LakePlacid1: Paduvihmaga suusatama

Suusapuhkuse algus polnud just kõige paljutõotavam. Ennustas vihmast ilma ja ehkki panime ajama pool kaheksa vabariigi aastapäeva hommikul jõudis vihm meile juba ukse ette järgi. Viimased asjad sai kibekiiresti masinasse visatud, et auto ja maja vahel joostes liiga märjaks ei saaks. Toronto piiridest väljudes tabas selline padukas, et ka kõige kiirema klaasipuhastaja vehkimisega suurt miskit näha polnud. Enamus sõidust sadas vähemal või rohkemal määral. Järgmise ägedama lahmaka saime kohe peale USA piiri ületamist. Piirivalvurile suusareisu USA'sse sisenemise põhjuseks tuues olin küll natuke murelik, äkki tüüp mõtleb, te tahame tema arvel sihukese vihmasaju saatel lolli nalja teha. Kõik sujus siiski libedalt, viskas momendiks passidele pilgu ja tõstis tõkkepuu.

Esimese tankimise juures ameerikas jäin hätta, sest neetud pump keeldus minuga koostööd tegemast. Esiteks ei tahtnud krediitkaarti aksepteerida ja siis keeldus bensu andmast. Lõpuks läksin sisse õiendama, nojah tegu iidse pumbaga, mille puhul pidi ise püstoli all oleva klõpsaka üles tõstma. Hea veel, et tegu polnud käsipumba või lausa ämbriga. Isegi hind ei olnud märgatavalt soodsam kui Canadas, $2.54 galloni eest teeb umbes 95 Canada senti liitrist, viimati Costcost tankisin sama hinnaga. Teed puhtad, aga ameerika poolel kohati suurte lompidega üle ujutatud ja päris auklikud. Lake Placidisse jõudsime kella kaheks, vaid pool tundi hiljem kui planeeritud.

Esimese peatuse tegime Hannafordi nimelise supermarketi juures. Eelnevalt internetist leitud kohalik kõige kõrgema hinnangu saanud pood oli niikuinii otse meie tee peal. Kuna hotellis vaid hommikusöök hinna sees, tuli õhtuse näksi peale mõeldes veidi provianti varuda. Ostsin kolme sorti juustu, paki suitsuviinereid ja salsa. Krõbeküpsised, puuvilja ja nachod olid Canadast kaasas. Õlleleti ees sai pikalt elu uuritud ja vaadet nauditud. Canada õlled hinnas pole, neid sai 60 senti purk. Import õlled ja paremad kohalikud nats üle dollari pudeli eest. Pika kaalumise peale haarasin 12'se kasti Saranac Pale Ale.

Esimene vaade mäele

Hotelli sõitsime suusamäest mööda, otsustasime, et kaval kohe piletid kaasa haarata siis ei pea järgmine päev sabas trügima. Mäel vihmaga sõitmas nägime vaid paari kolme suusatajat aga vähemalt tõstukid töötasid. Kardetavasti on homseks mägi hullult jääs, hea et kandid teritatud. Willkommenhofi pisikese "bed & breakfast" majutusasutuse juurde jõudsime kolmeks. Ühtegi autot ees polnud aga sisse astudes lõi esimese muljena ninna hubane puusuitsu lõhn. Leti taga istus vanem valgepäine härrasmees, tervitas meid lahkelt ja pakkus välja võimaluse oma elamist eriti soodsalt apgreidida. Mõne lisadollari eest saime suure toa koos mullivanniga, muidugi võtsime.

Meie tuba

Laps ronis õrrele

Koht koosneb kaheksast väljaüüritavast ruumist, mõnusast "raamatukogutoast" ja suurest söögitoast. Ülejäänud atraktsioonidest väärivad äramärkimist saun ja kuumavee bassein õues. Peremees elab naisega ehitise ühes otsas, hommikutoitu valmistavad kahepeale. Õlut võib ise külmikust võtta ja paberilipakale kirja panna, hiljem lisatakse arvele otsa. Kokkuvõttes haruldaselt hubane ja mõnus koht, iga kell eelistaks taolist majutust impersonaalsele hotellitoale.

Raamatukogu ruum kaminaga

Söögituba, meile laud hommikuks kaetud

Kui lisada lähedus mäele ja soodne hind ei saa aru miks see koht pidevalt välja müüdud pole. Tarisime oma asjad tuppa ning viskasime korraks lebotama. Teatava ootamatusena avastas tütar, et lisaks suurele voodile ja kushetile on ka lisamagamisase katuse alla ehitatud, loomulikult hõivas ta selle hoobilt. Mina korkisin õlle, peale esimest lonksu ei uskunud oma maitsemeelt. Nii head kesvamärjukest polnud aastaid mekkinud. Kõik oli perfektne: esimene maitse, temperatuur, järelmaitse, just paraja jumalahulga ja värskusega. Inimesed jätke meelde: Saranac American Pale Ale - super hea! Võib vaid järeldada, et kui ameeriklased väga püüavad siis oskavad isegi nemad õlut pruulida.

Saranac American Pale Ale

Nagu võite arvata ei piirdunud ma ühe pudeliga, linna peale õhtustama sõites oli tütar roolis. Valisime google abil välja "Asian Buffet" nimelise toitlustusasutuse. Jällekord otsetabamus kümnesse, valik parem ja toit maitsvam kui meie lemmik hiinasöögikohas Torontos, pühapäeva õhtusöök vaid 13USD. Pugisime end täis heast paremast kaasa arvatud krevetid ja krabitükid, vaid kohv jättis soovida mida imehea cheescake tükkide kõrvale luristasin. Nii rahul olime, et jootrahaks jätsime lausa viieka. Ilmselgelt oli pooletunnine autosõit ära tasunud, ehkki toitlustusasutusi võis ka lähemalt leida.

Tagasi jõudes andis peremees teada, et soovi korral peame sauna ise peale lülitama, maha läheb taimeriga. Juhust ei saanud kasutamata jätta, pole ju suvest saati seda mõnu saanud nautida. Eriti palavaks saun ei läinud ja ma ei tahtnud ise termostaati timmima hakata. Lebotasime sirakil laval, viskasime leili, käisime dushi all, nillisin veel ühe õlle - poolteist tundi sai kaifitud. Enne tuttu keeramist kasutasime kiire wifi eeliseid, surfasime ja lobisesime kodustega. Magama sai õige varakult, veits peale kümmet. Uinumine natu raske sest nii vaikne, et lausa imelik.

P.S. Enne märtsikuud rohkem postitusi ei tule, suurte failide üleslaadimise kiirused on haigelt aeglased :P

Püha kolmainsus: kurguvalu, nohu, köha

Spets suusad "haiguspäevade" jaoks 😁

Viimastel aastatel on minus kinnitunud veendumus, et igasugu haigused kimbutavad vaid nõrkasid. Nüüd on ülbuse palk käes. Palun väga, kui mitte kõige ebasobivamal siis igatahes üsna vastikul momendil ründas mind ootamatult tuntud püha kolmainsus: kurguvalu, nohu, köha. Ebasobiv seetõttu, et homme varahommikul põrutame USA'sse suusatama. Reisu ärajätmine ei tule loomulikult kõne allagi, hotell broneeritud, mäepiletid välja ostetud ja suusad eile värskelt teritatud. Üleeile läks kurk valusaks, öösel sain magada vaid nina kutsika kasukasse surudes. Kui ikka kurk tulitas panin vanasti õhukese villase salli ümber nina, mis toimis sissehingatava õhu üles soendaja ja niisutajana. Nii enda kui kutsika rõõmuks avastasin, et surudes nina looma turjakarvadesse oli efekt sama või isegi parem. 

Eile tööl oli õige vastik olla, kurk valutas ja muudkui tatistasin. Samas üleüldine enesetunne polnud kurta, hea seegi. Hommikul olin veel noorema lapse lennujaama viinud, sest too lendas mingile hambainimeste konverentsile Chicagosse. Tema vist pisiku meile tõi, nädala algul valutas kurku ja nuuskas. Õhtul võtsin mingi gripisümptome leevendava tableti. Hakka või uskuma tänapäeva meditsiini, sest öösel sain korralikult magada, hommikuks kurguvalu läinud, vaid nina endiselt nohune. Köha seni kõige nõrgemalt esinenud, ehk ei arenegi puhtavereliseks pouslakiks. Elame näeme, aga momendil suht lootusrikas seis. Kui nii lihtsalt peaks üle minema pean vist gripivaktsiini tänama, mille muuseas Mehhiko löövet näitamas käies detsembris ära lasin teha.

Valimisteema puhul natu mures, et esimese kahe päeva põhjal valimisaktiivsus ainult samal tasemel kui nelja aasta eest. Kuna E-valimistest osavõtjad hääletavad enamasti edumeelsete (loe parempoolsete ja liberaalsete) erakondade poolt on põhjust karta, et seekord neil nii hästi ei lähe. Paljud on sotsiaalmeedias välja toonud ummikseisu, enam ei tea kelle poolt hääletada. Minu soovitus lihtsalt välistada need, kes Eesti julgeolekule ohuks või majandusest midagi ei jaga, järgi jääb paar kolm, vaid üks neist suurpartei. Võtke aga jalad kõhu alt või näpud teki alt välja ja tehke oma valik, siis vähemalt võib hiljem põhjusega vinguda kui uus valitsus ei meeldi. Muidu hoia mokk maas kui isegi valida ei viitsinud.

Eile vaatasime "Tõe ja Õiguse" filmi tegemislugu. Nii eelnevate kommentaaride kui tolle saate alusel tundub, et tegu ühe Eesti kõige ägedama filmiga, mis kunagi tehtud. Nii näitlejad, rezhissöör-stsenarist kui tehniline teostus olid muljetavaldavad. Pean piinlikkusega tunnistama, et omal ajal keskkoolis lugesin raamatu sunniviisiliselt läbi, aga olin veel liiga noor sisu mõistmiseks. Hiljem ülikoolipõlves lehitsesin uuesti esimese osa, meeldis aga ilmselt mitte nii palju, et oleks mällu sööbinud. Nüüd tuli kange tahtmine uuesti lugeda, ei tea ainult kas peaks seda tegema enne filmi vaatamist või peale seda. Tavaliselt olen alati lugenud ja hiljem filmis pettunud, sest filmis ei saa kõike nii hästi teostada kui oma peas ette kujutasin. Äkki prooviks seekord teistpidi, pealegi natuke ikka miskit mäletan 40 aasta eest loetud raamatust - no vaatame. Ei mõista inimesi, kes "Tõde ja Õigust" "Klassikokkutulekuga" võrdlevad ja viimast maha teevad, a la uih kui labased naljad (ise nilbelt kaasa mugistades kui keegi pealt ei näe). Kuulge nüüd, need filmid pole ju võrreldavad ei teostuse ega eesmärgi poolest, võtke lõdvalt ja nautige mõlemaid.

Rallist, laulust, spordist ja koertest

Auto liikumissuund on kaamera poole! Ime küll aga maandus ratastele ja kihutas edasi. 

Nädalavahetusel hoidis Rootsi ralli pinget ülal. Eelkõige positiivses mõttes, sest juba reedel tundus meie mehe sõidu põhjal otsustades asi selge olevat kui just mingi masina prohmakas sisse ei viska. Rootsi ralli tehnika jaoks lihtne, mida kinnitas ka tõsiasi, et kõik alustanud WRC ekipaazhid ka lõpetasid, tehniliste probleemide tõttu katkestusi polnud. Põnevaid momente pakkusid eelkõige Oti rivaalid, kes ülejäänud kohtade pärast rebisid. Nii Suninen kui Lappi olid vahepeal pooltagurpidi aga õnneks viskas masina ratastele ja pealegi veel tee peale. Kõigil nii hästi ei läinud, mitmed suht lihtsad eksimused lõppesid hanges, kust väljasaamisega hulk aega kaotati.

Üllatusmomendi pakkus Tänak punktikatse kindla võiduga ehkki oleks oodanud, et viimast katset kindlas juhtpositsioonis sõidab ta kindla peale. Kui mees tõepoolest rahulikult võttes teistest niipalju kiirem oli ei tundugi imelik meie kommentaatorite ülim optimism, kes kahe ralli alusel Otti juba maailmameistriks kroonivad. Realistlikult muidugi varavõitu, mees võib olla hea kui tahes aga kui tehnika või õnn alt veavad ei aita miski. Kaasa vahtis Eesti laulu saadet, mis minu totaalselt külmaks jätab. Pole kunagi aru saanud kuidas oleks võimalik sellist asja nagu laul objektiivselt hinnata - puhtalt maitse asi ja miks peaks kellegi maitse teise omast paremaks kuulutama. Pealegi on üldteada tõsiasi, et masside maitse ei vasta kunagi ekspertide omale.

Ei leidnud oma valget särki üles 😜

Ralli vaadatud läksime pühapäeva lõuna ajal tüdrukutega karatesse igakuisesse mustade vööde eriettevalmistusse. Üllatavalt suur osavõtt, tavalise nelja-viie asemel ilmus lausa üksteist karatekat välja. Enamuse ajast lihvisime Kusanku-Dai katat. Soovijad harjutasid peale kahetunnist trenni vabavõitluse tehnikaid või küsisid nõu erinevate katade detailide osas. Õhtul läksime ronima, tütar veidi varem, mina hiljem järgi. Praeguse seisuga niikuinii üle pooleteise tunni ei jaksa mõistlikult aega kasutada ehk siis seinal veeta. Viimase pooleteise tunni sooduspilet sobib mulle ideaalselt.  Otsustasin hästi rahulikult võtta, et lõpuks paranenud küünarnuki kõõlusele mitte liiga teha. Soojenduseks nagistasin mõned algajate ja V0 rajad ning siis võtsin ette V1'd. Õnneks on valik suur, erinevaid radasid jagub hulgi. Olin parasjagu end väsitanud kui läksin vähe keerulisemate kallale. Paraku eeldasid need enamasti kas head painduvust (mida mul pole) või toorest jõudu. Viimast ei julgenud rakendada ikka selle va küünarnuki hoidmise pärast. Ei taha ju jälle pikka pausi sisse teha.

Ühe V2 raja üle oli hea meel. Paar kutti enne mind ei saanud hakkama, otsustasin proovida. Vahepeal küll läksid käed risti ja jalad valedel nukkidel aga tegin esimese proovimisega ära. Lugesin ennist Rentsi postitust tüübist, kes 130'se kehakaalu juures on võtnud pähe kahe aastaga V5 ronida ja seda ilma kehakaalu alandamise plaanita. Minu arust tegu veel suurema põhjendamatu optimismiga kui loota, et Mehhiko müür lõpetab narkotside ja illegaalide USA'sse saabumise. Tunnistan ilma igasuguse häbitundeta, et momendil ei kujuta ette, kuidas ise selle ajaga V4'gi hakkama saaks. Kui seda just järjepidevalt treenides eraldi eesmärgiks seaks, aga isegi siis tundub kahtlane. Järgmine päev andsid käevarte sisekülje lihased märku, et peaks tihemini seinal rippumas käima. Siinkohal sobiv ka mainida pühapäevahommikuse kaalumise numbrit 83.5kg, Mehhiko "all-you-can-eat" reisi ja jõuluhooaja spegens on lõpuks taanduma hakanud.

Sihukesi ringe joonistas Sushi pidevalt lumele

Esmaspäev oli kavas suusatama minna aga nii kuradi mõnud voodis vedeleda, et ei viitsinudki. Südamerahustuseks vaatasin hiljem veebikaameralt kui palju rahvast "perepäeva" nimelise riigipüha puhul tõstukisabas igavles. Seoses sellega jäi ka õhtune karate ära, käisin hoopis kutsadega pargis jalutamas. Sai jälle uue moblaga pildistada. Väiksem kutsik oli nii rõõmus ja energiat täis et muudkui kihutas ringe ümber meie. Pargi lõppu ei läinudki, sest vastutulnud vanapaar informeeris vähe kaugemal hiiri püüdvast koiotist. Ei hakka toakoertega metslooma ärritama, pisema võiks koiott suht kergesti minema viia kui too lollist peast mängima jookseks. Koju jõudes jäid mõlemad koerad pikast jalutuskäigust väsinult magama, Koko lausa ninapidi mu jooksukinga sisse. Pimedas koridorinurgas tehtud pildist selgus, et Pixel3 on "öörezhiimis" tõepoolest tasemel nagu reklaamitud.

Pixel3: Koko tudib nina tossus

Nexus6P: Koko näitas pildistamise peale keelt

E-Valima, sammu marss!!!

E-valima kõik see mees/naine !!!

Kohe esimesel võimalusel otsustasin oma kodanikukohustuse täita. E-valimise juhendit lugedes tekkis esimene moment kerge mure, et keeruliseks see asi aetud. Poleks pidanud juhendit lugemagi, sest kui õigele veebilehele läksin sujus kõik kiirelt, mugavalt ja arusaadavalt. Tuvastamine ID kaardiga, valimine partei ja kandidaadi alusel (mulle väga meeldis, et alles parteid valides hüppab kandidaatide nimekiri üles). Parteid teadsin enne aga konkreetse (seni tundmatu) isiku nimi hüppas ette eelmine nädal Delfi valimismootorit kasutades. Igaks juhuks tegin netis taustuuringut, veendumaks et mu vaated ikka päriselt ka tema omadega kattuvad ja et tegu pealtnäha normaalse inimesega. Lõpuks toimus hääletamine ja selle kinnitamine PIN2 koodiga ning oligi tehtud. Anti ka teada, et soovi korral võimalik ümber mõelda, no näiteks kui mu poliitiline meelsus peaks paari päevaga muutuma või siis konkreetne kandidaat mingi hullu ämbriga hakkama saama. Kes pole veel hääletanud siis soovitan soojalt justnimelt E-hääletamas käia, et igasugu "turvakaalutlustel" hädaldajate suu kinni panna. Õnneks on toiming lihtne nii, et igaüks peaks hakkama saama. Juhend võiks olla lühike ja selge laadis: Ühenda ID kaardi lugeja, pane kaart sisse, veendu et seade tunneb kaardi ära, logi valimised.ee lehele, järgi sealseid juhendeid, ...

Üldise poliitilise märkusena ei saa mainimata jätta eilset riigikogu hääletust Venemaa sanktsioonide asjus, millest kesikud eemale jäid. Jällegi märgiline samm mitte lihtsalt vene vaid justnimelt putini venemeelsete valijatele moosimisele. Loodetavasti annab see käik eestlastest kahtlejatele tõuke, kelle poolt mitte hääletada. Nalja pärast võiks laskuda ennustamise libedale teele, eriti seoses asjaoluga, et täna meil õues totaalne kiilasjää. Realistlikult tundub, et kaheks juhtivaks poliitiliseks jõuks kujunevad Kesk ja Reform. Keda nad valitsusse kaasavad ei kujuta momendil ette. EKRE võtab ilmselt kolmanda positsiooni, aga teda ei taha eriti kumbki. Kujutan ette, et Kesk on võimule jäämise nimel valmis kompromissile minema. Reformil saab õige keeruline olema koalitsiooni kokku panna kuna pisiparteid lihtsalt ei kogu piisavat toetust. Jääb veel üle Reformi-Keski koondvalitsus, omaette huvitav situatsioon kus mõlemad pooled peaks põhimõttelisi järeleandmisi tegema. Elame-näeme, peale valimistulemuste väljakuulutamist on olukord loodetavasti klaarim.

Nädalakilde ja pildivõrdlusi

Teisipäeval selgus, et pärastlõunasel vahetusel on omad eelised, millele ei osanud varem tähelepanu pöörata. Madalama ametiühingu staazhiga tüüpide rohkus võimaldas mul ootamatult südasuvel puhkust võtta. Täpsemalt öeldes selgus, et saan valida ükskõik millise aja. Teadagi, laia valiku korral hoopis keerulisem otsustada mida võtta. Kui sul vahel harva ainult siniseks tõmmanud kanakoibi letil nagu nõuka ajal, haarad neidki pikalt mõtlemata, enne kui viimased otsas. Kui aga lihatükkide valik nagu tänapäeva hüpermarketis, ei oska minusugune seisukohta võtta. Tahaks ju kõiki paremaid palasid proovida aga kõigi jaoks raha (aega) ei jagu. Lõpuks panin kinne juulikuu, statistiliselt Eestis kõige soojem ja päikselisem. Iseasi, palju ma kuuma ja päikest igatsen kui Torontos juhtuks kevadel kuumalained tulema. Õnneks on mul võimalik paar nädalat ühte või teise otsa juurde keevitada. Nüüd pole miskit muud kui tuleb hakata lennukipileteid vaatama.

Õhtul kodu juures parkides puhastasin paksu sulalume enda autolt, tütrele saatsin moblale messi koos fotoga: öösel tulevad miinuskraadid, kui hommikul tahad autosse sisse saada on mõistlik sulalumi maha lükata. Poleks mul eriline vaev ise teha, aga tal aeg harjuda ilmateate jälgimise ja ette planeerisega tegelema hakata. Vaata imet, enne keskööd kolistas keegi ukse kallal ning puhastas mu shedöövri tuuleklaasilt. Natu kahju, sest kange tahtmine oli hommikul last pildistada kui ta tuuleklaasile külmunud smailit küüntega maha kraabib. Kolmapäeva hommikuks oligi terve Toronto jääga kaetud, kaasa sai häid pilte. Päeval sulatas päike, õhtuks räästastel uhked purikaread. Selgus ka tõsiasi, et fotode kvaliteet sõltub kahjuks mitte ainult aparaadist vaid eelkõige sellest, kas seda kasutada oskad. Minu purikapilt tänapäeva "parima" kaameraga moblaga ei saanud naise tehtule ligigi.

Kaasa purikafoto Pixeliga ...

... ja minu oma Pixel 3 'ga

Sõbrapäeva imeilusal talvehommikul käisin kutsadega pargis. Tegin fotosid nii enda vana kui uue moblaga. Teatava pettumusena on vähemalt minu treenimata silmaga raske mingit kvaliteedivahet märgata.

Nexus 6P
4032x3024 6.1MB 4.67mm ISO61

Pixel 3
4032x3024 5.6MB 4.44mm ISO56

Terve hulk fotosid tuli jälle lühikeste filmilõikudena. Ühest küljest päris tüütu, tahan ju fotot, mitte filmi võtta. Olen harjunud rahulikult ja sutsu pikemalt vajutama, et teravamat pilti saada. Lisaks selgus, et sihukesed fotod/filmid salvestatakse MVIMG failidena JPG formaadis, mida suudab filmilõiguna vaid Google seade näha.

Läpakale alla laadides saad automaatselt vaid mingi keskmise kaadri või pead kogu kupatuse allalaadimise käigus MP4 failiks konverteerima. Häda ja viletsus, nende formaatidega. Mõned lühivideod on õige ägedad, lõpuks nuputasin triki kuidas neid mingil muul moel kui Youtube videona blogis jagada. Kutsika stardi MVIMG faili laadisin MP4'na alla ja siis konverteerisin üle neti GIF'ks. Miks kurat sama MP4 fail 10X (kümme!!!) väiksem kui GIF ehkki pixlite arv suurem pea sama kaadritiheduse juures. Silmaga peale vaadates ainus vahe, et üks on tsüklis.

5.34MB GIF video fotona blogi lisatud

0.52MB MP4 videona blogi lisatud

Laupäeva hommikul käisime perega kohalikus väidetavalt "parimas" hommikusöögi restos brunchi söömas. Etteruttavalt pean kinnitama, et edaspidi suhtun äärmiselt skeptiliselt igasugustesse söögikohtade interneti reitingutesse. No ma ei tea millised need viletsamad kohad peaks olema, meie pool väisatud "Mudane Part" oli tüüpiline "redneck" söökla,

Hommikusöök "Mudases Pardis"

MacDonaldsist ehk sutsu parem. Hommikusöögiks end külmal veebruaripäeval soojast toast välja vedama sundis kaasa sünna. Ehkki tema oskab meile kahtluseta maailma kõige maitsvamat hommikusööki pakkuda kulub ka naisele ära üks vaba hommikupoolik ;) Teenindamist pidime ootama oma 10 minti, mis pole kuidagi õigustatud sellises asutuses, kus ise pead toidu puhvetist tooma. Söök oli täiesti tavaline, ei hea ega halb, positiivse momendina valmistas omleti mingi tüüp kohapeal. Kokkuvõttes järgmine kord sinna kindlasti ei lähe ja interneti arvustusi kohalike söögikohtade teemal ei usu.

Lumetorm

Sellise näoga vaadati mind kui küsisin kas läheks õue😜

Täna tõepoolest möllab akna taga paras tuisk, Torontos on enamus koole suletud. Maanteed põhja poole kinni pandud, hea et eile õigel ajal suusamäelt tulema saime. Laps sõitis hommikul tööle, vist jõudis kohale, sest mingit hädakõnet ei tulnud. Ise pean tunni pärast sõitma hakkama, loodetavasti liiklus tänu hullule ilmale nii hõre, et liiga palju lisaaega 22 kilomeetrile sõidule ei kulu. Momendil päris normaalne olukord, tavalise 22 minuti asemel pakub Google 27 minutit.

Vaade Blue Mountainilt Huroni järvele

Nädalavahetus oli jällekord sportlik. Suusatamine pühapäeva lõunast esmaspäeva õhtuni koos lühikese unepausiga, kojujõudes vahetasin suusakostüümi karate gi vastu ja põrutasin trenni. Toitusin aja kokkuhoiu mõttes autos. Tütre sõber imestas, kuidas mul nii palju energiat, pehmod see tänapäeva noorus, mis muud😝 Suusatamast tulles autost välja ronides pidin küll veidi aega lonkama, sest puus ja tagumik kukkumisest valus ja kange, mõnusa puuka sain tuharalihasele. Karates vabavõitlustreening, täna hommikul voodist välja pöörates, tunne nagu oleks eile veoauto alla jäänud. Kui olin end vetsu vedanud ja sealt kööki läks olemine paremaks, üks jalg juba paindus ja peale kohvi manustamist tuli elu tagasi. Jaksasin isegi koerad lumetormis aeda pissile viia.

Sihuke asi tuli pildi asemel 😛

Suusatamas tegin ka esimesed pildid oma uue moblaga, ehkki pole isegi tolle setup'i veel lõpuni teinud. Kaamera on tõepoolest hea, ei saa salata. Muidugi polnud aega kõiki funktsioone tundma õppida, vahel juhtus asju, mida ei planeerinud. Näiteks sain pildistades hoopis lühikese videolõigu. Eks täna tööl hakkan lähemalt uurima mobla erinevaid funktsioone, loodetavasti võtab nende selgeks saamine vähem aega kui piloodi paberite tegemine😋 Aga nüüd hakkan valmistuma läbi lumetormi kangelaslikult tööle siirdumiseks, et ikka Kanada kodanikud saaks oma kirjad kenasti õigel ajal kätte.

Kriminaalid parteides - tegelik või pseudoprobleem

Partei on meie ajastu au uhkus ja südametunnistus 😂
Sarnase plakati pihta viskasin koolipoisina tindipoti.

Seadusekuuleka kodanikuna eriti ei ehmunud kui nägin siseministeeriumilt e-maili postkasti kukkunud kirja. Valijakaardi olid teised välja saatnud. Tahes või tahtmata ajab see valimiseelne komejant uksest ja aknast sisse. Kohati ilmub isegi huvitavaid artikleid massimeedias. Paraku kui tähelepanelikult silmitseda kumab nii mõnedegi taga kellegi suunda osutav karvane käsi. Paratamatult jäi silma artikliseeria kohtulikult karistatud parteiliikmete nimekirjaga. Sealhulgas oli osavalt kõigi parteide kurjategijatest juttu, et ei tekkiks kahtlust mingis kallutatuses. Selliseid lugusid lugedes jääb tavakodanikul mulje, et kõik parteid on kurjategijatest pungil, pole vahet millist valid, seega milleks üldse valima minna. Demokraatliku valimisprotsessi usalduse õõnestamisega on idanaaber enam või vähem edukalt juba pikemat aega tegelenud. Millega ma ei taha väita, et ajakirjanikud oleks agendid, lihtsalt neid on mugav õigel momendil ära kasutada nii et nood isegi aru ei saa. Samas võib pikemas plaanis kogu loost positiivne tulem välja kooruda kui edaspidi parteid kriminaalidesse põhimõttekindlalt suhtuma hakkaksid.

Järgnevalt siis kriminaalide (inimesed kellele kohus on määranud kriminaalkaristuse) hulk ja protsent liikmeskonnas parteide kaupa:

Vabaerakond 30 – 5%

Keskerakond 600 – 4%

Reformierakond 500 – 4%

EKRE 350 – 4%

Isamaa 290 – 3,5%

Sotsiaaldemokraadid 190 – 3%

Eesti 200 alla kümne – 1,5%

Ainuüksi pättide arv erakondade kaupa on aukartustäratav. Ehkki paljud nimekirjas suhteliselt madala astme kuritegudega leidub ka tõelisi pärle alates mõrvas osalenutega ja lõpetades pedofiilidega, vahepeale jääb hulgaliselt tavalisi röövleid, vargad, huligaane ja muidu kelme. Kas ma olen tõepoolest kole sinisilmne kui leian, et iga endast lugupidav erakond peaks välistama liikmeks astumisel Eesti Vabariigi ajal toimunud kriminaalkaristuse saanu. Paraku nagu selgub, selliseid erakondi Eestis ei leidu. Ometigi on soovi korral karistusregistri väljavõtte küsimine kandidaadilt lihtsamast lihtsam toiming - välisriiki pikemaajalise viisa saamiseks tuleb seda kodanikul tihtipeale teha. Leian, et mul on õigus nõuda kurjategijatesse suhtumise osas täielikku läbipaistvust ja kiiret tegutsemist erakonnalt kellele hääle annan.

Kõige põhimõttelisemalt ja sealhulgas tasakaalukamalt tegutses EKRE, kellesse muidu suhtun tõsise skepsisega. Samas ainuüksi fakt, et pead 201 liiget välja viskama tekitab küsimuse, mis inimesed seal koos on. Kesikute hulgast on välja visatud või lahkunud 50 ringis, seega natu üle 10% kriminaalidest - mitte eriti usaldusttekitav käitumine.  Eriti kui võtta arvesse, et põhikirja alusel tuleks kehtiva kriminaalkaristusega tüübid liikmeskonnast välja arvata. Mida neilt oodata kui isegi oma põhikirja ei järgita. Reform pole veel midagi ette võtnud, neil puudub põhikirjas punkt, mis annaks kriminaalide asjus juhiseid - tõsiselt pettumust valmistav. Väidetavalt siiski on hakatud tegutsema, et edaspidi oleks selge liikmete ja kandidaatide õiguslik taust - valimistele mõeldes nagu hiljavõitu. Sotsid ja Isamaa arutavad probleemi järgmine nädal - kahetsusväärne viivitamine. Suurima kriminaalide protsentuaalse esindatusega Vabaerakonna esimehe vabandus kõlab ükskõikselt: mõned on eksinud aga eksimuse heastanud. Samas pani ta hea killu, mida võiks lausa valimisloosungina kasutada: "Kui erakonna nimekiri kattub suures osas Murru vilistlaskoguga peaks valijal tekkima küsimusi" 😁

Minu arvamus on siinkohal kompromissitu. Erakonda, mida toetan ei tohiks kuuluda kindlasti keegi, kes kannab kehtivat kriminaalkaristust. Uurimise all olijate erakonna liikmelisus tuleks peatada kohtulahendi selgumiseni. Juba kantud karistuse koha pealt välistaks kõik raskete kuritegude eest karistatud. Kergemate seaduserikkumiste puhul eeldaks personaalset lähenemist. Näiteks kiiruseületamised, parkimistrahvid või teismeliseea lollused oleks andestatavad. Samas on mul õige raske kui mitte võimatu usaldada inimest, kes mõistetud süüdi varguse, röövimise, vägivaldse kuriteo, kelmuse ja terve hulga muude mulle personaalselt vastuvõetamatute ja isiksust iseloomustavate tegevuste eest. Seaduse silmis võivad nad peale karistuse kandmist puhtad olla aga samas majas või trepikojas ei tahaks nendega elada rääkimata koos "luurele minekust" või nende valimisest mingilegi vastutavale ametikohale.

Ülemagamine, suusaohud ja toitumine

Suht tühine laviin: sadakond meetrit pikk, 20 lai aga surma sai kaks USA suusateami liiget

Mille muuga oskan ma seletada oma hommikust uimasust kui laps üheksa ajal mind äratas küsimusega, mis kell ma magama läksin. Normaalsel ajal nii poole kaheteist paiku oli vastus kui end vaevaliselt voodist välja ajasin, et autod vahetada. Sissesõidutee on meil küll pikk, oma 5 autot paneb lahedalt ära, samas liiga kitsas, et kusagil mööda saaks. Äkki peaks suvel tegema kaks kividega rada teise massina jaoks. Uneteema juurde tagasi pöördudes on ikka kummaline küll et esmaspäeval sai pikalt sisse magatud, lisaks veel lõunauinak tehtud ja õhtul vara magama keeratud. Kahe ööpäeva peale kogunes oma 20 unetundi, sellest peaks jaguma ka kõige paadunumale unimütsile. Eileõhtune trenn oli küll päris intensiivne, aga ega seegi hullult väsitanud, täna hommikul kätekõverdusi ja kõhulihaseid tehes lihased küll tunda ei andnud. Loodetavasti vähemalt tööl ei aja täna haigutama.

Hommikupoole veetsin netis surfates ja Kulta Katariina kohvi lürpides. Neid on mul kolm pakki järgi, lisaks kaks Presidentti Gold - peaks puhkuseni välja vedama, kui saab Eesti või Soome uue noosi järgi minna. Netis jäi silma ühe Eesti suusainstruktorist neiu blogi, mis puudutas nii mäesuusatamisega seotud ohtusid kui ka USA arstiabi. Eeloleva Lake Placidi suusapuhkuse mõttes vägagi temaatiline. Meie ei trügi kohtadesse, kus laviinioht, aga nagu ülemiselt pildilt näha, võib isegi suht ohutuna paistvas kohas pisike laviin saatuslikuks osutuda. Neiu poiss murdis detsembri keskel sääreluu, mis on seni juba üle $60000 läinud maksma, lõpuks võib arve lausa saja tonnini ulatuda. Õnneks on neil kindlustus kuna õnnetus juhtus tööajal. Tean juhtumeid, kus Kanadalased murtud luuga üle piiri koju kiirustasid, kartes USA hullumeelseid meditsiiniarveid. Taolisi numbreid nähes, on hea tunne tasuta arstiabi üle. Ei pea muretsema, et mingi suvaline õnnetusjuhtum su pankrotti viib. Samas leian, et see ei peaks katma tüüpe, kas ise enda tervist rikuvad suitsetamise, ülemäärase joomise või õgimise kaudu. Miks peaks kohusetundlikud kodanikud kandma ka nende kulusid, kes hoolimatusest või lausa meelega oma tervist rikuvad.

Toitumisrezhiim on nüüd kardinaalselt muutunud, hommikul söön tükk maad hiljem. Tavapärane müslikausitäis piima ja küpse banaani lõikudega on asendunud kaasa valmistatud kaerahelbepudruga. Spets "steel rolled" terad-helbed on selles suhtes erilised, et jäävad ka keetes krõmpsuks, mitte ei muutu lögaks massiks nagu tavalised. Mulle meeldib kui hamba all krõmpsub, on mida närida, no seni kui hambaid veel jagub😁 Enne tööle minekut suurt isu pole, teen praemuna või võileiva kohvi kõrvale. Tööl esimese pausi ajal mugin järgmise võileiva, kuue ajal annan panuse maailma lihatarbimise kasvu võttes mingi kaasasoleva liharoa ja jogurti, kaheksase pausi ajal näksin puuvilju. Õhtul koju tulles üritan hoiduda näksimisest, mis esialgu suht keeruline. Eile kaasa kiskus protestivate kiunatuste saatel krõpsukoti ja salsakausi mu küünte vahelt. Kaalu koha pealt andis rezhiimi muutus algul selgelt märku, pühapäeval siiski olin langenud tagasi 84.1 kg peale, mis vaid saja grammiga soovitavat kaaluvahemikku ületab.

Külm, Sula ja Mobla

Eile lõpetasin maja ümbert lume ajamise

Selle aasta ägedamale külmalainele järgnes ahvikiirusel suur sula. Plaanis peale lõunat suusatama sõita, paraku oli ilmaennustus muutunud õige vastikuks, lubades kolme soojakraadi ja uduvihma. Veebikaamera pilti vaadates võis veenduda, et seekord nad nalja ei teinud. Pergel küll, alles üleeile ennustati lumesadu ja külmakraade tänaõhtuks. Igatahes tõusis temperatuur vähem kui ööpäevaga üle 20 kraadi. Hea, et maja ümbert sai külmaga suurem lumi ära visatud, sulaga kipub muidu vahel allakorrusele veidi vett tulema. Eks sooja-külma paisumistega loksutab alusmüüritise pragusid, ümberringi ujutades nõrgub nats sisse. Õnneks põrand selline, et neist kahest kohast läheb märg jälg mööda plaate otse äravoolu. Alles eile maja kõrval olnud liuväli sulas täielikult. Homme oodata seitset soojakraadi, kogu lund ei jõua sulatada aga tiigi kindlasti tekitab tahaaeda. Teisipäeva öösel juba külmetab.

Mina pärastlõunases vahetuses 😁
ehk kutsa lebo kui tütart kodus pole

Nädalake olen nüüd pealelõunases vahetuses käinud ja ausalt öeldes ei kurda eriti. Kõige tüütum, et tööd vähem kui hommikuses, kus ju kah mingit kondimurdmist ei toimunud - igav hakkab. Olen nii väljapuhanud, et õhtul ei tulnud und😕. Naljaga pooleks võiks öelda, et pealelõunane vahetus läks kalliks maksma, sest nutika patarei ei jaksa sellisele koormusele vastu panna ja tuleb uus muretseda. Eks ta tüütu ole patareid tööl laadida, samal ajal ju ebamugav juhe taga netis surfata. Tegelt on moblal tekkinud külmakartus, mis väljendub asjaolus, et külmaga paneb fotorakendust kasutades pildi taskusse isegi kui patareil veel 50% nominaalset mahtu alles. Tegu olevat tuntud probleemiga kui patarei väsima hakkab. Soojas pole muret, aga ilmselt kukub kõvade miinustega pinge alla ja mobla lülitab automaatselt välja.

Natuke totter on ainult selle pärast uut nutikat muretseda, et mobla külmaga pilditegemisest keeldub. Samas on mul suht palju fotografeerimist ja filmimist suusamäel, kus pidevalt aku taskuskandmine õige tüütu. Akuga nimelt teeks aparaat ka Antarktikas edukalt pilte. Viimased talvepildid ja filmid koertest ongi tehtud nii, et aku juhtmega moblal taga. Probleemi odavam lahendus oleks aku asendamine, millist võimalust küll ametlikult ette ei nähta. Amazonist saab 20 taala eest uue aku ja pisikese tööriistade komplekti vahetamiseks. Põhimõtteliselt suht lihtne operatsioon tundus, paraku ei taha riskida mobiilsest netiühendusest ilma jäämise võimalusega. Kasutajate kommentaaride põhjal otsustades võib ka juhtuda, et uus aku peab suht lühikest aega vastu. Kaalukausi uue mobla kasuks kallutas Google uue lipulaeva sooduskampaania, Jaanuari lõpus anti $200 odavamalt.

OnePlusSixT, Pixel 3 ja Pixel3 XL võrdlevad tehnilised andmed ja tavahinnad.
OnePlus McLarenil on 10 GB muutmälu ja kiirem laadimine.

Enne muidugi sai teha kõvasti uurimistööd. Mulle on tähtsaimaks kriteeriumiks esiteks võimalikult hea pildi ja video kvaliteet ja teiseks ekraani suurus. Google Pixel 3 XL on enamuse arvustajate hinnangul momendil parima kaameraga mobla andes silmad ette ka I-Phonele. 6.3 tolline ekraan täiesti piisava suurusega uudiste ja blogide lugemiseks. Teine mobla, mida vaatasin oli One Plus SixT McLaren. Tollel hulka rohkem nii muut (10 GB) kui püsimälu 256GB, sutsu suurem ekraan, suurem aku, kaks sim kaardi pesa, sõrmejälje andur ekraanil ja järgmise põlvkonna esiklaas. Ainult kaamera tegi viletsamaid pilte vaatamata suuremale lahutusvõimele, ekraani pikslitihedus samas nigelam. Pildistamise juures tekitavat olulise kvaliteedivahe Google pilditöötlus, mille juures tehisintellekti algoritme rakendatakse. Hinna poolest One Plus ja Pixel 3 momendil täpselt samad 929 CAD, tavaliselt Google umbes 20% kallim. Minu jaoks Google ainus eelis lisaks pildikvaliteedile piiramatu pilvekasutusruum fotode ja videote jäädvustamiseks - seda siiski peenkirjas klausliga (3 aastaks). Seega, igal muul juhul oleks mõistlik valik OnePlus, mille pildid samuti väga head, lihtsalt mitte kõige paremad. Muideks mõlemal tütrel OnePlus telefonid ja mõlemad paksult rahul.

Viimasel jaanuarikuu päeval tellisin südamevärinaga Pixeli ära. Täna sai Amazonist otsitud nii kaitseklaas, veekindel ümbris kui tavakate. Järgmine nädal ilmselt kulub uue moblaga mängimise peale😏