du Satoy raamatut "The Great Unknown". Käsil oli parasjagu kaose teooriast rääkiva raamatu esimene osa. Hakka või üleloomulikesse jõududesse uskuma 😇, aga äärmiselt teemakohase vihjena langes leht kohvitopsi äärele ja jäi sinna tasakaaluasendisse kõikuma. Jõudsin isegi mobla haarata, et foto teha enne kui leht otsusele jõudes kohvi sisse libises. Tegu oli klassikalise lihtsustatud näitega paraleeluniversumite lahknemisest. Mina eksisteerin selles, kus leht topsi kukkus ja kunagi ei saa teada mis toimub tolles, kus leht lauale langes. Samamoodi pole mul kuidagi võimalik teada saada, kui palju lehe "otsus" mõjutas minu või koerte edasist käekäiku, inimkonna ajalugu või universumi tulevikku. Eelnev lause pole sugugi nali põhinedes teaduslikul kaose teoorial, mille tuntuimaks näiteks on võimalus, et liblika tiivalöök kutsub teispool maakera esile tornaado.

Indiviidi eksistentsi tõenäosus on kaduvväike,
järeldus: sul on kuratlikult vedanud!
Naudi elu, sa ei sünni kunagi uuesti!!!

Ma ei tea kas ka teised inimesed kunagi mõtlevad taoliste asjade peale aga mul küll vahel hüppab pähe: Mis läheb edaspidi teisiti kui lutsukivi oleks ühe põrke vähem või rohkem teinud, kui ma oleks selle vaarika asemel teise söönud, kui poleks jäätist maha pillanud, ...  Paraku ei saa me kunagi teada ka mitte põhimõtteliselt või teoreetiliselt. Parandamatu optimistina annab taoline mõttekäik mulle alati lohutust kui midagi nii ei lähe nagu oleksin lootnud - küllap on tulevikus millekski hea, ma lihtsalt ei tea veel milleks. Näiteks jäin bussist maha, äkki oleksin peale jõudes väljudes auto ette astunud või siis ei jõudnud rohelisega läbi, äkki oleks jõudes hiljem avariisse sattunud ...  Kokkuvõttes on ju alati võimalus, et elame parimas võimalikus reaalsuses nende teoreetiliselt lugematute hulgas. Paradoksaalne, et suuremaid sündmusi lühikese ajavahemiku puhul suudame suht suure tõenäosusega ette ennustada (ka homme tõuseb Päike, kui ülemuse pikalt saadan - lastakse töölt lahti), pisiasju palju vähem (kuhu poole rohutirts hüppab või mis numbri täringul veeretan).

Raamat ise räägib teaduse suurtest lahendamata küsimustest kusjuures kaose teooria ja kvantmehhaanika peatükkides käsitletakse määramatust. Mateeriat puudutavas peatükis mateeria olemust nagu võib eeldada. Universumi osas nii ajalist kui ruumilist olukorda: kas elame lõplikus või lõpmatus universumis (universumites), kui vana on meie universum, palju seda on võimalik praktiliselt ja teoreetiliselt tundma õppida, milline on aegruumi kõverus, ... Aega, teadvust ja lõpmatust puudutavad peatükid ootavad veel ees. Raamat on kirjutatud piisavalt lihtsas keeles, et ka keskkooli füüsikat tundev kodanik suudaks juttu jälgida. Autor on üks tänapäeva tunnustatumaid matemaatikuid, Oxfordi professor, kes äärmiselt veenvalt ja näitlikult selgitab miks matemaatika nii "lõpmatult" oluline on.

Hilton Falls

Paekaldast alla uhav kärestik

Tänupühade nädalavahetus oli ilma poolest õige nadi, isegi traditsioonilisele Blue Mountaini suusamüügile ei hakanud minema. Tavaliselt oleme siis kusagil tee ääres matkamas käinud ja hulgaliselt õunu ostnud. Vihma ja külma ilmaga ei saa kumbagi teha, koerad läheks märjaks ja mudaseks. Esmaspäeval lubas ennustus ilusamat ilma, jäime lollist peast uskuma ning põrutasime peale hommikusööki uuele matkarajale. Arvasin, et oleme juba kõik lähema

Ilmaennustus ei pidanud paika 😛

ümbruskonna läbi käinud, aga raamatukogust saadud kohalike matkaradade teatmikku lehitsedes avastasin hulga üllatusi. Valisin välja sellise, kus oli ka veidi kaljudel ronimise võimalust. Kui kodus oli kuiv ehkki pilvine siis teel hakkas sadama, kohale jõudes jäi küll järgi aga metsalune märg ja rajad mudased. Raske südamega lasin koerad lahti, noid muidugi porilombid ei heidutanud, uhasid keelamisele vaatamata otse läbi. Kontrollida suurt ei saanud, sest rihmad olin koju unustanud. Pagasnikust leidsin pesunööri, võtsin kaasa kui mõni pargivaht peaks õiendama hakkama. Parkimisega vedas, panin auto pisikesele peidetud tasuta platsile. Ei pidanudki maksma 7 dollarist sissepääsutasu, mis peaväravas iga inimese pealt kasseeritud oleks.

Pisike juga, mastaabi annab tüüp vasakul ääres

Kohe alustuseks võib öelda, et kogu matka jooksul päikest me ei näinud, ilm oli jahe ja udune. Kiireks kõnniks ja kividel ronimiseks suht mõnus, kuumaks igatahes ei läinud. Esimesed viis kilti olid suht tavaline kohalik lehtpuu metsaalune, ei miskit põnevat kuni jõudsime pargile nime andnud joa juurde. Siin oli rahvast õige palju, istusid lõkkeplatsi ümber ja küpsetasid suhkruvahu komme. Ei kujuta ette millised massid oleks ilusa ilmaga metsa all ringi tuulanud. Joast ja selle lähemast ümbrusest pildi tegemine oli õige keeruline ilma, et mõned tüübid kaadrisse roniks. Mudased koerad ronisid vette, ei hakanud keelama, pigem said solistamisega puhtamaks.

Koko plaanib ujuma minna

Sushi eelistab kivisid pidi kalpsata

Juurikaid pidi üles ronimas

Elupuumets

Mõni kilt edasi jõudsime paekalda äärde, rahvast vähem ja palju põnevam liikuda. Erinevalt Eesti suht monoliitsest paekaldast on siin suured lahmakad lahti murdunud ja veidi alla nihkunud jättes erinevas mõõdus pragusid. Osad piisavalt suured, et inimene mahub ronima. Tütar (ja mina ka) sai oma ronimishimu rahuldada. Üht sügavat pikka pragu pidi laskusime paekalda alla. Koerad ei julgenud kaasa tulla, jäid koos Krisiga üles ootama. Ulgumist ja vingumist oli palju, muretsesid teised karjaliikmete saatuse pärast.

Õnnelikult praost üles ronimas

Kalda all palju ei viitsinud ringi käia aga jätsiume koha meelde, tundub igati põnev olevat, väärt teinekord uuesti tulla ja pikemalt uurida. Plika ei suutnud vastu panna ning ronis paaris kohas veidi kaljul. Ohutuse mõttes ta kõrgele ei läinud, pildid sain sellele vaatamata efektsed. Tagasi üles ronides ei pidanud Koko vastu ja hüppas prakku ning jooksis kümmekond meetrit põhja pidi vastu. Sushi vingus niisama üleval ääre peal.

Tagasiteel ületasime paar jõekest, mis paekaldast kärestikuna alla järve laskusid. Järve ennast ei näinud uduse ilma tõttu, nähtavus vaid saja meetri ringis. Samas jättis sügisene märg mets uduse ilmaga müstilise mulje,

nagu oleks muinasjutu filmis. Kokku käisime 15 kilti veits vähem kui 5 tunniga. Koerad olid lõpuks üsna kutud ja porised, panime nad taha, hea et alusriie kaasas. Noorem laps pärast vannitas loomi, nood nautisid täiega spa teenindust.

Lõpetuseks ei saa lisamata jätta teisipäevast ilma, töönädal algas üheksandal oktoobril 35 soojakraadiga kui niiskusindeksit arvestada. Mu aiatööplaanid läksid vett vedama, sihukese ilmaga oleks patt olnud tööd teha, külm õlu sobis oivaliselt päikese käes lebotamise ja raamatu lugemise juurde. Suusamäe hooajapiletid ostsime ka ära. Mul juba kevadel supersoodukaga 200CAD eest muretsetud, plikadele läks tänu viivitamisele soti jagu rohkem maksma, aga homsest veel kallim. 

Eelmise nädala suvamomente

Oktoobri alguse ilmaennustus Torontos 

Eelmine laupäev lülitasin sügise esimese päeva puhul rohkem kui poole aasta jooksul esimest korda soojenduse autos sisse. Paraku ainult hommikul oli vaja, töölt tagasi tulles pidin hoopis konditsioneeri kasutama. Ilmad siiski kisuvad vähehaaval jahedamaks, hullu kolmekümnekraadist palavust enam ehk ei tule. Samas käesolev nädal tõotab igati mõnus, äkki saab järgmisel pikal nädalavahetusel isegi randa ja ujuma kui ilm püsib nii nagu lubatud.

Tööl tegelen momendil aparaatidega, mis vajavad vaid nominaalset hooldust. Seetõttu hullult vaba aega, algul lahendasin sudokusid ja surfasin netis nii palju, et pidin kaks korda päevas mobla akut laadima. Laupäeval avastasin: võiks hoopis sel ajal ronimise lihaseid treenida. Veidi vaiksemas kohas tegin kätekõverduste, kõhulihaste ja rippumise harjutusi. Paraku selgus, et vasaku käe küünarkõõlust olin venitanud rohkem kui arvasin. Lõuatõmbamist ja rippumise harjutusi pean väga ettevaatlikult võtma või isegi hoopis edasi lükkama. Kurat teab kaua peab ootama, et sihuke asi paremaks läheks, samas ei julge pingutada, äkki teen asja hullemaks.

Ajas vähe tusaseks, sest neljap sain raamatukogust kaks ägedat ronimisteemalist raamatut, ühe siseronimise ja teise õueronimise kohta. Mõnevõrra ootamatult selgus, et hulk soojendus, venitus ja jõuharjutusi kattusid pea täielikult karate harjutustega. Vaid rippumist ja lõuatõmbamist karates ei tee. Võtsin veel Sci Am ajakirja, kohalike matkaradade põhjaliku kataloogi ja raamatu teemal kuidas vabad finantsid tõsist sissetulekut teenima panna. Lisaraha kulub ehk ära kui kunagi pensile minna 😉, hea varakult asjast aimu saada.

Nüüd saab koduski tõsist trenni teha

Pühapäeval panime allkorruse dojosse poksikoti üles, mis mitu aastat nurgas passiivselt passinud. Minust oleks ta vist kardetavasti sinna jäänudki aga tuttav eesti noormees käis peale, et teeme ära. Mis ikka, ostsime poest paar puuduvat juppi, keerasime posti kruvidega kokku ja panime koti dojo nurka üles. Napilt mahtus, laest jäi vaid pool senti puudu. Jalgade peale raskuseks polnud tõstmisekettaid kusagilt võtta, poes teised kole kallid. Lahenduseks kujunesid ehituspoest ostetud neli kotti drenaazhi killustikku. Odavaim piisavalt raske kraam, ajas asja kenasti ära. Pean vaid laskma kaasal kenad riideümbrised kottidele teha.

Täna oli noorema lapse maanteesõidu eksam. Oleme viimastel nädalatel suurtel kiirteedel harjutamas käinud, plika algul ikka kartis aga suht siva sai kindluse kätte. Maanteesõidul on ju ainsateks keerulisemateks momentideks peale sõitmine ning reavahetused, muidu lihtsalt kulge ülejäänud kambaga samas tempos. Viimased kaks korda käisime Põhja-Ameerika teiseks kõige tihedama liiklusega kiirteel harjutamas. Kiki sai kenasti hakkama, ka reavahetust suudab sooritada operatiivselt ja sujuvalt. Selles konkreetses kohas on vaja kuus korda järjest suht lühikese aja jooksul rida vasakule vahetada. Nagu öeldakse, kui õppustel raske siis lahingus kerge.

Kaks aastat tagasi harjutas plika Eestis vanaisa
autoga manuaalkäigukastiga, nüüd lõpuks täisload käes. 

Sain ikka kaasalt ajakohase pildi,
Kiki just saabus edukalt eksamilt

Ilm oli vihmasevõitu aga õnneks mitte padukas, pigem uduvihm. Mina ootasin sees ja surfasin moblaga netis sel ajal kui tütar eksamit tegi. Plika tuli tagasi ning teatas: Läbi kukkusin - momendiks ehmusin, kuid ta ei suutnud oma rõõmsat ilmet üle sekundi tagasi hoida - tegelikult läbis eksami edukalt, ehkki paar komistust tuli sisse. Algus polnud paljulubav, sõitma hakates unustas käsipiduri peale😝 Maanteel olla ka veidi liiga julgelt rida vahetanud, aga rumeenlasest eksamineerija lobises rohkem sellest kui kenad blondid ja sinisilmsed eesti tüdrukud on, pööramata suuremat tähelepanu sõiduoskusele. No näed: vahel on tähtsam olla ilus ja koba kui inetu ja osav, nöökisin last. Tüdruk ise kole õnnelik: lõpuks on tal täieõiguslik "täiskasvanutunnistus" käes. Nüüd võin ise lõdvemalt pidudel võtta, peres kõigil sõiduõigus.

Lõuna ajal tuli kaasa "kasulapselapsega", tõi ta meile kuna niikuinii kaks päeva hoidmist ees. Koerad suht leplikud ainult pisem käis murelikult ringi ja näitas kerget armukadedust üles. Last ta ei karda, too samas mõõdus kui kutsik. Loom ronis lõpuks kaheaastase kõrvale diivanile ja üritas toda sõbralikult lakkuda. Plika kihistas aga suuremas vaimustuses polnud. Mõne aja pärast nägime, et Sushi pööras suuremat tähelepanu kaisukarule. Tollele tehti igatahes koht kohalikus hierarhias selgeks, kuts ronis karule selga ja nõksutas võiduka pilguga kui too ei üritanudki vastu hakata. Tegu tüüpilise koertemaailma dominantsi avaldusega ka juhul kui loom lõigatud. Momendil valitseb kodus rahu: Enda lapsi ja nende sõpru pole kodus, koerad ja kasulapselaps magavad, kaasa toksib läpaka taga, mina blogistan kohvi lurpides all. Ah jaa, täna esimest korda maja küte sisse lülitatud, läks kenasti käima ja gaasiahi ei lennanudki õhku 😜