Tavakodanikuna käis mul üle mõistuse kuidas on võimalik, et korraliku majanduskasvu tingimustes peab hakkama eelarvet kärpima eriti olukorras kus see väidetavalt mitmesaja miljoni võrra suureneb. Eelarve teatavasti koosneb enamvähem tasakaalus kuludest ja tuludest, seega kui üks suureneb eeldaks ka teise suurenemist. Minu arusaamist pidi peaks pigem küsimus olema kuidas ülejääki jagada. Lähemal uurimisel selgus mitu huvitavat momenti. Esiteks muidugi pole pea keegi viitsinud selgitada mida kärbete all silmas peetakse ja kas jutt on absoluutsetest summadest või eelarve suhtes protsendilisest.
Kokkuvõtlikult on kurja juur selles, et Ratas tõstis eelneva 2 valitsusaasta jooksul järsult kulusid püüdes nii kõigile meeldida ja riigi rahade eest valimisvõidu osta. Ilmselt uskus, et küll hiljem kuidagi silume asja ära. Paraku sai ta küll peaministriks vaatamata rängale kaotusele valimistel, kuid mitte endise vaguralt peos istuva koalitsiooniga nagu oli lootnud. Seega tuleks täpsustada, et kärpeid tehakse võrreldes Ratase eelnevalt antud ulmeliste eelarveliste lubadustega. Järgneb väljavõte tänasest valitsuse teadaandest:
Lähiaastatel eelarve maht küll kasvab, kuid see on juba kaetud planeeritud kulutustega. Eelarve tasakaalustamiseks on valitsus lisaks tulude leidmisele otsustanud, et ministeeriumid peavad leidma kokkuhoiuvõimalusi ka järgmiste aastate kuluplaanides.
Rahandusministeeriumi andmeil halvenes eelarve olukord järsult just eelmise aasta teises pooles (mis polnud Ratasele teadmata) seoses kulude eeldatavast suurema kasvu ja aktsiisitulude oluliselt madalama laekumisega. Valimiseelsel ajal üritati sihukest infi loomulikult peita niikaua kui võimalik, sest asjaosalistele oli selge, et valimislubadustel polnud absoluutselt mingit põhja all.
Praegune valitsuse käitumine on igati loogiline. Kõik poliitiliselt ebamugavad otsused ja eelarvelised kärped tuleb teha kohe alguses, et rahvas jõuaks need järgmiste valimiste ajaks unustada. Personaalselt kahtlen Ratase ja Keskerakonna shanssides sellest supist välja rabeleda. Eeldatavasti ei pea valitsus nii kaua vastu, et inimesed unustaksid karjuvad poliitilised ja majanduslikud apsud. Jüri strateegiline möödalaskmine oli võimetus oma egost mööda vaadata iga hinna eest peaministriks pürgides. Oleks lasknud Reformi võimule, pidanuks hoopis nemad kärped ette võtma ja rahva pahameeletormi alla langema. Vabandusi, et kõik eelneva valitsuse süü, oleks võetud kui tavalist poliitilist mängu.
Eelneva mõtiskluse peale otsustasin erinevalt paljudest teistest "asjatundjatest" ka tegelikele arvudele pilgu peale visata. Poleks pidanud tegema, sest neid nähes tekib vaid rohkem segadust. Statistikaameti numbrite alusel (15 Mai 2019) oli suurim miinus 2015 Reformi valitsuse ajal, viimased kaks aastat lausa plussis oldud. Tõstan käed üles, sest ei saa enam midagi aru. Raamatupidamine peaks ju ometi olema lihtne plusside ja miinustega matemaatika: kulud punasega miinused ja tulud raamatus mustaga plussid. Kunagi nooruses isegi tegelesin natu sellega, tollal oli õige lihtne. Lased poliitikud numbrite ligi ja kohe muutuvad need äärmiselt relatiivseks ja irratsionaalseks mittematemaatilises tähenduses.
2018 septembri lõpus andis valitsus järgmise info
Järgmise aasta riigieelarve seaduse eelnõu kulude ja investeeringute maht on kokku 11,31 miljardit ja tulude maht 11,06 miljardit eurot. Riigi rahandus on heas korras – eelarve on nominaalselt 133 miljoni euroga ülejäägis ja struktuurses tasakaalus. Maksukoormus jääb järgnevatel aastatel senisele tasemele. Valitsussektori võlakoormus langeb praeguselt 8,2 protsendilt 2019. aastal 7,4 protsendile ning jõuab prognooside järgi 2022. aastaks 5,4 protsendi tasemele.
(kas keegi suudab selgitada millise matemaatika alusel 11060-11310=+133 ???)
(kas keegi suudab selgitada millise matemaatika alusel 11060-11310=+133 ???)
Tänases teates leiame peale peentöötlust sutsu teised numbrid 😏
Järgmisel aastal on kulude maht ligikaudu 11,7 miljardit eurot. See on orienteeruvalt pool miljardit eurot rohkem kui tänavu.
Mulluse 1,4-protsendise struktuurse puudujäägi peab valitsus vähendama sel aastal 0,9 protsendini SKPst. Järgmisel aastal kahaneb struktuurne puudujääk 0,4 protsendile SKPst. 2021. aastal jõuab eelarve kava kohaselt struktuursesse tasakaalu, mis püsib ka aastatel 2022 ja 2023. Valitsussektori võlakoormus jääb 2019. ja 2020. aastal 8 protsendi juurde SKPst.
 |
| Õllehinna ajalugu, täna õllepudeli tavahind 1.5 euri |
Aktsiiside koha pealt pooldan nende langetamist samas valdab mind sügav kahtlus kas 12 senti õllepudeli hinnalt muudab oluliselt ostjate käitumist. Eriti olukorras kus aktsiis moodustab 5%'se õlle hinnast umbkaudu vaid kolmandiku. Ülejäänu on tootja ja vahendaja kulu ning kasum. Teades, et õlle (ja alko üldse) suuremahuline tootmine on võrdlemisi odav protsess suundub pilk pigem vahendajate suunas. Kui üldse kedagi süüdistada õllepudeli kõrges hinnas siis eelkõige ikka kaupmeest - 2017 tõusis pudeli aktsiis 20 senti aga pudeli poehind 50 senti!
Eesti 100 oled unustanud, aastaläbi tore pralle oli. Sealt see avavus eelarvesse tekkiski ja sotside piirikaubandus, nüüd on nii, et tulud on ette ära kulutatud kõigil isegi oravatel tuleb kuivikuid krõbistada. :)
ReplyDeleteEesti vabariigi juubeli tähistamiseks eraldati viie aasta peale umbes 22 miljonit eurot, see teeb keskeltläbi 4,4 miljonit eurot aastas. 0,04% riigieelarvest, kui ma nüüd väga valesti ei arvutanud. Nii nõder meie riik ka pole, et eelarvesse tekib auk 0,04 protsendise kulu pärast.
ReplyDeleteKaitseväe ajateenijate söögirahaks läheb Eestis aastas umbes seitse miljonit eurot. Lihtsalt võrdluseks.
Hakkab juba ära kuluma see plaat "oravad ja sotsid, sotsid ja oravad..."
Peaminister valitsuses, mille ajal aktsiise tõsteti oli Ratas. Peaminister valitsuses, mis aktsiise langetab, on Ratas. Nagu karusell, ainult lükka ja juba ta tiirutab teises suunas.